neljapäev, 27. august 2015

Eile õhtul saabusin tagasi mägilaagrist ning tänane päev on kulgenud laupäevaseks ultratriatloniks ettevalmistumise ja pakkimise tähe all. Homme varahommikul stardin Leetu, et ülehomme hommikul kohaliku aja järgi kell 9 (Eesti aeg kell 10) alustada sel aastal juba kolmanda ning ühtlasi hooaja viimase ultratriatloniga. Etteruttavalt võin juba öelda, et tegemist saab olema uutmoodi väljakutsega, sest varemalt ei ole ma raskest mägilaagrist taastumiseks niivõrd vähe aega endale jätnud. Alljärgnevalt kirjutangi sulle lühidalt, kus ma käisin ja mida ma seal tegin.

Seekordseks sihtkohaks oli Prantsuse Alpides asuv linnake nimega Morzine. See koht ei ole väga kaugel varasemalt blogis sulle tutvustatud matka- ja suusakuurortist nimega Chamonix. Reisimine Eestist Morzine on sama lihtne, kiire, mugav ja odav nagu Chamonix´sse. Eestist startisin 20. augusti varahommikul kell 6.20 ning Morzine lähedal asuvas telkimiskohas olin Eesti aja järgi juba kell 14. Varajane saabumine andis võimaluse juba samal päeval matkamisega algust teha ning peaaegu 600 tõusumeetrit koguda.

Tõsisemad matka- ja treeningpäevad olid aga järgnevad kolm päeva, mil päevaseks keskmiseks kilometraažiks tuli 45 km ning tõusumeetreid kogunes igal päeval tublisti üle tuhande. Päev algas jooksuga ning selle järgnes terve päeva vältav loodist väljas matk, mis tähendas sisuliselt ühe suure mäe tippu ronimist ja siis sealt alla laskumist. Matkapäevale sai joon alla tõmmatud kusagil 7 paiku õhtul, misjärel oligi aeg õhtuseks jooksuks. Ütlen ausalt, et vaid esimese päeva hommikujooks oli lihtne ja nauditav, kõik ülejäänud kujutasid endast füüsilist ja vaimset eneseületust. Päeva õhtuks oli väsimus sedavõrd suur, et uni niitis juba veidi pärast 9-t jalust maha.

Siin sulle ka väike demo-video, kuidas mägijooks slow-motionis välja näeb.


Kuigi algselt oli plaanis ka viies matkapäev, tuli seekord ilmale alistuda ja matk ära jätta. Nimelt, kui varasema kuue matka korral on mind saatnud hea ilm, siis seekord otsustas taevataat vihmakraanid korralikult valla päästa. See tähendas hommikust õhtuni kestvat tugevat vihmasadu – selle ilmaga matkamine oleks olnud äärmiselt ebameeldiv ning libedate ja poriste matkaradade tõttu lausa ohtlik. Võib-olla oli see sunnitud puhkepäev minu eesootavat ultravõistlust arvestades kingitus kõrgemalt. :)

Kuigi tänaseks olen juba lihasvalust võitu saanud ja vaim on laupäevaks valmis, on veel vara rõõmustada ja ennustusi teha, sest üleüldine väsimus on endiselt kõrge ning annab kehas korralikult tunda. Õnneks on veel poolteist päeva aega taastumiseks. Kui laupäevane ultravõistlus probleemideta läheb ja kui ma suudan seal ka head kiirust näidata, paneb keha kiire taastumisvõime mind taas kord küsimuse ette, kus ikkagi on võimete piirid.

Kuigi kõrgmäestikus matkamine on füüsiliselt väljakutsuv ettevõtmine, on see minu jaoks samal ajal ühtlasi ka parim puhkus. Puhkus seisneb ühelt poolt rahus, vaikuses ja linnakärast eemal olekus ning teiselt poolt imeilusa looduse nautimises. Kui oled võimeline ronima suure mäe tippu, on sul olemas kõik eeldused elu nautimiseks, sealt edasi on kõik valikute küsimus.

Morzine on tuntud ka heade mägiratastega laskumise radade poolest. See tundub olevat üks adrenaliini ja rohkeid emotsioone pakkuv ettevõtmine. Kõik on justkui väga lihtne – rattaga mäkke saad gondliga ning siis ei ole muud kui kümmekond kilomeetrit laskumist, mis tegelikkuses on päris tõsine füüsiline pingutus. Igatahes tahan ma selle ka ise järgi proovida – tõsine oht on muidugi see, et see võib väga meeldima hakata. Siin ka üks väike slow-motion videoklipp sellest, kuidas profimad keerulisematest radadest alla sõidavad.



Järgnevatel päevadel teen võistluse kohta postitusi Facebookis, kus saad end kursis hoida, kuidas mul läheb.

Posted on neljapäev, august 27, 2015 by Unknown

No comments

neljapäev, 13. august 2015


Tänaseks on aasta möödas ajast, mil SynLab mu verd esimest korda analüüsis ning tuvastas mitmete ainete (raud, vitamiin B12 ja D) puudujäägid, millest mul endal aimugi ei olnud. Pärast seda olen iga kolme kuu järel kontrollinud, kas ja kuidas nende defitsiitide likvideerimine on õnnestunud.

Kõige kiiremini sain koda vitamiin B12 defitsiidi ning viimased üheksa kuud on see näitaja püsinud ilusti normis. Rauapuudusest jagusaamine on olnud veidi keerulisem, kuid viimased kaks testimist on näidanud, et asjad liiguvad tasapisi paremuse poole. Vitamiin D puudujäägi alistamine on osutunud aga oodatust palju raskemaks ning kui maikuisel testimisel oli näitaja paremuse poole liikumas, siis eelmisel nädalal tehtud testid valmistasid pettumuse.

Raud

Olen viimased kuus kuud tarvitanud ühe Retaferi rauatableti päevas ning aastatagune sügav rauapuudus on tänaseks jõudnud referentsväärtuse vahemikku (28-370). Raua näitajate ja hemoglobiini näidu muutusest saad ülevaate siit:
  • 2014. a august – raua näiduks oli 15,9 µg/l ja hemoglobiin oli 142 g/l;
  • 2014. a november – raua näiduks oli 27,9 µg/l ja hemoglobiin oli 148 g/l;
  • 2015. a veebruar – raua näiduks oli 20,6 µg/l ja hemoglobiin oli 147 g/l;
  • 2015. a mai – raua näiduks oli 34,0 µg/l ja hemoglobiin oli 155 g/l;
  • 2015. a august – raua näiduks 38,7 µg/l ja hemoglobiin oli 156 g/l.

Vahetades mõtteid ka mitme teisega, kes on enda raua taseme lasknud ära määrata, on selgunud huvitav tõsiasi, et see defitsiit esineb ka väga paljudel lihatoitude sööjatel. Seega järjest rohkem saan kinnitust, et liha söömise ja korras rauataseme vahele ei saa võrdusmärki tuua. Samas tean ka veganeid, kellel rauaga probleeme üldse ei esine.

Vitamiin D

Vitamiin D näidud käivad üles-alla justkui Ameerika mäed. Kui maikuus oli põhjust rõõmustada, siis nüüd olen näitudega tagasi seal, kus ma olin kuue kuu eest. Soovituslik ja organismi toimise seisukohalt oluline miinimumtase (alates 75 nmol/l) jääb väga kaugele. Ilmestamaks D-vitamiini näitude kõikumist, toon sinuni seniste testimiste tulemused:

  • 2014. a november – vitamiin D näitaja oli 40,9 nmol/l;
  • 2015. a veebruar – vitamiin D näitaja oli 49,5 nmol/l;
  • 2015. a mai – vitamiin D näitaja oli 61,9 nmol/l;
  • 2015. a august – vitamiin D näitaja oli 52,3 nmol/l.

Seega olen ma D-vitamiini puuduse käes olnud vähemalt aasta, kuid tõenäoliselt esines see puudus mul juba oluliselt varem. Asjatundjad on mulle selgitanud, et tõsisemad tagajärjed võivad avalduda siis, kui defitsiit on juba pikka aega kestnud, ning et eks palju sõltub ka sellest, kui sügava puudusega on tegemist.

Mis D-vitamiini taseme languse võis põhjustada? Kuna ma märgin igapäevaselt üles ka toidulisandid, mida ma tarbin, siis õnnestus mul põhjusele kiiresti jälile saada. Kui enne suve tarbisin 4 x 30 mikrogrammi päevas, siis juunikuust alates vähendasin seda kogust poole võrra. Põhjus selles, et kuigi Eesti suvi on sel aastal suhteliselt kahvatu olnud, viibin ma igapäevaselt palju õues. Seega arvasin, et kuna D-vitamiini saab keha ka päikese toimel, siis peaks see koos 60 mikrogrammise toidulisandi manustamisega olema igati piisav. Tuleb välja, et panin korralikult puusse selle lähenemisega.

Teine oluline möödapanek oli see, et alates juulikuust võtsin kasutusele teise tootja D-vitamiini tabletid. Teadjamatega nõu pidades sain teada, et uuringutega on tõestatud, et tihtipeale ei sisalda paljud D-vitamiini toidulisandid pakendil näidatud kogust D-vitamiini, vaid oluliselt vähem. Mulle soovitati kasutada D-vitamiini õlilahuse tilkadena, mistõttu järgmisena võtangi selle kasutusele ning tarbin 4-5 tilka päevas ehk ca 120-150 mikrogrammi. Eks aeg näitab, kas järgmisel korral hakkavad näidud taas õiges suunas liikuma. Järgnevaid testimisi ootan huviga ka seepärast, et näha, kas ja millist väärtust lisavad eelmisel nädalal kasutusel võetud Cellfoodi toidulisandid.

Aktiivse eluviisi ja suurte treeningmahtude juures tuleb arvestada seda, et selle võrra on ka mineraalainete ja vitamiinide vajadus märkimisväärselt suurem ning et juba kord tekkinud puudustest väljatulemine on aega- ja kannatustnõudev.

Tahaks loota, et järgmise aasta suveks õnnestub mul D-vitamiini defitsiidist jagu saada ning et vahepeal uusi puudusi ei avaldu, sest järgmise aasta on kavas ette võtta katsumusi, mis on senisest mitu kraadi kangemad. Kuna need katsumused saavad kehale olema niigi väga kurnavad, ei tahaks, et organism kannataks samal ajal ka veel mingite ainete puuduste all. Eks ma sügisel valgustan neist ettevõtmistest sindki, kuid enne pean asjad paika panema ja mis vahest veel olulisem, ennast eesootavate raskustega mõtetes harjutama.J

Posted on neljapäev, august 13, 2015 by Unknown

6 comments