neljapäev, 28. juuli 2016

759.5 treeningtundi,  652.4 km ujumist, 9191 km ratast ja 2555 km jooksu - need on selle hooaja senised treeningmahud, et olla valmis homme algavaks Saksa ja 24. augustil algavaks Šveitsi ultratriatloniks.

Homme Eesti aja järgi kell 8.00 antakse start 25. Lensahni kolmekordse ultratriatloni MK-etapile. Tegemist on ultratriatleetide hulgas väga kõrgelt hinnatud võistlusega. Seda kinnitab ka osalejate arv - juba varakult müüdi kõik 50 kohta välja. Stardinimekirja on meid kantud 46, osad osalejad pidid võistluse vigastuse või muu põhjuse tõttu ära jätma.

Fakte võistluse kohta

  • Võistlusele on end üles andnud 21 sakslast, 6 taanlast, 5 prantslast, 3 rootslast, 2 itaallast, 2 norralast, 1 austerlane, 1 belglane, 1 šveitslane, 1 hispaanlane, 1 ungarlane, 1 maltalane ning mina;

  • stardinimekirjas on 41 meest ja 5 naist;

  • 11,4 km ujumist, 540 km ratast ja 126,6 km jooksu läbiseks kulus eelmise aasta võitjal Richard Widmeril aega 33 tundi ja 5 minutit. Teine koht kaotas talle 6,5 tundi ja kolmas koht enam kui 8,5 tundi. Eelmise aasta võitja on stardis ka see aasta;

  • 50 m välibasseinis tuleb osalejatel ujuda 228 otsa;

  • Ratast sõidetakse 8,05 km pikkusel edasi-tagasi lõigul 67 korda. Rattatrass on Saksamaale kohaselt väga hea teekattega;

  • 3 maratoni joostakse 1,319 km pikkusel ringil 96 korda.

Osalejad on aegsasti end juba koolimajja ja selle ümbrusesse sisse seadnud. Toetusmeeskonnad on oma telgid jooksuraja äärde püsti pannud ning meelepärased kohad rattarajal kaasaelamiseks endale reserveerinud. Õhtuti koguneb suurem seltskond koolihoovi välilaudade taha sööma ja muljetama - näha on, et paljud osalejad on varasematest aastatest juba tuttavad. Täna kell 11 tutvustatakse meile võistlusreegleid ning õhtul kell 18.30 toimub kooli võimlas ka pasta party, mille raames tutvustatakse osalejaid ning antakse neile üle võistlusnumbrid.

Kogu tänane päev kulub varustuse ülevaatamisele ja valmisseadmisele. Homme hommikul kell 4.45 on äratus ja kerge hommikusöök. Kell 6 on kohustuslik check-in ja rataste panemine vahetusalasse. Kell 6.55 peavad olema kõik osalejad vees, sest siis annab pastor osalejatele oma õnnistuse.

Võistluse kohta saate jooksvat teavet minu FB lehelt. Hetkel ei ole veel teada, kas korraldaja jagab võistluse kohta jooksvaid tulemusi netis või mitte. Kui ta seda teeb, siis annan selle kohta FB-s sulle teada ja edastan ka lingi.

Posted on neljapäev, juuli 28, 2016 by Unknown

1 comment

reede, 22. juuli 2016

Käes on aeg teha kokkuvõte ka Eesti ultra viimase ala - 211 km jooksu - kohta. Kuigi ultrajooks ei ole kunagi kerge ettevõtmine, muutis selle minu jaoks oluliselt raskemaks pikale veninud ja suures osas sisetingimustes pukil toimunud rattasõit. See kurnas mind füüsiliselt ja vaimselt plaanitust oluliselt rohkem. Kogemus ja jooksuvorm oleks eeldanud umbes kolme maratoni jagu muretumat jooksmist, tegelikkuses pidasid jalad hästi vastu üksnes 84 km. 

Juba jooksu esimestel kilomeetritel tuli tegeleda ka rattapukil vastu sadula väliskülge marraskile hõõrdunud reite sisekülgedega ning see probleem saatis mind terve jooksu. See oli ennekõike sisetingimustes rattaga sõitmise tagajärg, sest higistamist oli palju ning riided oli alatasa läbimärjad seljas. Ei mäleta täpselt, mitu korda sai sees rattariideid vahetatud, kuid julgesti üle kümne korra. Jooksul hõõrdumise probleemi leevenduseks teipisin kinesioteibiga marraskil kohad kinni. See ei olnud püsiv lahendus, mistõttu tuli peale igat paari jooksukorda kõik uuesti teipida. Kõik see võttis parasjagu aega, kuid oli edasiliikumiseks vajalik.

Pärast ratast tegin 3,5 tunnise une ning esmaspäeva öösel kella 2 paiku öösel sai jooksmisega algust tehtud. Kuigi vihm oli taandunud ja taevas selge, oli väljas tugev ja vastikult külm tuul, mistõttu tuli end korralikult üleriietega varustada. Suhteliselt ideaalilähedane ilm jõudis kohale katsumuse viimaseks päevaks. Nii et vähemalt selle eest tuleb ilmataadile tänulik olla.

Fakte jooksu kohta

  • 211 km jooksu netoaeg - 21 tundi 46 minutit;
  • Kõik 211 km sai läbitud ainult joostes - toidu- ja venituspauside ajal jäin seisma;
  • Jooks sai läbitud järgmiste etappidena - 33,15 km, 36,50 km, 21,45 km, 24,10 km, 26,55 km, 27,25 km ja 42 km;
  • Jooksu lõppu jäänud maratoni netoaeg - 4.28.19.

Mis oli jooksmise juures kõige keerulisem ja kuidas sellest üle olla?

Pärast kolmandat jooksuetappi (s.o alates 92 km-st) oli kõige keerulisem osa uuesti jooksu alustamine. See lihasvalu, mis alguses oli reie pealmistes lihastes, hiljem aga ka reie sise-, välis- ja tagaküljes, võttis jooksu alustamisel tihtipeale pisara silma. Ainus võimalus oli katsuda sellest vaimu- ja mõttejõuga üle olla. Kui 4-5 km oli joostud, siis said lihased piisavalt soojaks ja töökorda ning jooksmine muutus meeldivamaks. Kuigi algselt oli plaanis viimased 42 kilomeetrit joosta kahes osas, siis just jooksu alustamisega kaasnenud lihasvalu oli see, mis pani mind plaane muutma ja 42 km ühtejutti jooksma. 


Jooksuetappi lõpetades ja uut alustades olid enesetunne ja lihaskonditsioon justkui öö ja päev. Nii kui jooksuetapi lõpetasin ja seisma jäin, oli ca 10 minutiga lihasvalu- ja kangus platsis. Enne uuele jooksuotsale minemist aitas mind jalgadesse elu sissepuhumisel kas massöör Timo või tema puudumusel masaažirull. Massaažist kui sellisest rääkida ei saa, vaid ennekõike seisnes Timo abi selles, et ta äratas mu lihased läbi venitusharjutuste taas elule. Lisaks sai reielihaseid kangema magneesiumõliga määrides korduvalt turgutatud. Kuigi see tekitas üsna ebameeldiva põletustunde, oli minu arvates magneesiumõlist palju abi.

Vaimselt aitas mul 211 km pikkuse distantsiga toime tulla selle jagamine mõttes väiksemateks osadeks. Jagasin jooksu viieks maratoniks ning iga kord mõtlesin ainult käimasoleva maratoni läbimisele. Jooksma minnes ei teadnud ma kunagi (seega ei teadnud ka toetusmeeskond), kui palju ma sel korral jooksen. Plaan oli joosta niikaua kuni jalad lubavad ja niikaua kuni keha annab märku, et tuleb teha tavatoiduga korralik energia laadimine. Jooksuajal tarbisin sisuliselt üksnes geele ja vedelikku.

Eesti ultra raames tehtud jooks oli heaks kogemuste allikaks augustikuist Šveitsi 10-kordset silmas pidades. Nimelt Šveitsis tuleb mul iga päev alustada ujumise ja rattaga ning lõpetada maratonijooksuga, misjärel jääb öö vahele ning kõik kordub taas ja nii 10 päeva järjest. Seega sain Eesti katsumuselt kogemuse, mis tunne on väga valusate lihastega uuesti sportimist alustada. Šveitsi raskus seisneb aga selles, et seal tuleb läbida distantsiliselt kaks korda sama palju kui Eesti ultral ehk 38 km ujumist, 1800 ratast ja 422 km jooksu.


Posted on reede, juuli 22, 2016 by Unknown

No comments

teisipäev, 19. juuli 2016

Lõpuks sain ühele poole Eesti ultratriatloni toidumenüü analüüsimise ja koondkokkuvõtte tegemisega. Nüüd saan kõike seda ka sinuga jagada (vt fotosid allpool). Kokku sai tarbitud 84 erinevat toitu/toiduainet. Minu jaoks üks olulisemaid tähelepanekuid on see, et sedavõrd pika katsumuse ajal on eriti oluline tarbida võimalikult palju erinevaid toite. Siinkohal tuleb kiita oma toetusmeeskonda, kes ka omaalgatuslikult pakkusid mulle pidevalt midagi uut süüa. 

Ise ma nii kirjut menüüd endale algselt ei koostanud ega oleks katsumuse ajal osanud paljusid toite ka küsida. Inglismaal ma eelmisel aastal just ühekülgse ja vähese toitumisega alt läksin ning see sai neljandaks päevaks ka saatuslikuks. Nimelt Inglismaal kaotasin ma nelja päevaga kolm kilogrammi oma kehakaalust, mis oli selge märk alatoitumisest. Eesti ultra ajal ma kehakaalust aga midagi ei kaotanud ning seda pean üheks olulisemaks põhjuseks, mis võimaldas selle ettevõtmise edukalt lõpetada.

Alljärgnevalt toon sinuni veel mõningad menüüd puudutavad tähelepanekud:

  • Jahedates tingimustes on soe toit ja jook hädavajalikud ja neid kulub parasjagu - seda näitab ilmekalt meega tee tarbimine ujumise lõpuosas, vihmastes oludes rattarajal ning öösel joostes.
  • Arbuus on suurepärane toit palavates tingimustes - sisetingimustes ratast sõites tarbisin ma arbuusi peaaegu 6 kg.
  • Paika pidas mu ennustus, et geele läheb mul vaja ennekõike ujumise ja jooksu ajal, mil tahke toidu söömine on raskendatud. Kokku sõin ära 50 HoneyPower geeli.
  • Soolakapslite kasutamine on minu puhul otseses seoses veetarbimise tõusuga. Nimelt mida katsumuse lõpu poole, seda rohkem tahad tunda suus puhta ja värske vee maitset. Soolakapslid aitavad sellisel juhul tagada põhiliste mineraalainete vajaliku taseme.
  • Kui varemalt olin valku ja mineraalaineid sisaldavat taastusjooki tarbinud trennide ja katsumuste järgselt, siis seekord otsustasin seda ka jooksvalt tarbida. Hea oli tõdeda, et mingeid seedehäireid ei tekkinud ning jook maitses suurepäraselt. Katsumuse ajal tarbisin 390 g taastusjoogipulbrit. Võrdluseks, et raskel trennipäeval tarbin ma seda ca 35 g. Ülejäänud valgud saan tavatoidust.
  • Smuutid ja kõikvõimalikud pähklid on mu igapäevamenüü lahutamatu osa. Paraku pähklite järgi katsumuse ajal väga suurt isu ei ole. Põhjus selles, et nende kurgust alla saamine eeldab palju mälumist. See eest aga smuutid maitsevad ülihästi ka sportimise ajal - tarbisin ära kümme 250ml suurust pudelitäit Froosh smuutit. Katsumuse eel on mul tavaks tarbida rohkelt smuutisid seepärast, et need ei koorma seedimist. Näiteks oleks lugenud, et mitmed ultrajooksjad tarbivad võistluseelsel päeval ainult vedelat toitu. Ka taastumisel on smuutil minu jaoks tähtis roll.

Eesti ultra ajal üles täheldatud menüüst loodan kasu saada ka Šveitsi 10-kordse ultratriatloni ajal, sest üksnes korraliku ja mitmekülgse toitumisega on mul võimalik 10 päeva hommikust õhtuni võistlemist ära kesta.

Posted on teisipäev, juuli 19, 2016 by Unknown

No comments

neljapäev, 14. juuli 2016

On aeg avaldada sulle Eesti ultratriatloni ajal tehtud vereanalüüside tulemused (vt tabelit). Analüüse võeti seitsmel korral - päev enne katsumuse algust, kohe pärast ujumist, ratast ja jooksu ning seejärel veel 24 tundi, 48 tundi ja 7 päeva hiljem. Viimased kolm analüüsi olid selleks, et hinnata taastumist. Vereanalüüside tulemusi selgitasid mulle synlabi laboriarst Anneli-Raave Sepp, spordiarst Eve Unt ja Jüri Käen. Siinkohal kirjutan sulle peamistest järeldustest. TÜ uuringu raames saavad need analüüsid üksikasjalikumalt läbi analüüsitud ning neid järeldusi saab loodetavasti lugeda hiljem siis juba uuringu kohta koostatavast tööst.

Tulemused näitavad, et ma olin 5-kordseks ultratriatloniks end suurepäraselt ette valmistanud. Arvestades katsumuse raskust, jäid tulemused vägagi tagasihoidlikuks. Spordiarst arvas, et selline ettevõtmine võinuks verenäitajates oluliselt tõsisemalt kajastuda. Ujumise ja rattasõiduga tuli keha ilusti toime. Alles jooks oli see, mis korraks lihaste põletikunäitajad kõrgeks lõi, kuid see on täiesti adekvaatne reaktsioon, arvestades palju jooks lihaseid lõhub, eriti veel 211 km pikkune ultrajooks. Nüüd aga veidi lähemalt siis ka konkreetsetest analüüsidest.

Hemoglobiin

Hemoglobiini kõikumine pingutuse ajal pidi olema täiesti normaalne ning ootuspärane. Päev enne, puhanud olekus, oli hemoglobiin kõrgeim ehk 159 g/l kohta. Treenitud inimesel peaks see näit puhanud olekus olema kõrge. Pingutuse aegne näit peaks puhanud oleku omale alla jääma, kuid võib kõikuda nii üles kui alla. Kõikumist võivad muuhulgas põhjustada pingutuse aste ja vedeliku tarbimine.

Leukotsüüdid

Leukotsüüdid on meie kaitserakud. Kestvusaladega tegeleval spordisõbral on leukotsüüdi näitaja üldiselt pigem madal ja normi alumise piiri juures. See peab paika ka minu puhul, sest enne katsumust oli tulemus 4,3, samas kui referentsväärtuse vahemik on 4,5 - 10,4. Pingutuse ajal hakkas see näitaja tõusma ja kõikuma, mis on täiesti normaalne füsioloogilne nähtus, arvestades, et leukotsüütide tõusu põhjustab stress ja füüsiline koormus. Probleemne ja mitteootuspärane oleks olnud see, kui leukotsüüdid ei oleks füüsilisele koormusele tõusuga reageerinud. Leukotsüütide tõusuga on otseselt seotud neutrofiilife arvu ja suhtarvu analüüside tulemused, sest neutrofiil on meie kehas kõige arvukamalt esindatud leukotsüüt.

C-reaktiivne valk, aspartaadi aminotransferaas ja kreatiini kineaas

Need on ühed peamised näitajad, mille pinnalt saab hinnata lihaste seisundit ja seega koormuse mõju organismile. Neid näite tuleks vaadata koos. Need kolm näitu kinnitavad justkui ühest suust, et jooks oli see, mis pani lihastele tõsise paugu. C-reaktiivne valk tõusis jooksu lõpuks puhkeoleku näidust ca 100 korda kõrgemale, aspartaadi aminotransferaas 12 korda ja kreatiini kineaas 68 korda. Seega pidas paika mu väide, et ultrajooks on ultratriatloni raskeim väljakutse.

Need kolm näitu annavad ka olulist teavet taastumise kohta. Taastumiskiiruse üle saab küll ainult rõõmu tunda. Kõigest 24 tundi hiljem olid näidud juba väga palju taastunud ning 7 päeva hiljem antud analüüside kohaselt oli verepilt juba täiesti korras.

Uurea

Uurea, mis on valgu lammutamisel tekkiv jääkaine, kinnitab samuti, et läbitud ettevõtmine oli organismile igati jõukohane. See näit muutus kogu katsumuse vältel väga vähe ja väikese amplituudi raames (vahemik 4,1 - 5.3), mis tuli üllatusena ka analüüse lahtiseletanutele. Kui mul varasemaid analüüse võrdluseks võtta ei oleks, siis võiks arvata, et madalad uurea väärtused on mu keha omapära. Paraku nii see ei ole, sest varemalt on mul pärast mägiultrat ja rasket treeningtsüklit mõõdetud uurea näiduks 7,2 ja 8,1. Seega veel üks tõend selle kohta, et olin Eesti katsumuseks õigesti valmistunud.

Transferriini saturatsioon, raud ja ferritiin

Transferriini on rauda transportiv valk ja transferriini saturatsioon näitab, kui palju on transferriini küljes transporditavat rauda. Kuna füüsilise pingutusega suureneb ka raua vajadus ning koormuse ajal on raua imendumine ja omastamine tagasihoidlikum, siis on mõistetav, miks transferriini saturatsiooni näit kukkus 51-lt 14-le. Tõsi, jooksu lõpuks oli see näitaja pisut kasvanud (20-le), kuid minu arvates võis see olla osalt tingitud ka seepärast, et jooksu ajal ma võtsin paaril korral toidulisandina rauda juurde. Samas see on ainult minu tagasihoidlik oletus:).

Raua taset organismis aitavad määrata raua ja ferritiini analüüsid. Raua analüüs näitab transferriiniga seotud raua sisaldust seerumis. Seepärast raua analüüsi tulemus käitus transferriini saturatsiooni tulemusega sarnaselt. Kuna aga raua sisaldus veres varieerub päeva jooksul palju, siis selle näidu kõikumisele pingutuse ajal ei tasu palju tähendust omistada, sest see on vähe informatiivne. Siinkohal on oluliselt informatiivsem just ferritiini näit. Ferritiin on valk, mis võimaldab raua deponeerimist. Ferritiini näit on mul olnud alati üsna madal ja kõikunud referentsväärtuse alumisel piiril. Nii ka seekord, kui enne katsumust mõõdeti näiduks 33,6. Ferritiini näitaja puhul tuleb aga tähele panna seda, et pingutuse ajal võib ta teatud hetkel hakata käituma kui põletikunäitaja. Täpselt nii juhtus see ka minu puhul - nimelt lihased tõiselt proovile pannud jooks sisuliselt kasvatas ferritiini näidu kolmekordseks. Kindlasti ei tähenda see seda, et järsku muutus raua imendumine mul suurepäraseks ja rauaprobleem kadus, vaid see näitaja lihtsalt reageeris lihaspõletikule. Seda kinnitab ilmekalt ka ferritiini näidu langemine koormuse järgselt korrelatsioonis põletikuliste näitajatega.

Testosteroon ja kortisool

Mõlema puhul on tegemist hormooniga ning neid näite tuleks vaadata koos. Kortisooli puhul tuleb tähele panna ka seda, et hommikuti on selle väärtus meie organismis maksimaalne ja õhtuti minimaalne. Seega tavaliselt määratakse seda alati hommikul vara. Näiteks on kortisooli näidu järgi võimalik tuvastada ülekoormuse märke.

Minu analüüside puhul tuleb silmas pidada aga seda, et üksnes katsumuseelne analüüs sai tehtud kohe hommikul. Kõik ülejäänud analüüsid andsin ma õhtul või suisa öösel. Seega katsumuseelne kortisooli näit 441 on tavapärane ja normaalne. Katsumusaegsed kõrged (sest antud õhtul) kortisooli tulemused (nt 441, 513) on selgitatavad organismi põletikuliste reaktsioonide ja stressiga. Kortisool on organismis vajalik just põletikuvastases reaktsioonis. Seega kortisooli näitude tõus oli ootuspärane ja adekvaatne reaktsioon füüsilisele pingutusele. Üks küsimus kortisooli puhul jäi siiski esialgu vastuseta - nimelt mõõdeti eelviimase analüüsi puhul kortisooli näiduks 148. Selle põhjuse väljaselgitamine vajab põhjalikumat analüüsi ja loodetavasti mingi vastus sellele uuringu raames hiljem ka leitakse.

Oluline on jälgida, kuidas testosterooni ja kortisooli näidud omavahel suhestuvad. Testosterooni näit peaks minema pika kestva pingutuse puhul alati langusesse ning minu puhul see nii ka oli. Kui ma nüüd õigesti spordiarsti selgitusi mäletan, siis koormuse ajal on ootuspärane ja tavaline see, kui testosterooni näidu languse puhul kortisooli näit tõuseb.

Kokkuvõtteks

Kuigi füüsiliselt ja vaimselt läheb sellisest katsumusest taastumiseks rohkem aega kui nädal, andsid vereanalüüside tulemused mulle infot selle kohta, kas ja kuidas keha sellise ettevõtmisega toime tuli ning ega sellest mingeid kahjulikke tagajärgi tekkinud. Nüüd tagantjärgi tark olles võin öelda, et läbitud katsumus oli igati tehtav ja jõukohane. Järelikult on mul nüüd roheline tuli astuda samm kaugemale:)

Posted on neljapäev, juuli 14, 2016 by Unknown

No comments

pühapäev, 10. juuli 2016

Ööpäevi kestev ultrasport kujutab lisaks füüsilisele ja vaimsele aspektile ka tõsist väljakutset seedeelundkonnale. Varem puudus mul detailne ülevaade, kui palju energiat ma ultrakatsumuse ajal kulutan ning kui palju ma vajaminevast energiast suudan katsumuse ajal tagasi süüa ja juua. Eesti ultra ajal tarbitud toit ja vedelik sai grammi täpsusega üles märgitud ning täna saan tulemusi ka sinuga jagada. Etteruttavalt ütlen ära, et numbrid on suured.

Tartu Ülikooli uuringu raames sai vahetult enne, kohe pärast, kaks ööpäeva ja nädal hiljem tehtud keha koostise mõõtmine. Selleks kasutati DEXA meetodit, mis pidi olema üks täpsemaid. DEXA meetod seisneb selles, et DEXA-aparaat (vt fotot allpool) saadab sinu kehast läbi kahe erineva energiaga röntgenkiirguse, mille abil määratakse keha rasva- ja luukoemass ning rasva- ja luuvaba mass. 

Selgus, et luutihedusega on mul väga head lood - see on mul oluliselt kõrgem minuealiste meeste tavapärasest näitajast. Põhjuseks on ennekõike tõsiasi, et ma tegelen väga palju jooksmisega. Lisaks sain teada, et katsumuse ajal tarbitud energia oli koguselt just see, mida keha selle ettevõtmise juures vajas ja kasutas. Seda kinnitas rasvaprotsent, mis katsumusega sisuliselt ei muutunud. Vahetult enne katsumust määrati keha rasvaprotsendiks 12,8 ning kohe pärast 13.

Kui palju energiat ma siis 110 tundi kestnud sportimisega tarbisin?

Vähese liikumisega ja 30+ vanuses meeste ööpäevane energiakulu on ca 2300 kcal. Mina kulutasin 4,5 ööpäevaga 55 780 kcal. Teisiti öeldes kulus mul Eesti ultratriatloni ajal energiat, mis on koguseliselt võrreldav tavainimese 24 päeva energiakuluga.

Nagu arvata võis, siis kõige vähem energiat kulus ujumise ajal - 6260 kcal. Rattasõidu ajal sai tarbitud 29 240 kcal ning jooksu ajal 20 280 kcal. Võttes arvesse rattasõidule ja jooksule kulunud aegade erinevust, nähtub, et rattal olles tarbisin kõige rohkem energiat - sellest aga ei saa koheselt järeldada, et rattasõidu energiakulu oli jooksmise omast suurem. Vabalt võib olla, et rattasõidu ajal sai varutud energiat rohkem ja osa sellest sai tarbitud alles jooksmise ajal. Eks see tundub ka loogiline, sest rattal on toidu alla saamine oluliselt lihtsam kui joostes.

Kui palju läks mul 1130 km läbimiseks vedelikku tarvis?

75 kg kaaluva inimese päevane vee vajadus on 2,25 liitrit (s.o. 30 ml vett kg kohta), kusjuures see hõlmab endas ka toiduga saadava vee kogust. Mina jõin 4,5 ööpäeva jooksul ära 47,39 liitrit vedelikku (ei hõlma endas toiduga saadud vett). Katsumuse ajal tarbitud vedeliku koguse ja organismi päevase vajaliku koguse võrdlusest nähtub 4,7-kordne erinevus (s.o. 47,39 / 4,5 x 2,25). Kui võrrelda seda kaloraaži erinevusega (s.o. 55 780 / 4,5 x 2300 = 5,3 korda), siis nähtub, et suurusjärgud on suhteliselt ligilähedased ja seega usutavad. Vedelikku tarbisin tunde järgi, kui keha andis märku, et tuleb juua. Võib-olla oleks keha toime tulnud ka vähema koguse vedelikuga, kuid see on üksnes oletus ja seda ma kunagi teada ei saa.

Kui olen toidumenüü läbi analüüsinud, kirjutan sulle lähemalt, mida ja kui palju sai katsumuse ajal söödud ja joodud.

Posted on pühapäev, juuli 10, 2016 by Unknown

No comments

esmaspäev, 4. juuli 2016

Algselt oli mul plaanis Eesti ultratriatloniga algust teha nädal varem (s.o. 3. juunil), kuid mai alguses otsustasin seda nädala võrra edasi nihutada. Nagu arvata võis, siis juuni esimene nädalavahetus oli super ilm. Mõned päevad enne Eesti ultra starti teadsin, et vihmast ma seekord ei pääse, kuid 2 ööd-päeva kestvat koerailma ei osanud ma kusagilt ette näha ega selleks kuidagi ka end ette valmistada. Kui ma pärast ujumist Tartust rattasõitu alustasin, oli juba nõrk vihmasadu alanud. Kuigi vihmas meeldiv sõita ei ole, oli rattaosa esimesed 4 tundi talutav, sest vihmasadu ei olnud nii tugev, et sõidutee oleks veest läbimärg. Samuti oli õhusooja veel veidi üle 10 kraadi. Seega õnnestus mul alguses jalad suhteliselt kuivana hoida ning külm ei jõudnud veel kontidesse pugeda. 

Kõik muutus aga umbes kella 22 paiku, mil sadu läks tugevaks ning termomeeter aina langes. Öösel kella 2-ks oli see kõigest 6,5 kraadi. Sellise mastaabiga ettevõtmise juures on kõige olulisem mitte lasta külma kontidesse pugeda, sest pärast seda on keha shut down kiire tulema. Tean seda hästi eelmise aasta Inglismaa ultratriatloni neljandalt võistluspäevalt. Külmas vihmas ratast sõites on kõige keerulisem hoida ära jalalabade ja käte külmetamine, sest neid sa rattasõidu ajal palju ei liiguta ning üldse on verevarustus neis kehaosades oluliselt tagasihoidlikum. Öösel kell 4 Tartusse jõudes oli selge, et vihmasadu ei kavatse taanduda. See oli esimene ja ainus kord, mil tekkis kahtlus, kas ma saan katsumusega jätkata. Selleks hetkeks oli sõidetud 247 km. Vihmas rattasõidu jätkamine pikalt enam võimalik ei oleks olnud, sest riiete vahetamise ja keha ülessoojendamise peale läks liiga palju aega, mistõttu ei oleks ma välitingimustes rattasõiduga enne esmaspäeva ühele poole saanud. Tõenäoliselt oleks aga keha külmale ja energiakulule juba üsna pea pidanud alla vanduma.

Õnneks oli mu toetusmeeskonnas Silva, kes viis katsumuse osas läbi TÜ uuringut. Kohe tekkis mõte, et äkki on võimalik jätkata rattasõitu sisetingimustes TÜ laboris. Selgus, et see on võimalik, kuid laborisse sai minna veidi pärast kella 7 hommikul. Seega sõitsin rattaga koju, soojendasin end üles, sõin ning jäi aega ka teha 1 tund ja 20 minutit und. Sealt edasi ootas mind 653 km ratast pukil.

Kumb on keerulisem - kas rattasõit väljas või pukil?

Kuigi sisetingimustesse kolimine võimaldas mul katsumuse lõpuni teha, ei teinud see ettevõtmist mitte lihtsamaks, vaid oluliselt raskemaks. See väljendus ilmekalt ka rattasõidu üldajas, mis kujunes plaanitust enam kui 12 tundi pikemaks. Pukil sõitmise teeb minu jaoks raskeks:

  • rattaasend - kuigi sisetingimustes kasutasin ma enda ratast, ei ole pukil sõites võimalik rattaasendiga mängida. Sellest johtuvalt on osad lihased kogu aeg väga suure surve all. Näiteks paarsada kilomeetrit enne lõppu tegi korraks tõsist muret parema õlg, kuid Kristi abiga õnnestus valu taanduma sundida. Asja oleks võib-olla veidi lihtsustanud see, kui ma oleksin pukil sõitmist treeninud. Kui on aga võimalus väljas treenida, siis ma seda ka alati kasutan. Pukil treenimine tuleb minu puhul kõne alla üksnes talvekuudel ja maksimaalselt paari tunniste treeningutena. 
  • ühesugune ja non-stop töö - tänu pidevalt muutuvatele maastikutingimustele on välitingimustes sõitmine lihastele oluliselt lihtsam. Näiteks väikemgi üles või allamäge sõitmine on lihastöö seisukohalt suur muutus. Pukil sõites tuleb teha kogu aeg ühetaolist tööd ja tirri lasta ei ole võimalik - st nii pea kui pukil väntamise lõpetad, nii jääd ka seisma.
  • kiirus - mind veidi üllatas tõsiasi, et pukil sõitmise keskmine kiirus on madalam kui välitingimustes. Kui sisetingimustes oli mu keskmine sõidukiirus 29,9 km/h, siis rasketes välitingimustes oli selleks 30,5 km/h. Pealegi väljas pärssis keskmist kiirust oluliselt pimedus ja tugev vihmasadu, mis kattis teekatte korraliku veekihiga. Näiteks Tartra orgu laskumisel tuli ohutuse huvides hoog maha pidurdada.
  • vaimne pool - usun, et nõustud minuga selles, et sisetingimustes 653 km sõitmine on vaimselt palju väljakutsuvam kui selle distantsi läbimine välitingimustes.

Fakte rattasõidu kohta

Väga mitmed teist on huvi tundnud selle vastu, mis oli puhta rattasõidu aeg. Seega järgnevalt toon ära ka mõningad huvitavad arvnäitajad:

  • Rattasõidu üldaeg (koos kõikide pausidega) - 50 tundi ja 7 minutit;
  • 900 km rattasõidu netoaeg - 30 tundi ja 11 minutit;
  • 20 tundi kulus riiete vahetamise, toidu- ja puhkepausidele. Välitingimustes kulus toidupausidele, enda ülessoojendamisele, riiete vahetamisele ja laborisse sissepääsemisele 8 tundi. Sisetingimustes tuli mul teha alguses iga poole tunni tagant venitus- ja sirutuspaus, lõpuosas aga juba 20 minuti tagant - kauem ei talunud keha ühtejutti pukil istumist ära.
  • 62 tunni jooksul sain magada kokku 2 tundi ja 20 minutit - see aeg on arvutatud hetkest, mil ma katsumuse hommikul ärkasin (06.15), kuni pühapäeva õhtu kella 21.15, mil rattasõit ja selle järgsed toimingud (kaalumine, verevõtt, söömine, massaaž ja jooksuasjade valmisseadmine) olid lõpetatud. Esimene 1 tunni ja 20 minutiline uinak oli osalt sunnitud puhkus, sest pidime ootama laborisse sissepääsemist. Teise tunnise uinaku tegin pühapäeva öösel kell 4, sest muidu oleks pukil magama jäänud.

Milline mõju oli rattasõidul jooksule?

Selge on see, et 900 km pikkune rattasõit jätab vähemalt mingisuguse füüsilise, vaimse ja unetuse jälje endast ka jooksurajale. Sellega olin ma arvestanud ja selleks olin ka valmistunud. Kuna rattal aga ei läinud asjad üldse mitte plaanitult, siis muutis see ka rattale järgnenud 211 km pikkuse jooksu väga keeruliseks. Rattasõit pukil kurnas palju mu jalalihaseid ja kulutas rohkelt vaimujõudu (see ei ole ammendamatu vara meie organismis:)). Lisaks kuhjus plaanitust rohkem unetustunde. Kuidas kõik see jooksul avaldus, selle kohta kirjutan sulle peagi lähemalt.

Posted on esmaspäev, juuli 04, 2016 by Unknown

2 comments