teisipäev, 19. jaanuar 2016

Olen tagasi kodumaal, et esimesest treeninglaagrist taastuda. Ent aeg on armutu ja ees ootab valmistumine juba järgmiseks treeninglaagriks ja esimeseks ultravõistluseks Gran Canarial. Nähtud ja tehtud sai palju ning hea meel on tõdeda, et keha kõigele sellele ilusti vastu pidas. Nüüd on aga aeg kokkuvõteteks: mida, kui palju ja miks tehtud sai.

Kanaaride laagri mõningased huvitavamad arvnäitajad olid järgmised:
  • 33 treeningpäeva ühtejutti, mille jooksul sai sõidetud 2802 km ratast, joostud 323 km ning ujutud 71 km
  • 33. päeva treeningmaht – 155 tundi
  • rattaga sai võetud 43 144 tõusumeetrit
  • nädala jooksul sai 4 korda rattaga Teide jalamile tõustud
  • Tabayesco 10 km pikkust tõusu sai Lanzarotel 3 nädala jooksul sõidetud 15 korda
  • uueks kolme järjestikuse päevaga sõidetud rattadistantsiks kujunes 611 km ratast
  • viimane laagri treeningnädal nägi ette 43 tundi trenni – hõlmates endas 912 km ratast, 74 km jooksu ja 21 km ujumist

Treeningkava ehitasin üles selliselt, et iga järgnev nädal oli eelmisest pikem ja raskem. Selle eesmärk oli end füüsiliselt ja vaimselt ette valmistada viimaseks 43-tunniseks nädalaks. Nimelt selleks, et saaksin oma vaimu- ja tahtejõudu 3-, 5- ja 10-kordseks ultratriatloniks soovitud viisil treenida ning ette valmistada, tuleb keha füüsiline väsimus viia taluvuspiiri lähedale ja aeg-ajalt teha paar sammu teisele poole piiri. Sellega panin end uude olukorda ja kohandasin keha sellega harjuma – järgmisel korral olengi võimeline jälle sammu kaugemale astuma. Kõige väärtuslikum ja uskumatum kogemus selliselt toimimise puhul on see, et sa näed ja mõistad, kuidas väike hääl su peas sinuga mängib – tegelikult ei eksisteeri sellist asja nagu „ei saa“ või „ei ole võimalik“. Kõik see on aga puhtalt kogemuslik, sõnadega ma sind tõenäoliselt selles veenda ei suuda.

Siinkohal meeldib mulle väga Kanaaridega seotud maailmaränduri Thor Heyerdahli mõttetera „Piirid? Mina pole isiklikult kunagi ühtegi näinud, aga ma olen kuulnud, et enamus inimeste jaoks eksisteerivad nad küll - nende peades."

Järgnevalt kirjutan sulle trennide ülesehitusest alade lõikes.

Ratas

Esimese ja pikima laagri keskpunktis on alati mul rattatreeningud. See ei tähenda, et ma ujumise ja jooksuga ei tegeleks, kuid trenn on tavapärasest oluliselt ratta kasuks nihkes. 155 treenintunnist moodustas rattasõit koguni 105 tundi. Miks nii? Ennekõike on rattasõiduga esimese korraliku põhja ladumine kehale lihasvalu ja vastupidavuse mõttes kõige leebem. Rattatreeningute ülesehitusel lähtusin 3+1 põhimõttest ehk kolm rattapäeva ja üks päev rattasõiduta. Üksnes vahetult enne viimast treeningtsüklit rattal, milleks antud juhul oli kolme päevaga enam kui 600 kilomeetrit, tegin paar üksikut, kuid pikka rattatrenni. Sellega andsin kehale aimu, mis on ees ootamas, kuid samas järgmisel päeval sai keha ja vaim veidi taastuda. Vaata tabelist, milline nägi välja mu viimane treeningnädal.

Ujumine

See ei ole saladus, et ujumine vajab minu puhul kõige rohkem tähelepanu ja treenimist. Seda eriti nüüd, kus mul tuleb end valmis seada 11,4 ja 19 km pikkusteks ujumisteks. Kuna mul endal selleks teadmised ja oskused puuduvad, vajasin ma siinkohal asjatundjate abi. Marko viis mind kokku Jüri Käeniga, kes mind on alates detsembrist nõustanud ja juhendanud. Tagasihoidlikult öeldes olid mu varasemad ujumistrennid mahu, intensiivsuse ja kvaliteedi poolest kõigest üks lapsemäng. Mulle meeldib Jüri põhjalikkus ja professionaalsus. Ees ootab palju tööd ja vaeva ning neelata tuleb veel palju basseinivett, enne kui rahuldavad tulemused end ilmutada lasevad. Muide minu selle laagri raskemaiks trenniks kujuneski 7 km pikkune režiimi-ujumine – sain omal nahal kogeda, mida tähendab, kui ujujad pärast ülirasket ujumistrenni ei pruugi olla võimelised end ise basseinist välja aitama. Käed olid ujumise lõpuks täiesti küpsed ning basseinist väljasaamiseks pidin kasutama "vanuritele ja väetikestele" mõeldud treppi.

Jooks

Jooksuga on mul alati head suhted olnud ning koormustaluvus on ajapikku väga heaks läinud. Tõsi, möödunud sügisel oleksin ma peaaegu oma esimese vigastuse küüsi langenud – nimelt kahe kuuga sai 1200 kilomeetrit joostud ning pärast Haanja ultrat andis vasaku jala Achilleuse kand end veidi tunda. Õnneks oli just võistlushooaeg ühele poole saanud ning sain jalale kaks nädalat jooksmisest puhkust anda. See väike ülekoormusmärk andis mulle mõista, kui olulist rolli omavad vigastuste ärahoidmisel ujumine ja rattasõit. Need kaks tegevust aitavad jalalihastel jooksust kiiresti ja efektiivselt taastuda.

Laagris tehtud jooksutrennid olid ettevalmistuseks, et saaksin kodus tagasi olles asuda märtsi alguse ultrajooksuks viimast lihvi andma – st üles- ja allamäge treeningud ning pikad jooksud. Nagu ma varasemas postituses mainisin, siis pikad jooksud on kavas jagada päeva peale ära selliselt, et jooksude vahele jääks väike taastumispaus. Näiteks Lanzarotel jooksin mitmel korral 28–32 km pikkuseid otsi selliselt, et umbes poole peal tegin ca 30-minutilise pausi. Selle ajaga taastusid jalad esimesest poolest hästi ära. Pärast teist jooksu otsa ei olnud jalgades küll tunnet, et just sai 30 km joostud.

Kehakaalu languse kasutegur

Kanaaridele minnes oli mu kehakaal 76,1 kg ning ma arvasin, et minu puhul on see kõige optimaalsem lahendus – ehk selle kaalu juures arvasin end tundvat jõu ja kerguse seisukohalt kõige paremas suhtes. Eksisin. Laagris langes mu kehakaal 73 kg peale ning sellest tõusis üksnes palju kasu. Esiteks, kerguse tunne annab uskumatul hea ja püsiva enesetunde. Teiseks rattatrennid said uue hingamise – mägedest üles vuramine oli oluliselt lihtsam ning võrreldes varasemate aastatega sai kasutatud märgatavalt raskemaid käike. Ning loomulikult ei jäänud kaalulangus peegeldumata ka jooksuvõimekuses – jooksusamm tundus mulle igas trennis uskumatult kerge, minu rahuliku jooksu keskmine kiirus kasvas ja pulss langes mitmeid pügalaid madalamale.

Kui ma TransGranCanaria ultrajooksu stardis sama kerge olen, siis juba ainuüksi see fakt peaks mu elu sellel katsumusel eelmisest aastast oluliselt lihtsamaks tegema. Minule teadaolevalt langeb igal jooksusammul jalgadele koormus, mis on võrdne 2-3 kordse kehakaaluga ning mis allamäge joostes avaldab veelgi suuremat koormust jalgadele. Nii et pelgalt 3 kg kaalukaotust võib teha ühe allamäge jooksusammu keskeltläbi 9-12 kg kergemaks. Kui siinkohal arvestada, et ühe kilomeetri läbimisel ajaga 4,5 min/km teen ma ca 382 sammu ning et TransGranCanaria 130 km pikkusel rajal moodustab allamäge osa ca pool ehk 65 km, tähendaks kolme kilogrammine kaalukaotus 297 960 kg (65 x 382 x 12) väiksemat koormust jalgadele. Kui see arvutuskäik tõesti paika peab, siis on need ikka meeletud numbrid küll.

Millist toitu ma kiireks taastumiseks kasutasin?

Fakt, et mulle meeldib taimne toit ning et pean seda parimaks hea enesetunde ja taastumise allikaks, on sulle võib-olla mu varasematest postitustest juba teada. Siinkohal peatun põgusalt aga sellel toidul, mis aitas mul ülimalt mahuka ja kehale stressirohke treeninglaagri edukalt läbi teha. Minu kogemus näitas, et kohe trennijärgselt värske kodutehtud smuuti manustamine muutis hetkega mu enesetunde erksamaks ja vähendas väsimusastet. Teaduslikku seletust ma anda ei oska, kuid midagi neis külmutatud marjades ja puuviljades peidus on. Smuutis kasutasin alati rohkelt sojapiima, marjadest maasikaid, punasõstraid, mustsõstraid ja jõhvikaid ning puuviljadest mangot, papaiat, pirni, banaani, õuna, melonit, mandariini ja apelsini (mõistagi ei kasutanud ma neid kõiki ühes smuutijoogis :)). Energiarohkuse tõstmiseks lisasin kas mett või siis kondenspiima.

Smuutisse lisasin alati ka mõningaid seemned –  nt chia, lina-, seesami-, kõrvitsaseemned ja poes müüdavate kõiksuguste seemnete segu. Seemneid pean marjade ja puuviljade kõrval teiseks peamiseks ja olulisemaks toiduks kiire taastumise menüüs. Lisaks smuutidele kasutan seemneid igapäevaselt ka hommikupudru sees ja peal.

Kuidas stressi võib kehas avalduda?

Juba varasemates treeninglaagrites olen seda tähele pannud, kuid seekord tundus see eriti selgelt avalduvat. Nimelt aeglustus laagri jooksul mu habeme kasv tavapärasega võrreldes oluliselt. Kui Eestis olles ajan habet vähemalt korra nädalas, siis laagris oldud viie nädala jooksul tuli seda teha üksnes kahel korral. Sama asja panin tähele ka juuste kasvu puhul, kuigi mitte päris habemekasvu pidurdumisele sarnasel kujul. Vastus võib peituda selles, et füüsilisest tegevusest tingitud stress mõjutab keha hormonaalset tasakaalu ning see omakorda muid mehhanisme kehas. Huvitav oleks muidugi nende protsesside teaduslikku tausta teada ja mõista.

Esimene öö Eestis oli õudusunenägu

Kui Kanaaridel kulges kõik plaanipäraselt ja rohkemgi veel, siis nii kui ma Eestisse jõudsin, sai see kõik ebameeldiva punkti. Teadsin, et keha on ülimalt väsinud ning vastuvõtlik kõigele. Vaatamata minu pingutustele hoida end tervena, õnnestus mul reisides ikkagi mingi viirus külge saada. Jõudsin koju reede öösel kell 2 ning sisuliselt pool tundi hiljem hakkas trall wc vahelt pihta - palju oksendamist ja unetu öö muutsid taastumise veelgi raskemaks. Terve reedene päev oli kohutav enesetunne ja kuigi oleks pidanud palju magama, ei olnud see lihtsalt võimalik. Kui üldse saab rääkida selliste viiruste positiivsest küljest, on selleks lühike põdemise aeg. Laupäeva ööga sain une korda ja päevaks oli haigus möödanik, samas võtab jõuvarude taastumine aega rohkem kui päev. 

Posted on teisipäev, jaanuar 19, 2016 by Unknown

2 comments

neljapäev, 14. jaanuar 2016

10 päeva kestvaks ultratriatloniks treenimiseks ei ole olemas käsiraamatut, millest saaks näpuga järge ajada. See on omaette teekond, mis muudab su maailmavaadet ja arusaama sellest, mis kõik on võimalik, kui midagi väga tahta. Ettevalmistuse põhieesmärgiks on enda veenmine, et ma suudan sellega hakkama saada. Mida ma selleks siis teen?

Just lõppes mu esimene pikim ja kõige olulisem treeninglaager Kanaaridel, kus tehtu ja kogetu pinnalt tean, et olen selle aasta ultrakatsumusteks valmis. Järgmises postituses kirjutan sellest treeninglaagrist detailsemalt. Selles postituses räägin veidi sellest, kuidas ma endale trennideks inspiratsiooni sisestan.

Teeme ühe asja kohe selgeks. Ma ei teeks seda kõike, kui ma seda ei armastaks. Tea, et ma ei lähe ühtegi trenni ega võta ühtegi katsumust ette vastu tahtmist. See ei tähenda muidugi seda, et mul enne rasket ujumistrenni või lõikude jooksmist veidi õõnes tunne sees ei oleks. Muidugi on, sest nende trennide eesmärk ongi viia end mugavustsoonist välja tundmatusse – õppimine ja areng toimub just seal.

Kuna kõik uus on huvitav ja inspireeriv, siis oma pikki ja võtmetähtsusega trenne ehitan üles samal põhimõttel. Teisisõnu öeldes, mulle meeldib, kui iga sellise treeninguga ühele poole saamine on justkui omaette eneseületus. Alljärgnevalt siis mõningad näited selles treeninglaagrist.

Tabayesco ja Femesi tõusu vallutamine samal päeval

Tabayesco ja Femes on külad, mis asuvad Lanzarote eri otstes – esimene asub põhjas ja teine lõunas (vt kaarti). Mõlema küla nime kannavad ka kaks kõige magusamat tõusu saarel. Tabayesco tõusu puhul on tegemist 10 km pikkuse mägiteega, mis katkematu tõusuna kulgeb merepinnalt saare kõrgemasse kohta (enam kui 600m). See on minu ja paljude teiste ratturite lemmik, sest tegemist on vähese liikluse ja hea kattega teega, kus pedaalides saad nautida võimsaid vaateid.

Femes seevastu on saare raskeim tõus, mille viimased 1,5 km on ikka kohe päris loodist väljas. Näiteks tõusu kõige teravamal tipul on kaldenurk julgelt üle 20%-i. Femese tõusu teeb eriti raskeks tõsiasi, et need kaks teed, mis merepinnalt Femese tõusu jalamile tulevad, on ka kilomeetreid pikad ülesmäkke lõigud. Kui siia lisada ka tuulefaktor, mis Lanzarote tavapäraseid tuuli arvestades on tõusul vastu, siis tihtipeale on jalad parajalt pehmed juba enne viimast 1,5 km-st rasket osa. Täpi i-le paneb see, kui seda tõusu võtta mitte tavalise maanteerattaga, vaid eraldistardi omaga.

Kui varemalt oli ainuüksi Femesi tõusu võtmine päeva nael, siis seekord otsustasin oma pika rattasõidu mõlema tõusuga sisustada. Selleks, et mõlemat kohta ühe rattasõidu raames külastada, tuleb arvestada lisaks rasketele mägedele ka ca 150 kilomeetrise rattasõiduga. Mõeldud, tehtud. Kuigi päev tuli pikk ja väsitav, olin selle väikese võidu üle väga õnnelik. Õnnetunnet suurendasin mõttega, et tõenäoliselt ei ole palju neid (kui üldse), kes sellise asja on ette võtnud. Eneseimetlus ei saanud aga kaua kesta, sest kohe pärast ratast oli ootamas veel 19 km jooksu :).

4 x Tabayesco tõusu – kõik ühe rattatrenni raames

Kui ma kolm talve tagasi esimest korda Lanzarotel Tabayesco tõusule sattusin, siis ma mõtlesin endamisi, et sellest saab minu tervisliku seisundi hindamise test. Nimelt kui ma suudan selle tõusu võtta poole tunniga, siis peab mu tervis korras olema, sest ületreeningu või muu tervisehäda korral ei tohiks see võimalik olla. Tollal ma isegi ei mõelnud sellele, et võiks seda tõusu sõita kaks korda järjest, rääkimata neljast korrast. Taas kord – mõeldud, tehtud. Rattasõidu pikkuseks kujunes 166 km ja tõusumeetreid kogunes 2708. Ka siis upitasin oma ego mõttega, et tõenäoliselt pole ükski teine rattur seda teinud. Samas ei olnud päev sellega veel õhtul – rattasõidule järgnes 11 kilomeetrine jooks ning ujumistrenn.

241 km – pikim rattasõit trennis ja Kanaaridel

Neli päeva enne laagri lõppu oli aeg teha algust vaimu treenimisega. Ees oli ootamas kolm väga pikka päeva – kokku 24 tundi ratast, jooksu ja ujumist. Mõtlesin, et esimene päev kolmest peab kuidagi eriline olema. Vaatasin, et varasem pikim rattasõit pärines 19. aprillist 2014, mil Lanzarotel sai sõidetud 231 km. Seega verstapost oli teada ning tuli asuda pedaalima. Kõigest 10 minutit enne pimedat lõpetasin sõidu – nägu naerul ja tunne taevalik – taas olin end ületanud. Garmin näitas 240,74 kilomeetrit ja 2733 tõusumeetrit (s.o. paarsada enam kui Lanzarote IM rattarajal). Seda oli vaja tähistada – õige aeg teha väike jooks :).

Sellest, mida ja miks need kolm päeva täpselt endast kujutasid, kirjutan järgmises postituses. Samuti kirjutan, mis oli treeninglaagri raskeim trenn – vihjeks niipalju, et see ei olnud ükski eelkirjeldatust.

Et isiklike rekordite sadu ei vaibuks, siis olgu siinkohal ära märgitud ka see, et kõik selles postituses kirjeldatud trennid ja rohkemgi veel sai tehtud ühe ja sama (s.o. viimase) treeninglaagri nädala raames. Seega Deca ultratriatloni ettevalmistusega võib liikuda järgmisesse faasi. 

Posted on neljapäev, jaanuar 14, 2016 by Unknown

No comments