kolmapäev, 21. detsember 2016

VO2 max testiga kontrollin oma ratta- ja jooksuvormi hetkeseisu ja saan teada, kas liigun treeningutega õiges suunas. See test annab teatud mõttes tagasisidet ka mu tervisliku seisundi kohta - st kui midagi on viltu, siis peaks see selgesti ka võimekuses kajastuma. Möödunud neljapäeval käisin Silva juures Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis jooksutesti tegemas. Tulemused andsid rohket põhjust rahuloluks, sest võrreldes mais tehtud testiga on areng olnud märkimisväärne.

Mais tehtud VO2 max test nägi välja järgmine: test jooksulindil algas 8 km/h kiirusega (tõusunurk 1%) ning täpselt iga 3 minuti tagant tõsteti kiirust 2 km/h võrra. Kiirus kasvas kuni 18 km/h ning pärast selle kiirusega 3 minutit jooksmist, hakati sama kiiruse juures iga 1 minuti tagant tõusunurka 1% jagu kasvatama. Test kestis maksimaalse suutlikkuseni. Selle testi eel mõõdeti mu kehakaaluks 75,1 kg.

Millised olid mais tehtud testi tulemused? Test kestis täpselt 25 minutit, millest esimesed 3 minutit tuli mööda saata lihtsalt seistes. Seega jooksuaeg kokku oli 22 minutit. 18 km/h (3.20 per/km) kiirust suutsin taluda 7 minutit ja kaldenurk jõudis kasvada 5%ni. Kõrgeimaks VO2 max näitajaks fikseeris masin 5034 ml/min, mis kehakaalu arvesse võetuna tähendas näitu 67 ml/min/kg. Kõrgeimast näidust lähtumine ei ole aga kõik see täpsem, kui selles suurusjärgus näit tuvastati üksnes korra. Näiteks minul tuvastas masin 5-sekundiliste intervallide tagant üksnes ühel korral 67 ja sellele järgnenud kõrgeim näit oli 65,7. Sellisel juhul on mõistlik otsida testivastustest üles kõige kõrgemad V02 max näidud ja võtta näiteks 5 järjestikuse näidu keskmine. Selliselt toimides sain ma kõnealuse testi tulemusteks 4935 ml/min ja  65,7 ml/min/kg.

Eelmisel nädalal sai sarnane test uuesti ette võetud - ainult kiirust sai veidi muudetud, et test liiga pikaks ei veniks. Seekordne test algas kiirusega 9 km/h ja kiirus kasvas varasema 18 km/h asemel 19ne km/h. Kiiruse muutmine õigustas end igati, sest see test kestis suuremate kiiruste juures ajaliselt tervelt 1 minut ja 15 sekundit isegi kauem kui varasem test. Näiteks selle testi raames suutsin ma kiirust 19 km/h (3.09 per/km) taluda 8 minutit ja 15 sekundit, kusjuures tõusunurk tõsteti lõpuks 7%-ni. Kui oleksime jäänud eelmise testi kiiruste juurde, siis oleks see liiga pikaks võinud minna, mis ei ole VO2 max testi mõttega kooskõlas.

Milline mu jooksuvõimekus hetkel siis on? Seis on parem, kui kunagi varem. Kõrgeimaks VO2 max näiduks mõõdeti mul 5367 ml/min, mis kehakaalu arvestades on 73,8 ml/min/kg. Kui ka selle testi puhul rakendada sama põhimõtet ja võtta aluseks viie kõrgeima näidu aritmeetiline keskmine, siis saab öelda, et seekordse testi VO2 max tulemused on vastavalt 5139 ja 70,7. Seega kui neid näitusid varasema testi tulemustega kõrvutada, nähtub, et mõlemad näidud on oluliselt kasvanud. Kehakaalust sõltuva VO2 max näidu hüppeline kasv 65,7-lt 70,7-ni on hea kinnitus sellest, kuidas kaalulangus on suurendanud mu jooksuvõimekust. 

Usun, et minu puhul on üksnes kehakaalu langusega võimalik veel veidi oma jooksuvõimekust kasvatada. Hetkel olengi otsimas seda ideaalset kaalunumbrit, kus jooksuvõimekus oleks maksimaalne. Plaan on kaal langetada 70 kg juurde ja siis uuesti testida, kui suurt positiivset mõju see avaldab. Hoian tulemustega ka sind kursis. Tänase seisuga kaalusin 71,8 kg ning loodan hiljemalt veebruariks olla soovitud numbri juures.

VO2 max testiga saab kindlaks määrata, kus asuvad su aeroobne ja anaeroobne lävi. Kuna olen aja jooksul end tundma õppinud, siis aeroobse läve tunnetamisega mul probleeme ei ole ja seepärast ma seda ka testi raames tuvastada ei soovi. Küll aga huvitab mind anaeroobse läve näitaja, sest selle järgi ma planeerin enda raskeid lõigutreeninguid. Viimase testiga sain teada, et mu anaeroobne lävi jõuab kätte pulsi 175 juures.

Lõpetuseks lisan lühivideo jooksutestist, millelt näed, kuidas jooksulindil 19 km/h kiirusega liikumine kõrvaltvaatajale paistab.


Posted on kolmapäev, detsember 21, 2016 by Unknown

No comments

teisipäev, 13. detsember 2016

2-nädalase treeningtsükli tõttu on mitu nädalat blogis vaikus olnud - tsükkel oli koos taaastumisprotseduuridega ajamahukas ettevõttmine. Lisaks vajasin aega ka oma uude rolli (isaks olemine) sisseelamisel. Tänasest algas madalate treeningkoormustega puhkenädal ja nüüd saan sulle kirjutada, kuidas kulgeb mu ettevalmistus 10-kordseks ultratriatloniks. Etteruttavalt olgu märgitud, et kuni selle aasta lõpuni on mul treeningutes põhitähelepanu ujumisel ja jooksmisel. Rattaga sõidan ennekõike soojenduse või taastumise eesmärgil. Uuel aastal hakkan rattavormi üles ehitama, et siis 26. jaanuarist rattasõit Lanzarotel korralikult fookusesse võtta.

Esmalt siis mõningad faktid viimase 14-päevase treeningtsükli kohta:
  • 45 tundi treeninguid
  • sealhulgas 49 km ujumist ja 339 km jooksmist
  • viimased 7 päeva hõlmas 215 km jooksmist
  • viimasel kolmel päeval sai 5 trennina joostud 106 km
  • mäkke- ja kiiruslõigutrenne kokku 3

Jooksmine

Kuna 10-kordse ultratriatloni kõige keerukam osa on 422 km jooksu, siis jooksmisele pööran ma järgmise hooaja ettevalmistuses varasemast veel rohkem tähelepanu. Mul tuleb saavutada treenitus, kus pikkade distantside jooksmine on sama lihtne ja loomulik tegevus kui magamine või söömine. 

14-päevase jooksutsükli esimene nädal on alati mõeldud sisseelamiseks, et valmistada keha ette suurteks koormusteks. Puhanud seisundi pealt kohe 215 kilomeetriga jooksunädala alustamine ei ole mõistlik ja kätkeb endas suurt vigastuste ohtu. Selliselt toimisin ma ka seekord, joostes esimese 7 päevaga sissejuhatuseks 124 km ning ülejäänud 7 päevaga 215 km. Kõige arendavamaks pean just treeningtsükli viimastel päevadel väsimuse foonil tehtavaid jookse, mistõttu kogu tähelepanu on sinna suunatud. Näiteks seekordse tsükli teise nädala 215 km-st tervelt 106 km sai läbitud viimase kolme päevaga. 

Kui selle treeningtsükli kilometraažiks kujunes 339, siis edaspidi on kavas seda tõsta ja ideaalis jõuda välja 422 km-ni. Miks nii? Siis ma saan katsumuse päeval endale öelda, et sisuliselt olen ma 422 km trennis juba läbinud ning seega olen võimeline seda uuesti tegema. Kuigi ma tegelikult ju ei läbi seda kilometraaži ühtejutti, vaid teen seda võimalikult lühikese aja jooksul. Samas 422 km jooksmine 14-päevaga muude treeningute kõrvalt (teisi alasid ei saa sinnapaika jätta) tundub kehale ja vaimule justkui tegu oleks ühe katkematu jooksmisega. Selliselt tahtejõu tugevdamine ja eneseusu suurendamine minu puhul välja näebki.

Koormusnädalate lahutamatud osad on ka mäkke- ja kiiruslõigutrennid, mis on vajalikud jooksukiiruse, -võimekuse ja -tehnika parandamiseks.

Detailsema ja ülevaatlikuma pildi saamiseks lisan siia ka väljavõtte treeningpäevikust, kust saab näha, mida, kui palju ja millal tehtud sai.

Ujumine

Kui sa arvad, et jooksmine oli selle treeningtsükli raskeim osa, siis sa eksid. Jooksmine on ujumise kõrval justkui lapse mäng. Põhjus selles, et kui jooksmist olen ma tänaseks tõsiselt harrastanud juba 17 aastat, siis suurte koormustega intensiivset ujumist praktiseerin ma alles teist aastat. 

Koormusnädalal käin ma vees 5 korral. Seekordse 2-nädalase ujumistsükli raames ujusin 49 km, mis teeb keskelt läbi 4,9 km päevas (kui ujumisvabad päevad välja arvata). Kui ujujate mõistes on see sisuliselt olematu kilometraaž, siis ultratriatloni harrastamise tähenduses aga vägagi eeskujulik. Ujumiskava muutub iga päev ning igal treeningul on oma täpne eesmärk. Ujumiskavade koostamise osas on minu teadmised ja kogemused ikka väga tagasihoidlikud, mispärast ilma Jüri Käeni abita oleksin päris keerulises seisus. Viimase kahe nädala ujumiskavasid ma siinkohal üksikasjalikumalt avaldama ei hakka, sest esiteks ei ole need minu välja töötatud ja teiseks on need koostatud minu taset, oskusi ja eesmärke arvestades. Seega copy-paste kujul need sinu puhul ei töötaks. 

Posted on teisipäev, detsember 13, 2016 by Unknown

No comments