Nagu poisike võistlusrajal – iga võistlusega aina uued õppetunnid. Ungari kahekordse ultratriatloni MM.

Esmaspäeva õhtul koju jõudes tegi Eesti ilm meele rõõmsaks – nädal aega saunas olemist oli selleks korraks läbi saanud. Mulle kuum ilm üldiselt väga meeldib, kuid 35 kraadises kuumuses võistlemine lõi mu organismi kuumataluvuse sensorid rivist välja J.

Võistlusele järgnenud kaks väga palavat päeva oli omaette väljakutse, sest kuigi võistlusväsimus oli meeletu, ei olnud võimalik palavuse tõttu korralikult magada, rääkimata kvaliteetsest unest. Näiteks pühapäeva õhtul kell 20.30 Poola majutuskohas peatudes näitas termomeeter õhusooja 33 kraadi. Nüüdseks olen aga saanud end korralikult välja puhata, maha jahtuda ja Ungari võistlusel kogetu Sinu jaoks ka kirja panna.

Hea on tõdeda, et esmapilgul ka kõige uskumatumad asjad on tegelikkuses tehtavad, kui sa vaid ise selle võimalikkusesse usud. Ungari võistlus on hea tõestus sellest, et ultrakatsumusest on võimalik ülikiirelt taastuda. Vaja on kõigest läbimõeldult treenida ja pöörata erilist tähelepanu oma toitumisele. Neli päeva kestnud Inglismaa ultratriatlonist õnnestus mul taastuda vähem kui viie nädalaga ja veel selliselt, et Ungaris olin võimeline MM tiitli nimel võistlema.

Kuigi Ungari võistlusest on loetud päevad möödas, on taastumine kulgenud ulmeliselt kiiresti –lihasvalu ja -kangus kadusid kõigest mõne päevaga ning juba neljandal võistlusjärgsel päeval alustasin treeningutega. Võrdluseks, et pärast esimese täispika triatloni tegemist oli mul lihasvalu tõttu ainuüksi kõndimine neli päeva raskendatud ja uuesti sportima minek pidi ootama peaaegu kaks nädalat.

Ungari võistlus läks küll igati korda, kuid üllatusi jagus mitmeid ja vigu sai tehtud. Järgnevalt kirjutangi neist alade lõikes lähemalt.

Ujumine

Nädal enne võistlust tehtud 7,5 km ujumine andis alust uskuda, et selle aasta ujumisaeg võiks tulla kusagile 2 tunni 25 minuti juurde. Seda aga paraku ei juhtunud. Selle aasta ujumisaeg oli 2:36:14. Lõpuprotokollis olev aeg 2:39:52 ei ole puhas ujumise aeg, vaid hõlmab endas osaliselt ka vahetusala – nimelt veest väljatulekut fikseeriva ajamati ületasin ma alles siis, kui olin rattariided vahetusalatelgis juba selga tõmmanud.

Kui ma võrdlesin Garmin kella poolt salvestatud ujumisdistantsi eelmise aasta omaga, nähtus, et selle aasta ujumisdistants oli ca 400m pikem – seega välistada ei saa, et osaliselt võis ka see olla põhjus, miks aeg alla 2,5 tunni jäi tulemata. Samas ühte ma tean, et teise poole ujumisest ma liikusin esimesest poolest aeglasemalt, sest jäin vahepeal oma rumalusest tingituna veidi vedelikupuudusesse ja maksin selle eest ka lõivu.

Kuna sel aastal oli vesi veidi soojem ning ujumise start anti kolm tundi hiljem, mil päike juba kõrgel ja õhutemperatuur üle 30 kraadi, siis ma ei oleks tohtinud joogipauside ajastamise puhul eelmisest aastast malli võtta. Tänu taevale, et vedelikupuudusest tekkinud mõõn sai ilma suuremate tagasilöökideta ületatud.

Usun, et ujumine oleks sujunud probleemivabalt, kui ma oleksin ujunud käisteta kalipsoga. Varrukatega kalipso oli selliste olude jaoks ebasobiv, sest keha kippus kiiresti üle kuumenema. Paraku puudusid mul selles osas igasugused kogemused, mistõttu ei osanud ma seda probleemi ette näha. Järgmine kord katsun targem olla.

Võistluse võitnud šveitslase ujumisaeg oli omaette klassist – 2:13:38. Samas ta kinnitas mulle, et see ei olnud lihtne ujumine, sest ka tema kiirust pärsis kuumus ja lainetav vesi. Tõepoolest, kui vaadata tema teiste ultratriatlonite ujumisaegu, siis nähtub, et ta on ka kiiremaid aegu näidanud. Võib väita, et ultratriatloni tähenduses on ta üks kiiremaid ujujaid – näiteks ujus ta eelmisel aastal kolmekordse ultratriatloni raames 11,4 km ajaga 2:56:02.

Ratas

Vähem kui kaks aastat tagasi oli mul eraldistardiasendis sõitmisega palju häda ja viletsust – sain maksimaalselt paar tundi asendis sõita enne kui alaselg muutus valusaks ja kangeks. Proovisin esmalt abi leida ÜKE harjutustest, kuid suurt läbimurret sellest ei tulnud. Kõik muutus hetkest, mil käisin Beni juures Lanzarotel Club La Santas rattaasendit seadistamas. Pärast seda ei ole alaseljaga mingisuguseid probleeme olnud, olgu rattasõidu pikkuseks 180 km või 360 km.

Ungaris alustasin rattasõitu kuuendalt kohalt, kuid paari ringiga tõusin juba teisele positsioonile, kuhu ma ka sõidu lõpuni jäin. 300 km liikusin esimesel positsioonil olnud šveitslasega sama kiiresti – kohtusime 20 rattaringil sisuliselt ühes ja samas kohas. Viimased 60 km tuli mul sõita pimedas ning taaskord sai kogemuste puudumise tõttu tehtud vigu, mis maksid mulle palju väärtuslikke minuteid ning mis veel olulisem, mõjus rusuvalt meeleolule.

Mul oli kaasas jooksmiseks mõeldud pealamp, mida oli keeruline kiivri alla mugavalt paigutada. Enne võistlust sai pealampi hotellis katsetatud ja isegi sobiv lahendus välja mõeldud, kuid häda oli selles, et ma ei proovinud seda seadistust eraldistardiasendis. Kohe kui ma pealambiga 21. ringi alustasin, sain veast aru – asendis sõitmisel soonisid paelad kaela ning valgusvihk näitas esijooksu peale. Seega tuli mul see ring sõita püstasendis ja kiiretel laskumistel hooga tagasi hoida. Pärast ringi läbimist tuli kõik ümber mängida. Priidu ja MacGyver’i teibi abiga sai pealamp kinnitatud juhtraua külge.

Uut rattaringi alustades tundus juba, et küsimus on lahendatud ja nüüd saab muretult rattaringi lõpuni sõita. Eksisin. Kohe kui sattusin kehvema kattega teelõigule, langes ettesuunatud valgusvihk taas esirattale. Hetkega sain veast aru ja olin enda peale pahane, et seda kohe ette ei näinud. Seega tuli mul see rattaring sõita selliselt, et ebatasastel lõikudel hoidsin lambist kinni. Kuna valgustus oli kinnitatud käiguvahetushoobade alla ja mul tuli seda käega toetada, siis juhtus see, et läksin kogemata käiguvahetushoobadele selliselt pihta, et rattakett tuli maha ja keris end kahe esimese hammasratta vahele kinni. Pärast mõningast pusimist ja valju häälega vandumist sain uuesti ratta selga, käed õlised ja kleepuvad. Ringi lõpus tegin pausi, et valgustus veel kord ja nüüd juba jäädavalt teibiga fikseerida. Lõpuks see ka õnnestus ja rattasõit sai normaalselt jätkuda.

Veel enne kui rattasõidu ühele poole sain, tuli veel üks ootamatus üle elada. Nimelt kaks ringi enne lõppu andis valgustus märku, et aku saab kohe tühjaks. Seega tuli ka veel akuvahetus ette võtta. Õnneks olin end tagavara akuga varustanud ja eelnevalt selgeks teinud, kuidas vahetust võimalikult kiiresti teha saaks. Kõike juhtunut arvestades, võid ette kujutada mu rõõmu, kui ratas lõpuks tehtud sai ning ma sain asuda oma tugevaima distsipliini (jooksmine) juurde.

Jooks

Ajaks, mil ma jooksurajale sain, oli šveitslase edu kasvanud ligi tunnile ning ta oli lõpetamas üheksandat 1455m ringi. Joostes tundsin end esimesest sammust suurepäraselt ning iga ringiga nägin, kuidas minu ja šveitslase vahe selgelt väheneb. Tuleb tunnistada, et tagaajaja rollis meeldis mulle rohkem olla, kui eelmisel aastal üksinda pikalt juhtpositsioonil olla – seekord oli mul siht silme ees, olin motiveeritud ja suutsin endast jooksurajal maksimumi anda.

Esimese maratoni ajaks tuli 3:23 ning selleks ajaks olin vahet nelja ringi võrra vähendanud. Jätkasin samas tempos, lootuses, et šveitslane lõpuks murdub. Kui joostud oli poolteist maratoni, lahutas mind esikohast 2,5 ringi. Šveitslane tegi õige otsuse, võttes kokku kõik oma jõuvarud, et järgnevatel kilomeetritel vahe minuga ei väheneks. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama ning sisuliselt 6-7 ringi jooksime samu ringiaegu.

Kui lõpuni oli jäänud kuus ringi ehk veidi alla 9 km, oli meile mõlemale selge, et täna jääb ta mulle kättesaamatuks. Kogu jooks möödus kiiresti ning pinget jagus lõpuni. Teise maratoni jooksin 3:33 ning kokku kulus kahe maratoni läbimiseks 6:56. Eelmisel aasta jooksuaeg sai 40 minutiga ületatud.

Rasked hetked

Sarnasel eelmisele aastale sai ka selle aasta võistlusel kogeda eelkõige vaimselt raskeid hetki. Füüsiline ettevalmistus oli ka seekord väga hea, mistõttu lihasvalu vms füüsiliste sümptomitega võitlema ei pidanud. Kuigi äärmiselt palavad tingimused andsid ka füüsiliselt tunda, ei olnud see midagi väga tõsist.

Eelkõige pani kuumus ja rattarajal esinenud viperused proovile vaimujõu. Tuleb tunnistada, et väiksemgi ootamatus rajal pärssis oluliselt meeleolu ja motivatsiooni. Samas kindel on see, et niivõrd pika katsumuse ajal saadavad sind üldjuhul alati viperused ja ootamatused.

Lahendus saab olla neist üleolemises ja nendega toimetulemises. Lõpuks just need ettetulevad rasked hetked pakuvadki sulle võimsaid emotsioone rajal ning annavad katsumusele erilise mõõtme.

Mis järgmiseks?

Palju on küsitud, mis mul järgmiseks plaanis on? Hetkel saan avaldada nii palju, et sellel hooajal ma ultratriatloneid teha ei plaani, sest soovin vahepeal tegeleda kiiruse arendamisega, et järgmistel katsumustel oleksin võimeline uuel tasemel võistlema. Järgmisel hooajal on plaanis mitmeid uusi katsumusi, kuid nendest kirjutan sulle lähemalt, kui need paika hakkavad loksuma.

Allesjäänud hooajal võtan osa veel erinevatest Eestis toimuvatest triatlonitest ning jooksuvõistlustest. Alates augustist panen oluliselt rohkem rõhku jooksule, et oktoobris Tartu linnamaratonil taas oma isiklikku maratonirekordit kahele poolele tunnile lähemale nihutada. Plaanis on ka Haanja 100 ultral osaleda, kus ahvatlevaks väljakutseks oleks kaheksa tunni piiri alistamine.

Selles postituses ei käsitlenud ma Ungari võistluse toitumist. Plaanin seda teha järgmistes postitustes ja käsitleda seda koos Inglismaa ultratriatloni toitumisega. Etteruttavalt võin öelda, et mõlemad katsumused pakkusid toitumise aspektist üllatusi ning et kui varem arvasin endale toidumenüü olevat välja töötanud, siis tegelikkuses on palju veel õppida.

Read More

Kahekordse ultratriatloni eel: 30-kraadine kuumus ja tugev konkurents

Esmaspäeval jõudsin Ungari ultratriatloni võistluspaika, et kolm päeva enne starti teha viimased ettevalmistavad treeningud ja harjuda palavate ilmastikuoludega. Korraldaja kodulehel avaldatud ilmateate (vt fotot) kohaselt on tulemas eelmise aasta võistlusele vägagi sarnane ilm – tuulevaikne ja 32 kraadi.

Võistlusrada

Ujumine toimub Velence järves ning ujutakse 16 x 470-meetrist ringi. Möödunud aastal kulus mul ujumisele 2 tundi 42 minutit, esimene võistleja väljus tookord veest 2 tunni 22 minutiga. Kui mul see aasta õnnestuks alla 2,5 tunni ujuda, oleksin ujumisajaga väga rahul.

Ratast sõidetakse 13,85 km pikkusel liiklusele avatud edasi-tagasi teelõigul ning seda 26 korda. Rattatrass on tõusuderohke (kokku 3180 vertikaalset meetrit), mistõttu ei ole tegemist kiire rajaga. Eelmisel aastal õnnestus mul välja sõita kiireim rattaaeg, milleks oli 11 tundi ja 43 minutit. Sel aastal nii head rattaaega oodata ei maksa, sest stardiaja muutumise tõttu jääb rattasõit pimedasse aega – nimelt eelmisel aastal oli start hommikul kell 7 ning ratta viimase ringi lõpetasin vahetult enne pimedat. Sel aastal algab võistlus reede hommikul kell 10 (Eesti aeg kell 11) ning selle kolme tunni jagu tuleb kindlasti pimedas ja pealambiga sõita.

Jooks toimub 1455 meetri pikkusel ringil ja ringe tuleb läbida 58. Mu eelmise aasta jooksuaeg oli 7 tundi ja 36 minutit, mis oli 1 tund ja 39 minutit kiirem kui päeva teine kiirem jooksuaeg. Usun, et hea päeva ja toidupunktis võimalikult kiire toimetamisega on võimalik 84,4 km läbida 7 tunnist kiiremini.

Osalejad

Kui eelmisel aastal oli meid võistlustules 24 , siis sel aastal on osalejaid 38. Teiste hulgas on reedel starti tulemas ka 30-kordse täispika ultratriatloni võitja ning minuga Inglismaa ultral võistlustules olnud ungarlane Josef Rokob. Uskumatu tundub see, et kõigest kolm nädalat pärast Ungari võistlust on ta juba kolmekordse ultratriatloni stardis Saksamaal.

Võistlustulle astuvad enam kui 10 riigi esindajad – sh osalejad Rumeeniast, Lõuna-Aafrikast, Bahreinist, Horvaatiast, Prantsusmaalt, Itaaliast, Šveitsist, Suurbritanniast, Belgiast, Austriast, Saksamaalt ja Hispaaniast.

Muide, eile kohtusin Lõuna-Aafrikast pärit võistlejaga, kes tuli siia oma esimest ultratriatlonit tegema. Väga sõbralik ja muhe tegelane tundus. Minu suureks üllatuseks ei olnud siin valitsev kuumus talle üldse meeltmööda – rääkis, et hetkel on Lõuna-Aafrikas talv ja temperatuur ca 10 kraadi juures ning sealne suvine kuumus olevat ka hoopis teistsugune (st madalama õhuniiskusega). Loodan, et tal läheb võistlus hästi ja ta saab hea emotsiooni oma esimeselt ultralt.

Korralduslikud aspektid

Ungari võistlus on suurepäraselt korraldatud ning osaleja vaatenurgast sõbralik ja huvitav. Võistlus algab ja lõppeb tseremooniaga, kus igat võistlejat tutvustatakse ja kutsutakse lavale oma võistluseelseid mõtteid jagama. Võistluse ajal on nähtavale kohale paigaldatud ekraanid, kust võistleja saab ka ise enda läbitud ringide arvu ning üldpositsiooni kontrollida. Rattarada turvavad väga mitmed mootorratturid ning kõrvalteede ristumiskohas on vabatahtlikud, kes vaatavad, et keegi uisapäisa ratturile ette ei pööraks. Igale lõpetajale antakse autasustamisel korraldajate poolt üle medalid ja meened, kõikide osalejate rahvuslipud on võistluskeskuses üles riputatud. Parimate auks lastakse rahvushümni ning võistlusele tõmmatakse joon alla ühise söömise ning kohaliku bändi poolt mängitava muusika nautimisega. Arvestades võistluse korraldust ja sellel osalevate sportlaste vähest arvu, tundub kõigest 300 euro suurune osalustasu väga mõistlik ja odav.

Toetustiim

Sarnaselt Inglismaale on ka Ungaris mu toetustiim kaheliikmeline – Ivika ja eelmisel aastal Ungaris mind juba abistanud Priit (vt fotot). Maretil ja Virgel olid muud asjatoimetused, mistõttu nemad pidid kaugele kodumaale jääma. Kuna eelmisest aastast sai kogu võistluse käik ja toitumine Mareti poolt detailselt kirja pandud, siis peaks Priidul ja Ivikal selle võrra oluliselt lihtsam olema. Minu toitumist ja selle serveerimist arvestades on toetustiimi olemasolu vajalik. Samas on ka neid, kes tulevad sellistele katsumustele täiesti üksi – näiteks Inglismaal tegi üks tegelane 5-kordse non-stop ultratriatloni läbi ilma abilisteta ning ka Lõuna-Aafrikast pärit osaleja ütles, et tuli siia täiesti üksinda.

Võistluskäigu jälgimine

Hetkel ma ei tea veel öelda, kas võistlust korraldaja poolt ka live-s üle kantakse. Katsun võistluse käigu läbi toetustiimi ka oma Facebook lehel sinuni tuua. Nii et püsi lainel.:)

Read More

Inglismaa Enduroman vol 2: minu eduka taastumise kolm peamist näitajat

Kui ma 2005. aastal Pariisis oma elu esimese maratoni jooksin, võttis mul sellest taastumine aega enam kui kuu aega - esimene nädal olid jalad väga valusad ja ainuüksi kõndimine oli vaevaline. Mäletan, et esimese jooksutrenni proovisin teha kaks nädalat pärast maratoni, kuid pärast 15 minutit kerget sörki jätsin selle pooleli, sest tundsin maratoni ikka veel jalgades ning sörkimine ei olnud meeldiv. Hea enesetunde ja endise jooksusammu sain tagasi alles kuu või enam pärast maratoni.

Täna, 10 aastat hiljem olen oma keha taastumisvõime oluliselt kaugemale arendanud. Maratonist taastumine on kordades kiirem. Esimese trenni teen juba järgmisel või ülejärgimisel päeval pärast maratoni ning nädalaga on maratonijooks jalgadest kadunud. Kui selgus, et kahekordse ultratriatloni MM-i toimumine tõsteti augusti lõpust juuli algusesse, tuli ka minul plaanid ümber teha ning võtta vastu uus väljakutse - olla vähem kui viis nädalat pärast Inglismaa katsumust valmis järgmiseks ultratriatloniks. Alljärgnevalt kirjutangi, kas ja kuidas see mul õnnestunud on.

1. nädal pärast Inglismaad: uuesti alustades

Inglismaa katsumuse lõpetasin laupäeval, 30. mail. Seda, millised nägid mu esimesed paar päeva välja, kirjutasin juba eelmises postituses - meenutuseks mainin, et tuli jagu saada palavikust, iiveldusest ja muudest senikogematutest sümptomitest. Esimese korraliku ja pika une sain juba kolmandal võistlusjärgsel ööl, mistõttu ärgates olin justkui uuestisündinud ja isu jooksmise järgi juba suur. Kuna aga järgnevad kaks päeva reisin ma kodu poole, siis trennid pidid veel ootama. Koju naastes otsustasin teha veel ühe täieliku puhkepäeva ning palju sellest ajast veetsin ma unenägudemaal. Reedel, 5. juunil alustasin uuesti oma lemmiktegevusega ja sellega hakkasin valmistuma ühtlasi Ungari võistluseks. Esimesed jooksutrennid oli rasked, sest jalgades puudus tavapärane kergus ja kiirus. Samas varasemast kogemusest teadsin, et iga trenniga läheb enesetunne järjest paremaks. Nii ka seekord - pärast nelja taastavat jooksutrenni suutsin 11. juunil teha juba esimese raskema lõigutrenni (3 x 2000m aegadega 7:12, 7:06 ja 6:56). See oli esimene positiivne kiire taastumise märk. Nimelt, lisaks unele ja enesetundele kasutan ma taastumise kiiruse hindamise indikaatorina ka jooksukiirust - mida rutem saavutan lõigutrennis oma varasema (katsumusele eelnenud) jooksukiiruse, seda rohkem on põhjust taastumisprotsessiga rahul olla.

2. nädal pärast Inglismaad: magus kui uni

See kujunes minu jaoks huvitavaks nädalaks. Kui küsida, mis mulle sellest ajast kõige rohkem meelde jäi, siis vastus oleks magamine. Lisaks sellele, et mu uni oli sel nädalal juba öösiti kvaliteetne ja 9 tundi või enam pikk, tegin ma sellele vaatamata ka igapäevaselt lõunauinakuid ning paaril päeval lausa mitu. Kuna ma sellisesse asja nagu järgi- või ettemagamise võimalikkusesse ei usu ning ka muid teaduslikke selgitusi jagada ei oska, siis jääbki see uneperiood minu jaoks müsteeriumiks. Otsustasin lihtsalt keha kuulata ja magada nii tihti kui ta märku annab ja niipalju kui ta vajab. Vahepeal tekkis juba väike hirm, et kaua see uneperiood veel kestab ja kas see möödub peagi või siis mitte. :) Õnneks veidi üle nädalaga asjad normaliseerusid ja lõunauinakute järgi vajadust enam polnud. Pärast teist nädalat oli Ungari võistlust silmas pidades vaja teha veel üks tugev ja mahukas ettevalmistav treeningnädal. See pidi andma mulle vastuse taastumise ja Ungariks valmisoleku suhtes.

3. nädal pärast Inglismaad: 28 treeningtundi

Pärast pühapäeval toimunud Valga poolpikka triatlonit võisin kergendatult ohata, et keha pidas selle raske nädala vastu, ning ennekogematult kiire taastumise üle siirast rõõmu tunda. Enne kui asun sellest nädalast lähemalt kirjutama, panen kirja nädala treeningmahud ka numbriliselt:

- 105 km jooksu

- 493 km ratast

- 15 km ujumist

- 2 ÜKE trenni

Nädala esimesed kaks päeva olid lühemate ja kergemate trennidega sissejuhatuseks, et kolmapäeval vastu minna lõigutrennile, milleks oli 4 x 2000m. Plaanis oli joosta tõusva tempoga ning hindamaks paremini Inglismaa võistlusest taastumist, otsustasin seekord lõikude ajal ka pulssi kontrollida. Need 4 x 2000m sai läbitud järgmiste aegade ja pulssidega: 

- 7:12 (pulss lõigu lõpus oli 150 ja järgmise lõigu alguseks pärast 500m rahulikku jooksu oli 123) 

- 7:02 (pulss lõigu lõpus oli 154 ja järgmise lõigu alguseks pärast 500m rahulikku jooksu oli 129)

- 6:56 (pulss lõigu lõpus oli 161 ja järgmise lõigu alguseks pärast 500m rahulikku jooksu oli 131) 

- 6:48 (pulss lõigu lõpus 167).

Neljapäevane treeningkava nägi lisaks muudele lühematele trennidele ette 7 km ujumist. Juba Inglismaa võistluse ujumisajad andsid kinnitust sellest, et ujumises on võrreldes eelmise aastaga edasiminek toiminud. Pärast 7 km läbimist sain võrrelda täpselt aasta tagasi tehtud samapika basseiniujumisega ning erinevus oli mäekõrgune - nimelt kui sel korral kulus 7 km läbimiseks 2h 12min, siis eelmisel aastal oli ajaks 2h 30min. Garmin Connect-is neid ujumistrenne omavahel võrreldes sain teada, et nüüd ujusin kõik 7 km väga ühtlase kiirusega, samas eelmisel aastal oli ujumise teine pool järjest langevas tempos. Seega Ungaris on loota, et suudan oma eelmise aasta ujumisajast kiirem olla - kas see saab olema 15-20 minutit kiirem, seda saame teada 3. juulil.

Treeningnädal jätkus reedel rattasõiduga Tartust Pärnusse. Minu õnneks vaibus just selleks päevaks tuul, mis tegi rattatrenni oluliselt lihtsamaks. See eest aga ei hellitanud ilmataat - Pärnusse jõudsin läbimärja ja porisena. 

Kuigi pärast rattasõitu oli enesetunne hea, andis keha magama minnes unetuse ja ärevuse näol märku, et olen suhteliselt viimase piiri peal. Kui algselt oli plaanis järgmisel päeval rattaga Pärnust Tartusse tagasi sõita, siis otsustasin seda sõitu veidi lühendada ning alustasin Tartusse tagasisõitu Kilingi-Nõmme lähedalt. Laupäevaseks rattakilometraažiks kujunes 140 km ning ka siis ei õnnestunud mul kehvast ilmast pääseda - sain korralikult vihma ja pori (vt fotot).

Une kvaliteet ei olnud ööl vastu pühapäeva kõige parem ja tähendas minu jaoks selget märki sellest, et peaksin ammu juba puhkama. Seepärast ei olnud mul pühapäeval Valga poolpikka triatlonit alustades just kõige enesekindlam tunne. Valga võistluseks oli plaani juba ammu paigas - ujumises ja rattas võin viimast võtta, kuid jooksus tuleb end Ungarit silmas pidades veidi tagasi hoida. Etteruttavalt võin öelda, et Valga võistlus pakkus ainult positiivseid üllatusi.

Ujumine sai kiiremini läbitud kui eelmisel aastal ja seda vaatamata sellele, et minu arvates ma seekord ei suutnud kõige sirgemat trajektoori hoida. Minu jaoks tundus 17,5 kraadine vesi Inglismaa võistluse veetemperatuuriga võrreldes soe. Järgmine meeldiv üllatus tuli rattarajal - nimelt arvasin, et olen ülipikkade rattatrennidega pidanud kiiruse osas lõivu maksma, kuid selgus vastupidine - rattal tundsin end hästi ja suutsin tervest sõidust maksimumi välja pigistada. Poolmaratonile minnes olin võistluse senisest käigust vist eufoorias ning jooksusammu kergus ja kiirus üksnes kasvatasid seda tunnet - see poolmaraton oli üks mu elu lihtsamaid ja nauditavamaid jookse, lõpuaeg 1:22:41 üllatas ennastki. Suurt heameelt tegi mulle ka see, et ma suutsin enda plaanist kinni pidada ega üritanud jooksus endast maksimumi anda - nimelt jooksurajale siirdusin koos tugeva jooksumehe Urmas Peikeriga, kuid pärast esimest ringi ma enam tema tempoga kaasa ei läinud.

Valga võistluse järgselt võin öelda, et olen 3. juuli ultraks valmis ja nüüd on jäänud veel 7,5km ujumine, lühemad kergemad trennid ning kaks päeva autosõitu Ungarisse.

Mis on minu kiire taastumise võti?

Nüüd jõuan siis blogipostituse puändini. Ma kirjutasin oma taastumisest ja raskest treeningnädalast sulle nii pikalt ja põhjalikult just sellepärast, et veenda sind selles, et selle kõige on võimalikuks teinud minu toitumisharjumused. Olen varasemates postitustes kirjutanud, et toitun taimselt ning et minu igapäevamenüü on väga toiduaineterikas. Teen sulle ka siinkohal kättesaadavaks oma üksiasjaliku taastumisperioodi toidumenüü (vt SIIT).  

Read More

Inglismaa Enduroman vol 1: oskus tunda piire

On aeg teha Inglismaa ultravõistlusest esimesed kokkuvõtted. Alustuseks tahan veel kord tänada kõiki toetajaid, kaasaelajaid, pöidlahoidjaid ning kohapeal suurepärast taustatööd teinud Maretit ja Virget. Meeldiva üllatuse valmistas see, et pöidlahoidjate hulgas oli palju neid inimesi, keda ma ei tea ega ole varem elus kohanud. Teie toetavad ja ergutavad sõnad edastati võistluse ajal jooksvalt minuni ning see tõi raskustele vaatamata alati naeratuse suule.

Nagu võistluse nimigi (Enduroman Festival of Ultra Events) ütleb, toimus selle ürituse raames enam kui kümme erinevat ultratriatloni ja –jooksu katsumust. Võistlustel üles astunud sportlaste taust oli aukartust äratav ning võin liialdamata öelda, et mina tundsin selles seltskonnas ennast poisikesena, olles varemalt läbinud kõigest ühe ainsa ultratriatloni (kahekordne non-stop IM distants ehk 7,6 km ujumist, 360 km ratast ja 84,4 km jooksu). Kahekordne ultratriatlon asub maailma eripaigus korraldavatest ultratriatloni distantsidest alles kõige esimesel astmel (vt tabelit allpool).

Kuigi mitmeid päevi kestev ultrakatsumus eeldab head füüsilist ettevalmistust ja tugevat tahtejõudu, on varasemate kogemuste omamine ülioluline ning uute ja raskemate väljakutsete alistamise hädavajalik eeldus. Kuna ultrakatsumuste kogemusi on mul veel vähe, siis iga uue ja senikogematu väljakutse eel on mu peamiseks küsimuseks see, kuidas saada rasketel hetkedel aru sellest, kas raskuse puhul on tegemist ajutise meelepettega või enda hetke võimete piirist üleastumisega. Just selle küsimuse lahendamisega ma neljandal võistluspäeval tegelesingi.

Esimesed murettekitavad märgid ilmnesid neljanda võistluspäeva hommikul, mil ärgates oli mu kurk ja neelatamine väga valulik. Kõik see oli murettekitav, sest selliste füüsiliste sümptomite avaldumine on minu puhul märk, mida lõputult eirata ei saa. Otsustasin sel päeval rattarajal veidi rahulikumalt võtta ning pärast iga 18,8 km ringi läbimist väga korralikult toituda, lootes enda enesetunnet tasapisi parandada ja viienda päeva lõpuni vastu pidada. Sel päeval ma tõesti toitusin väga korralikult, mida kinnitasid mulle nii mu support-tiim kui nende poolt üles täheldatud toitumispäevik. Rattasõidu keskpaigas tundsin korraks isegi paranemise märke, kuid kahjuks osutus see petlikuks. Rattaetapi lõpuks oli mu enesetunne muutunud väga kehvaks ja lisaks kurguvalule oli külmatunne kontide vahele pugenud. Teises vahetusalas läks mul enam kui 20 minutit, et jõuvarusid taastada ning peas leierdavad mõtted vähegi positiivsele lainele keerata. Vähendamaks järjest tugevamaks muutuvat külmatunnet, olin sunnitud jooksuetapile minema nagu kubujuss. Kohati tegi endalegi nalja, kui võrdlesin enda riietust teiste jooksurajal liikuvate võistlete omadega (vt fotot allpool).

Jooksurada oli juba ainuüksi oma profiililt mõrvarlik – minu Garmini kella kohaselt oli 42 km kohta ca 1000 tõusu- ja langusmeetrit. Kui kolmel varasemal päeval sai maratonid joostes läbitud, siis neljandal päeval olin sunnitud tõusudel kõndima ja seda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks oli mul vasaku jala suure varba küüne nahaalune osa lahti tulnud ning põletikuliseks muutunud, mistõttu pöia painutamine oli ülesmäge liikumisel raskendatud. Teiseks olin ma nii soojalt riides, et ülesmäkke jooksmine oleks keha korralikult higistama pannud, mis tähendanuks seda, et allamäge liikudes oleks külmast higist märjad riided külmatunnet veelgi suurendanud.

Iga jooksuringiga mu enesetunne halvenes ning sellele aitas kaasa ka tõsiasi, et mistahes toidu kurgust allasaamine oli keeruline. Ka kolmel varasemal päeval hästi maitsenud ja äärmiselt kaloririkas Coca-Cola hakkas neljandal päeval jooksurajal vastu. Neljanda päeva aitas lõpule viia vaid vastuvõetud otsus. Kui ma ei oleks rajal sõlminud endaga kokkulepet, et neljas päev jääb mu viimaseks, siis oleksin ka neljanda päeva lõpetamise kahtluse alla seadnud. Kui aga keha ja meel said teadmise, et palju ei ole lõpetamiseni jäänud, suutsin endas leida veel paariks tunniks vajaliku energia.

Raskete valikute tegemise muudab keeruliseks see, et otsuse langetamise ajal ei saa sa kunagi olla 100% kindel, kas sa toimisid õigesti. Täna, tagant järgi tark olles, on mul hea meel tõdeda, et tegin õige otsuse. Seda kinnitab võistluse lõpetamisele järgnenud ööpäev, mil keha sai kogeda palju uut ja senitundmatut. Pühapäeva öösel oli mul palavik, mille ma hommikuks kehast välja higistasin. Esmapilgul oli hommikul isegi veidi inimese tunne ning hommikusöök maitses hästi. Miski ei andnud alust aimata, et kaks tundi hiljem süda sedavõrd pahaks läheb, et õhtuni ei saa raasugi toitu alla. Vastupidi, toit tahtis üles tulla ja iiveldustunne läks peagi sedavõrd hulluks, et tuli minna potti kallistama. Enesetunne oli võrreldav merehaigusega, mida ma kogesin siis, kui märtsikuus laevaga Tenerifelt Cran Ganariale reisisin. Erinevus oli ainult selles, et kui tookord oli süda paha kõigest kaks tund, siis nüüd oli terve päeva.

Õhtuks enesetunne paranes ja söök maitses taas suurepäraselt. Arvasin, et kõik üllatused on sellega möödas. Nii see aga polnud, sest võistluse lõpetamisele järgnenud teine öö oli kõike muud kui tavapärane. Kaheksa tunni jooksul vahetasin neli korda riideid ja voodilinu, sest täpselt kahe tunni tagant ärkasin öösel üles, riided külmast higist täiesti märjad. Palavikku ma endal sel ööl ei täheldanud, mistõttu selline higistamine jäi arusaamatuks. Positiivne kõige selle juures oli aga see, et alates sellele ööle järgnenud hommikust hakkasid ka kurguvalu ja külmetustunne kiiresti taanduma. Seega hetkel arvan, et võistluse ajal avaldunud külmetus ei olnud muud kui keha viis mulle märku anda ja mind õigel ajal korrale kutsuda. Tänud taevale, et ma neid märke lugeda mõistsin ja sellega hullema ära hoidsin.

Kuigi see ei ole selle postituse teema, märgin etteruttavalt ära, et sain kinnitust, et taoline ultrakatsumus on kõige väljakutsuvam just vaimu- ja mõttejõu poolest. Füüsilise aspekti pealt pidas paika treeningutel kogetud tõsiasi, et kolmandal päeval saabub valu ja lihaskanguse tipphetk, misjärel sealt edasi hakkab olukord paremuse poole liikuma. Näiteks viienda päeva hommikul ärgates olid jalad üllatavalt heas seisus – eelmise päeva kannatamine lihasmälust justkui pühitud . Mainin ära ka selle, kui petlik võib olla mõttejõud teise ja kolmanda võistluspäeva hommikul – tegelikkus osutus palju meeldivamaks. Kui teisel päeval ei oleks rattarajal ebamõistlikult tugev tuul puhunud, siis oleks tõenäoliselt teise päeva aeg tulnud parem kui esimesel päeval. Näiteks maraton sai teisel päeval kiiremini läbitud kui esimesel. 

Ultrakatsumusel õpitust ja selleks valmistumisel tehtud vigades kirjutan põhjalikumalt hilisemas postituses. Huvitava tähelepanekuna toon siin veel ära selle, et nelja võistluspäevaga kaotasin ma veidi üle 3 kg oma kehakaalust. Kuna ühe kilogrammi rasva energiaks põletamiseks kulub ca 7500 kcal, siis võib-öelda, et lisaks toidust saadud energiale vajanuks keha võistluse ajal veel ca 22 000 kcal. Eks energiakulus mängisid oma rolli ka jahedad ning rasked ilmatikuolud (vt videot).

Read More

Väikse heateo suur tähendus

Spordimaailmas ringi vaadates oled ehk märganud, et reeglina pikkade distantside läbijad on sidunud oma vaimselt ja füüsiliselt raske võistlusdistantsi heategevusega. Ameerikas on eriti populaarsed annetuskeskkonnad, kus sportlane kogub toetust mõnele konkreetsele organisatsioonile, mille tegevus on talle südamelähedane.

Ma ei ole teadlik, et Eestis oleks mõni üksiksportlane kunagi oma võistluse heategevusega sidunud, eks võidurahade annetamisi jm on ikka tehtud, aga võistlusperioodi heategevuskampaaniatest ma kuulnud ei ole. Juhul kui tead vastupidist, siis võid mind julgelt parandada.

Mulle väga meeldib mõte, et peagi läbitav ultradistants loob väärtust mitte ainult mulle, vaid loodetavasti ka laiemalt. Seepärast seongi oma viiepäevase ultratriatloni heategevuskampaaniaga ning kutsun kõiki üles võimalusel panustama, et toetada neid, kelle käes on võimalus aidata.

Nagu sa minu varasematest toidu-teemalistest blogipostitustest lugenud oled, on toitumine minu jaoks äärmiselt tähtis. Täisväärtuslik toit on kütus, mis annab jõudu nii sportlike saavutuste alistamiseks kui ka vaimseks igapäevatööks, sellepärast tahangi tõsta sinu teadlikkust targast toidu tarbimisest ja Eesti Toidupangast, mis seisab selle eest, et söögikõlbulik toit jõuaks abivajaja toidulauale, mitte prügikasti. 

Vaata toidule uue nurga alt

Enne võistlusele tulekut külastasin Toidupanga Tallinna jaotuspunkti, et näha, kuidas Toidupank toimib. Eesti Toidupank on suur logistikakeskus, mis kogub toidu kokku sealt, kus see üle on ning viib sinna, kus sellest puudus on. Ja puudu on palju, sest Eestis saavad nädalas kokku ainuüksi Toidupanga toiduabi umbes 2000 perekonda.

Toidupanga andmetel ei saa paljud Eesti pered lubada endale ja oma lastele piisavas koguses head ja tervislikku toitu, sest suhtelises vaesuses elab 17,5% Eesti elanikkonnast ehk 232 600 inimest. Samal ajal läheb Eestis raisku väga suurtes kogustes head toidukaupa, hinnanguliselt ligi 200 000 tonni tarvitamiskõlbulikku toitu aastas. Maailma kontekstis on see number 1,2–2 miljardit tonni toitu aastas, see on 30-50% toodetud toidust (1).

Iga inimese kohta visatakse aastas prügikasti keskmiselt ca 60 kg toidujääke, sh on umbes 18–25% raisatud toidukaupa (2). Kui sa mõtled enda tarbimisharjumuste peale, siis kas tunned end siit statistikast ära? Sa ei pea olema osa statistikast, kui tarbid toitu teadlikult ja vastutustundlikult.

Toidupanga abil panustavad toiduringlusesse nii ettevõtted kui ka eraisikud. Poekettidest jõuab toit Toidupanka kas ülejäägist, „parim enne“ on lähedal (PS! oluline on vahet teha, kas paki peal on „parim enne“ või „kõlblik kuni“), etikett või pakend on vigane (aga toidukvaliteet pole kahjustada saanud) jne.

Eraisikud saavad toiduringlusesse reeglina panustada 3–4 korda aastas, mil üle Eesti toimuvad toidukogumispäevad. Nii et kui näed mõnel nädalavahetusel suuremas toiduketis Eesti Toidupanga põlledega vabatahtlikke, siis tea, et see on sinu võimalus teha head.

Kuna Toidupank võtab eraisikutelt kaupa vastu harvem (igapäevane koostöö käib toidukettidega), siis see ei tähenda, et eraisikute toetust ja abi oleks vaja vähem – toetada saab kas olles ise Toidupanga vabatahtlik või helistades annetustelefonidele.

Kui tunned, et sul on võimalus minu võistlusperioodi heategevusprojekti panustada ja ajavahemikul 27.–31. mai Eesti Toidupanga tegevust toetada, siis 

helistades Toidupanga annetustelefonil 900 9005 annetad 2 eurot ja 900 9010 annetad 8 eurot

(1)   Institute of Mechanical Engeneers (http://www.imeche.org) (UK)/Eesti Toidupank kaudu

(2)   SEI 2013/Eesti Toidupank kaudu

Read More

Rajast ja võistlejatest. Suurim oht rattarajal - eeslid ja hobused

Täna on mu neljas päeva võistluspaigas. Olen jõudnud korduvalt võistlustrassiga tutvust teha. Nüüd on aeg seda ka sulle tutvustada. Lisaks viskame koos pilgu ka stardinimekirjale, mis on küll lühike, kuid väga muljetavaldav.

Võistlus toimub New Forest rahvuspargis kohas nimega Avon Tyrell. Ujumine leiab aset väikeses järves. 295-meetriseid ringe tuleb mul igal hommikul ujuda 13. Ujumise start antakse kell 6 (Eesti aja järgi kell 8). Vee temperatuur peaks olema ca 18-19 kraadi.

Ujumisele järgneb rattasõit. Rattatrassi pikkuseks on 18,8 km ning seda tuleb mul iga päev läbida 10 korda. See teeb päevaseks rattakilometraažiks 188 km. Rada on huvitav, looduskaunis ja tõusude rohke. Päevas tuleb mul rattaga võtta enam kui 1700 tõusumeetrit. Teed on Inglismaale omaselt kitsad ja kurvilised ning tihtipeale on vaateväli hekiga piiratud. Rattaraja teeb huvitavaks tõsiasi, et kogu aeg peab loomade suhtes olema äärmiselt tähelepanelik. Nimelt New Forest rahvuspark on täis vabalt looduses elavaid hobuseid ja eesleid ning nad kipuvad alatasa tee peale ronima. Rattatreeninguid tehes olen pidanud mitmel korral hoo täiesti maha pidurdama, sest eeslipoisid olid tee täiesti blokeerinud.

Enam kui kuuetunnisele pedaalimisele järgneb maraton, mida joostakse looduspargi ilusatel metsaradadel. Jooksutrassi pikkus on 1,77 kilomeetrit ning seda ringi tuleb läbida 24 korda. Jooksutrass on täielikult off-road, käänuline ning pikkade laugete tõusude ja laskumistega. Seega tegemist ei ole kiire rajaga ning mingeid isiklikke tippmarke ei püstitata (vt profiilipilti alt). Varasemate aastate kiiremaid maratoni aegu vaadates võib öelda, et nelja tunni alistamine on päris raske väljakutse.

Lisaks minule on stardinimekirjas veel kuus meest ja üks naine. Seega kokku on võistlust läbimas kaheksa osavõtjat. Katsumuse raskust arvestades ei tohiks osavõtjate vähesus olla suureks üllatuseks, sest käega lööma või lihtsalt proovima ei ole mõtet sellisele katsumusele tulla.

Stardinimekiri on aukartust tekitav ja mul on väga hea meel, et minuga koos on rajal maailmatasemel ja meeletu kogemustepagasiga ultrasportlased. Kolmapäeval astub stardijoonele näiteks Jozsef Rokob (37), kes on läbinud Deca-Ironmani (10 järjestikusel päeval 10 täispikka triatlonit) ning tulnud Triple-Deca-Ironmani võitjaks (30 järjestikusel päeval 30 täispikka triatlonit). Viimati nimetatud võistluse läbimiseks kulus tal aega ca 365 tundi. Kui ma Rokobiga möödunud aastal Ungaris kohtusin ja temalt 30-kordse võistluse kohta uurisin, ütles ta, et rajal oli tal kaks vaimselt eriti rasket päeva - 4. ja 17. päev. Muidu oli kõik ületatav.

Osalejate seas on end üles andnud ka Matt Winn-Smith (36), kes 2013. aastal võitis siinsamas Double-Ultra (7,6 km ujumist, 360 km ratast, 84,4 km jooksu) Triathlon World Cup'i ning 2014. aastal krooniti ta Sloveenias samal distantsil maailmameistriks.

Viimaks tõstaksin esile ka Anthony Gerundini (46), kelle ultrakogemuste pagasisse kuuluvad mh Deca-Ironman, Quin-Ironman, kaks Double-Ironman'i, 91 täispikka triatlonit, 171 maratoni ja enam kui 50 muud ultrakatsumust.

Kõik nimetamata jäetud osalejad ei ole ka just papist poisid-tüdrukud, vaid nad omavad ka kõik varasemaid ultrakogemusi ning on selleks katsumuseks hoolega valmistunud. Seega jään põnevusega ootama esimest võistluspäeva.

Lõpetuseks lisan siia ka väikese videoklipi võistlustrassist, et saaksid aimu, mis mind ees ootab.

Read More

Käänuline tee soovitud tulemuste suunas

Viimasest testimisest on märkamatult möödunud kolm kuud. Nüüd on aeg taaskord tulemustele otsa vaadata. Meenutuseks nii palju, et kolm kuud tagasi tehtud vereanalüüsid tuvastasid mul endiselt nii D-vitamiini kui ka raua puudus (loe lähemalt siit). Võib öelda, et kannatlikkus on lõpuks hakanud end ära tasuma ning asjad on paremuse poole liikumas. 

Rauapuudus

Pärast seda, kui eelmise testiga tuvastati rauapuudus ja selle langev trend, oli mulle selge, et iga toidulisand ei anna soovitud tulemust. Pidades nõu asjatundjaga, sain soovituse raua puuduse korral tarbida toidulisandit nimega Retafer. Tänased tulemused kinnitavad selle soovituse paikapidavust. Üle väga pika aja on mul raua taset markeeriv näitaja taas normväärtuse vahemikus. Tõsi küll, hetkel on see normväärtuse (s.o. 28-370) alumise piiri lähedal ehk 34 µg/l. Kuna tulemus on pigem alampiiri lähedal, siis see ei ole veel põhjus toidulisandi võtmise jätmiseks. Nii ma otsustasingi, et jätkan Retaferi tarvitamist vähemalt järgmise testimiseni.

Tehtud analüüside võrdlemisel on minu puhul ilusti näha ka hemoglobiini näitaja seos raua tasemega organismis. Teisisõnu öeldes, et mida kõrgem on ferritiini näitaja seda parem on ka hemoglobiini tase.

• 2014. a augustikuus mõõdeti ferritiini näiduks 15,9 µg/l ja hemoglobiin oli 142 g/l
• 2014. a novembrikuus mõõdeti ferritiini näiduks 27,9 µg/l ja hemoglobiin oli 148 g/l
• 2015. a veebruarikuus mõõdeti ferritiini näiduks 20,6 µg/l ja hemoglobiin oli 147 g/l
• 2015. a maikuus mõõdeti ferritiini näiduks 34,0 µg/l ja hemoglobiin oli 155 g/l

D-vitamiin

Seni on mind kõige rohkem üllatanud D-vitamiini analüüside tulemused. Veebruaris mõõdeti D-vitamiini tasemeks 49,5 nmol/l kohta, mis oli suuresti alla normväärtuse (soovitatav näit peaks olema vähemalt 80 ühikut).

Möödunud kolme kuu jooksul olen tarbinud D-vitamiini 60 mikrogrammi hommikul ja 60 mikrogrammi õhtul (ehk siis kokku 2400% päevasest soovitavast kogusest). Lisaks viibisin märtsis ja aprillis treeninglaagrites, kus sai igapäevaselt päikese käes treenitud kokku ca kuu aega.

Kuigi edusammud on olnud märgatavad, ei ole ma defitsiidist ikka veel päris võitu saanud. Tänaseks olen D-vitamiini taseme suutnud tõsta 61,9 nmol/l kohta, mis tähendab, et päris palju on veel minna, et saavutada soovituslik normväärtus.

Kui sa arvad, et D-vitamiini anomaalia on üksnes minu organismi eripärast tingitud, siis sa eksid. Olen viimasel ajal rääkinud väga mitme testimisel käinud inimesega, kes kõik on kinnitanud, et ka neil on tuvastatud D-vitamiini puudus.

Räägitakse, et maikuuks saavutab päike Eesti kohal juba sellise kõrguse, et päikese toimel D-vitamiini tootmine kehas on võimalik. See aga eeldab, et väljas on piisavalt soe ja et ei pea enam nagu kubujuss riides käima. Kahjuks soojast ilmast on asi hetkel veel kaugel. Loodan, et neid ilmastikuolusid, millega ma pidin neljapäeval rattaga Tartust Pärnusse ja pühapäeval Pärnust Tartusse tagasi sõites silmitsi seisma, ei tule mul nii pea uuesti kogeda.

Ilmataat soovis mu vaimutugevust ja valmisolekut testida

Minu arvates saab heast rattaga sõitmise ilmast rääkida siis, kui väljas on vähemalt 20 soojakraadi. Paraku sellisest soojusest võisin ma oma pikkade rattatrennide ajal ainult unistada.

Neljapäeval Tartus Pärnu poole teele asudes oli väljas umbes 13 kraadi sooja ning tugev lääne tuul tähendas seda, et mind ootas ees 175 km vastutuult.

Aprillikuise treeninglaagri pikad rattasõidud olid veel lihasmälus, mistõttu füüsiliselt oli see ettevõtmine igati jõukohane. Küll aga pani kõrvus kuus tundi ühtejutti ulguv tuul vaimujõu korralikult proovile. Sõidu ajal sisendasin endale pidevalt, et vähemalt tagasi sõites ei pea ma enam sellisest tuulest läbi murdma.

Tagasisõidu tuule osas oli mul õigus, kuid siis otsustas ilmataat taevakraanid valla keerata. Sisuliselt pool tundi pärast Pärnus rattaselga istumist hakkas vihma sadama ning selline ilm püsis Tartuni välja.

Vihma käes langes temperatuur kõigest 6-7 kraadini. Riided olid märjad ja kogu aeg oli väga külm. Sõidu ajal üritasin mõtteid positiivsena hoida. Selleks lohutasin ennast, et asi võinuks palju hullem olla, kui ma pidanuks pühapäeval Tartust Pärnusse sõitma.

Usun, et järgmisel nädalal algavaks võistluseks sain vajaliku kogemuse ning et sealne ilm mind enam rattasõidu ajal üllatada ei suuda.

Järgmise postituse teen juba Inglismaalt, tutvustades võistlusrada, teisi osalejaid jne.

Read More

Kahe rattasõidu kaugusel Inglismaast

On jäänud vaid loetud päevad ajani, mil ma jõuan Inglismaa ultratriatloni võistluspaika. Olen plaaninud kohal olla viis päeva enne starti - see peaks jätma mulle piisavalt aega viimasteks treeninguteks, võistlusraja ja teiste osavõtjatega tutvumiseks ning enda vaimu valmis seadmiseks.

Ei taha küll midagi ära sõnuda, kuid ettevalmistused täpselt kahe nädala pärast algavaks ultratriatloniks on kulgenud rohkem kui plaanipäraselt. Eelmisel nädalal sai treeningute raames edukalt läbi tehtud ka 5-päevane ujumitsükkel, mille eesmärk oli viiel järjestikusel päeval ujuda ajaliselt sama palju, kui seda tuleb mul teha võistluse ajal. Kui kolmanda päeva väsinud enesetunne välja arvata, siis muid raskeid hetki ujumistsükli ajal ei esinenudki. Arvan, et selle muutis lihtsaks tõsiasi, et väikeste mööndustega olen viimased kolm pool kuud ujunud põhimõttel 2 + 1 (ehk kolme päeva peale üks ujumisvaba päev).

Viimase kahe nädala jooksul osalesin Kõrvemaa kevadjooksul, ümber Viljandi järve jooksul ning Tartu jooksumaratonil. Kõikidel neil jooksudel joostud isiklikud rekordid on andnud mulle vajaliku teadmise, et vähemalt jooksutrennide kohapealt olen õigesti talitanud. Nüüd seisan ma uue väljakutse ees - kuidas juba saavutatud jooksukiirust veel sammhaaval edasi arendada. Miks kiiruse arendamine ultraspordiga harrastamise seisukohalt oluline on? Et ei tekiks teineteise valesti mõistmist ja kummutamaks väärarusaama, märgin siinkohal ära, et minu jaoks ei tähenda ultrasport rahulikku kulgemist stardist finišisse, vaid rahulolu pakuvad ainult need ultrakatsumused, kus leiab aset eneseületus. Usun, et sellist seisukohta jagavad paljud ultrajooksjad - kuidas muidu oleks sündinud 100 km maailmarekordiks 6 tundi ja 13 minutit või 100 miili (s.o. 160,9 km) rekordiks 11 tundi ja 46 minutit?

Kui hinge ja südamega asja teha, siis minu arvates ei ole võimalik tulemuses pettuda. See ei tähenda, et tegevus ei peaks olema eesmärgistatud ja tulemusele suunatud. Vastupidi, kindla sihi olemasolu on pideva arengu seisukohalt möödapääsmatu. Samas igal võistlusel saavutatud koht ja aeg ei ole minu jaoks esmase tähtsusega, vaid kõige olulisem on teadmine, et ma andsin sellel päeval endast maksimumi. Kui nüüd päris aus olla, siis see on ka põhjus, miks ma ei harrasta igal treeningvõistlusel saavutatud tulemuse kohta eraldi lühipostitust teha. Üksnes tulemuse ja koha sinuni toomine ei annaks vastust, kuidas selleni võiks jõuda ja mida selleks tuleks teha. Kuna viimasel ajal on palju küsitud minu jooksutrennide kohta, on see pannud mind mõtlema sellele, kuidas ma saaksin sinuni hästi, arusaadavalt ja lihtsalt tuua need põhimõtted ja arusaamad, millest ma jooksutreeningute planeerimisel lähtun ja oluliseks pean. Loodetavasti saan need mõtted peagi korrastatud ja paberile pandud. Siis avaldan need sullegi lugemiseks.

Selle hooaja ettevalmistusperioodi olulisemaks võiduks pean seda, et olen suutnud terve talve- ja kevadhooaja kõiksugustest haigestumistest ja külmetamistest hoiduda. Seda ma juhuse, hea õnne ja nähtamatute taevajõudude arvele ei kirjutaks. Usun et kõik on otseselt seotud minu toitumisharjumustega. Eelmisel nädalal käisin enda toitumise ja hetkeseisundi analüüsimiseks verd andmas ning lähipäevil peaksid tulemused minuni jõudma. Siis peaks selguma, kas rauapuudus ja D-vitamiini defitsiit on seljatatud ning kas ka muud näitajad on püsinud normis. Seega loodan juba lähipäevil analüüside tulemustest blogis kirjutada.

Tänaseks olen Inglismaa võistluseks ettevalmistusega jõudnud sinnamaani, et lisaks igapäevastele treeningutele on jäänud rattaga sõita kaks korda 180 kilomeetrit. Kui algul arvasin, et see saab olema suhteliselt lihtne ja meeldiv ettevõtmine, siis nähes selle nädala ilmaprognoosi, ma enam nii ei arva. Nimelt selle nädala teiseks pooleks ennustatakse jahedat, vihmast ja väga tuulist ilma. 

Möödunud suvel rattaga Tartust Pärnusse ja hiljem ka tagasi sõites ma sarnaste ilmastikuolude meelevalda jäin, kui suurele kuumalainele järgnes juuni keskel justkui lühiajaline tuumatalv. Tookord kujunes see üheks tõsisemaks vaimseks väljakutseks enne Ungari ultratriatlonit. Usun, et ka seekordne Pärnus käik saab olema mitte niivõrd füüsiliselt, vaid eelkõige just vaimselt raske ettevõtmine. Samas peaks sellistes tingimustes treenimine valmistama mind hästi ette kõikvõimalikeks ilmataadi vingerpussideks Inglismaal.

Read More

Lloret de Mar treeninglaager andis rohelise tule Inglismaa ultratriatloniks

Alustuseks vabandan, et blogipostitustesse nii pikk paus on tekkinud, kuid viimasel kahel nädalal oli iga vaba minut justkui kulla hinnaga. Sain just ühele poole viimase ja samas oluliseima ettevalmistava treeningtsükliga enne Inglismaale minekut. Nüüd võin südamerahus lunastada osaluspääsme kuue nädala pärast toimuvale 5-kordsele täispikale ultratriatlonile. Enne Lloret de Mar’i treeninglaagrit ei julgenud ma ca 800 eurost osalustasu veel ära maksta, sest ma polnud sugugi kindel, kas tulen nendest kahest hullust treeningnädalast tervena välja. Mitte et ma oleksin enda füüsilises vormis kahelnud, vastupidi. Lihtsalt ma ei ole midagi sellist oma treeninglaagris varem ette võtnud.

Järgnevalt kirjutan lähemalt, mida ma tegin, kogesin ja uut õppisin. Kirjeldamatult võimsad on need hetked, mil sa koged eneseületusest tulenevat joovastust ja rahulolu. Kui varem arvasin, et üksnes ultrakatsumustel on võimalik kogeda isiksust muutvaid emotsioone, siis nüüd tean, et kõik see on võimalik ka treeningutel. Julgen väita, et enda jaoks millegi suure ja esmapilgul justkui ületamatu läbitegemine muudab su väärtushinnanguid – õigemini see õpetab sind ära tundma, millised tõekspidamised ja väärtused on sinu omad ning millised on teiste ja ümbritseva poolt sulle peale surutud.

Oma viimaseks treeningpaigaks valisin Hispaanias, Girona ja Barcelona lähedal Vahemere ääres asuva linna nimega Lloret de Mar. Varem ei olnud ma seal ise kordagi käinud, kuid olin sellest kohast üksnes head kuulnud. Nüüd võin ka ise kinnitada, et tegemist on suurepärase kohaga, kui sulle meeldivad mäed, päikeseline ilm ja naudid rattaga sõitmist. Pealegi on võimalik Eestist sinna otselennuga reisida.

Treeninglaagriks ettevalmistumine

See ei ole saladus, et mulle väga meeldib põhjalikkus ning asjade hinge ja pühendumisega tegemine. Seepärast ei tohiks üllatusena tulla ka tõsiasi, et treeninglaager nõuab samuti head ettevalmistust, sest üksnes siis on mul võimalik kõigest sellest maksimum võtta.

Seekordne ettevalmistus Lloret de Mar’i laagriks ei kujunenud aga muretult, sest taastumine Gran Canaria ultrajooksust oli oodatust veidi teistsugune. Vahetult enne laagrisse siirdumist tuli mul väga mitmel korral võimaliku külmetamise ja haigestumisega rinda pista. Kuigi ma haigeks ei jäänud, oli mul kahe erineva päeva õhtul korralikud külmavärinad. Olin mures, sest selline enesetunne ja sümptomid olid minu jaoks esmakordsed. Ma ei teadnud, kas tegemist on haigestumise algstaadiumiga või üritas keha mulle midagi muud öelda. Vastust ma sellele küsimusele seekord ei saanudki. Samas ei tekitanud see minus just positiivseid emotsioone eesootava laagri suhtes. Mul käisid kõiksugu mõtted peast läbi ning nende seas ka võimalik ülekoormus. Täna võib öelda, et ülekoormusega tegemist olla ei saanud, sest vastasel juhul ma ei oleks selliste mahtude ja intensiivsusega treeningtsüklit üle elanud.

Lloret de Mar treeninglaager numbrites

Enne kui ma kirjutan põhjalikumalt lahti, mida, millal ja miks ma tegin, toon sinuni ka üldised arvnäitajad.

- Treeninglaagri pikkus: – 13 päeva;

- Treeningtundide arv – 75 tundi;

- Puhkepäevi – mitte ühtegi;

- Keskmiselt – 5,7 tundi trenni päevas;

- Ratast – 1600 km (sh 23 473 vertikaalset meetrit);

- Jooksmist – 168 km (sh 1810 vertikaalset meetrit);

- Ujumist – 13 km.

Treeningute ülesehitus

Laagri treeningplaani koostasin ise, tuginedes üksnes oma kogemustele ja katse-eksitus meetodil väljatöötatud teadmistele. Treeningplaani teadusliku tausta ja põhistatuse kohta mult küsida ei maksa, jääksin vastuse võlgu.

Järgnevalt saad tutvuda laagri treeningkavaga, mis annab ülevaate mu treeningpäevade sisust.

Treeningplaanist peaks lihtsa vaevaga olema nähtav, et laagri põhirõhk ja minu jaoks senikogematu väljakutse lasus viimasel kolmel päeval, mil veetsin ratta seljas enam kui 21 tundi ja läbisin 600 kilomeetrit mägistes tingimustes (sh 7940 vertikaalset meetrit).

Mõistagi ei olnud esimesed kümme päeva asjata, vaid vajalik piisava väsimuse tekitamiseks, et viimased kolm päeva üldse võimalikuks saaksid. Julgen väita, et 600 kilomeetrit kolme päevaga on lihtsam sõita laagri lõpus pärast kümmet päeva raskeid trenne kui laagri alguses puhanuna. Pealegi toimub suurim areng just kogunenud väsimuse pealt trenni tehes.

Kuna triatlonitreeningute oluline osa on ka üleminekutreening, siis järgnes viimasel kolmel päeval rattasõidule kohe ka jooks. Kui esmapilgul võib sulle jooks pärast sadu kilomeetreid rattasõitu tunduda tõsine väljakutse, siis tegelikkus on hoopis vastupidine. Jooks on puhas nauding, sest rõõm taas kahe jalaga maapeal olemisest on kirjeldamatu :)

Treeningkavast nähtuvalt sai neljandal ja kümnendal päeval joostud ka lõike. Lõigutrenne kasutan ma ka enesetunde ja ülekoormuse ennetamiseks – kui esimene lõigutrenn näitas ära hetkeseisu laagri alguses, siis teine lõigutrenn andis kinnitust, et 10 päeva treeninguid on kulgenud plaanipäraselt, taastumine lõikude vahel on korras ning roheline tuli viimasteks rasketeks päevadeks olemas. 

Toitumine

Olen oma varasemates blogipostitustes rääkinud oma toitumisest ja sellest, kuidas taimne toitumine on minu kiire taastumise võti. Olen kindel, et ultrakatsumusteks valmistumine ning nende edukas läbimine on minu toitumisharjumustega lahutamatult seotud. Kuna ma pean igapäevaselt toitumispäevikut, siis saan sinuni tuua detailselt, mida ma laagris sõin ja jõin. Toitumispäevikut saad huvi korral vaadata SIIT.

Vajalikud õppetunnid ja ületamist vajanud raskused

- Rasked hetked tulevad alati, küsimus on ainult „Millal?“

Naiivne oleks olnud loota, et 13 päeva jooksul ei tule raskeid hetki. Kui see peaks nii olema, siis oled endale liiga lihtsa kava koostanud. Raskete hetkede all pean silmas just vaimset aspekti, sest füüsilised piirid olen suutnud väga kaugele nihutada ja ausalt öeldes ei teagi, kus need mul asuvad.

Laagri esimesed viis päeva olid muretud ning mõtted motiveeritud ja positiivsed. Kuuendal päeval saabus esimene tõsine (ja ka laagri raskeim) päev. Juba päeva algus ei tõotanud head, sest hommikupudru oli otsa saanud. Müslist ma tavapärast energialaksu aga kätte ei saanud.

Järgmiseks tulid ootamatused ujumisel. Tundsin kohe alguses, et mul on vees jahe. Kulutatud energia tõttu ei õnnestunud ka kiiremate liigutustega sooja saada. Pärast mõnesaja meetri ujumist kadus kätest jõud ning alles jäänud kaks ja pool kilomeetrit oli meetrite lugemine. Hea oli, et mul oli ujumiskava paberil kaasas ning et ma sain seda sõrmega järge hoides täita. Lihtsalt ujumise korral oleks allaandmine olnud oluliselt lihtsam.

Kuigi ma olin pärast ujumist täiesti läbi, oli mul ülimalt hea meel, et ma vaatamata raskustele ujumise lõpuni tegin. Ujumisele järgnenud rattasõidu tegin juba veidi parema enesetundega ja õhtune jooks oli juba tavapäraselt hea enesetundega. Sain taaskord kinnitust, et rasked hetked on ajutised ja allaandmine ei ole kunagi lahendus.

- Ujumine saab olema Inglismaa ultratriatloni üks tõsisem vaimne väljakutse

Mida päev edasi, seda tõsisemaks väljakutseks sai basseini minemine. Viimased kaks ujumist olid energiapuuduse tõttu väga keerulised, sest ka raskemad lõiguujumised ei suutnud mulle piisavat soojatunnet anda.

Inglismaal pean aga viiel järjestikusel päeval olema võimeline hommikul kell 7 järve ujuma minema. Kuigi kalipso aitab kehatemperatuuri hoida ja peaks asja veidi lihtsustama, siis olles lugenud teiste ultratriatleetide kogemusi, peetakse ikkagi ujumist tõsiseks väljakutseks. Selle probleemi leevendamiseks on soovitatud pidada võistluspäevade kohta kaloripäevikut, mis peaks aitama kontrollida, et sa suure osa kulutatud energiast tagasi sööd. Ühte tean aga omast kogemusest, et juba ainuüksi poole kulutatud energiast tagasisöömine saab olema raske.

- Mida päev edasi, seda rohkem andis külmatunne märku ka rattal

Külm ei pugenud kontidesse mitte ainult vees, vaid ka rattaga sõites. Laagri teises pooles kasutasin rattasärgi all kahte alussärki, kuid ikkagi oli suhteliselt jahe. Kui päevad läbi ei oleks päike paistnud ja sooja andnud, oleksin end ära külmetanud. Inglismaal ma külmetamist endale lubada ei tohi, seega varustan end korralikult riietega ja vajadusel vahetan neid võistluspäeva jooksul.

- Söömine enne magamaminekut

Kuna päevad olid pikad ja korralik energia laadimine leidis aset alles õhtul pärast viimast trenni, siis harvad ei olnud need korrad, mil sai päris suuri toidukoguseid söödud vahetult enne voodisseminekut. Samas, iga kord, kui jäin söömisega väga hilja peale, oli koheselt probleeme ka kiire uinumisega, kuigi väsimus oli meeletu.

Nüüd ma siis seisan lõhkise küna ees – tean probleemi olemasolu, kuid lahendust veel leidnud ei ole, sest päris nii lihtne see ka ei ole, et tuleb varem süüa või vähem süüa. Pealegi lõpetan ma Inglismaal oma võistluspäeva eeldatavalt kusagil 7-8 ajal õhtul ning juba paari tunni pärast pean mõtlema magamaminekule, sest järgmise päeva äratus on varahommikul enne kella kuut.

Alles jäänud nädalate jooksul proovin lahendust otsida just õhtuse menüü väljatöötamise osas – võib-olla õnnestub kokku panne enam-vähem selline menüü, mis on energiarikas, aga samas sõbralik ka seedimisele. Eks näis, kas ja kuidas see mul õnnestub.

Mis järgmiseks?

Kogu tähelepanu ja tegemised on suunatud 27.–31. mail toimuvaks ultratriatloniks. Ettevalmistuse kõige viimane osa näeb ette veel viie järjestikuse päeva ujumistsüklit ja rattaga Tartust Pärnusse ja tagasi sõitmist. Loodetavasti need ettevõtmised kujunevad senitehtust lihtsamaks ning mingeid ootamatusi ei tule.

Enne põhivõistlust plaanin osaleda Kõrvemaa kevadjooksul, ümber Viljandi järve jooksul, Kiili duatlonil ja Tartu Jooksumaratonil, kus loodan teha korraliku pingutuse ja natuke teravust koguda. Seega kohtume juba jooksurajal.

Inglismaa ultratriatlonist hoian sind jooksvalt kursis – teen postitusi vahetult enne, võistluse ajal ja pärast.

Lõpetuseks ka väike videoklipp viimase rattasõidu lõpetamise kohta.

Read More

TransGranCanaria – täiesti uus vaatenurk valule, raskustele ja tahtejõu tugevusele

"On 7. märtsi varahommik kell 06.32. Väljas on endiselt pime ja teisi võistlejaid hetkel nägemisulatuses ei ole. Olen just jõudnud alustada järjekordset pikka ja rasket laskumist ning tulitavad jalad ei taha mõista, miks nad seisma ei tohi jääda. Kuigi mõistus omab veel kontrolli streikivate kehaosade üle, võib olukord iga hetkega muutuda. Üritan hoiduda allaandmist soodustavatest mõtetest ja katsun rahustada keha mõtetega, et peagi algab uuesti tõus ning siis läheb kergemaks. 

Ei õnnestu, selle asemel hoopis komistan ja löön taas varbad pinnasest väljaulatuva kivinuki vastu ära. See kohe ajab vanduma. „Krt…tõsta oma jalgu“ pobisen endamisi. Koos valuhaistinguga valjeneb ka hääl peas, leierdades vaheldumisi „sa ei ole isegi mitte poole peal“, „suuremad laskumised on alles ees“, „peagi tõuseb päike ja läheb ka kuumaks“ jne. 

Meenub, et ei ole mõnda aega midagi söönud, võtan geeli, käputäie Goji marju ja rüüpan Colat peale. Tunnen toidu kohest imendumist. Enesetunne paraneb ja muremõtted vaibuvad. Saabub justkui uus hingamine. Ohkan kergendatult, aimamata, kui kiirelt on uus raske hetk juba silmapiiril."

Taastumine võistlusest on olnud üllatavalt kiire – suurem valu ja kangustunne jalgades kestis kõigest kaks päeva. Nüüd on enesetunne piisavalt hea, et alustada kokkuvõtte kirjutamist. Kirjutan sulle lähemalt, mida ma rajal olles nägin, kogesin, tundsin, õppisin ning kuidas ma toitusin. Mainin ära ka need aspektid, mis korraldusliku poole pealt oleks võinud teisiti olla ja mis tekitasid väga ohtlikke olukordi rajal.

TransGranCanaria ultra numbrites

katsumuse läbis 349 osalejat, teine samapalju katkestas;

võistluse võitis leedulane Gediminas Grinius uue rajarekordiga 14 h 23 min 37 sek;

esikolmikut jäi lahutama 15 minutit;

mina finišeerisin võistlusel 107., ajaga 22 h 35 min 42 sek

Võistlustrass

Kuigi korraldajate poolt avaldatud rajaprofiil andis aimu võistlustrassi raskusest, oli tegelikkus palju hullem. Nimelt ei olnud profiilikaardilt võimalik aru saada, et rajal on sind ootamas palju raskeid tõuse ja langusi, mille kaldenurk jäi suurusjärku 40% ja enam. Juba ainuüksi seismine sellise kaldega nõlval nõudis pingutust.

Minu jaoks kõige tõsisem üllatus tuli 108. km, mil kaardi järgi pidi ees ootama viimane pikem laskumine, mis oma raskusastmelt ei oleks tohtinud olla midagi väga üle mõistuse raske. Tegelikkus oli aga selline, et ühtäkki jõudis võistlusrada suure (pigem kaljut meenutava) mäe servale. Esmalt arvasin, et eksisin rajalt kõrvale, sest selle mäe otsast üsnagi püstloodis alla vaadates ei olnud rada enam näha. Seejärel märkasin aga kivirahnude vahel korraldajate pandud rajatähist, mille juurde oli lisatud ka rasket ja ohtlikku rajalõiku märkiv tähis. See oli sisuliselt koht, kus mõistsin, et võistlustrassi läbimine alla 20 tunni ei saa teoks - see laskumine oli lihtsalt niivõrd aeganõudev, tehniline ja minu valust karjuvatele reielihastele liig mis liig.

Sõnades ei ole võimalik edasi anda, kui järsk, tehniline, ohtlik ja kõhedusttekitav see laskumine tegelikult oli ja seda eelkõige just mu väsinud ja valutavate jalgade seisukorda arvestades. Tean ainult niipalju öelda, et varasemalt Alpides ja Püreneedes võisteldes/matkates ei olnud ma sarnase raskusastmega rada veel kohanud. Tänu taevale sain ma selle laskumisega ühele poole vahetult enne pimedat.

Seega leian, et see võistlustrass tõepoolest väärib maailma raskeima ultraraja tiitlit. Rajal avanenud suurepäraste vaadete ja puutumatu looduse nautimiseks pead sa seda ise Gran Canariale uudistama minema. Postituse juurde lisatud fotod ja video ei suuda seda sinuni tuua.

Kas mu ettevalmistus oli piisav?

Kuigi olin oma ettevalmistusega liikumas õiges suunas, tuleb tunnistada, et see ei olnud piisav ning palju valu ja kannatusi oleks saanud leevendada, kui oleksin teadlikum olnud. Samas ei ole mul ultrakatsumusteks treenimise ABC-d kusagilt võtta ning seepärast tuleb mul kõik katse-eksitus meetodil enda jaoks välja töötada.

Ülesmäge treenimisega võib rahul olla – see oli igati kordaläinud. Tõusudel olin konkurentsivõimeline ja kiirused esimestega suurt ei erinenud. Näiteks esimese pikima tõusu otsas asuvasse kontrollpunkti jõudsin liidritest kõigest 10 minutit hiljem – tõenäoliselt 2-3 minutit sellest tuleb kirjutada mu stardipositsiooni ja stardijärgse tiheda liikluse arvele. Usun et tõusudega kaotasin liidritele kokku umbes tund või veidi enam. Palju aega kaotasin kindlasti toidupunktides, sest see, millise kiirusega esimesed seal toimetavad, paneb kukalt kratsima – mul võtab triatloni sprindietapil vahetusala ka rohkem aegaJ.

Minu suurimaks peavaluks sellel katsumusel oli mäest laskumine. Hinnanguliselt kaotasin ainuüksi laskumistega liidritele suurusjärgus kuus tundi. Kuigi varasemad valusad kogemused on mulle õpetanud allamäge treeningu olulisust ning kuigi seekord sai sellele ka palju rohkem tähelepanu pööratud, ei olnud see kaugeltki veel piisav.

Hea meel on selle üle, et kui eelmistel mägiultratel olen oma reielihased juba esimesel pikemal laskumisel ära küpsetanud, siis seekord pidasid jalad vastu kuni veerand võistlustrassist. Pärast võistlust kogenumatelt ultrajooksjatelt järgi küsides sain teada, et allamäge jooksmist tuleb treenida väga palju. Täna tean, et sellise kaliibriga ultravõistluse jaoks oli minu allamäge treeningmaht lausa naeruväärselt väike. Seega pean olema tänulik, et jalad üldse veerand distantsi vastu pidasid. Võin julgelt väita, et see oli üks mu elu valusamaid õppetunde. Seega tahaks loota, et kogetud valu mul kunagi meelest ei lähe ja et edaspidi ma selliseid õppetunde enam omandama ei pea.

Toitumisest

Arvestades selle võistluse tuntust, taset ja suurust, valmistas korraldajate poolt pakutav toidulaud pettumust. Kõige rohkem jäin rahule 82. km asunud toidupunktiga, kus pakuti sooja pastat.

Kuigi kõik ei pruugi enam meeles olla, toon siinkohal ära, mida ma võistluse ajal sõin ja jõin:

• 25 HoneyPowergeeli – need olid mul algusest peale seljakotis kaasas ning neid tarbisin toidupunktide vahelisel ajal. Mulle sobisid need geelid suurepäraselt ning isegi võistluse lõpuosas tuli kõht nende seedimisega muretult toime;
• 28 soolakapslit (sisaldasid ka kofeiini) – ilma nendeta ma rajal hakkama ei saaks, sest mineraalainete kadu on meeletu;
• ca 150 g Goji marju – need olid samuti mul endal kaasas;
• väga suures koguses apelsine – vast ei liialda kui ütlen, et apelsine sõin ma toidupunktides kokku ämbritäie J;
• Kreeka pähkleid ja mandleid – neid tarbisin võistluse teises pooles. Kuigi neid oli raske mäluda, oli neist suur abi;
• suure peotäie kummikomme – neid pakuti kõigest paaris toidupunktis ning maitsesid muule toidule vahelduseks päris hästi;
• päris palju tahket juustu – praktiliselt igas toidupunktis pakuti juustu ja see oli väga maitsev. Pealegi oli juustu suhteliselt kerge mäluda ja kurgust alla saada;
• peotäis rosinaid ja mõned magusad šokolaadikommid;
• vähemalt 24 liitrit vedelikku – enamasti vett ja Coca-Colat, paaril korral sai seljakott täidetud ka spordijoogiga.

Võistluse korralduslikud minetused

Alljärgnevalt nimetan ära need võistluse korralduslikud aspektid, millega ma arvestada ei osanud. Vahest on sulle endalegi abiks ja tead enda ettevõtmiste juures need asjad eelnevalt läbi mõelda ja järgi küsida.

• joogipunktide vähesus ja nende asukohtade ebatäpsus

Kui üldiselt olid joogipunktide vahekaugused parajad ning vedelikku jagus mul täpselt, siis paar joogipunkti raja teises pooles asusuid teineteisest ikka väga kaugel. 71. km asunud joogipunktist lahkudes ja raja kõrgemaisse punkti tõusmist alustades ei osanud ma küll ette näha, et 1,5 liitrist vedelikust võiks puudu tulla. Kuid olles kõigest paar kilomeetrit ülesmäge rühkinud, oli kulunud kolmandik vedelikust ja minna oli veel üheksa km. Õnneks läks rada läbi väikesest külast, kus ma endale vett lisaks soetasin. Kõik see kulus ära enne, kui ma järgmisse toidupunkti jõudsin.

Olukord oli aga hoopis hullem 94. km ja 110. km vahelisel lõigul. Nimelt oli tegemist pikima toidupunkte lahutava vahemaaga. 94. kilomeetrilt lahkudes oli mul endaga kaasas 2,1 liitrit vedelikku, kuid vaatamata sellele ei jagunud vedelikku päris järgmise punktini, vaid viimased 25 minutit tuli joomata hakkama saada. Pealegi näitas mu kell toidupunktide vaheliseks kauguseks 18 km, mitte 16 km. Kuigi pean oma organismi eripäraks keskmisest suuremat vedeliku tarbimist, siis usun, et nii mõnelgi teisel võistlejal oli probleeme piisava vedelikukoguse tagamisega selleks vahemaaks.

•  ebaõige info raja pikkuse kohta

Üheks vaimujõudu tõsiselt pärssivaks intsidendiks oli see, kui rajal olles sain teada, et võistlustrassi pikkus ei ole mitte 125 km, vaid 130 km. Nimelt kodulehel on võistlustrassi pikkusena nimetatud 125 km, kuid võistluse käigus korraldajad täpsustasid seda numbrit koguni 5 km võrra. Minu Garmini kell näitas samuti rajapikkuseks rohkem kui 130 km (täpsemalt 130,7). Minu arvates nii pika katsumuse puhul ei tohiks küll raja pikkust kilomeetritki väiksemana reklaamida, kui see tegelikult on. Selle kohta ütles rajal mulle üks Tenerifelt pärit ultrajooksja, et tere tulemast Hispaaniasse, kus asjade selline kulg on tavapärane.

•   stardipaigas puudus pakihoid

Varasemalt ei ole ma ühelgi võistlusel kokku puutunud olukorraga, kus stardipaigas ei ole korraldaja taganud pakihoidu üleriiete jätmiseks. Veel vähem oskasin ma selle võimaluse puudumist ette näha sellise mastaabiga võistluse korral. Ja nagu koha peal näha oli, siis oli minuga sarnaselt arvanud inimesi väga mitmeid.

Stardipaigas nägin ma kõvasti vaeva, et leida keegi korraldajates, kes oli pärast starti finišisse liikumas ja kes oleks valmis minu asjad endaga kaasa võtma. Aega kulus selleks 20 närvilist minutit, enne kui sain oma murele lahenduse. Järgmisel korral kirjutan ja küsin mitu korda üle, kas ja kuidas on korraldatud stardipaiga pakihoid. Lisaks võtan kaasa kilekeebi, et end selle all tuule ja muude olude eest stardihetkeni kaitsta. Seekord jäi mul see keep kahjuks koju.

•  ebapiisav teave raja raskuse ja ohtlikkuse kohta

Pärast seda katsumust ma mõistan, miks paljudele ultratele pääsemiseks on seatud tingimuseks varasemate tulemuste ettenäitamine. See on osalejate endi huvides. Näiteks maailma ühe mainekamale, 169. km pikkusele UTMB ultrajooksule pääsemiseks pead olema viimase kahe aasta jooksul kogunud kaheksa punkti maksimaalselt kolme võistlusega. Sellega välistab korraldaja, et ultrajooksu esmakordne harrastaja satub võistlusrajale, mis on temale selgelt üle jõu käiv ja seega ka ülimalt eluohtlik. Vaatamata sellele, et UTMB ultrajooksule pääsevad üksnes kogenud jooksjad, lõpetavad katsumuse kõigest pooled 2500 startinuist.

TransGranCanaria võistlus annab UTMB arvestuses neli punkti. Erinevalt UTMB-st, võib TransGranCanaria ultravõistlusele end kirja panna iga soovija. Samas ei jää TransGranCanaria võistlus raskuselt UTMB-le alla, vaid distantse omavahel võrreldes nähtub koguni, et TransGranCanaria on isegi raskem – nimelt viimase puhul on 130 km peale 8666 tõusumeetrit, samas kui UTMB 169 km jooks hõlmab endas 9600 tõusumeetrit. UTMB võistluse teeb raskemaks aga keerulised ilmastikuolud ja ronimine peaaegu 3000 m kõrgusele merepinnast, kus hõre õhk annab juba väga korralikult tunda.

Seega, minu arvates ei anna TransGranCanaria võistluse koduleht piisavalt adekvaatset teavet selle kohta, kui raske ja ohtlik see võistlus harrastajale tegelikult olla võib. Siinkohal jääb mul olla tänulik selle eest, et ma varem seda võistlust enda jaoks ei avastanud, vaid omasin Alpides 119 km pikkuse katsumuse näol juba varasemat kogemust.

Mis järgmiseks?

Selle katsumusega sai tänavune võistlushooaeg avapaugu. Kahe ja poole nädala pärast sõidan viimasesse ettevalmistavasse treeninglaagrisse, pärast mida peaksin olema Inglismaa ultratriatloniks valmis.

Kuna veebruaris otsustas IUTA, et kahekordse täispika ultratriatloni MM toimub see aasta mitte augustikuus Sloveenias, vaid juuli alguses Ungaris, tuli ka minul oma plaane muuta. Seega viis nädalat pärast Inglismaa ultratriatlonit kavatsen ma olla Ungaris taas stardis.

Lõpetuseks panen siia lühikese video võistlusel filmitust.

Read More