kolmapäev, 16. september 2015

Uue hooaja esimene ultrakatsumus on nüüdseks kindlalt paigas, mistõttu on aeg ka sulle sellest teada anda. 

Järgmise aasta kevadel tuleb taas tee Gran Canariale jalge alla võtta, sest 4. märtsil kell 23 öösel plaanin olla Agaetes 130 km pikkuse TransGranCanaria ultrajooksu stardis. Meeldetuletuseks nii palju, et see ei ole minu esimene kord sellel võistlusel. Sellest, kuidas mul seal sel aastal läks, kirjutasin blogis põhjalikult. Samuti võid meeldetuletuseks lugeda blogipostitust, milles kirjeldasin seda ultrajooksu numbrites ja rääkisin võistluseks ettevalmistusest.

Väga lühidalt varasemat kogemust kokku võttes võin julgelt öelda, et see on olnud seniajani mu kõige raskem kannatuste rada. Selle mägiultra tegi ebamõistlikult raskeks kaks aspekti – esiteks 8666 tõusu- ja langusmeetrit ning tõsiasi, et mu teadmised ja kogemused allamäge jooksmise treenimisest olid väga puudulikud. Põhimõtteliselt algas möödunud korral minu kannatuste rada kolm tundi pärast starti ja kestis veel 19 tundi. Ultratriatlonid on füüsilise väljakutse kohapealt TransGranCanaria kõrval olnud seni justkui nohu.

Miks ma otsustasin selle katsumuse uuesti ette võtta?

Kindlasti mitte selleks, et kogeda seda raskust uuesti. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks tahan ma teada saada, kas senini omandatud teadmised ja sellest johtuvalt tehtud muudatused ettevalmistuses ka lõpuks end ära tasuma hakkavad. Kuidas ma selleks seekord valmistun ja mida ma samamoodi teen ning mida ma muudan, sellest kirjutan mõnes hilisemas blogipostituses.

Teiseks põhjuseks on see, et selle katsumuse uuesti läbimisega oleks mul koos 8 punkti, mis on vajalik selleks, et ma saaksin enda nime 2017. aastal toimuva Ultra Trail du Mont Blanc (UTMB) loosirattasse ning hea loosiõnne korral pääseksin ka loodetavasti starti. Mis UTMB endast kujutab, selle kohta saad infot SIIT. Ühe lausega öeldes - UTMB puhul on tegemist Alpides ümber Mont Blanci toimuva 170 km pikkuse ultrajooksuga, millel on 10 000 tõusu- ja langusmeetrit.

Kolmas põhjus, mis võib olla pajudele mõistetamatu – see on minu viis elada ja kogeda kirjeldamatuid emotsioone. 


Seda postitust on paslik kokku võtta siis selliselt, et mis kehvasti see uuesti. :)

Posted on kolmapäev, september 16, 2015 by Unknown

No comments

kolmapäev, 2. september 2015

On aeg jagada sinuga oma mõtteid Leedu ultratriatlonist. Võistlus kujunes arvatust palju raskemaks. Juba oma varasemas blogipostituses olen öelnud, et ultrakatsumuste pikkusest ja raskusest tingituna oleks naiivne loota, et sel ajal mingeid ootamatusi, viperusi või raskeid hetki ei esine. Seekordseks üllatajaks oli ilmataat – võistluspäeval puhus väga tugev tuul, mille sarnast ma olen kogenud küll Lanzarotel treenides, kuid mitte kunagi varem võisteldes. Tugev tuul iseenesest ei ole midagi ületamatut, kuigi eks ta omajagu katsumust raskemaks muudab. Minule sai aga saatuslikuks tugevast tuulest alguse saanud sündmuste jada, mis päädis sellega, et avastasin end ühtäkki asfaldilt pikali. Aga ärme torma sündmustest ette, vaid alustan kokkuvõtet alade lõikes ja nende läbimise järjekorras.

Ujumine

Ujumine valmistas head meelt, sest lõpuks olid tingimused ja vorm sellised, et olin võimeline ujuma aja (2:22:27), mida pikad ujumistrennid basseinis juba mõnda aega tagasi ennustada lubasid. Rõõmu valmistas ka see, et kiiremaile ujujale kaotasin kõigest 12 minutit. Kuigi ujumisajaga olen rahul, on palju tööd vaja teha ja teadmisi omanda selleks, et ujumisjärgne füüsiline väsimus õlgades ja kätes oleks väiksem. 

Kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ujumises kasutatavaid lihased ei saa rattasõidul ja jooksul suurt koormust, on see ekslik arusaam. Ligikaudu 12 tundi eraldistardi asendis olla on õlgadele ja kätele suureks väljakutseks. Samuti mõjutab ülakeha liigne kurnatus oluliselt ka jooksutehnikat ja pärsib jooksukiirust. Eks ma annan teada, kui olen ujumisjärgse enesetunde osas lahenduse leidnud.

Ratas

Rattasõit algas hästi ja vahe esimestega vähenes kiiresti, kuid kusagil 30. kilomeetril tabas mind ebaõnn, mille tulemuseks oli kukkumine. Tundub, et võistluspäeval puhunud tugev tuul tuli ka korraldajatele suure üllatusena, sest tuule võtsid alla nii toetustiimidele mõeldud telgid (vt fotot ülal), piirdeaiad kui ka piirdelint. Viimane sai saatuslikuks ka mulle – nimelt kahe puu vahele tõmmatud piirdelint venis tugeva tuule käes välja, ulatudes kohati peaaegu poole sõidutee laiuseni. Piirdelindiga kontakti vältimiseks tuli mul väga mitmel korral hoida lausa vasakule sõidutee poolele.

Kusagil kümnendal rattaringil olles valisin enda arvates piisava vahekauguse piirdelindiga kohast möödumiseks, kuid puhanguliselt puhunud ülitugev tuuleiil venitas piirdelinti veel kaugemale ning selliselt, et tõstis selle ümber mu kaela. Rattakiirus oli sel hetkel kusagil 30 km/h. 

Kuigi ma üritasin linti kiiresti tagasi tõsta, ei õnnestunud mul see. Kuna piirdelint oli parajalt lai, siis ei läinud see ka katki, vaid venis veel pikemaks ning tekitas sellega ühtlasi ka põletushaava mu kaelale. Järgmine hetk olin juba asfaldil pikali. Pärast kukkumist esimese asjana kontrollisin, kas ratas jäi terveks, seejärel vaatasin, kas endal luud ja kondid terved. Kui kukkumise järgselt oli adrenaliin laes ning marraskil naha põhjustatud valu õieti ei tundnudki, siis ajapikku olukord muutus. Järjest enam andis asfaldi poolt katki riivitud nahk ja lindi poolt hõõrutud kael tunda.

Kukkumisele järgnenud kaks tundi olid selle võistluse raskeimad. Nimelt rikkus kukkumine mu senise hea rütmi, tekkis tõsine motivatsioonikriis ja peas keerles hulk musti mõtteid. Hetkel ma enam ei mäleta, kuidas ma mõtted taas positiivsele lainele pöörasin, kuid lõpuks mul see õnnestus. 

Teine pool rattadistantsist oli enesetunde poolest esimesest erinev kui öö ja päev. Selle heaks kinnituseks on fakt, et ujumisega esimesele kaotatud 12-ne minuti (ehk kahe rattaringi) tagasisõitmiseks kulus mul 156 km, samas kui järgmised 150 km kasvatasin ma järgneva ees edumaa kaheksale rattaringile.

Seekordne kukkumine kinnitas taas, et ma ei ole mitte hea rattasõitja, vaid et mul on suurepärased kukkumisoskused. Oma lühikese „ratturikarjääri“ jooksul olen pidanud üle elama peaaegu kümme kukkumist, neist kuus on olnud suurte kiiruste pealt ja tõsisemad. Nimetatud kuuest tõsisemast kukkumisest õnnestus kolm üle elada ühe ja sama vihmastes oludes toimunud Mallorca rattavõistluse raames. 

Oma üheks tõsisemaks ja ohtlikumaks rattaõnnetuseks pean Tartu rattaralli raames suurel kiirusel toimunud kukkumist pundis, misjärel otsustasin grupisõiduvõistlustega lõpparve teha. Arvasin, et sellega on mu kukkumiste saaga ühel pool. Paraku see nii ei ole läinud, sest juba ainuüksi see aasta olen suutnud eraldistardis kahel korral kukkuda – Enduroman´il Inglismaal ja nüüd Leedus.

Jooks

Jooksudistantsile siirdusin enam kui tunnise edumaaga. Juba üsna esimestel kilomeetritel oli mulle selge, et Ungarile sarnast alla seitsme tunnist jooksu ei tule. Selleks hetkeks andis kukkumisest tingitud valulikkus ja põrutus juba üle keha korralikult tunda ning iga jooksukilomeetriga puges külm ja energiapuudus järjest enam kontidesse. 

Vahetasin jooksuetapi ajal kaks korda riideid, et soojatunnet vähegi tagasi saada. Kahe maratoni läbimiseks kulus mul seekord aega 8:16:01, millest vähemalt 30 minutit kulus toidupauside, riiete ja- jalatsite vahetusele ning keha kergendamisele.

Kahjuks kukkumisest tingituna ei saanud ma vastust eelmises blogipostituses tõstatud küsimusele – kas neli päeva on piisav aeg Alpide treeninglaagrist taastumiseks? Olen kindel, et kukkumiseta oleksin ma suutnud jooksudistantsi kiiremini ja palju parema enesetundega läbida. Samas on võimatu öelda, kui suurt rolli täpselt mängis kukkumine ning kas ja kui suur mõju oli Alpidel.

Lisan ka viite korraldaja poolt võistlusest tehtud videole:

Mis järgmiseks?

September on taastumise, võistlusvaba ja jooksuvormi parandamise kuu, et siis oktoobris võtta osa selle aasta viimasest kolmest võistlusest – Tartu linnamaratonist, Saaremaa kolme päeva jooksust ning Haanja100 ultrast.

Posted on kolmapäev, september 02, 2015 by Unknown

1 comment