esmaspäev, 15. august 2016

Toetusmeeskonnata ei kujutaks ma ultratriatloni läbimist ja kõrgel tasemel võistlemist ettegi. Üks lugeja tegi ettepaneku, et ma kirjutaks ühe blogipostituse ka toetusmeeskonna vaatenurgast. See on hea mõte ja pakkus huvi ka endale, sest ei ole ise kunagi veel selles rollis olnud. Palusin Eesti 5-kordse ja Saksa 3-kordse ultratriatloni toetusmeeskonnal oma mõtteid jagada ning nüüd jagan neid ka sinuga. Tegemist on üsnagi pika postitusega, kuid eks muljeid ja tähelepanekuid sedavõrd pikkade ettevõtmiste juures tekib palju.

Enne asja juurde asumist lisan sissejuhatuseks meeleoluka video toetusmeeskonna tegemistest Saksa ultra raames.

Saksa 3-kordne ultratriatlon toetusmeeskonna vaatenurgast

Saksamaal oli mu toetusmeeskond 3-liikmeline - Virge, Priit ja Nelli. Priidu ja Virge jaoks oli see juba kolmandaks, Nellile esimeseks korraks.

Priidu ja Nelli mõtted teostusmeeskonna tegemistest on järgmised: Käisime Saksamaal, pisikeses linnakeses Lensahnis meeskonnaks Raidu kolmekordsele trialtonile. Kui seda üritust/ettevõtmist/võistlust ühe sõnaga iseloomustada, siis see oli ülivõimas! Vägev oli juba Tartus auto pakkimine, kuid pakkimismeistritena saime sellega hakkama. Lensahni jõudsime kolm päeva enne võitlust, nii saime toetustiimi jaoks vajalikud punktid täpselt läbi arutada ja Raidu soovidega tutvuda, lisaks valmistus Rait võitluse jaoks. Seekord kuulus toetustiimi ka sellel alal täiesti kogenematu Nelli ehk siis mina. See vist küll ei olnud plaanis, aga minust sai siis kokatädi :) Toitumine on sportlase jaoks ülioluline, seega enese teadmata, olin võtnud endale üsna suure vastutuse, aga see meeldis mulle! Taimetoitlasest sportlasele toidu valmistamisega rikastasin oma söögitegemist ikka korralikult. Põnev oli!

Koostöö meeskonna vahel oli meie arvates imeline, usume et selle tingis Raidu enda plaanimisoskus ning Virge suured kogemused. Kui on variandid ja plaan paigas, siis ongi lausa lust rajal võistlevat sportlast toetada ja vajadusel teenindada (mingi hetk jooksin poodi jäätise järgi ja jooksurajal sai Rait kohalikust pagaripoest toodud vaarikatorti, mis oli tollel hetkel maitse poolest kõige meeldivam). Raja ääres olime kolmekesi ning antud võitluse jaoks sellest täiesti piisas.

Keerulisi/kriitilisemaid hetki toetustiimi jaoks ei oskagi välja tuua, sest eesmärk oli kõigil paigas, nii et hetked, mis võib-olla oleks pidanud olema kriitilised, laabusid iseenesest. See oli ju teada, et öö saab olema raskem kui päev ja väsimus võib meid murda, olime selleks valmis. Üritasime pikali olla ja puhata (Priit autos ja mina muruplatis fliisi sees), kuid olime ikka mõlemad kõik see aeg olemas ning kui finiš oli lähedal, kaotas adrenaliin väsimuse.

Kõrvaltvaatajana tundus Raidu jaoks kõige raskem olevat oma motivatsiooniga toime tulemine ja selle hoidmine. Raskeks läks jooksurajal. Kuid toetustiimi abiga motiveeris Rait ennast tagant tulija eest ära jooksma ja hiljem jõudis ta järgi teisel kohal olnud taanlasele. See kõik toimis ning tulemus oligi ülivõimas. Seega Raidu kriitilised hetked saidki olema ka toetustiimi jaoks just motiveerivad ja põnevad :)

Nagu me kõik teame, lõpetas Rait teisena selle ülitiheda võitluse. Finiš oli meie jaoks ikka väga emotsionaalne, mida iseloomustasid meeletu uhkusetunne ja pisarad. Uhkus Raidu üle ja uhkus olla eestlane. Seda tunnet peab ise kogema, see kõik oli seda väärt!

Eestisse sõitsime ilma suuremate peatusteta ning see oli raske, olime teel kokku 24 tundi. Eesmärk oli jõuda tagasi esmaspäeva õhtuks, et olla teisipäeva hommikul tööpostil. Arvan, et oma elurütmi saime tagasi umbes kolme-nelja päeva jooksul.

Tahame tänada veel Raitu ja Virget sellise vahva kogemuse ja reisi eest. Võimalusel läheks uuesti, kahtlemata!

Eesti 5-kordne ultratriatlon toetusmeeskonna vaatenurgast

Mis selle ettevõtmise ajal kõige rohke üllatas?

Silva Suvi: üllatas Raidu rahulik ja positiivne hoiak, mis säilis katsumuse lõpuni. Mitte kordagi ei öelnud ta kellelegi halvasti, mis väsinud inimese puhul üsna sageli võib juhtuda.

Kristi Aruküla: suurima üllatuse pakkus mulle kui esmakordselt meeskonnas osalejale ürituse mastaapsus ja meeletu inspiratsioon ning positiivne energialaeng, mis toetajale osaks saab. See raputab paigast kõik tavapärased sisseõpetatud normid alates üldfilosoofilistest küsimustest, mis üleüldse on elus võimalik, kus on inimese piirid kuni argiste praktiliste küsimusteni, palju tuleb magada, millal tuleb süüa jne. Üllatas ka eestlaste kokkuhoidev vaim - järjest enam suurenes kaasaelajate arv virtuaalselt, rajale tekkis spontaanseid jäljekütte, väga tore oli ka see, et pidevalt tuli keegi toetust avaldama. Usun, et paljude tuttavate nägemine basseini serval, rattatee ääres, laboris ja jooksurajal, andis kindlasti jõudu juurde. Tundub, et see sündmus hingeliselt liigutas väga paljusid.

Virge Tamme: esimene üllatus oli see, kui matkabussis selg sõidu suunas istusin, kui kiirelt mul kehva olla hakkas, seda enam, et toimetasin ka samal ajal arvutis Raidu Facebookis. Vahetasime Silvaga siis kohad. Varsti arvas ka Silva, et ta vist ei suuda väga kaua niipidi istuda. Naersime siis, et varsti on tiim omadega audis, sest ei pea tingimustele vastu ja Rait peab ise hakkama saama, samal ajal kui me oma pahaolekut ravime. 

Üllatas ka see, kui terav oli Raidu meel kogu katsumuse vältel. Oli päris mitu korda, kui Rait „ise küsin, ise vastan“ põhimõttel oma tiimiga suhtles või juhendas, kus mis on jne. Kohati tundus, et tal on kõigest kõige parem ülevaade, kuigi see oli rohkem meie roll. Alustades sellest, kus miski asub kuni selleni, kus ta parasjagu jooksurajal on, palju distantsist läbitud jne. Vägev üllatus oli see, kui paljud Raidu ettevõtmisega kaasa tulid, kas sotsiaalmeedia vahendusel või kohapeal. Nii paljud tulid rattasõidu ajal mõnda vahepunkti, avaldasid soovi väike distants temaga kaasa teha või otsisid ta jooksurajal üles, et see mõte ka teostada. 

Kui selgus, et Eesti ultrakatsumuse esimeseks "hümniks", mida me kuulasime Raidu soovil oma poolsada korda, oli Noorkuu "Spordilaul", siis võtsin plaani Noorkuule sellest ka kirjutada, lootuses, et ehk saavad nad Raidule motivatsiooniks videotervituse teha või mis veel ägedam, finišisse laulma tulla. Suhtlesin nendega Facebookis, selgus, et nad on Raidu tegemistest teadlikud ning üllatunud, et just nende lugu on Raidule motivatsioonilooks. Kahjuks ei tulnud videotervitusest ega kohaletulemisest midagi välja, sest Eesti on üheaegselt nii väike kui suur. Aga oma tervitused saatsid nad Raidule ikkagi, pidin neid tol hetkel Raidu Facebookis jagama, aga uudisvoog oli tihe ja finish tuli peale ning sinna see jäigi. Kasutan siinkohal võimalust ja panen selle siia, arhiivi mõttes :)

Noorkuu: "Rait oma julge ettevõtmisega sai ka meie tähelepanu osaliseks. Seda, et ta meie laulu korduvalt kuulas, ei osanud aga oodata. Väga tore, kui saime läbi muusika ülla eesmärgi täitmisel toeks olla. Raidile jõudu viimaseks pingutuseks ning oleme mõtetes kõigi teistega finišis kaasa elamas."

Ja sellist meediakajastust ei oleks ma ka osanud unes näha. Hea kontrast tuli välja Raidu Facebook vs Delfi blogi kommentaariumi vahel, esimesse neist olid koondunud toetajad, teise peamiselt inimesed, kelle kohta võib ehk öelda, et nad on kuldmedaliga tugitoolisportlased, kes ei plaanigi mõista, miks ta seda teeb. Üllatas kogu see lahmimine, vaen, pahatahtlikkus ning inimeste pinnapealsus – anonüümselt on ju hea seda kõike teha.

Sander Hannus: ma jääksin ikkagi selle juurde, et see kuidas nii kanged jooksujalad mõne kilomeetriga ikka on uuesti võimalik liikuma saada. 

Tegelikult see ka, et inimesi kes kohapeale erinevate alade juurde kaasa tulid elama oli ikkagi meeldivalt palju. Välja kujunes spordipidu:).

Markko Junolainen: nõustun Sandri mõtetega.

Mis olid teile kõige keerulisemad/kriitilisemad hetked? 

Silva: kõige keerulisem hetk oli Kambjas, kui vihmast läbimärg Rait tuli autokaravani juba ei tea mitmendat korda riideid vahetama. Ta istus lauataga ning esmakordselt oli ülipositiivse sportlase silmis mure ja kahtlus. Sel hetkel tabasin ka ennest mõttelt, kas nüüd ongi selle ettevõtmisega kõik? Teatavasti lahenes kõik siiski hästi ning saime jätkata.

Kristi: mulle tundub, et seda kogemust kõrvalt nähes ei ole tegelikult väga paslik rääkida sellest, mis mul isiklikult oli raske ja kriitiline. Õigemini need mõisted minu jaoks omandasid hoopis uue tähenduse ja see kui vahepeal ei saa paar päeva magada või viibid võõras keskkonnas või mõni kaasajoostud jooksu distants ei meeldi, ei jaksa, on palav või külm, siis see tegelikult ei ole isegi mainimist väärt. Tundub, et kasvasin ka ise:). Nagu ka alustuseks ütlesin, oli see minu jaoks äärmiselt innustav ja hea õppimise koht, et jätkata enda kui jooksuharrastaja teekonda. Suuresti see energia kandis mind ka Laulasmaa Ultral ning Kalevipoja Kangelasjooksul. Professionaalsest huvist veel rääkides, oli hea meel ka tõdeda, kui head ja kiiret tulemust pakuvad Shindo massaaživõtted.

Virge: mul oli täita Raidu äratuskella roll. Üldjuhul sai Rait jooksmise vahepeal tehtud uinakute järel silmad kenasti lahti, väikse äratusšoki järel jalad alla ja vaikselt liikuma. Ühel korral mängis kell aga vingerpussi, nimelt äratas kell 15 minutit varem kui oleks pidanud. Rait oli pahane, sest niigi vähese une juures on iga minut oluline. Loomulikult sain selle pahameele mina enda peale, sest ma olin ju see, kes üles ajas. Pärast selgus, et varem äratanud kell, mis andis mulle märku, et nüüd on aeg “raputustööd” teha, oli Raidu telefonist, mis oli varasemalt peale jäänud, minu kella äratus oli seatud õigeks ajaks. See oli esimene kord, kui ma kogu katsumuse juures nägin, et Rait on pahane. On ju teada, et paha tuju toodab paha tuju ja selle teisele üle kandmine on vaid sõrmenipsu küsimus. Paha tuju jätkus köögis, kui Rait ei saanud kohe süüa ja juua seda, mida tahtis. Mul oli pudrupott tulel, kohvivesi üleval, Raidu tee jahtus… kõik asjad olid töös… ja siis lahvatasid küll emotsioonid kokku ja tulid katsumuse esimesed pisarad. Sain aru, et kõik on väsinud ja pinges, aga hetkeks tundsin ebaõiglust. Kui teises toas omaette nohisedes tuli Rait ja kallistas mind, et kõik on korras. Mina mõistsin teda. Tema mõistis mind. See oli lihtsalt väsimusest ja pingest tingitud murdehetk, mis lõi hetkeks jalad alt. Edasi läks kõik taaskord ülesmäge. 


Üks närvikõdi pakkuvamaid hetki oli vahetult enne finišit. Teadsin, et Rait tuleb veel enne viimast ringi staabist läbi ning viimasele ringile minnes on mul paras aeg teha vajalikud kõned, et finiš uhke saaks ja meedia kohale jõuaks. Siis aga selgus läbi kolmandate isikute, et nad otsustasid viimase maratoni aga jutti joosta. Tõmbasin siis kohe Sandrile kõne peale, et mis on lõpetamise prognoositav aeg – mul oli vaja seda üpris täpselt teada, sest kaare ülespanijad tahtis teada x aeg ette, üks ajakirjanik y aeg ette, teine z aeg ette, Facebookis tuli aegsasti fännidele teavitada, et nad jõuaksid soovi korral koduhoovi meie kangelast tervitama – Sandri telefon oli välja lülitatud. Helistan Silvale, telefon kutsub, keegi ei vasta. Helistan Hannesele, kordub sama. Oskasin vaid toas paar tiiru edasi-tagasi käia ja hakkasin siis vajalikele inimestele helistama, et „Rait on kadunud ja parem ole kohal varem kui hiljem“, ise mõtlesin, et päris piinlik oleks, kui ta lõpetab nii, et fännid pole kohal, kaar on poolpüsti ja ajakirjanikud keeravad kurvipealt alles hoovi. Arvestades, et kahel korral TV3-e Tarmo juba jäi olulistest kaadritest, ujumise stardist ja rattadistantsi lõpetamisest ilma. Mõlemal korral ilmus ta välja pool minutit-minut hiljem, mis oli väga koomiline. Aga nagu teab ajalugu, siis kõik laabus.

Sander: kuna olin näinud Raidu ettevalmistusi selle ürituse jaoks ja seda õhinat, millega ta sellele üritusele vastu läks, siis oli väga kurb Kambjas näha seda tühja pilku ja teadmatust edasise osas. Pilgust võis välja lugeda, et samasuguse ilma jätkudes oleme me ilma hiilgavate vastumeetmeteta loodusjõudude vastu võimetud. Mind isiklikult tõi maa peale see, kui keegi märkis esimest korda ära, et nende 900 km vettinud jalalabadega on hiljem vaja joosta. See pani päris tõsiselt mõtlema - kui suur on võimalus õnnestuda? Öösel kodus magama minna oli päris kurb, sest oli oht, et ärgates võib üritus olla lõppenuks loetud. Minu kahetunnine uni oli rahutu ja ei tea kas päriselt magasingi, kuid hea meel oli teada saada, et varuplaan läks ikkagi käiku. Nii oli mul laupäeval Narva Energiajooksul emotsionaalselt lihtsam joosta.

Markko: kõige keerulisem hetk nagu ka Sander mainis oli siis, kui hakkas kohale jõudma, et sellistest ilmastukutingimustes rattasõiduga jätkata ei saa, ja tuli välja mõelda varuplaan ning kõik muu vastavalt sellele ümber kohandada.

Kuidas sujus koostöö?

Silva: mulle tundus, et koostöö sujus väga hästi ning toetusmeeskond oli paraja suurusega. Kõik teadsid enda ülesandeid ning aja jooksul õppisime ka teiste töid tegema, et kaaslased saaksid vahepeal puhata.

Kristi: meeskonnatöö sujus ja kuna kõik sai justkui tehtud, siis meeskonnaliikmetest puudust ei olnud. Natuke keeruline oli minu meelest asjadega manööverdamine matkabussis. Sõidu ajal ei saanud asjad laiali olla, seega kogu aeg tuli lapata toidud, riided välja ja sõidu ajaks kiirelt kokku panna, et need ei kukuks. Bussis liikumise ruumi oli vähe ja kui Rait tahtis riideid vahetada, tualetti vms, siis ruumi vähesuse tõttu oli keeruline samal ajal teha toitu valmis, tuua uusi riideid, panna märgi riideid kuivama. Hiljem laboris (kuigi see oli rattasõidu mõttes ülivastik), oli näha, kui palju reaalselt suutsime ainuüksi toitude ja riietega ruumi võtta. Hea oli ka Virgel käia vahepeal kodus - tuua uusi riideid, panna lemmikriideid pessu jne. Samuti said toetajad tulla kaasa elama. See oleks olnud võimatu Eesti-tuuril olles. Meeskonna tuju hoidis üleval deliiriumis inimeste absurdihuumor. Tekkisid ägedad omad paroolid "Vasula Open", "kas me siin teel oleme enne ka olnud", omad laulud jne :). Appike, ma praegugi naeran seda kirjutades.

Virge: arvestades seda, et meeskond põhimõtteliselt ei tundnudki üksteist enne Raidu katsumust, siis võin küll öelda, et kokku sai dream team, mis toimis väga hästi. Koos Sandriga käisime eelmisel aastal Raitu Leedus kahekordsel ultratriatlonil toetamas, ent Silvast ja Markkost ei teadnud ma isiklikult midagi, vaid niipalju, kui Rait oli rääkinud. Kristit olin vaid väga põgusalt korra kohanud. Aga Rait tunneb omad inimesed üpris hästi ära ja seepärast ma ka ei muretsenud, et koostöö ei suju. Väga kihvti huumoriga punt sai kokku, mis on raskes ja pingelises olukorras teinekord kui päästevest, mis hoiab vee peal. Kuni rattadistantsi lõpuni ei osanud suuremast meeskonnast unistadagi, aga kihvt oli see, et toetusmeeskond aina kasvas, just katsumuse raskeima ala – jooksu – läbimisel. Uued inimesed, uued mõtted, jutud, naer, toodud toit, toetavad kõned jne, see kõik oli väga toetav nii toetusmeeskonnale kui ka Raidule.

Sander: koostöö sujus üsna õlitatult. Kui Narvast tagasi jõudsin ja nägin postitustest, et töö puki otsas käib ja suur hulk inimesi on koha peal toeks, siis ei kahelnud selles, et saan võtta endale natukene aega taastuda. Mis oli ka hädavajalik. Kuna ettevõtmine õnnestus, siis ilmselt oli toetusmeeskonna suurus selle ettevõtmise jaoks piisav. Kindlasti on iga abikäsi suureks toeks, aga samas oleks iga meeskonnaliige olnud kriitilises olukorras võimeline ennast veel mobiliseerima, kui selleks oleks vajadus olnud. Kas inimesi saab olla ka segavalt palju? - ilmselt ikkagi saab ja seda peab nüüd Rait ise kommenteerima, kas inimesi mingitel hetkedel Raidu jaoks ka segavalt palju oli:).

Markko: jagan Sandri mõtteid. Minu jaoks täiesti uudne kogemus, sest olen siiani olnud nii öelda Raidu rollis ehk see, kes kõvasti pingutab ja kelle saatemeeskond teeb kõik, et millegi muuga tegelema ei peaks. Nüüd aga olin teises rollis ja kohe üsna alguses sai selgeks, et mingit kisselli peal liugu laskmist ei tule.

Mis osa teile kui kõrvaltvaatajale tundus selle ettevõtmise juures mulle kõige raskem olevat?

Silva: kõige raskemana näis ärkamisjärgne periood, mil tuli end jälle valmis seada. See lühike uneaeg tundus kohati lausa narrimisena. Siinkohal eriline kiitus Virgele, kes sai äratamisega väga hästi hakkama.

Kristi: kõrvaltvaatajana oli raskeim näha Raidu valu ja kannatust. Kriitilisem moment oli kindlasti siis, kui Rait oli vihmas ja tuules järjest pikalt sõitnud, keha oli külmast kange ja Kambjas oli pikk paus matkabussis ning mõeldi välja strateegiaid A kuni Z, kuidas ikkagi jätkata. Rait, Sander ja Markko on kõik suurte kogemustega ja elu näinud sportlased, kuid sellises situatsioonis väljapääsu leidmine ei olnud mõistatus kergete killast. Kuigi otsus rattapukki minna oli õige, oli siiski valus seda pingutust vaadata. Kindlasti oli see vaimselt ja füüsiliselt sadu kordi raskeim, kui algselt planeeritud. Kuna pidin tööasjus käima Tallinnas, oli tegelikult väga raske ka lahkuda ja lugesin esmaspäeval tööl minuteid, et saaks taas Tartu poole kimada. Tartusse tagasi jõudes oli valus näha ka jooksusammu, millega Rait kodust väljudes jooksmist alustas, kui keha oli väsinud ja kinni. Samas oli ka imetlusväärne näha, et kuskil on siiski olemas see vaimuseisund, kus saab end sellisest pingest distantseerida ja tekitada eraldatus, et mitte samastada end valuga.

Virge: minu meelest jõudsid keerulised hetked kätte koos ratast saatnud ilmastikumuutusega – külm ja paduvihm. Kui ma kaameraga aknast filmisin, siis mulle piisas minutist, et käsi külmast kangeks tõmbaks, õnneks ma sain käe sooja tõmmata, aga mõte sellest, et Rait sellistes tingimustes ratast sõidab ja kui kaua veel, panid kananaha ihul püsti tõusma ja sinna jääma. Kuigi Raidule olukord ei meeldinud, sõitis ta vapralt päris pikalt, enne kui oli näha, et näol on muremõtted. Rait püüdis küll säilitada optimismi, ent külm ja vihm pühkisid selle muudkui säärt mööda maha. Kõik olid mõtteis, et mis edasi. Oli näha, et meil läheb keeruliseks tagada Raidule kuivad riided – meil puudus nii suurel hulgal riiete varu ja matkaautos ei olnud võimalust läbivettinud riideid ka kuivatada. Õnneks päästis olukorra võimalus minna pukile ratast sõitma.

Sander: alguse osas kindlasti ilm. Ehkki Rait oli ujumise järel natukene näost ära, siis tegelikult oli näha, et rattasõidu algusega sai ta "omasse elementi". Seda enam oli kurb näha, kui ilm pöördus. Hiljem tundus veidi kriitiline hetk rattasõidu lõpule järgnenud puhkepaus. Oli näha, et Rait oli rattasõidu järel üsna küpse ega kujutanud ette, kuidas paaritunnise une järel võib sellise inimese (perspektiiviga õue pimedasse jooksma minna) üles äratamine võimalik olla :). Jooksu osas tundus veidi kriitiline esimese õhtu viimane jooks - esimest korda olid lihased alustamise jaoks ikka väga kanged ja sellel hetkel ei kujutanud ette, kuidas olukorra järjest hullemaks minemise korral see jooksmine ükskord tehtud saab.

Palju te magada saite ja kuidas tulite toime väsimusega?

Silva: ei oska isegi öelda, sest magasin siis, kui võimalus avanes. Kindlalt võin öelda, et see uni oli ikka ebatervislikult lühike. Samas teatud öistel hetkedel oli juba tunne, et ma ei vajagi und. Väsimuse vastu aitas eelkõige seltskond ja tegevus.

Kristi: magada sai vähe, aga see oli okei. Kui mul tavapärane ööuni on ca 9 h, siis ehk nüüd tuli kokku 5 päeva peale ca 18 tundi, koos päevaste tukastamistega. Adrenaliini tase oli kehas kõrge ja meeletut und ei olnud. Isegi siis kui käisin vahepeal kodus, normaalset und ei tulnud ja praktiliselt ei maganudki. Kui jõudsin pärast sündmust tagasi koju, siis mingi hetk lihtsalt kukkusin keset päeva külili ja magasin end välja.

Virge: korralikku und sain umbes sama palju kui Rait, sest koos pikali olles ma teadsin, et ma ei pea midagi tegema ega mõelnud selle peale, et kuidas tal läheb. Käisin vahepeal küll proovimas, et ehk tuleb uni, aga üksi magades teadvustasin koguaeg, mis mu ümber toimub ega suutnud end välja lülitada. Imestasin ka ise, kuidas ma vähesele unele hästi vastu pidasin, sest kartsin, et äkki tulevad näiteks väsimusest peavalud, sest öeldakse ju, et üks magamata öö võrdub peapõrutusega. Aga ei midagi, ju see adrenaliin, pidev tegutsemine ja Raidu eesmärgi poole püüdlemine andis vaimule ja füüsisele jõudu vastu pidada. Sellest, et keha unevõlg muudkui kasvab, andis märku viimase päeva hommik, kui Rait oli läinud jooksma, siis niitis uni mind küll maha, nii et sain sealt paar tundi lisa. Pea lihtsalt kukkus padjale ja keha tegi shut downi. Selle aja jooksul helises veel uksekell ja telefon, mis und segasid, ning äratuseks oli ehmatus, et ma pean ju Facebooki täitma… :)

Sander: 2 + 7 + 0 + 2 tundi sai voodis oldud, magada pisut vähem. Kuigi kohati kiilus ikka väga kinni, siis suures plaanis tulime tänu heale meeskonnale ikkagi igast olukorrast auga välja. Tuju hoidis vankumatu huumorivool ja kindlasti oli abiks ka inimeste suur hulk öistel üritustel. Väga valus oli selle magamata öö järel ärgata peale paari tundi und. Sisekeskkond oli ikka üsna ehmatanud.

Markko: vihm ja see, et Rait sisetingimustesse kolis tegi minu peamise ülesande, so matkabussiga sõitmise plaanitust lühemaks, aga siiski tuli mõnel hetkel kõvasti pingutada, et kulmud rooli peale ei vajuks.

Kaua läks aega endise elurütmi juurde naasmine?

Silva: see on kõige parem küsimus. Viis päeva enne katsumuse algust jõudsin tagasi Bostonist ning pidin toime tulema 7-tunnise ajavahega. Seega koos USA-s veedetud ajaga oli minu elurütm täiesti segi paisatud ligikaudu kolm nädalat. Unetunnid kõikusid 1,5h kuni 16h. Söögiajad olid siis, kui kõht andis märku (kasvõi öösel kell 4). Endise elurütmi juurde jõudmine võttis umbes poolteist nädalat, aga uni on kahtlase väärtusega veel tänagi.

Kristi: toitumise, keha ja vaimu aktiivne aeg ning puhkuse rütmid oli segi kuskil 3-4 päeva pärast sündmust.

Virge: ma arvan, et ma magasin seda katsumust nädal aega välja. Järgmisel päeval pärast katsumust tööle minnes sain poole päeva pealt aru, et ei ole vist mõtet. Tegin mingeid asju endale teadvustamata kaks korda, kirjavead, mistõttu pidin korduvalt tekste üle lugema, aga kuna väsimus oli suur, siis tegin seda eriti aeglaselt, kirjad valedele inimestele jne. Alati toetavad töökaaslased juba naersid mu üle ja see oli ilmselge märk, et paki asjad kokku ja mine magama, pole mõtet kangelast mängida. Järgmistel päevadel viskasin tööl rahulikematel hetkedel jalad seinale ja pikutasin veidi. Koju minnes vajasin taas und. Nädalavahetused olid justkui taeva õnnistus, sest siis sai ilma äratuskellata magada. Nii et üks nädal möödus kindlasti, et naasta endise elurütmi juurde.

Sander: ma arvan, et päris endiseks ei saa sellise ürituse läbi elamisel enam kunagi :) Kuid kui ma õigesti mäletan siis ürituse järel võttis 3 ööd aega, et taastada peaaegu tavapärane enesetunne. Minul kui suhteliselt palju omaette tegutseval inimesel on kindlasti harjumatu algul kohaneda tiimitöös kaasneva vastutusega ja pärast üritust jällegi uuesti sisse elada oma vanasse elurütmi. Olen juba mitmel korral aru saanud, et mitmepäevaste rahvarohkemate ürituste järel on ikka päris keeruline jälle oma rütm üles leida. Kas olen selles ise kehv või on see kõigil nii.

Markko: nõustun Sandriga.

Kui soovite omalt poolt veel midagi lisada, siis palun väga:)

Silva: tegemist oli väga omanäolise ettevõtmisega, mida mul oli au kõrvalt jälgida. Nägin, kuidas inimene suudab oma meeletu tahtejõuga valust üle olla. Ettevõtmist jääb meenutama Noorkuu esituses „Spordilaul“, mida kuuldes tuleb iga kell naeratus näole.

Sander: hea on teada, et üks ekstreemsemaid asju, mida spordis on võimalik korda saata, on oma silmaga ära nähtud. Miski pole võimatu, kui kõvasti pühenduda.

Markko: minu jaoks oli tegemist väga motiveeriva ettevõtmisega, mis näitas, et kõik on võimalik!


Posted on esmaspäev, august 15, 2016 by Unknown

No comments

neljapäev, 11. august 2016

Minult on palju küsitud varustuse kohta, mida ma oma treeningutel ja ultrakatsumustel kasutan. Varustusel on ultraspordis eriti oluline ja määrav roll ning kuna ma ei ole seda teemat oma blogis varemalt käsitlenud, siis teen seda praegu. See on ühtlasi sobiv hetk ja hea võimalus tänada neid paljusid ettevõtteid ja inimesi, kes on mind toetanud ja mulle kaasa elanud.

Ultratriatloni harrastamine on erinevalt ultrajooksust üsnagi kulukas ettevõtmine, seda nii varustuse kui ka võistlustel osalemise poolest. Näiteks kui mainekamate ja suuremate ultrajooksude osalustasud jäävad üldjuhul vahemikku 100-200 eurot, siis ultratriatlonite osalustasud on kordades kõrgemad. Šveitsi 10-kordsele ultratriatlonile saab end kirja panna 2500 CHF eest (ca 2300 eurot). Samas on sedavõrd kõrged osalustasud hädavajalikud, et võistlust saaks üldse korraldada, sest ärgem unustagem fakti, et tegemist on 10 päeva kestva võistlusega ja osalejaid kõigest veidi üle kümne (maksimum osalejate arv on üldiselt kuni 50). Teine võistlusega seotud suur kuluartikkel on toit - kui ultrajooksudel saad enamuse toidust korraldaja poolt, siis ultratriatlonitel on see vastupidi. Kui ma Eesti 5-kordse ajal sõin ära 23 päeva jagu energiat, siis 10-kordsel tuleb see korrutada vähemalt kahega. Seega kui korraldaja peaks varustama iga osalejat tavainimese 46 päeva toiduvaruga, siis oleks osalustasud topelt kallid. Minu toidukulule lisandub ka toetusmeeskonna toitlustamiskulu - Šveitsi võistluse puhul on see on päris märkimisväärne kulu, arvestades, et toetusmeeskonna suurus on vähemalt viis inimest ning et tegemist on kahenädalase ettevõtmisega.

Alljärgnevalt nimetan ära varustuse artikli ja kirjutan mõne sõnaga, miks ma just seda kasutan. Olgu siinkohal etteruttavalt mainitud, et loetletud varustust kasutan ma omal vabal tahtel ja üksnes seepärast, et minule see sobib ja sellest on mu ettevõtmistes palju abi. Allpool loetletud varustuse hulgas leiavad mainimist ka need tooted, mida ma küll kasutan ja mida väga kõrgelt hindan, kuid mida ma ei ole sponsorluse korras saanud. Parema jälgitavuse huvides käsitlen varustust alade lõikes.

Ujumine

  • PringStore on andnud Speedo Fastskin3 Elite Mirror ujumisprillid ja kloorises vees hästi vastupidavad Zerod ujumispüksid. Inimeste sedavõrd erinevate näojoonte tõttu on hästi sobivate ujumisprillide leidmine parasjagu keeruline ülesanne. Olen palju erinevaid prille proovinud ning avastanud, et kõige paremini sobivad just FasrSkin prillid. Seega alates 2014. aasta algusest, mil Silver mulle Lanzarotel oma prille proovida andis, olen ma kasutanud just neid.
  • Ujumiskalipsode puhul on tegemist ultravõistlustel asendamatu ja hädavajaliku varustusega. Hetkel kasutan kahte erinevat kalipsot - varrukatega ja varrukateta. Varrukatega Mako kalipso on mul suhteliselt vana ja päevi näinud, kuid loodetavasti peab ta veel vastu, sest uute ja heade kalipsode hinnaklass on mistahes tootja puhul päris krõbe. Hiljuti hakkasin kasutama ka varrukateta Zone kalipsot ning mulle see väga meeldib, sest see kalipso jätab käed ja õlad vabaks. Ujusin sellega Pühajärves Otepää IM võistluse raames ning enesetundelt oli see üks parimaid võistlusujumisi, vaatamata sellele, et Saksa ultrakatsumusest oli möödas kõigest kuus päeva. Hea oleks teada, kas varrukateta ja varrukatega kalipsol on ka mingi kiiruslik vahe - sellele küsimusele oskaks tõenäoliselt kõige paremini vastata mõni ujuja, kui on saanud erinevaid kalipsosid proovida.

Ratas

  • Trek ratas - olen pikka aega kasutanud Trek eraldistardiratast ning leidnud Lanzarotel Club la Santas töötava Ben Price abiga rattaseadistuse, mis on mul lubanud muretult nii 540 kui ka 900 km ühtejutti rattasadulas istuda. Alates sellest aastast on mul tänu Rademarile kasutada Trek Speed Concept 7.5. Minu selle hooaja ettevõtmisi arvestades on kahe ratta olemasolu vajalik, sest ei tahaks küll, et näiteks 10-kordne Šveitis ultra jääks tehniliste probleemide või muude ettenägematute asjaolude tõttu pooleli.
  • Mavic rattakingad ja jooksud - kui ma 2013. aastal Rothis oma teist täispikka triatlonit tegin, siis olid mul kasutada Siimult laenatud Mavic jooksud. Need toimisid suurepäraselt ning pärast võistlust sai need jooksud Siimult ära ostetud. Vahepeal olen nende jooksudega trennides, laagrites ja võistlustel enam kui 30 tuhat kilomeetrit sõitnud ning seniajani on nad mind ustavalt teeninud. See on suur asi, arvestades kui palju karbonist kõrge pöiaga jooksud poes maksavad. Nendega sai viimati 540 km ratast sõidetud Saksa ultra raames ja plaanis on neid kasutada ka Šveitsis. A&T Sport varustas mind Mavic Zxellium rattakingadega, mis on kenasti juba kaks hooaega vastu pidanud. Ülipikkade rattadistantside puhul on oluline, et king istuks jalas nagu valatult. Vastasel juhul võib jalg kiiresti valu tegema hakata. Olen seda varemalt ise kogenud ning pitsitava rattakinga käes vaevles Saksa võistluse ajal ka Widmer, kes rääkis, et oli lausa sunnitud sõidu ajal ühe kinga vana vastu välja vahetama. Selleks, et kingad võimalikult kaua vastu peaksid, kasutan ma alati treeningutel kingakatteid.
  • Giro Air Attack kiivrit kasutan seepärast, et ta on peas mugav ning mis peamine - tal on magnetitega kinnituv visiir. Kuna enamus ajast sõidan ma eraldistardiasendis, siis minu jaoks tagab hea ja võimalikult avara vaate just visiir. Prillidega mulle sõita ei meeldi ning olen paljusid kuulnud kurtvat, et prilliraam piirab eraldistardiasendis vaatevälja.
  • Skinfit rattariided - tänu Marko Albertile olen avastanud enda jaoks Skinfit rattariided, mis sobivad suurepäraselt ülipikkade rattasõitude jaoks. Ultratriatlon on ise juba raske ettevõtmine ning ebakvaliteetsed riided võivad selle lausa õudusunenäoks muuta. Skinfit riietega ei ole mul naha marraskile hõõrdumist veel esinenud. 

Jooks


  • Saucony jooksusussid - juba väga mitmeid aastaid on Tarmo Torim Jooksueksperdist mind jooksususside valikul nõustanud ning nendega mind ka varustanud. Hetkel kasutan kolme erinevat paari Saucony jalanõusid. Ülikergeid Endorphin Racer´d kasutan kuni 10 km pikkustel jooksuvõistlustel, kui soovin enda isiklikku rekordit parandada. Saucony TypeA susse kasutan samuti kiireteks jooksudeks, kuid nendega ei ole ma ultrajookse veel proovinud, sest mu jalad vajavad hetkel veel pisut rohkem toetust. Saucony ProGrid Fastwitch sussidega jooksin esmakordselt 126 kilomeetrit ühtejutti Saksamaa kolmekordse ultratriatloni raames ning tagantjärgi võin öelda, et tegin õige otsuse. Enne võistlust veidi pabistasin, kas jalad sedavõrd õhukeste ja kergete sussidega terve jooksu ära kestavad. Kuna olin nendega oma jalgu palju trennides harjutanud, ei tekkinud Saksas mingeid probleeme. Pikkadele ja tähtsatele ultravõistlustele lähen ma peale alati täiesti uute jooksusussidega - nii toimisin ka Saksas, kus jalga sai tõmmatud 0 km läbinud Fastwitchid.
  • CEP kompressioonsokid ja -säärised - nendeta ei kujutaks ma ühtegi ultrajooksu ette. Lisaks sellele, et kompressioonsokid aitavad jalgade vereringlust parandada, ei lase nad mu sääre sisekülgi teise jalanõu poolt marraskile hõõruda. Mägiultrajooksudel on kompressioonsäärised eriti olulised, sest seal tuleb alatasa ette ka komistamisi, kukkumisi, vastu kive löömisi jne. Rattasõidul kasutan samuti kompressioonsääriseid, sest need vähendavad jahedamates oludes tuule poolt tekitatud külmatunnet. Šveitsi 10-kordsel ultratriatlonil on mul taastumisarsenalis ka CEP recovery pro tights püksid. Lisaks väärib mainimist, et pikematel lennu- ja autoreisidel kasutan alati kompressioonsokke, et leevendada istumisasendist tulenevat jalgade paistetumist ja vereringe aeglustumist.
  • Salomoni mägiultrajooksu varustus - lisaks ultratriatlonile on mul suur kirg ka mägiultrajooksude vastu. Mägedes ultrat joostes on oluline, et varustus oleks kerge, vastupidav ja mugav. Selleks on Salomon välja töötanud S-lab tooted. Hetkel kasutan ma trail jooksudel järgmisi A&T Spordist saadud S-lab tooteid: s-lab hybrid jacket, s-lab sense ultra, s-lab exo twinskin short, s-lab hybrid wp pants ning lisaks Salomoni seljakott (vt fotolt).
  • Craft riideid kasutan ma ennekõike jooksutreeningutel ning jahedamates oludes - nt Craft Active Run jooksupüksid, soe pesu, kindad craft storm long finger gloves ning minu lemmikud on pikavarukatega pusad/särgid, millel on käte soojendused (vt fotot allpool).
  • Lupine valgustus - kuna ultraspordis tuleb palju võistelda ka öösel, siis on valgustusel määrav roll. Enesest mõistetav on see, et valgustus peab olema hea valgusvihuga ja aku peab kestma kaua. Olen proovinud väga mitme erineva tootja valgustust ning seni on teistest peajagu üle olnud Lupine valgustus. Timmo laenas mulle TransGranCanaria ultrajooksuks Piko pealampi ja Eesti ultratriatloni ajaks rattale Betty valgustust. Ultrajooksul oli minu pealambi valgusvihk võrreldes teiste rajal kohatud jooksjate omadega üle prahi. Eesti ultral kasutatud rattavalgustus oli aga sedavõrd võimas, et oli ka neid vastutulevaid autosid, kes minu valgustuse peale tuledega vilgutasid. Tõepoolest oli tunne nagu sõidaks täistule režiimil :).
  • Hoka One One jalanõud - minu kehakaal on jooksjast märkimisväärselt kõrgem (nt minu pikkuste (ultra)jooksjate kehakaal peaks jääma 65 kg juurde ja alla selle, samas minul on see 74-75 kg), mistõttu jooks on minu jalgadele seepärast ka oluliselt koormavam. Seega harvad ei ole need juhud, kui mul ülisuure jooksumahu või raske ultrajooksu ajal on vaja jalgu põrutusest säästa. Sellises olukorras olen kasutanud Hoka jalanõusid, millel on eriliselt suur pehmendus. Ideaalis loodan jõuda oma jooksutasemega kunagi sinnamaale, et jalad suudavad pikad mägiultrad ära kesta ka kergete ja vähese toestusega jooksusussidega. Seniks aga pean abi otsima Hokadelt.

Treeningkeskus

  • Varustuse alla kvalifitseerub ka spordiklubi, kuna kasutan seda ju igapäevaselt treenimiseks. Tartus on minu jaoks ainuke all-in-one treeningkeskus Arctic Sport spordiklubi, sest seal on lisaks muudele sprotimisvõimalustele ka 25-meetrine bassein. Arcticus teen ma sisuliselt kõik oma treeningujumised, jooksen ca paar tuhat kilomeetrit aastas, sõidan talvisel ajal ratast ning teen kõik oma jõusaalitreeningud. 

Tervisekontroll

  • Paljud on minu käest küsinud, et kuidas on see võimalik, et mul on õnnestunud selliste treeningmahtude ja läbitud ultrakatsumuste juures püsida vigastustest vaba. Kiputakse arvama, et see on mu organismi eripära. Mina sellega ei nõustu, vaid leian, et kõik see on tänu sellele, et ma pööran enda tegemistes igale pisiasjale tähelepanu ja kasutan enda füüsiliste piiride tundmaõppimisel kõikvõimalikke vahendeid. Lisaks toitumise jooksvale ja igakülgsele analüüsimisele annan ma synlab laboris vereanalüüse raskete treeningtsüklite järel, ultrakatsumuste eel, ajal ja järgselt ning seda kõike selleks, et ennast paremini tundma õppida ning võimalikke probleeme vere pinnalt varakult avastada. Ainte puudujääke on mul tuvastatud mitmeid ning olen neist sulle varasemalt palju ka kirjutanud. Samuti sellest, mida ma olen puudujääkide likvideerimiseks ette võtnud.

Toitumine

  • A. Le Coq on mind käesoleval hooajal varustanud erinevate jookidega, mida võistluste eel, ajal ja pärast tarbin. Igal ultratriatlonil on mu joogivarustuses olnud vitamineral vesi, gaasiga ja gaasita vesi ja cola (RC Cola). Treeningute ajal olen lisaks Tailwind spordijoogile kasutanud ka Arctic Sport Greip spordijooki.

  • Cellfoodi mineraalainete tilkasid ja Cellfood multivitamiini olen igapäevaselt tarbinud juba aasta ning minu kogemuse kohaselt toimivad need hästi. Kasutegur avaldub keha võimes suurtele treeningkoormustele vastu pidada, taastumises, maksimaalses võimekuses ja mis vahest kõige olulisem, enesetundes. Järjepidevalt tehtavad vereanalüüsid ja VO2 max testid näitavad, et organism on vajalike ainetega varustatud ning maksimaalne pingutusvõime on jätkuvalt tõusuteel. Mulle sobivad hästi just vedelal kujul toidulisandid, sest siis on nende imendumisvõime kõige kõrgem.
  • Froosh smuutid - minu smuutiarmastus sai alguse 2013. aastast ning sellest ajast on see mu toidumenüü lahutamatu ja oluline osa. Smuutisid kasutan väga tihti just kohe pärast treeningut. Samuti võistluse eel, ajal ja kohe järgselt on smuutidel eriti suur osakaal mu toidumenüüs. Minu kogemuse kohaselt on mu kiire taastumise üks peamisi komponente just smuutid. Froosh smuutide kohta tean seda, et tegemist on tervislike, kvaliteetsete ning naturaalselte smuutidega. Seda tõestab ka OÜ Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse ja Tartu Ülikooli poolt teostatud teadusuuring, mille raames leidsid Frooshi antioksüdantsed omadused kinnitust.
  • HoneyPower geelid on ultravõistlustel minu asendamatud abimehed. Jooks ja ujumine on tegevused, mille puhul ma eriti tahket toitu süüa ei kannata, mistõttu kogu energia tuleb saada vedelal kujul. Olen üks suuremaid mee sõpru, tarbides ca pool kilogrammi mett nädalas. See on kindlasti üks põhjus, miks HoneyPower geelid mulle nii hästi maitsevad ega hakka ka ööpäevi kestva ultrakatsumuse lõpuks vastu. Šveitsi võistluseks on mul enam kui 100 geeli menüüs.
  • Tailwind - see 100% naturaalne vegan spordijook on mu hiljutine avastus. Selle joogi juures tõstaksin esile kolme olulist aspekti - 1) järelmaitse on neutraalne ja puudub vajadus veega suud loputada, 2) sisaldab keha liikumises hoidmiseks vajalikke elektrolüüte ning 3) oma kalorsuselt on see võrreldav colaga.
  • Tartu Mill - märkimisväärne osa minu igapäeva toidumenüüs kasutatavatest toodetest on hõlmatud Tartu Milli tootevalikuga (pastad, kuivained ja kuivsegud), mistõttu on hea meel, et Tartu Mill mu tegemisi on seeläbi otsustanud toetada. Toit on Šveitsi 10-kordse ultratriatloniga seoses üks suuremaid kuluallikaid, sest lisaks minu toidulauale on vaja 15 päevaks katta toidulaud ka oma 5-liikmelisele toetusmeeskonnale.
  • SaltStic soolakapslid - kasutan neid kõikidel võistlustel, mille ajaline kestvus ületab ühe tunni. Samuti olen hakanud neid kasutama ka pikematel ja raskematel treeningutel. Kuumades oludes võistlemist ei kujutaks ma nendeta ettegi - nt just nende abiga suutsin eelmisel aastal Ungaris 38-kraadises leitsakus kahekordse ultratriatloni edukalt lõpetada. Soolakapslite võlu minu jaoks seisneb selles, et siis saan ma muretult üksnes puhast vett tarbida, sest ööpäevi kestva pingutuse puhul on tavaline, et mingil hetkel tahad erineva maitsega toitudest ja jookidest pausi teha.
  • What the Fruit? batoonid - esmakordselt sai neid proovitud Eesti ultratriatloniga seoses. Tervest karbist batoonidest pidi algselt jaguma rattasõidu lõpuni. Kuna need aga olid sedavõrd maitsvad ja toitvad, siis päris mitu batooni sai söödud juba enne katsumuse algust ning allesjäänud batoonidest jagus kõigest kuni poole rattadistantsi läbimiseni :). Batoonid peaksid maitsema nii šokolaadi- kui ka marjasõpradele, sest üks batoon sisaldab 50% šokolaadi ja 50% marju.

Koostööpartnerid ja nõuandjad

Kuna eelnevalt sai muuhulgas ära toodud toetajad, kes on võimaldanud mulle vajamineva varustuse ja tooted, nimetan siinkohal ära ka oma koostööpartnerid - AnuAit, Reginett ja Torm Metall. Suured tänud ka mu triatloniklubile TriSmile ja selle eestvedajatele Ainile ja Mäxile. Lõpetuseks tuhat tänu Jüri Käenile ja Marko Albertile, kelle nõuanded ja abi on mu edukate ultratulemuste nurgakiviks.

Posted on neljapäev, august 11, 2016 by Unknown

3 comments

reede, 5. august 2016

On aeg jagada sinuga oma mõtteid ja muljeid Saksa võistlusest. Hea meel on tõdeda, et keha ja vaim olid Eesti 5-kordsest ultrast Saksa võistluseks kuue nädalaga ära suutnud taastuda. Nüüd jään ootama vastust sellele, kas Saksa kolmekordsest ultrast on võimalik kolme nädalaga Šveitsi kümnekordseks taastuda. Usun, et see on teostatav. Pealegi ma ei ole ainuke, kes selle võimalikkusesse usub. Näiteks Saksamaa kolmekordse lõpetasid ka Daniel Meier ja Goulwenn Tristant, kes on end kirja pannud 14. augustil Šveitsis algavale 20-kordsele ultratriatlonile. Seega jääb neil taastumisaega kõigest kaks nädalat.

Fakte Saksa kolmekordse ultra kohta

  • Stardinimekirjas üles antud 46-st individuaalvõistlejast 35 jõudis ette nähtud ajalimiidi (58 tundi) sees finišisse;
  • Tegemist oli ühe konkurentsitihedama võistlusega Lensahni ultra ajaloos - esikolmik mahtus 1 tunni ja 16 minuti sisse. Näiteks eelmisel aastal lahutas esimest ja kolmandat 8,5 tundi;
  • Parim ujumisaeg 3:04:47, parim rattaaeg 16:44:37 (s.o. 32,3 km/h), parim jooksuaeg 12:35:55, parim aeg vahetusalas ujumiselt rattale 4:36 ning rattalt jooksule 2:20;
  • Rattarada oli parasjagu tõusuderohke - minu kell fikseeris 2481 tõusumeetrit.

11,4 km ujumist

Ujumisaeg valmistas head meelt ja andis ühtlasi kinnitust sellest, et Jüri Käeni abiga tehtud raske töö on end vaikselt ära tasumas. Ujumine ise aga päris muretult ei kulgenud, sest veetemperatuur oli basseinis 25 kraadi ja varrukatega kalipsoga ujumise jaoks liiga kõrge. Joogipauside ajal tarbitud vedeliku kogused ning viimases viiendikus reie tagaosa krampi minemine olid selged märgid vedelikupuudusest. Õnneks jäi asi ilusti kontrolli alla. Palavusega olid kimpus ka mitmed teised osalejad - nt taanlane lasi endale aeg-ajalt jahedat vett kalipso vahele valada.

Teine häiriv tegur oli kalipso kinnituskrõps, mis oli varasemast kasutamisest veidi väsinud ning kippus mõningase aja tagant lahti tulema. Selleks, et see Šveitsis probleemiks ei saaks, andsin kalipso õmblejale ja loodetavasti saab mure lahendatud.

Meeldiva üllatuse valmistas tõsiasi, et 8 inimest mahtusid ühele 50-meetrisele rajale ilusti ära ning et möödumised ei olnud keerulised. Minul ei tekkinud ühtegi ebameeldivat või häirivat intsidenti teiste ujujataega.

540 km ratast

Arvasin, et ratas tuleb pisut rahulikum, kuid juba esimestest meetritest peale oli tempo kõva. Rattale minnes olin ma viiendal positsioonil ning seega tuli kohe halastamatult tööd tegema hakata. Esimesed 180 km läbisin ma rattarajal kõige kiiremini, Widmer jäi alla 7 minuti ja Lassen 11 minutiga. Teine 180 km oli kiireim Lassen, talle järgnes 3 minutilise kaotusega Widmer ja 16 minutilise kaotusega mina. Pärast 400 km läbimist tundsin, et pean end rattas veidi rohkem säästma, vastasel juhul võis see valusalt jooksul kätte maksta. Seega viimased 180 km läbis kõige kiiremini Widmer (5:37:66), taanlane kaotas talle 12 minutit ja mina 34 minutit. Minu sedavõrd suur ajaline kaotus oli osalt tingitud ka riiete ja rattakingade vahetusest, sest vahetult enne pimedat saime neljanda sahmaka vihma ning ma olin läbimärg ja külmetasin. Seega otsustasin kuivad riided, rattakingad ja talvised kingakatted selga panna. Selleks tegin kahel korral peatuse ning ajaliselt võttis riiete vahetus aega umbes 5 minutit.

Viimaste katsumuste ajal olen väga palju märga ilma tunda saanud ning tõenäosusteooria kohaselt peaks peagi ilm mind jälle soosima. Samas oleks minu poolt naiivne loota, et Šveitsi võistluse ajal ma halba ilma ei kohta, arvestades, et see kestab 10 päeva.

Kuigi rattasõidu ajal sai väga palju söödud ja joodud, tekkis mul 17 tunni jooksul üksnes kolmel korral põie häda. Nüüd ka üks lõbus seik. Nimelt järgi sai proovitud ka ratturite viis põit kergendada. Kuna iga sekund oli arvel ja väljas kallas parasjagu vihma, siis sai põit rattasõidu ajal pükstesse kergendatud. Veidi naljakas tundus endale, kuid neis niigi märgades tingimustes ei olnud sellel suurt vahet.

126,6 km jooksu

Esimese (Widmer) ja teise (Lassen) tegutsemine vahetusalas oli kiire, vastavalt 2:20 ja 4:13. Minul kulus teises vahetusalas 15.34, mis oli tingitud vajadusest vahetada rattarajal uuesti niiskeks saanud riided kuivade vastu ning käia tuli ka keha kergendamas. Esimesed jooksukilomeetrid tundusid võrratutena, sest keha lausa hõiskas rõõmust, et 17 tundi rattaasendit oli möödanik.

Esimese maratoni liikus esikolmik sisuliselt samas tempos ning ma vaikselt hakkasin end harjutama mõttega, et kolmandast kohast kõrgemale mul vist seekord asja ei ole. Esimese maratoni läbis kõige kiiremini Widmer, mina kaotasin talle 4 minutiga ja Lassen 6 minutiga. Teine maraton tõi aga sündmuste käiku pöörde. Esimese kahe tempo oli minuga võrreldes oluliselt langenud, Widmer teise maratoni aeg oli 28 ja Lasseni oma 36 minutit minu omast kehvem. 84. kilomeetriks olin ma tõusnud teisele kohale ja jõudsalt vähendasin vahet ka esimesega. Ka kolmanda maratoni läbisin kiiremini mina, Widmer kaotas 26 minutit ja Lassen 58 minutit. Kuigi vahe esimesega aina vähenes, oli sakslane visa ja päästev lõpujoon saabus ennem. Minu ja Widmeri vahe jäi lõpuks 26:20. Samas on see ikkagi üsna selge ja märkimisväärne vahe ning Widmer oli võidu auga ära teeninud.

Kohe pärast võistlust

Pärast võistlust tuli mul kohe minna dopingukontrolli. Keha toimimine on ikka väga huvitav. Sportimise ajal vedeliku ületarbimine tähendab, et peagi tuleb end kergendama minna. Samas kui pärast sellist pingutust seisma jääd, siis hakkab keha kohe vedelikku ja toitu varuma. Pidin enam kui tunni jooksul tarbima üle 3 liitri vedeliku, enne kui sain uriiniproovi ära anda.

Poolteist päeva ühtejutti sportimist mõjutab oluliselt keha termoregulatsiooni. Kord on külm ja kord palav ning pidevalt voolab külma higi. Esimesel võistlusjärgsel ööl higistasin kolmel korral linad läbimärjaks, samas hommikul ärgates oli enesetunne väga hea. See on võrreldav kõrge palaviku välja higistamisega.

Lihasvalu käes kannatasin ma korralikult üksnes esimesel õhtul ja öösel. Lihasvalu võimendas tõsiasi, et ma ei saanud süüa kohe pärast lõpetamist, sest dopingukontroll võttis oma aja. Järgmisel hommikul oli lihaste seisund juba kardinaalselt paranenud ning kõik oleks olnud suurepärane, kui ees ei oleks oodanud 24 tundi sõitu koju. Autos istudes taastumisprotsessid pidurdusid, kuid koju jõudes ja ühe öö korralikult magada saades, oli kõik juba vägagi heas seisus. 

Kui enne võistlust kaalusin ma 75 kg, siis tänaseks on see langenud 73,2 kg-le. Kaalulangus peaks olema märk sellest, et võistluse ajal kulutatud energiat ma tagasi süüa ei suutnud. Nüüd aga tuleb mul kosuda ning vaim ja füüsis peagi algavaks viimaseks 10-päevaseks katsumuseks valmis seada. 

Tänud võistlusele kaasa elamast.

Posted on reede, august 05, 2016 by Unknown

1 comment