teisipäev, 23. juuni 2015

Kui ma 2005. aastal Pariisis oma elu esimese maratoni jooksin, võttis mul sellest taastumine aega enam kui kuu aega - esimene nädal olid jalad väga valusad ja ainuüksi kõndimine oli vaevaline. Mäletan, et esimese jooksutrenni proovisin teha kaks nädalat pärast maratoni, kuid pärast 15 minutit kerget sörki jätsin selle pooleli, sest tundsin maratoni ikka veel jalgades ning sörkimine ei olnud meeldiv. Hea enesetunde ja endise jooksusammu sain tagasi alles kuu või enam pärast maratoni.

Täna, 10 aastat hiljem olen oma keha taastumisvõime oluliselt kaugemale arendanud. Maratonist taastumine on kordades kiirem. Esimese trenni teen juba järgmisel või ülejärgimisel päeval pärast maratoni ning nädalaga on maratonijooks jalgadest kadunud. Kui selgus, et kahekordse ultratriatloni MM-i toimumine tõsteti augusti lõpust juuli algusesse, tuli ka minul plaanid ümber teha ning võtta vastu uus väljakutse - olla vähem kui viis nädalat pärast Inglismaa katsumust valmis järgmiseks ultratriatloniks. Alljärgnevalt kirjutangi, kas ja kuidas see mul õnnestunud on.

1. nädal pärast Inglismaad: uuesti alustades

Inglismaa katsumuse lõpetasin laupäeval, 30. mail. Seda, millised nägid mu esimesed paar päeva välja, kirjutasin juba eelmises postituses - meenutuseks mainin, et tuli jagu saada palavikust, iiveldusest ja muudest senikogematutest sümptomitest. Esimese korraliku ja pika une sain juba kolmandal võistlusjärgsel ööl, mistõttu ärgates olin justkui uuestisündinud ja isu jooksmise järgi juba suur. Kuna aga järgnevad kaks päeva reisin ma kodu poole, siis trennid pidid veel ootama. Koju naastes otsustasin teha veel ühe täieliku puhkepäeva ning palju sellest ajast veetsin ma unenägudemaal. Reedel, 5. juunil alustasin uuesti oma lemmiktegevusega ja sellega hakkasin valmistuma ühtlasi Ungari võistluseks. Esimesed jooksutrennid oli rasked, sest jalgades puudus tavapärane kergus ja kiirus. Samas varasemast kogemusest teadsin, et iga trenniga läheb enesetunne järjest paremaks. Nii ka seekord - pärast nelja taastavat jooksutrenni suutsin 11. juunil teha juba esimese raskema lõigutrenni (3 x 2000m aegadega 7:12, 7:06 ja 6:56). See oli esimene positiivne kiire taastumise märk. Nimelt, lisaks unele ja enesetundele kasutan ma taastumise kiiruse hindamise indikaatorina ka jooksukiirust - mida rutem saavutan lõigutrennis oma varasema (katsumusele eelnenud) jooksukiiruse, seda rohkem on põhjust taastumisprotsessiga rahul olla.

2. nädal pärast Inglismaad: magus kui uni

See kujunes minu jaoks huvitavaks nädalaks. Kui küsida, mis mulle sellest ajast kõige rohkem meelde jäi, siis vastus oleks magamine. Lisaks sellele, et mu uni oli sel nädalal juba öösiti kvaliteetne ja 9 tundi või enam pikk, tegin ma sellele vaatamata ka igapäevaselt lõunauinakuid ning paaril päeval lausa mitu. Kuna ma sellisesse asja nagu järgi- või ettemagamise võimalikkusesse ei usu ning ka muid teaduslikke selgitusi jagada ei oska, siis jääbki see uneperiood minu jaoks müsteeriumiks. Otsustasin lihtsalt keha kuulata ja magada nii tihti kui ta märku annab ja niipalju kui ta vajab. Vahepeal tekkis juba väike hirm, et kaua see uneperiood veel kestab ja kas see möödub peagi või siis mitte. :) Õnneks veidi üle nädalaga asjad normaliseerusid ja lõunauinakute järgi vajadust enam polnud. Pärast teist nädalat oli Ungari võistlust silmas pidades vaja teha veel üks tugev ja mahukas ettevalmistav treeningnädal. See pidi andma mulle vastuse taastumise ja Ungariks valmisoleku suhtes.

3. nädal pärast Inglismaad: 28 treeningtundi

Pärast pühapäeval toimunud Valga poolpikka triatlonit võisin kergendatult ohata, et keha pidas selle raske nädala vastu, ning ennekogematult kiire taastumise üle siirast rõõmu tunda. Enne kui asun sellest nädalast lähemalt kirjutama, panen kirja nädala treeningmahud ka numbriliselt:

- 105 km jooksu
- 493 km ratast
- 15 km ujumist
- 2 ÜKE trenni

Nädala esimesed kaks päeva olid lühemate ja kergemate trennidega sissejuhatuseks, et kolmapäeval vastu minna lõigutrennile, milleks oli 4 x 2000m. Plaanis oli joosta tõusva tempoga ning hindamaks paremini Inglismaa võistlusest taastumist, otsustasin seekord lõikude ajal ka pulssi kontrollida. Need 4 x 2000m sai läbitud järgmiste aegade ja pulssidega: 

- 7:12 (pulss lõigu lõpus oli 150 ja järgmise lõigu alguseks pärast 500m rahulikku jooksu oli 123) 
- 7:02 (pulss lõigu lõpus oli 154 ja järgmise lõigu alguseks pärast 500m rahulikku jooksu oli 129)
- 6:56 (pulss lõigu lõpus oli 161 ja järgmise lõigu alguseks pärast 500m rahulikku jooksu oli 131
- 6:48 (pulss lõigu lõpus 167).

Neljapäevane treeningkava nägi lisaks muudele lühematele trennidele ette 7 km ujumist. Juba Inglismaa võistluse ujumisajad andsid kinnitust sellest, et ujumises on võrreldes eelmise aastaga edasiminek toiminud. Pärast 7 km läbimist sain võrrelda täpselt aasta tagasi tehtud samapika basseiniujumisega ning erinevus oli mäekõrgune - nimelt kui sel korral kulus 7 km läbimiseks 2h 12min, siis eelmisel aastal oli ajaks 2h 30min. Garmin Connect-is neid ujumistrenne omavahel võrreldes sain teada, et nüüd ujusin kõik 7 km väga ühtlase kiirusega, samas eelmisel aastal oli ujumise teine pool järjest langevas tempos. Seega Ungaris on loota, et suudan oma eelmise aasta ujumisajast kiirem olla - kas see saab olema 15-20 minutit kiirem, seda saame teada 3. juulil.

Treeningnädal jätkus reedel rattasõiduga Tartust Pärnusse. Minu õnneks vaibus just selleks päevaks tuul, mis tegi rattatrenni oluliselt lihtsamaks. See eest aga ei hellitanud ilmataat - Pärnusse jõudsin läbimärja ja porisena. 

Kuigi pärast rattasõitu oli enesetunne hea, andis keha magama minnes unetuse ja ärevuse näol märku, et olen suhteliselt viimase piiri peal. Kui algselt oli plaanis järgmisel päeval rattaga Pärnust Tartusse tagasi sõita, siis otsustasin seda sõitu veidi lühendada ning alustasin Tartusse tagasisõitu Kilingi-Nõmme lähedalt. Laupäevaseks rattakilometraažiks kujunes 140 km ning ka siis ei õnnestunud mul kehvast ilmast pääseda - sain korralikult vihma ja pori (vt fotot).

Une kvaliteet ei olnud ööl vastu pühapäeva kõige parem ja tähendas minu jaoks selget märki sellest, et peaksin ammu juba puhkama. Seepärast ei olnud mul pühapäeval Valga poolpikka triatlonit alustades just kõige enesekindlam tunne. Valga võistluseks oli plaani juba ammu paigas - ujumises ja rattas võin viimast võtta, kuid jooksus tuleb end Ungarit silmas pidades veidi tagasi hoida. Etteruttavalt võin öelda, et Valga võistlus pakkus ainult positiivseid üllatusi.

Ujumine sai kiiremini läbitud kui eelmisel aastal ja seda vaatamata sellele, et minu arvates ma seekord ei suutnud kõige sirgemat trajektoori hoida. Minu jaoks tundus 17,5 kraadine vesi Inglismaa võistluse veetemperatuuriga võrreldes soe. Järgmine meeldiv üllatus tuli rattarajal - nimelt arvasin, et olen ülipikkade rattatrennidega pidanud kiiruse osas lõivu maksma, kuid selgus vastupidine - rattal tundsin end hästi ja suutsin tervest sõidust maksimumi välja pigistada. Poolmaratonile minnes olin võistluse senisest käigust vist eufoorias ning jooksusammu kergus ja kiirus üksnes kasvatasid seda tunnet - see poolmaraton oli üks mu elu lihtsamaid ja nauditavamaid jookse, lõpuaeg 1:22:41 üllatas ennastki. Suurt heameelt tegi mulle ka see, et ma suutsin enda plaanist kinni pidada ega üritanud jooksus endast maksimumi anda - nimelt jooksurajale siirdusin koos tugeva jooksumehe Urmas Peikeriga, kuid pärast esimest ringi ma enam tema tempoga kaasa ei läinud.

Valga võistluse järgselt võin öelda, et olen 3. juuli ultraks valmis ja nüüd on jäänud veel 7,5km ujumine, lühemad kergemad trennid ning kaks päeva autosõitu Ungarisse.

Mis on minu kiire taastumise võti?

Nüüd jõuan siis blogipostituse puändini. Ma kirjutasin oma taastumisest ja raskest treeningnädalast sulle nii pikalt ja põhjalikult just sellepärast, et veenda sind selles, et selle kõige on võimalikuks teinud minu toitumisharjumused. Olen varasemates postitustes kirjutanud, et toitun taimselt ning et minu igapäevamenüü on väga toiduaineterikas. Teen sulle ka siinkohal kättesaadavaks oma üksiasjaliku taastumisperioodi toidumenüü (vt SIIT).  


Posted on teisipäev, juuni 23, 2015 by Unknown

1 comment

esmaspäev, 8. juuni 2015

On aeg teha Inglismaa ultravõistlusest esimesed kokkuvõtted. Alustuseks tahan veel kord tänada kõiki toetajaid, kaasaelajaid, pöidlahoidjaid ning kohapeal suurepärast taustatööd teinud Maretit ja Virget. Meeldiva üllatuse valmistas see, et pöidlahoidjate hulgas oli palju neid inimesi, keda ma ei tea ega ole varem elus kohanud. Teie toetavad ja ergutavad sõnad edastati võistluse ajal jooksvalt minuni ning see tõi raskustele vaatamata alati naeratuse suule.

Nagu võistluse nimigi (Enduroman Festival of Ultra Events) ütleb, toimus selle ürituse raames enam kui kümme erinevat ultratriatloni ja –jooksu katsumust. Võistlustel üles astunud sportlaste taust oli aukartust äratav ning võin liialdamata öelda, et mina tundsin selles seltskonnas ennast poisikesena, olles varemalt läbinud kõigest ühe ainsa ultratriatloni (kahekordne non-stop IM distants ehk 7,6 km ujumist, 360 km ratast ja 84,4 km jooksu). Kahekordne ultratriatlon asub maailma eripaigus korraldavatest ultratriatloni distantsidest alles kõige esimesel astmel (vt tabelit allpool).

Kuigi mitmeid päevi kestev ultrakatsumus eeldab head füüsilist ettevalmistust ja tugevat tahtejõudu, on varasemate kogemuste omamine ülioluline ning uute ja raskemate väljakutsete alistamise hädavajalik eeldus. Kuna ultrakatsumuste kogemusi on mul veel vähe, siis iga uue ja senikogematu väljakutse eel on mu peamiseks küsimuseks see, kuidas saada rasketel hetkedel aru sellest, kas raskuse puhul on tegemist ajutise meelepettega või enda hetke võimete piirist üleastumisega. Just selle küsimuse lahendamisega ma neljandal võistluspäeval tegelesingi.

Esimesed murettekitavad märgid ilmnesid neljanda võistluspäeva hommikul, mil ärgates oli mu kurk ja neelatamine väga valulik. Kõik see oli murettekitav, sest selliste füüsiliste sümptomite avaldumine on minu puhul märk, mida lõputult eirata ei saa. Otsustasin sel päeval rattarajal veidi rahulikumalt võtta ning pärast iga 18,8 km ringi läbimist väga korralikult toituda, lootes enda enesetunnet tasapisi parandada ja viienda päeva lõpuni vastu pidada. Sel päeval ma tõesti toitusin väga korralikult, mida kinnitasid mulle nii mu support-tiim kui nende poolt üles täheldatud toitumispäevik. Rattasõidu keskpaigas tundsin korraks isegi paranemise märke, kuid kahjuks osutus see petlikuks. Rattaetapi lõpuks oli mu enesetunne muutunud väga kehvaks ja lisaks kurguvalule oli külmatunne kontide vahele pugenud. Teises vahetusalas läks mul enam kui 20 minutit, et jõuvarusid taastada ning peas leierdavad mõtted vähegi positiivsele lainele keerata. Vähendamaks järjest tugevamaks muutuvat külmatunnet, olin sunnitud jooksuetapile minema nagu kubujuss. Kohati tegi endalegi nalja, kui võrdlesin enda riietust teiste jooksurajal liikuvate võistlete omadega (vt fotot allpool).

Jooksurada oli juba ainuüksi oma profiililt mõrvarlik – minu Garmini kella kohaselt oli 42 km kohta ca 1000 tõusu- ja langusmeetrit. Kui kolmel varasemal päeval sai maratonid joostes läbitud, siis neljandal päeval olin sunnitud tõusudel kõndima ja seda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks oli mul vasaku jala suure varba küüne nahaalune osa lahti tulnud ning põletikuliseks muutunud, mistõttu pöia painutamine oli ülesmäge liikumisel raskendatud. Teiseks olin ma nii soojalt riides, et ülesmäkke jooksmine oleks keha korralikult higistama pannud, mis tähendanuks seda, et allamäge liikudes oleks külmast higist märjad riided külmatunnet veelgi suurendanud.

Iga jooksuringiga mu enesetunne halvenes ning sellele aitas kaasa ka tõsiasi, et mistahes toidu kurgust allasaamine oli keeruline. Ka kolmel varasemal päeval hästi maitsenud ja äärmiselt kaloririkas Coca-Cola hakkas neljandal päeval jooksurajal vastu. Neljanda päeva aitas lõpule viia vaid vastuvõetud otsus. Kui ma ei oleks rajal sõlminud endaga kokkulepet, et neljas päev jääb mu viimaseks, siis oleksin ka neljanda päeva lõpetamise kahtluse alla seadnud. Kui aga keha ja meel said teadmise, et palju ei ole lõpetamiseni jäänud, suutsin endas leida veel paariks tunniks vajaliku energia.

Raskete valikute tegemise muudab keeruliseks see, et otsuse langetamise ajal ei saa sa kunagi olla 100% kindel, kas sa toimisid õigesti. Täna, tagant järgi tark olles, on mul hea meel tõdeda, et tegin õige otsuse. Seda kinnitab võistluse lõpetamisele järgnenud ööpäev, mil keha sai kogeda palju uut ja senitundmatut. Pühapäeva öösel oli mul palavik, mille ma hommikuks kehast välja higistasin. Esmapilgul oli hommikul isegi veidi inimese tunne ning hommikusöök maitses hästi. Miski ei andnud alust aimata, et kaks tundi hiljem süda sedavõrd pahaks läheb, et õhtuni ei saa raasugi toitu alla. Vastupidi, toit tahtis üles tulla ja iiveldustunne läks peagi sedavõrd hulluks, et tuli minna potti kallistama. Enesetunne oli võrreldav merehaigusega, mida ma kogesin siis, kui märtsikuus laevaga Tenerifelt Cran Ganariale reisisin. Erinevus oli ainult selles, et kui tookord oli süda paha kõigest kaks tund, siis nüüd oli terve päeva.

Õhtuks enesetunne paranes ja söök maitses taas suurepäraselt. Arvasin, et kõik üllatused on sellega möödas. Nii see aga polnud, sest võistluse lõpetamisele järgnenud teine öö oli kõike muud kui tavapärane. Kaheksa tunni jooksul vahetasin neli korda riideid ja voodilinu, sest täpselt kahe tunni tagant ärkasin öösel üles, riided külmast higist täiesti märjad. Palavikku ma endal sel ööl ei täheldanud, mistõttu selline higistamine jäi arusaamatuks. Positiivne kõige selle juures oli aga see, et alates sellele ööle järgnenud hommikust hakkasid ka kurguvalu ja külmetustunne kiiresti taanduma. Seega hetkel arvan, et võistluse ajal avaldunud külmetus ei olnud muud kui keha viis mulle märku anda ja mind õigel ajal korrale kutsuda. Tänud taevale, et ma neid märke lugeda mõistsin ja sellega hullema ära hoidsin.

Kuigi see ei ole selle postituse teema, märgin etteruttavalt ära, et sain kinnitust, et taoline ultrakatsumus on kõige väljakutsuvam just vaimu- ja mõttejõu poolest. Füüsilise aspekti pealt pidas paika treeningutel kogetud tõsiasi, et kolmandal päeval saabub valu ja lihaskanguse tipphetk, misjärel sealt edasi hakkab olukord paremuse poole liikuma. Näiteks viienda päeva hommikul ärgates olid jalad üllatavalt heas seisus – eelmise päeva kannatamine lihasmälust justkui pühitud . Mainin ära ka selle, kui petlik võib olla mõttejõud teise ja kolmanda võistluspäeva hommikul – tegelikkus osutus palju meeldivamaks. Kui teisel päeval ei oleks rattarajal ebamõistlikult tugev tuul puhunud, siis oleks tõenäoliselt teise päeva aeg tulnud parem kui esimesel päeval. Näiteks maraton sai teisel päeval kiiremini läbitud kui esimesel. 

Ultrakatsumusel õpitust ja selleks valmistumisel tehtud vigades kirjutan põhjalikumalt hilisemas postituses. Huvitava tähelepanekuna toon siin veel ära selle, et nelja võistluspäevaga kaotasin ma veidi üle 3 kg oma kehakaalust. Kuna ühe kilogrammi rasva energiaks põletamiseks kulub ca 7500 kcal, siis võib-öelda, et lisaks toidust saadud energiale vajanuks keha võistluse ajal veel ca 22 000 kcal. Eks energiakulus mängisid oma rolli ka jahedad ning rasked ilmatikuolud (vt videot).



Posted on esmaspäev, juuni 08, 2015 by Unknown

3 comments