kolmapäev, 21. detsember 2016

VO2 max testiga kontrollin oma ratta- ja jooksuvormi hetkeseisu ja saan teada, kas liigun treeningutega õiges suunas. See test annab teatud mõttes tagasisidet ka mu tervisliku seisundi kohta - st kui midagi on viltu, siis peaks see selgesti ka võimekuses kajastuma. Möödunud neljapäeval käisin Silva juures Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudis jooksutesti tegemas. Tulemused andsid rohket põhjust rahuloluks, sest võrreldes mais tehtud testiga on areng olnud märkimisväärne.

Mais tehtud VO2 max test nägi välja järgmine: test jooksulindil algas 8 km/h kiirusega (tõusunurk 1%) ning täpselt iga 3 minuti tagant tõsteti kiirust 2 km/h võrra. Kiirus kasvas kuni 18 km/h ning pärast selle kiirusega 3 minutit jooksmist, hakati sama kiiruse juures iga 1 minuti tagant tõusunurka 1% jagu kasvatama. Test kestis maksimaalse suutlikkuseni. Selle testi eel mõõdeti mu kehakaaluks 75,1 kg.

Millised olid mais tehtud testi tulemused? Test kestis täpselt 25 minutit, millest esimesed 3 minutit tuli mööda saata lihtsalt seistes. Seega jooksuaeg kokku oli 22 minutit. 18 km/h (3.20 per/km) kiirust suutsin taluda 7 minutit ja kaldenurk jõudis kasvada 5%ni. Kõrgeimaks VO2 max näitajaks fikseeris masin 5034 ml/min, mis kehakaalu arvesse võetuna tähendas näitu 67 ml/min/kg. Kõrgeimast näidust lähtumine ei ole aga kõik see täpsem, kui selles suurusjärgus näit tuvastati üksnes korra. Näiteks minul tuvastas masin 5-sekundiliste intervallide tagant üksnes ühel korral 67 ja sellele järgnenud kõrgeim näit oli 65,7. Sellisel juhul on mõistlik otsida testivastustest üles kõige kõrgemad V02 max näidud ja võtta näiteks 5 järjestikuse näidu keskmine. Selliselt toimides sain ma kõnealuse testi tulemusteks 4935 ml/min ja  65,7 ml/min/kg.

Eelmisel nädalal sai sarnane test uuesti ette võetud - ainult kiirust sai veidi muudetud, et test liiga pikaks ei veniks. Seekordne test algas kiirusega 9 km/h ja kiirus kasvas varasema 18 km/h asemel 19ne km/h. Kiiruse muutmine õigustas end igati, sest see test kestis suuremate kiiruste juures ajaliselt tervelt 1 minut ja 15 sekundit isegi kauem kui varasem test. Näiteks selle testi raames suutsin ma kiirust 19 km/h (3.09 per/km) taluda 8 minutit ja 15 sekundit, kusjuures tõusunurk tõsteti lõpuks 7%-ni. Kui oleksime jäänud eelmise testi kiiruste juurde, siis oleks see liiga pikaks võinud minna, mis ei ole VO2 max testi mõttega kooskõlas.

Milline mu jooksuvõimekus hetkel siis on? Seis on parem, kui kunagi varem. Kõrgeimaks VO2 max näiduks mõõdeti mul 5367 ml/min, mis kehakaalu arvestades on 73,8 ml/min/kg. Kui ka selle testi puhul rakendada sama põhimõtet ja võtta aluseks viie kõrgeima näidu aritmeetiline keskmine, siis saab öelda, et seekordse testi VO2 max tulemused on vastavalt 5139 ja 70,7. Seega kui neid näitusid varasema testi tulemustega kõrvutada, nähtub, et mõlemad näidud on oluliselt kasvanud. Kehakaalust sõltuva VO2 max näidu hüppeline kasv 65,7-lt 70,7-ni on hea kinnitus sellest, kuidas kaalulangus on suurendanud mu jooksuvõimekust. 

Usun, et minu puhul on üksnes kehakaalu langusega võimalik veel veidi oma jooksuvõimekust kasvatada. Hetkel olengi otsimas seda ideaalset kaalunumbrit, kus jooksuvõimekus oleks maksimaalne. Plaan on kaal langetada 70 kg juurde ja siis uuesti testida, kui suurt positiivset mõju see avaldab. Hoian tulemustega ka sind kursis. Tänase seisuga kaalusin 71,8 kg ning loodan hiljemalt veebruariks olla soovitud numbri juures.

VO2 max testiga saab kindlaks määrata, kus asuvad su aeroobne ja anaeroobne lävi. Kuna olen aja jooksul end tundma õppinud, siis aeroobse läve tunnetamisega mul probleeme ei ole ja seepärast ma seda ka testi raames tuvastada ei soovi. Küll aga huvitab mind anaeroobse läve näitaja, sest selle järgi ma planeerin enda raskeid lõigutreeninguid. Viimase testiga sain teada, et mu anaeroobne lävi jõuab kätte pulsi 175 juures.

Lõpetuseks lisan lühivideo jooksutestist, millelt näed, kuidas jooksulindil 19 km/h kiirusega liikumine kõrvaltvaatajale paistab.


Posted on kolmapäev, detsember 21, 2016 by Unknown

No comments

teisipäev, 13. detsember 2016

2-nädalase treeningtsükli tõttu on mitu nädalat blogis vaikus olnud - tsükkel oli koos taaastumisprotseduuridega ajamahukas ettevõttmine. Lisaks vajasin aega ka oma uude rolli (isaks olemine) sisseelamisel. Tänasest algas madalate treeningkoormustega puhkenädal ja nüüd saan sulle kirjutada, kuidas kulgeb mu ettevalmistus 10-kordseks ultratriatloniks. Etteruttavalt olgu märgitud, et kuni selle aasta lõpuni on mul treeningutes põhitähelepanu ujumisel ja jooksmisel. Rattaga sõidan ennekõike soojenduse või taastumise eesmärgil. Uuel aastal hakkan rattavormi üles ehitama, et siis 26. jaanuarist rattasõit Lanzarotel korralikult fookusesse võtta.

Esmalt siis mõningad faktid viimase 14-päevase treeningtsükli kohta:
  • 45 tundi treeninguid
  • sealhulgas 49 km ujumist ja 339 km jooksmist
  • viimased 7 päeva hõlmas 215 km jooksmist
  • viimasel kolmel päeval sai 5 trennina joostud 106 km
  • mäkke- ja kiiruslõigutrenne kokku 3

Jooksmine

Kuna 10-kordse ultratriatloni kõige keerukam osa on 422 km jooksu, siis jooksmisele pööran ma järgmise hooaja ettevalmistuses varasemast veel rohkem tähelepanu. Mul tuleb saavutada treenitus, kus pikkade distantside jooksmine on sama lihtne ja loomulik tegevus kui magamine või söömine. 

14-päevase jooksutsükli esimene nädal on alati mõeldud sisseelamiseks, et valmistada keha ette suurteks koormusteks. Puhanud seisundi pealt kohe 215 kilomeetriga jooksunädala alustamine ei ole mõistlik ja kätkeb endas suurt vigastuste ohtu. Selliselt toimisin ma ka seekord, joostes esimese 7 päevaga sissejuhatuseks 124 km ning ülejäänud 7 päevaga 215 km. Kõige arendavamaks pean just treeningtsükli viimastel päevadel väsimuse foonil tehtavaid jookse, mistõttu kogu tähelepanu on sinna suunatud. Näiteks seekordse tsükli teise nädala 215 km-st tervelt 106 km sai läbitud viimase kolme päevaga. 

Kui selle treeningtsükli kilometraažiks kujunes 339, siis edaspidi on kavas seda tõsta ja ideaalis jõuda välja 422 km-ni. Miks nii? Siis ma saan katsumuse päeval endale öelda, et sisuliselt olen ma 422 km trennis juba läbinud ning seega olen võimeline seda uuesti tegema. Kuigi ma tegelikult ju ei läbi seda kilometraaži ühtejutti, vaid teen seda võimalikult lühikese aja jooksul. Samas 422 km jooksmine 14-päevaga muude treeningute kõrvalt (teisi alasid ei saa sinnapaika jätta) tundub kehale ja vaimule justkui tegu oleks ühe katkematu jooksmisega. Selliselt tahtejõu tugevdamine ja eneseusu suurendamine minu puhul välja näebki.

Koormusnädalate lahutamatud osad on ka mäkke- ja kiiruslõigutrennid, mis on vajalikud jooksukiiruse, -võimekuse ja -tehnika parandamiseks.

Detailsema ja ülevaatlikuma pildi saamiseks lisan siia ka väljavõtte treeningpäevikust, kust saab näha, mida, kui palju ja millal tehtud sai.

Ujumine

Kui sa arvad, et jooksmine oli selle treeningtsükli raskeim osa, siis sa eksid. Jooksmine on ujumise kõrval justkui lapse mäng. Põhjus selles, et kui jooksmist olen ma tänaseks tõsiselt harrastanud juba 17 aastat, siis suurte koormustega intensiivset ujumist praktiseerin ma alles teist aastat. 

Koormusnädalal käin ma vees 5 korral. Seekordse 2-nädalase ujumistsükli raames ujusin 49 km, mis teeb keskelt läbi 4,9 km päevas (kui ujumisvabad päevad välja arvata). Kui ujujate mõistes on see sisuliselt olematu kilometraaž, siis ultratriatloni harrastamise tähenduses aga vägagi eeskujulik. Ujumiskava muutub iga päev ning igal treeningul on oma täpne eesmärk. Ujumiskavade koostamise osas on minu teadmised ja kogemused ikka väga tagasihoidlikud, mispärast ilma Jüri Käeni abita oleksin päris keerulises seisus. Viimase kahe nädala ujumiskavasid ma siinkohal üksikasjalikumalt avaldama ei hakka, sest esiteks ei ole need minu välja töötatud ja teiseks on need koostatud minu taset, oskusi ja eesmärke arvestades. Seega copy-paste kujul need sinu puhul ei töötaks. 

Posted on teisipäev, detsember 13, 2016 by Unknown

No comments

teisipäev, 15. november 2016

Järgmise hooaja plaanid on vaikselt paika loksumas. Täna saan sulle avaldada oma kaks järgmist ultravõistlust. 

TransGranCanaria ultrajooks vol 3

Sel ajal, kui sina tähistad Eesti vabariigi aastapäeva, olen mina Gran Canarial startimas oma kolmandale TransGranCanaria 125+ ultrajooksule. Sinna jooksule kutsub mind tagasi soov kogeda seda võimast emotsiooni, mis kaasneb alati pärast sellist ülirasket füüsilist eneseületust. Lisaks meeldib mulle väga Kanaaride kliima ja loodus. 

Kui esimesel korral osaledes läks mul selle läbimiseks aega 22 tundi ja 35 minutit, siis teisel korral juba oluliselt vähem - 18 tundi ja 53 minutit. Samas on palju veel õppida ja areneda, arvestades, et kiiremad suudavad selle katsumuse läbida 13,5 tunniga. Kuidas nad seda teevad? See on küsimus, millele ma veel tänaseks vastust leidnud ei ole, mistõttu tuleb jätkata katsetamist ja avastamist. Seepärast saab seekordne ettevalmistus olema varasemast teistsugusem. Kuidas ma selleks valmistun ja mida senisest teistmoodi teen, sellest kirjutan pärast jooksu, sest siis saan ka kirjutada sellest, kas see oli minu arvates õiges suunas liikumine või oleks pidanud teisiti toimima. Mu varasemaid muljeid sellest ultrajooksust saad lugeda siit ja siit ning ultrajooksuks valmistumisest siit ja siit

2-kordne ultratriatlon Saksamaal Emsdettenis

Oma ultratriatloni hooaja avan 9. juunil Saksamaal toimuva 2-kordse ultrakatsumusega. Tegemist on iga kahe aasta tagant korraldatava võistlusega, mis on ultratriatleetide seas kõrgelt hinnatud üritus. Kuigi IUTA järgmise hooaja võistluskalendrit ei ole veel avaldatud, on see võistlus peagi välja müüdud. Nimelt 64 stardikohast on tänaseks 52 juba täidetud. Mul on hea meel näha stardinimekirjas paljusid tuttavaid nimesid eesotsas Richard Widmeriga. Tundub, et meie sõbralik ja tihe konkurents saab seal jätku. Widmer on lisaks Lensahni 3-kordse ultratriatloni pikaajalisele valitsemisele püsinud ka Emsdettenis 2013. a alates võitmatuna. Kahtlust ei ole, et tema osalemine aitab ka minul ennast maksimaalselt realiseerida ja loodetavasti saab seal näha uusi isiklikke rekordeid.

Veidi ka võistlusest endast. 7,6 km ujumine toimub 50 meetrises basseinis ning ujuda tuleb 152 basseinipikkust. 360 km rattasõit leiab aset 4,74 km ringil, mida tuleb läbida 76 korda. Kuigi rattarada on lauge, ei ole see pidevate pööramiste ja ühe tagasipöörde punkti tõttu kindlasti mitte maailma kiireim rada. Jooks toimub 1,414 meetrisel kerge profiiliga ringil, mida 84,4 km läbimiseks tuleb joosta 60 korda.

Praegu on treeningutes esiplaanil ujumine ja jooks. Enamus raskeid trenne teen vees ning jooksmisega taastun ja valmistan keha ette suuremate koormuste talumiseks. Vees tehtav pingutus on üsna piiri peal ning enda tervena hoidmine kohati ikka väga keeruline. Näiteks eelmisel nädalal pärast 7,2 km-st rohkete intensiivsete režiimidega ujumist oleksin äärepealt haigeks jäänud. Minu suureks üllatuseks suutsin aga terveks jääda. Varasemalt on sellisele kehvale enesetundele ja vähese unega ööle alati haigestumine järgnenud. Riskide maandamiseks on iga mu tegevus ja toidukord läbi mõeldud. Kui varasematel aastatel olen Kanaaridel treenimist alustanud juba detsembri esimseses pooles, siis seekord tuleb mul Eesti keerulistes ilmastikuoludes hakkama saada kuni 25. jaanuarini, mil sõidan oma esimesse pikemasse treeninglaagrisse Lanzarotel.

Loodetavati saan juba järgmises postituses avalikustada ka 2017. a teise poole plaanid.

Posted on teisipäev, november 15, 2016 by Unknown

No comments

neljapäev, 3. november 2016

November on kuu, mille algusega loen ühe hooaja lõppenuks ja järgmise alanuks. Hea meel on juba kolmandat aastat järjest tõdeda, et kõik läks taas plaanitult ja tagasilöökideta. Käesoleval aastal omandatud kogemusi pean kõige hinnalisemaks, sest läbi nende sain teada, et õige ettevalmistuse korral on võimalik saavutada seisund, kus füüsiline pingutus muutub keha jaoks sama loomulikuks kui hapnik ja vesi.

Kuigi Haanja100 ultrajooks oli järjekorras mu 18. ultrakatsumuseks, oli see alles esimene kord, kus katsumuse ajal mind midagi ei üllatanud. Eks rolli mängi siin ka fakt, et see on mu teiste tegemiste kõrval justkui miniultra. Kogu jooks kulges algusest lõpuni täpselt nii, nagu ma seda ette kujutasin ja kavandasin. Varustuse osas õnnestus valida ilmale ideaalselt vastanud riietus ja jalanõud - ei olnud külm ega palav ning jooksususside tallamuster tagas poristes oludes hea pidamise. Kuna Haanja võistlus on ajaliselt suhteliselt lühike ja intensiivne, siis hoidsin toidulaua teadlikult üsna ühekülgse. 100 km ajal tarbisin 16 HoneyPower geeli, 3 Raffaello kommi, 2 liitrit Tailwind spordijooki, 1 liitri vett ja 1 liitri colat. Lisaks võtsin korraldaja toidulaualt ca 200 ml kuuma spordijooki ja 2 väikest peotäit rosinaid. Sellest kogusest piisas, et tagada vajalik energia.

Fakte möödunud hooaja kohta

  • 1042 treeningtundi - eelmisel aastal kogunes treeningtunde veidi üle 900. Osaliselt tingis treeningtundide arvu kasvu 5- ja 10-kordne ultratriatlon ning osalt ujumine.
  • 869 km ujumist - tegemist on väga suure sammuga, arvestades, et eelmisel aastal ujusin ma kõigest 320 km. Sedavõrd suur hüpe kätkeb endas alati vigastuste riske, kuid seekord see ennast õigustas. Vees (enamjaolt basseinis) veetsin ma kokku enam kui 260 tundi.
  • 12 211 km ratast - eelmisel aastal pedaalisin 9652 km. Rattakilomeetrite kasvu tingisid 5- ja 10-kordne ultratriatlon, mille raames sõitsin 2700 km.
  • 4007 km jooksu - seda on 14,1% vähem kui mullu. Nimelt eelmisel aastal kogunes jooksukilomeetreid 4663. Samas on käesolev hooaeg hea näide sellest, et kui asju teha õigesti, siis mahu vähenemine ei tähenda veel tagasiminekut arengus. Vastupidi, jooksuvõimekuses toimus ka sellel aastal korralik arenguhüpe.
  • 40 tundi ÜKE-t - kere- ja süvalihaste treenimine on alati vajalik ja oluline. Ilma ÜKE treeninguteta ei oleks ma suutnud nii muretult sõita Saksamaa ultra ajal 540 km ja  Eesti ultra ajal 900 km ühtejutti.

Taastumiskiirus ultrakatsumusest

Taastumiskiirus on minu jaoks A ja O. Pühendan sellele kogu oma teadmised ja tähelepanu, üritades seda järjest paremaks saada. Tulemused on silmnähtavad. Eesti 5-kordse ja Saksa 3-kordse ultra vahele jäi kõigest 6 nädalat, Saksa 3-kordse ja Šveitsi 10-kordse vahele 3,5 nädalat, Šveitsi 10-kordse ja Tartu linnamaratoni vahele 4 nädalat, Tartu linnamaratoni ja Saaremaa 3. päeva jooksu vahele 2 nädalat ning Saaremaa jooksu ja Haanja100 ultrajooksu vahele 2 nädalat. Ma ei tundnud ühelgi nimetatud ettevõtmisel, et kehas oleks eelmisest tegemisest veel mingi väsimus sees. Samuti ei kajastunud varasemad tegemised ka aegades.

Haanja ultrajooksust taastumine on olnud samuti seni kiireim. Mida ma siis taastumiseks tegin? Kohe pärast lõpetamist oli esmatähtsal kohal toitumine. Selleks oli mul ette valmistatud taastusjook, rohkelt smuutisid ja kodust kaasa võetud toit. Seejärel läksin kiiresti sooja sauna, millele järgnes palju vedeliku tarbimist ja uuesti kvaliteetne toit (nt datlid, banaan, pirnid, õunad). Koju jõudes istusin 2 tundi Normatec saabastes ja lasin taas toidul hea maitsta. Järgmisel päeval olid jalad juba väga heas seisus. Kuna aga osad liigesed andsid koormusest ja jahedast ilmast veel tunda, siis piirdusin 3,5 tunnise jalutuskäiguga linnas ja õhtul võtsin taas sauna. Esmaspäevast lisandusid jalutuskäikudele ka ujumistrennid.

Seega korralik uni ja toit ning pidev liikumine tagasid selle, et teisipäevaks ei olnud Haanja võistlust
enam kehas füüsiliselt tunda. Vaimse poole pealt võtab taastumine alati veidi rohkem aega. Samas arenguruumi on veel palju - tean seda, sest paljude tugevate ultrajooksjate taastumisnäitajad on kordades kiiremad. Jutt ei käi mitte päevadest, vaid ühest päevast. Hetkel ma küll ei kujuta ette, kuidas on võimalik minna jooksma juba järgmisel päeval pärast pikka ja rasket mägist ultrajooksu, kuid kui nemad seda suudavad, siis on see tehtav.

Mis järgmiseks?

Järgmise hooaja ettevõtmiste plaanimine on juba täies hoos ning peagi saan oma plaane ka sulle tasapisi tutvustada. Tõenäoliselt on mind ees ootama neli suuremat ultrakatsumust. Kuna ootused on senisest kõrgemad, siis tuleb ka ettevalmistuse osas uutmoodi läheneda.

Posted on neljapäev, november 03, 2016 by Unknown

No comments

pühapäev, 16. oktoober 2016

Soovin oma sporditegemistes pidevalt areneda, mistõttu pean oluliseks teha pidevalt muutusi treeningettevalmistuses. Usun, et see ettevalmistus, mis on mind aidanud täna siia, ei ole piisav, et astuda samm kaugemale. Olgu selleks sammuks kas siis ajaline või distantsiline edasiminek oma ultrakatsumustes. Sama treeningettevalmistust korrates oleks naiivne loota varasemast paremat tulemust. See on põhjus, miks ma igat oma katsumust hiljem põhjalikult analüüsin ning järeldused kirja panen. Ultraspordi võlu peitubki minu jaoks ennekõike selles, et ultraspordi juures on nii palju erinevaid aspekte, millele saab ja tuleb tähelepanu pöörata. Kogemused on vajalikud, et osata järjest kiiremini ja aina rohkemate aspektidega korraga tegeleda. Oluline on tehtud vead kaardistada ja neist õppida, sest kui esmane eksimine on inimlik ja andestatav, siis teist korda sama reha otsa astumine on juba enda hooletus ja tegemata jäänud töö. Samal ajal on tähtis pöörata tähelepanu ka sellele, mis sai õigesti tehtud, et juba hästi toimivat asja ei hakkaks läbimõtlematult muutma. Seekord kirjutangi sulle, mis head ja vead sai Šveitsi ultratriatlonil tehtud ning mida plaanin järgmise aasta ettevalmistuses muuta.

Ennast seni igati õigustanud tegevused

Füüsiline ja vaimne ettevalmistus – sellega võin igati rahule jääda, sest Šveitsis pidas keha 10 päeva kestnud sportimisele suurepäraselt vastu. Füüsiline ettevalmistus oli sedavõrd kordaläinud, et sain kõigil päevadel väga hea kiirusega liikuda. Kõike seda võimaldas minu arvates just mu selle hooaja ultravõistluste ülesehitus – st esmalt sai tehtud füüsiliselt ja vaimselt kõige keerulisem Eesti 5-kordne ultratriatlon. Seal kogetud raskusi ei anna Saksa ja Šveits katsumusega võrrelda. Saksa 3-kordne ultratriatlon oli ennekõike korralik füüsise vastupidavuse proovilepanek, 33 tundi võistlemist ei ole vaimse poole pealt enam kõige raskem ettevõtmine. Minu kogemus ütleb, et seni kuni füüsiline pool hästi vastu peab, on vaimselt rasked hetked lihtsamini ületatavad. Kui aga füüsis hakkab lagunema, siis on sul vaja eriliselt tugevat vaimujõudu, et mitte alustatut pooleli jätta. 

Venitamine ja massaaž – lihashooldusele pööran ma palju tähelepanu nii treeningutel kui ka võistlustel. Eesti ultratriatlonil 211 km joostes sain omal nahal tunda, kui tõsine väljakutse see mu jalalihastele oli. Samas nägin, kui kiiresti on võimalik väsinud lihaseid kerge massaaži ja korraliku venitamisega korda saada. Eesti katsumuse ajal sain kinnitust, kui õige mõte oli mu massöör Timo ka Šveitsi kaasa kutsuda. Kõik kümme võistluspäeva lõppesid kerge massaaži ja venitamisega, kusjuures põhirõhk oli just venitamisel. Massaaži oli ennekõike vaja selleks, et valmistada lihased venituseks ette. Üks on kindel, et kui ma ei oleks võistlusjärgselt lihaste hooldamisega tegelenud, ei oleks mul nii muretut võistlust füüsilise vastupidavuse osas olnud.

Toitumine – selleks, et organism suudaks sellise ettevõtmisega toime tulla, on vaja suuta see meeletu kogus energiat tagasi süüa. Mida mitmekülgsem toidulaud, seda parem. Lisan siia ka tabeli, millest näed, millised toiduained mu menüüs olid. Toidumenüü osas leidis taas kinnitust fakt, et palavates oludes on kõige minevam kaup just arbuus. Samuti mitmed värsked puuviljad (nt maasikad, mango, avokaado, viinamarjad) ja rohkelt jahedaid smuutisid. Esimesel viiel võistluspäeval, mil väljas valitses kuni 33-kraadine kuumus, ma ühtegi šokolaadi, küpsist ega magusat kommi ei tahtnud. Samas kuuendal päeval, mil väljas sadas vihma ja oli jahedam, ma ennekõike just magusast ja kuumast supist toitusingi. Seekord oli mul jooksu ajal esmakordselt menüüs värske mango, mis maitses suurepäraselt. Kusjuures selle menüüsse võtmine oli üks mitmest toetustiimi enda initsiatiivist menüü osas. 

Toetusmeeskond – siin jagub mul üksnes kiidusõnu. Sedavõrd pikk ettevõtmine on tiimile teatud tähenduses isegi raskem kui mulle, mistõttu eriti oluline oli, et tiimiliikmed ka omavahel hästi klapiksid. Õnneks oli tiimil võimalik omavahelist koostööd juba Eesti ultra ajal praktiseerida. Kõik need 10 päeva olid tiimile väga kurnavad ja öösiti said nad magada tihtipeale minust vähem. Saksa ja Šveitsi võistlustel tuli tiimil kohaneda uue olukorraga – kuna mõlemalt ultral oli tihe konkurents ning kuna konkurendid toitusid hoo pealt, pidin ka mina selles osas oma taktikat muutma. Õnneks tiim kohanes kiiresti, töötades rattarajal toidu andmiseks välja inimketi süsteemi ehk et 3-4 tiimiliiget paiknesid väikeste vahedega terve toitlustusala ulatuses.

Nimekirjad varustuse ja päevatoimetuste kohta – varustuse valmisseadmiseks kasutan triatlonivõistlustel populaarseid ujumise-, ratta- ja jooksukotte. Vältimaks millegi olulise unustamist, koostan alati iga ala kohta kõikvõimalike asjade nimekirja. Nii toimisin ka Šveitsis. Ilma nimekirjadeta on praktiliselt garanteeritud, et midagi olulist jääb maha. Nimekirjad on olulised ka selleks, et varustuse pakkimisega saaks lihtsasti hakkama ka toetustiim. Šveitsi võistluse viimastel päevadel oleks ma ajaliselt jäänud oma varustuse järgmiseks päevaks valmiseadmisega jänni, mistõttu tegi seda minu eest tiim. Arvestades kui palju erinevaid riideid, jalanõusid ja muud varustust mul Šveitsis kaasas oli, õigustas nimekirjade koostamine end igati ära. Nimekirjad koostasin ma ka kõigi hommikuste ja õhtuste tegevuste kohta, sest väsimuse kuhjudes on keeruline ka lihtsad ja enesestmõistetavad asjad (nt hammaste pesemine) ära unustada. 

Salomoni pehme joogipudel – kuigi jooks toimus kõigest 1,3 km pikkusel ringil, on mulle oluline, et ma saaksin vett ja kaloririkast jooki tarbida iga natukese aja tagant ja väiksemate lonksudega. Selleks kasutasin ma pehmeid joogipudeleid (mägiultrajooksudel väga populaarsed), mida on kerge käes hoida ja kus jook ei jää pudelisse loksuma. Esimest korda proovisin neid ka kiire jooksu ajal Tartu linnamaratonil ning ka seal õigustas see end. Nimelt 5 km vahemaa tagant ja kiire jooksu juures on raske saada vajalik vedeliku kogus kätte. Pealegi kipub palju topsist maha rappuma. Pehmete joogipudelitega sain ma ca iga poole kilomeetri tagant võtta väikese sõõmu. Kuna tegemist on aga suhteliselt väikeste pudelitega, siis vahetasin tühja pudeli uue vastu iga 10 km tagant joogipunktis.

Jooksusussid – kuigi igal võistlusel on mul praktiliselt kogu jooksususside arsenal kaasas (valik on suur ja lai), oli seekord mul esimest korda kaasas kaks ühesugust paari Fastwitch jalanõusid. Kuigi algselt arvasin, et kasutan mitmeid erinevaid jalanõusid, selgus võistluse ajal, et kõige paremini sobivad just need. Paraku ühe ja sama paariga kümme päeva maratoni joosta ei ole üldse hea mõte, sest jooksusussid vajavad samuti taastumis- ja hingetõmbeaega. Seepärast kasutasin neid üle päeviti. Fastwitch´e kasutasin ma 9-l päeval 10-st. Kolmandal päeval sai prooviks kasutatud ka vanu K-Swisse, kuid see ei olnud õige mõte – Achilleuse kand jäi tavapärasest rohkem pingesse ning nendega sain kohe ka kaks esimest ja ainukest villi. Edaspidi katsun samuti minna vähemalt topelt paari samasuguste jalanõudega sedasorti katsumustele.

Ujumine – kalipsoga ujudes tuleb arvestada, et tõenäoliselt võib kalipso kuklal asuva naha marraskile hõõruda. Seepärast kasutatakse kalipsoõli või vaseliini. Kloorises basseinivees tundub see määrdeaine kiiremini vist kuluma, sest mul hõõrus kukla pealt naha marraskile juba esimesel päeval. Kuna hõõrdunud naha paranemine võtab rohkem kui päeva aega, tuli mul järgmiseks päevaks mingi lahendus leida. Teipisin kukla kinesio teibiga, mis püsis nahal väga hästi. Rattasõidu ajal kaitses teip kukalt omakorda terava päikese eest. Kui tegemist on aga pikema kalipsoga ujumisega (nt 11,4 km), siis on kukla teipimine minu jaoks hädavajalik. Varem kasutasin selleks tavalist nahateipi, kuid see on rohke liimiga, mida on hiljem keeruline eemaldada. Kinesio teibi puhul seda muret ei ole.

Muutmist või läbikatsetamist vajavad asjad

Majutus – kuna 10-kordne ultravõistlus toimus mägede jalamil asuvas väikeses Šveitsi linnakeses, kus majutuskohtade valik oli suhteliselt piiratud ja äärmiselt kallis, otsustasin matkaauto kasuks. Matkaauto ajas küll asja ära, kuid ruumiga väga palju priisata ei saanud. Kitsastes tingimustes toimetamine põhjustab parasjagu palju stressi, mida sellise mastaabiga ettevõtmise juures tuleks võimalusel vältida. Nüüd, kus mul on see kogemus olemas, tean, kui oluline on leida majutus korralikus ruumis (olgu see siis hostel, hotell või kodumajutus) ja nii lähedal võistluskeskusele kui vähegi võimalik. Igal õhtul pärast lõpetamist käis mul võidujooks ajaga, sest massaaž ja varustuse valmisseadmine pidi toimuma enne pimedat. Pealegi läks õhtuti kiiresti jahedaks, mis tähendas, et massaaži ja venitamise ajaks pidin end riides ja soojas hoidma.

Kehakaal – Šveitsi võistluse ajal oli mu kehakaal 76 kg juures ning rasvaprotsent 12,8. Eesti ja Šveitsi katsumus lükkasid ümber ühe mu valearusaama – nimelt kuni selle ajani arvasin, et päevi kestvaks ultravõistluseks on vaja natuke kehakaalu tõsta, et kehal oleks võimalik energiadefitsiidi korral millestki energiat ammutada. Täna tean, et nii see ei ole, vaid määrava tähtsusega on kulutatud ja tarbitud energia tasakaalus hoidmine. Eelmise aasta Inglismaa ultratriatlonil jäin iga päev üsna suurde energiadefitsiiti, kaotades päevaga peaaegu ühe kilogrammi kehakaalust. Kuigi ruumi kaalukaotuseks jäi rasva arvelt tollal veel küll, lakkas keha neljandal päeval korrapäraselt funktsioneerimast ning viiendal päeval enam starti minna ei võimaldanud. Minu uut arusaama kinnitab ka Šveitsis katsumuse võitnud Widmer. Tema kehakaal võistluse ajal oli kõigest 65-66 kg ning silmaga oli juba näha, et tema rasvaprotsent oli minu omast oluliselt madalam. See aga ei pärssinud kuidagi tema võimekust. Ma arvan, et see andis talle isegi teatud eelise. 

Igatahes soovin ma selle oma nahal järgi katsetada. Ma küll ei kavatse enda kehakaalu päris 65 kg juurde langetada, kuid usun, et kaalulanguse kasutegur võiks minu puhul avalduda selgelt juba 70 kg juures. Seega on minu talvise ettevalmistusperioodi suur väljakutse langetada oma kehakaal 70 kilogrammini. Hetkel kaalun ma 75 kg. Minu jaoks on oluline, et kaalu langus tuleks rasvade arvelt, mistõttu on see pikaajaline ja läbimõeldud ettevõtmine. See tähendab veel põhjalikumat toidumenüü jälgimist ja analüüsimist. Loodetavasti õnnestub mul soovitud tulemuse lähedale jõuda juba järgmise aasta veebruariks, mil ma saaksin ultrajooksul kaalulanguse mõju testida. Nimelt usun, et kõige suurem ja silmnähtavam kasu avaldub just ultrajooksu puhul. Ultratriatloni esimese kahe ala puhul peaks see jääma pigem tagasihoidlikuks, kuid elame-näeme.

Vahetusalad – ma toimetasin Šveitsis vahetusalades enda kohta oluliselt kiiremini kui varasematel ultratriatlonitel ja selles võlgnen suure tänu just Richardile, kes oma ülikiirete vahetusaladega oli heaks näiteks, kui kiiresti on võimalik ühelt alalt teisele üle minna. Kuid vaatamata sellele saan ma end veel palju parandada, sest Šveitsi 10-kordsel ultral temale kaotatud 2,5 tunnist 50 minutit võib julgelt vahetusalade arvele panna. Widmeri kiirus vahetusalades on võrreldav triatloni sprindietappidel vahetusalale kuluva ajaga. Näiteks Saksamaal sõitis ta 540 km ratast ilma peatumiseta (toitus hoo pealt) ning rattalt jooksule üleminekuks kulus tal pärast 17 tundi rattasadulas istumist kõigest paar minutit. Seega järgmistel ultravõistlustel tuleb mul vahetusalades senisest palju kärmem olla.

Toitumine – varasemas postituses mainisin, et võistluse ajal oli mul raskusi toidust vajalikus koguses valgu kättesaamisega. Teisisõnu oli mu menüü ennekõike süsivesikute ja rasvade poole kaldu. Igal õhtul pärast võistluspäeva tarbisin kvaliteetseid valke sisaldavat taastusjooki, kuid hilisem analüüs näitas, et koguseliselt oli seda vähe. 9. ja 10. võistluspäeval hakkasin valgupõhist taastusjooki tarbima juba sportimise ajal ning see tundus olevat väga õige tegu. See aitas mind kaheksandal päeval tabanud mõõnast üle. Toetusmeeskonna kinnitusel olevat ka sakslane Widmer sportimise ajal järjepidevalt valgujooki tarbinud.

Häirivad pisiasjad – ultrakatsumuste puhul võib isegi näiliselt tühine pisiasi põhjustada palju ebamugavust ning seeläbi mõjutada ka enesetunnet ja liikumiskiirust. Hea näide on see, kui mul 7. võistluspäeval sai ajavõtukiip tavapärasest veidike nõrgemalt jala ümber kinnitatud. Rattasõidu ajal kippus see liikuma, mis oli väga häiriv. Kuna aga mul käis Widmeriga sedavõrd pingeline konkurents, siis ei raatsinud ma kiibi kohendamiseks eraldi peatust teha. Samas oleks võinud selle 20-sekundilise pausi teha, sest ebamugavustunne ei olnud seda väärt. 

Sama on olukord siis, kui rattasõidu ajal annab põiehäda endast märku, kuid sa lükkad vetsupeatust liiga kaua edasi. Nimelt panin võistluse ajal tähele, et kui ma suhteliselt kiiresti pärast põiehäda tekkimist end kergendamas käisin, läks liikumiskiirus oluliselt paremaks. Seega 30-sekundiline vetsupeatus tähendas tihtipeale umbes 20-sekundilist ajaparandust rattaringi kohta. Ehk kui lükkasin vetsupeatust edasi rohkem kui 2 ringi, siis tegelikkuses ma ajas ja enesetundes hoopis kaotasin.
  
Eeltoodud näited olid ühed eredamad, mis mul seoses Šveitsi võistlusega meenuvad. Loodetavasti nende läbianalüüsimine ja -kirjutamine aitavad mul end tulevastes ettevõtmistes paremini realiseerida.

Posted on pühapäev, oktoober 16, 2016 by Unknown

No comments

reede, 23. september 2016

Šveitsi võistluse õnnestumisel omas tähtsat rolli ka toitumine. Eelmise aasta Inglismaa ultratriatlonil kogesin, mis juhtub, kui jääda päevi kestval sportimisel energiadefitsiiti. Keha suudab suure energiapuudusega toime tulla heal juhul 2-3 päeva ning seejärel lakkab korrapäraselt toimimast. Minu kogemus ütleb, et ideaalis ei tohiks ultrakatsumuse ajal kaalu kaotada. Viimased kolm ultratriatlonit olen ma kaalu suutnud hoida stabiilsena ning see on taganud ka edu - kõik need katsumused on suurepäraselt õnnestunud. Olen saanud Šveitsi menüüd analüüsida ja nüüd toon sinuni mõningad huvitavamad järeldused.

Juuresolevalt tabelilt näed, milline oli Šveitsi ultratriatloni ajal mu energiakulu alade ja päevade lõikes ning kui palju ma iga päev energiat tagasi sõin. 10 ööpäeva jooksul sõin ja jõin ära 89 100 kcal ulatuses energiat, millest tavaoludes toimetavale inimesele piisaks kuni 38 päevaks. Tabelist nähtuvalt oli mu energiakuluks täpselt 70 000 kcal. Paraku ei peegelda see tegelikku energiakulu ning seda väga mitmel põhjusel. Eelmises postituses kirjutasin, kuidas päevi kestva sportimise ajal pulsivahemikud (sh aeroobne ja anaeroobne lävi) oluliselt langevad. Spordikell, mis sportimisaegset energiakulu arvestas, lähtus minu tavaolude (st puhanud oleku) pulsivahemikest. Seega üksnes esimene päev peegeldas mu võistlusaegset energiakulu adekvaatselt. Arvestades, et ma igal päeval tegin ajaliselt suhteliselt sarnase pingutuse, võiks väita, et ka teiste päevade sportimisaegne energiakulu peaks olema esimese päevaga samas suurusjärgus.

Minu puhkeoleku energiakulu on 2127 kcal, mis on mõõdetud hommikul puhanud olekus, pikali asendis, toatemperatuuril ja enne hommikusööki. Seega kõik need võistlusvälised tegevused (istumine, seismine, pesemine, söömine, massaaž, varustuse ettevalmistamine järgmiseks päevaks jne) on täiendav energiakulu, mida täpselt mõõta on keeruline ja mis seepärast ei kajastu ka mu energiakulu tabelis. Energiakulule jättis oma jälje kindlasti ka võistluspäevadel valitsenud väga kuum ilm - keha pidi kulutama lisaenergiat, et kaitsta organismi ülekuumenemise eest.

Kuidas siis teada saada, milline võis mu energiakulu tegelikult olla? Siin tuleb appi kehakaal ja kehakoostis, mis said fikseeritud enne katsumust ja kohe pärast. Kui vaadata üksnes mu kehakaalu, mis enne võistlust oli 75,1 kg ja pärast 76,3 kg, oleks põhjust arvata, et ma kulutasin 10 800 kcal vähem kui tarbisin. Nimelt 1 gramm rasva võrdub 9 kcal ehk siis 1,2 kg kaalutõusu (eeldades, et see on rasva arvelt) tähendab 10 800 kcal. See aga ei pea päris paika. Enne ja pärast sai määratud ka kehakoostis, mille kohaselt oli mu rasvaprotsent enne katsumust 13,7% (moodustas 10,18 kg kehakaalust) ja pärast 12,9% (s.o. 9,52 kg). Seega kaotasin ma katsumusega 660g rasva, mis tähendab, et keha pidi 5940 kcal jagu energiat rasvadest saama. Järelikult kui ära söödud energiale (89 100 kcal) lisada juurde 5940 kcal, siis saame, et mu tegelik energiakulu pidi olema 95 040 kcal. See tundub loogiline, kui 10 päeva sportimisaegseks energiakuluks võtta esimese päeva näitaja ning võtta arvesse ka ilmastikku ja sportimisväliseid tegevusi.

Mis aga võis tingida kehakaalu tõusu? DEXA kehakoostise testist nähtub, et kui enne starti oli mu lihaste ja luude kogumass 63,92 kg, siis pärast oli see näitaja 64,33. Minu kogemus on näidanud, et kohe pärast katsumust on kehakaal üldjuhul kõrgem. Kui keha hakkab tasapisi taastuma, siis kehakaal ka langeb. Täna on mu kehakaal taas püsivalt 75 kg juures.

Ainuüksi kulutatud energia tagasisöömine ei ole kaugeltki veel kõigi toitumisega seotud murede lahendus, vaid oluline on ka toitainete osakaal. Eelmises postituses sai põgusalt mainitud, et kaheksandal võistluspäeval tabas mind ebameeldiv üllatus, kui rattarajal avastasin, et jalgadest on kogu jõud justkui pühitud. Silva igaõhtused energiakulu ja -tarbimise kalkulatsioonid välistasid energiadefitsiidist tekkinud jõuetuse. Kuna see oli minu jaoks täiesti uus kehasignaal, siis teadsin samuti, et energiadefitsiidi kui sellisega ei saa tegu olla. Kuna valkude osakaalu säilitamisega oli mul probleeme juba esimesest päevast alates, langes kogu kahtlus valgupuudusele. Valkude osakaal toidus peaks moodustama 10-20%, minul jäi see enamustel päevadel tublisti alla 10. Kogu toidu ülesmärkimine võimaldas mul tagantjärgi koostada toitainete ja nende osakaalu kohta ülevaatliku tabeli. Juuresolevast tabelist näed, kuidas esimestel päevadel jäi mu päevane valgukogus tublisti madalamaks kui võistluse viimastel päevadel. 

Hetkel on mul põhjust arvata, et just esimeste päevade pidev valgudefitsiit kulmineerus kaheksandal päeval ja väljendus üldises jõuetuse tundes. Miks ma nii arvan? Nimelt kaheksanda päeva õhtul tegin ma tavapärase 2 asemel 5 portsjonit taastusjooki (sisaldas palju kvaliteetseid valke). Lisaks hakkasin alates üheksandast päevast valgutaastusjooki kasutama ka juba sportimise ajal. Muide, valgujooki oli võistluse võitnud Richard Widmer juba esimesest päevast peale ka sportimise ajal järjepidevalt tarbinud. Tagantjärgi tundub see kõik loogiline, sest hommikust õhtuni sportimise korral ei ole mõistlik piirduda üksnes sportimisjärgse valgu tarbimisega, vaid tuleks teha seda ka juba katsumuse ajal. Olgu ära märgitud, et pärast seda, kui 8. päeval sai viga korrigeeritud, oli üheksandal ja kümnendal päeval jõud tagasi ja enesetunne hea.

Posted on reede, september 23, 2016 by Unknown

2 comments

kolmapäev, 14. september 2016

Katsun alati igast uuest ultrakogemusest võtta maksimumi, kogudes katsumuse ajal võimalikult palju teavet, mida siis hiljem ise ja koos asjatundjatega analüüsida ning millest siis uuteks ettevõtmisteks vajalik teadmine kaasa võtta. Tulemusi jagan hea meelega ka sinuga. Selles postituses toon sinuni pulsid ja ajad alade lõikes ning kirjutan, mida nendest andmetest järeldan.

Juuresolevast aegade tabelist nähtub, et kui kaheksas päev välja arvata, siis kõikidel ülejäänud päevadel sai täispikk triatlon läbitud vägagi sarnaste aegadega. Eks päevade lõikes väikene aegade kõikumine oli osalt tingitud ka ilmastikuoludest, mis olid üldistatult üsna ekstreemsed. Märgusõnad on vahetusalad, temperatuur ja tuul. Oli väga mitu päeva, mil tuul oli üsna tugev ja raskendas oluliselt rattasõitu. Kahjuks ei teinud ma tuuliste päevade kohta täpsemaid ülestäheldusi, mistõttu täna enam ei mäleta, mis päevad olid tuuleoludelt keerulisemad. Meeles on vaid nii palju, et esimene päev oli suhteliselt tuulevaikne ning sellele järgnes kohe kaks tuulisemat päeva. Seega kui tuulefaktor eemaldada, võib öelda, et teisel ja kolmandal päeval liikusin esimese päeva tempos.

Esimesel võistluspäeval oli temperatuur 28 kraadi. Järgneval neljal päeval see aina tõusis, saavutades neljandaks ja viiendaks päevaks 33-kraadise kuumuse. Need kaks päeva olid ainukesed, mil rattadistantsi teises pooles tuli mul vahetusalast läbi sõites külma veega pead jahutada (see toimus muidugi sõidu pealt ja kiivrit ära võtmata). Kuues päev oli kuni rattasõidu lõpuni pilves ilmaga ja saime päris korraliku vihma kaela. Kuigi sel päeval oli samuti suhteliselt soe, tundus eelmise päeva võrdluses väljas justkui suur sügis olevat ning külmatunne puges kiiresti kontidesse. Viimased neli päeva oli taas palju päikest ja sooja 27-28 kraadi. Selleks ajaks olin kuumaga nii harjunud, et 28 tundus minu jaoks veidi isegi madal.

Kaheksas päev oli mulle kõige raskem ning see väljendus selgelt ka ajas. Raskus seisnes selles, et kuigi enesetundel ei olnud väga viga, oli jalgadest jõud justkui pühitud. Kaheksanda päeva õhtul sai võistlusaja toidumenüüd analüüsitud ning energiapuuduses asi olla ei saanud. Kahtlustasime valgu- ja amiinohapete puudujääki ning muutsime toitumist - igatahes see, mis kaheksanda päeva õhtul ja öösel menüüs muudetud sai, toimis suurepäraselt. Üheksandal päeval oli jõud tagasi ja lihased töökorras. Menüül siinkohal rohkem aga ei peatuks, kirjutan sellest hilisemas postituses.

Kuigi võistlustel ma pulsivööd tavaliselt ei kasuta, sai Šveitsis tehtud erand. Katsumuse ajal pulsi mõõtmine oli üks osa Silva poolt läbi viidud TÜ uuringust. Pulsi ülestäheldamisest oli suur kasu juba võistluse ajal - nimelt siis saime teada, kui palju ma energiat päevas kulutasin. Vahetult enne Šveitsi võistlust sai mul määratud ka puhkeaja energiakulu, milleks oli 2127 kcal. See tähendab, et sellise koguse energiat vajab mu keha ühes päevas, et lihtsalt eksisteerida. Sellele energiakulule sai igal õhtul juurde liidetud võistluse ajal kulutatud energia ning minu ülesanne oli hiljemalt järgmise võistluspäeva hommikus sama suurusjärk energiat tagasi süüa. Kulutatud ja tarbitud kaloraaži osas kirjutan sulle hiljem.

Juuresolevalt pulsside tabelist näed, milline oli mul keskmine ja maksimaalne pulss päevade ja alade lõikes. Pulsse iseloomustab sõna "aeroobne". Üks huvitav tähelepanek on see, et esimesed kaheksa päeva keskmised pulsid kõikide alade lõikes üksnes langesid. Selles ei oleks võib-olla midagi üllatavat, kui ka ajad oleks päevade lõikes üksnes langustrendi näidanud. Paraku nii see ei ole - näiteks oma parima aja tegin ma neljandal päeval, kuigi keskmised pulsid olid oluliselt madalamad kui esimesel päeval. Pulsside suur erinevus samaväärse pingutuse juures tuleb eriti ilmekalt välja just üheksandal ja kümnendal päeval. Kuigi 9. päeva koguaeg erines esimese omast ca 11 minutit ja 10. päeva oma ca 6 minutit, oli see tingitud ennekõike nende päevade tavapärasest pikemast vahetusalast. Seega sportimise netoajad olid esimesel, üheksandal ja kümnendal päeval sisuliselt samad, samas viimaste päevade keskmised ja maksimum pulsid erinesid esimese päeva omast kui öö- ja päev. 

Mida pulsi selline langemine tähendada võiks? Minu jaoks on see selge märk sellest, et päevi kestev pingutus toob pulsivahemikud kolinal alla. Teisisõnu öeldes, et mida päev edasi seda allapoole mu aeroobne (ja tõenäoliselt ka anaeroobne) lävi tuli. Loodetavasti saan hiljem Silvalt selle kohta ka teaduspõhise selgituse. Juba võistluse ajal pulsside langemist täheldades tekkis meil küsimus, kuidas see mõjutab mu energiakulu. Olime Silvaga ühte meelt selles, et madalam pulss ei pruugi tähenda koheselt seda, et ka mu energiakulu vähenes. See lihtsalt ei tundu loogiline, et sama või koguni tugevama füüsilise pingutuse juures energiakulu (kõigest mõne päevaga) sedavõrd palju võiks alaneda. Selle seisukoha kinnituseks piisab mulle, kui võrdlen omavahel esimese ja viimase päeva pulsse ujumise ajal. Minu jaoks oli viimase päeva ujumine kõige raskem ja intensiivsem, mida kinnitab ka tollel päeval välja ujutud kiireim aeg (1:06:00). Kui seda võrrelda esimese päeva ujumisega, mil puhanult sai 3,8 km läbitud ajaga 1:06:30, nähtub pulsside tabelist, et esimesel päeval oli mu keskmine pulss lausa 36 lööki kõrgem kui kümnendal päeval.

Huvitav oleks teada, kuidas käitusid mu rahuloleku pulsid päevade lõikes. Kuna uuringu raames sai igal hommikul kohe pärast ärkamist mõõdetud südamelöögisageduse variaablust, siis usun, et hommikupulsi andmete analüüsimine teeb meid paljuski targemaks.

Minu jaoks veidi üllatusena tuli tõsiasi, et kõikidel päevadel oli mul alade lõikes kõige kõrgem pulss just vees. Ise oleks pigem eeldanud, et joostes on kõige kõrgemad pulsid, seejärel ujumisel ja rattal.

Posted on kolmapäev, september 14, 2016 by Unknown

2 comments

esmaspäev, 15. august 2016

Toetusmeeskonnata ei kujutaks ma ultratriatloni läbimist ja kõrgel tasemel võistlemist ettegi. Üks lugeja tegi ettepaneku, et ma kirjutaks ühe blogipostituse ka toetusmeeskonna vaatenurgast. See on hea mõte ja pakkus huvi ka endale, sest ei ole ise kunagi veel selles rollis olnud. Palusin Eesti 5-kordse ja Saksa 3-kordse ultratriatloni toetusmeeskonnal oma mõtteid jagada ning nüüd jagan neid ka sinuga. Tegemist on üsnagi pika postitusega, kuid eks muljeid ja tähelepanekuid sedavõrd pikkade ettevõtmiste juures tekib palju.

Enne asja juurde asumist lisan sissejuhatuseks meeleoluka video toetusmeeskonna tegemistest Saksa ultra raames.

Saksa 3-kordne ultratriatlon toetusmeeskonna vaatenurgast

Saksamaal oli mu toetusmeeskond 3-liikmeline - Virge, Priit ja Nelli. Priidu ja Virge jaoks oli see juba kolmandaks, Nellile esimeseks korraks.

Priidu ja Nelli mõtted teostusmeeskonna tegemistest on järgmised: Käisime Saksamaal, pisikeses linnakeses Lensahnis meeskonnaks Raidu kolmekordsele trialtonile. Kui seda üritust/ettevõtmist/võistlust ühe sõnaga iseloomustada, siis see oli ülivõimas! Vägev oli juba Tartus auto pakkimine, kuid pakkimismeistritena saime sellega hakkama. Lensahni jõudsime kolm päeva enne võitlust, nii saime toetustiimi jaoks vajalikud punktid täpselt läbi arutada ja Raidu soovidega tutvuda, lisaks valmistus Rait võitluse jaoks. Seekord kuulus toetustiimi ka sellel alal täiesti kogenematu Nelli ehk siis mina. See vist küll ei olnud plaanis, aga minust sai siis kokatädi :) Toitumine on sportlase jaoks ülioluline, seega enese teadmata, olin võtnud endale üsna suure vastutuse, aga see meeldis mulle! Taimetoitlasest sportlasele toidu valmistamisega rikastasin oma söögitegemist ikka korralikult. Põnev oli!

Koostöö meeskonna vahel oli meie arvates imeline, usume et selle tingis Raidu enda plaanimisoskus ning Virge suured kogemused. Kui on variandid ja plaan paigas, siis ongi lausa lust rajal võistlevat sportlast toetada ja vajadusel teenindada (mingi hetk jooksin poodi jäätise järgi ja jooksurajal sai Rait kohalikust pagaripoest toodud vaarikatorti, mis oli tollel hetkel maitse poolest kõige meeldivam). Raja ääres olime kolmekesi ning antud võitluse jaoks sellest täiesti piisas.

Keerulisi/kriitilisemaid hetki toetustiimi jaoks ei oskagi välja tuua, sest eesmärk oli kõigil paigas, nii et hetked, mis võib-olla oleks pidanud olema kriitilised, laabusid iseenesest. See oli ju teada, et öö saab olema raskem kui päev ja väsimus võib meid murda, olime selleks valmis. Üritasime pikali olla ja puhata (Priit autos ja mina muruplatis fliisi sees), kuid olime ikka mõlemad kõik see aeg olemas ning kui finiš oli lähedal, kaotas adrenaliin väsimuse.

Kõrvaltvaatajana tundus Raidu jaoks kõige raskem olevat oma motivatsiooniga toime tulemine ja selle hoidmine. Raskeks läks jooksurajal. Kuid toetustiimi abiga motiveeris Rait ennast tagant tulija eest ära jooksma ja hiljem jõudis ta järgi teisel kohal olnud taanlasele. See kõik toimis ning tulemus oligi ülivõimas. Seega Raidu kriitilised hetked saidki olema ka toetustiimi jaoks just motiveerivad ja põnevad :)

Nagu me kõik teame, lõpetas Rait teisena selle ülitiheda võitluse. Finiš oli meie jaoks ikka väga emotsionaalne, mida iseloomustasid meeletu uhkusetunne ja pisarad. Uhkus Raidu üle ja uhkus olla eestlane. Seda tunnet peab ise kogema, see kõik oli seda väärt!

Eestisse sõitsime ilma suuremate peatusteta ning see oli raske, olime teel kokku 24 tundi. Eesmärk oli jõuda tagasi esmaspäeva õhtuks, et olla teisipäeva hommikul tööpostil. Arvan, et oma elurütmi saime tagasi umbes kolme-nelja päeva jooksul.

Tahame tänada veel Raitu ja Virget sellise vahva kogemuse ja reisi eest. Võimalusel läheks uuesti, kahtlemata!

Eesti 5-kordne ultratriatlon toetusmeeskonna vaatenurgast

Mis selle ettevõtmise ajal kõige rohke üllatas?

Silva Suvi: üllatas Raidu rahulik ja positiivne hoiak, mis säilis katsumuse lõpuni. Mitte kordagi ei öelnud ta kellelegi halvasti, mis väsinud inimese puhul üsna sageli võib juhtuda.

Kristi Aruküla: suurima üllatuse pakkus mulle kui esmakordselt meeskonnas osalejale ürituse mastaapsus ja meeletu inspiratsioon ning positiivne energialaeng, mis toetajale osaks saab. See raputab paigast kõik tavapärased sisseõpetatud normid alates üldfilosoofilistest küsimustest, mis üleüldse on elus võimalik, kus on inimese piirid kuni argiste praktiliste küsimusteni, palju tuleb magada, millal tuleb süüa jne. Üllatas ka eestlaste kokkuhoidev vaim - järjest enam suurenes kaasaelajate arv virtuaalselt, rajale tekkis spontaanseid jäljekütte, väga tore oli ka see, et pidevalt tuli keegi toetust avaldama. Usun, et paljude tuttavate nägemine basseini serval, rattatee ääres, laboris ja jooksurajal, andis kindlasti jõudu juurde. Tundub, et see sündmus hingeliselt liigutas väga paljusid.

Virge Tamme: esimene üllatus oli see, kui matkabussis selg sõidu suunas istusin, kui kiirelt mul kehva olla hakkas, seda enam, et toimetasin ka samal ajal arvutis Raidu Facebookis. Vahetasime Silvaga siis kohad. Varsti arvas ka Silva, et ta vist ei suuda väga kaua niipidi istuda. Naersime siis, et varsti on tiim omadega audis, sest ei pea tingimustele vastu ja Rait peab ise hakkama saama, samal ajal kui me oma pahaolekut ravime. 

Üllatas ka see, kui terav oli Raidu meel kogu katsumuse vältel. Oli päris mitu korda, kui Rait „ise küsin, ise vastan“ põhimõttel oma tiimiga suhtles või juhendas, kus mis on jne. Kohati tundus, et tal on kõigest kõige parem ülevaade, kuigi see oli rohkem meie roll. Alustades sellest, kus miski asub kuni selleni, kus ta parasjagu jooksurajal on, palju distantsist läbitud jne. Vägev üllatus oli see, kui paljud Raidu ettevõtmisega kaasa tulid, kas sotsiaalmeedia vahendusel või kohapeal. Nii paljud tulid rattasõidu ajal mõnda vahepunkti, avaldasid soovi väike distants temaga kaasa teha või otsisid ta jooksurajal üles, et see mõte ka teostada. 

Kui selgus, et Eesti ultrakatsumuse esimeseks "hümniks", mida me kuulasime Raidu soovil oma poolsada korda, oli Noorkuu "Spordilaul", siis võtsin plaani Noorkuule sellest ka kirjutada, lootuses, et ehk saavad nad Raidule motivatsiooniks videotervituse teha või mis veel ägedam, finišisse laulma tulla. Suhtlesin nendega Facebookis, selgus, et nad on Raidu tegemistest teadlikud ning üllatunud, et just nende lugu on Raidule motivatsioonilooks. Kahjuks ei tulnud videotervitusest ega kohaletulemisest midagi välja, sest Eesti on üheaegselt nii väike kui suur. Aga oma tervitused saatsid nad Raidule ikkagi, pidin neid tol hetkel Raidu Facebookis jagama, aga uudisvoog oli tihe ja finish tuli peale ning sinna see jäigi. Kasutan siinkohal võimalust ja panen selle siia, arhiivi mõttes :)

Noorkuu: "Rait oma julge ettevõtmisega sai ka meie tähelepanu osaliseks. Seda, et ta meie laulu korduvalt kuulas, ei osanud aga oodata. Väga tore, kui saime läbi muusika ülla eesmärgi täitmisel toeks olla. Raidile jõudu viimaseks pingutuseks ning oleme mõtetes kõigi teistega finišis kaasa elamas."

Ja sellist meediakajastust ei oleks ma ka osanud unes näha. Hea kontrast tuli välja Raidu Facebook vs Delfi blogi kommentaariumi vahel, esimesse neist olid koondunud toetajad, teise peamiselt inimesed, kelle kohta võib ehk öelda, et nad on kuldmedaliga tugitoolisportlased, kes ei plaanigi mõista, miks ta seda teeb. Üllatas kogu see lahmimine, vaen, pahatahtlikkus ning inimeste pinnapealsus – anonüümselt on ju hea seda kõike teha.

Sander Hannus: ma jääksin ikkagi selle juurde, et see kuidas nii kanged jooksujalad mõne kilomeetriga ikka on uuesti võimalik liikuma saada. 

Tegelikult see ka, et inimesi kes kohapeale erinevate alade juurde kaasa tulid elama oli ikkagi meeldivalt palju. Välja kujunes spordipidu:).

Markko Junolainen: nõustun Sandri mõtetega.

Mis olid teile kõige keerulisemad/kriitilisemad hetked? 

Silva: kõige keerulisem hetk oli Kambjas, kui vihmast läbimärg Rait tuli autokaravani juba ei tea mitmendat korda riideid vahetama. Ta istus lauataga ning esmakordselt oli ülipositiivse sportlase silmis mure ja kahtlus. Sel hetkel tabasin ka ennest mõttelt, kas nüüd ongi selle ettevõtmisega kõik? Teatavasti lahenes kõik siiski hästi ning saime jätkata.

Kristi: mulle tundub, et seda kogemust kõrvalt nähes ei ole tegelikult väga paslik rääkida sellest, mis mul isiklikult oli raske ja kriitiline. Õigemini need mõisted minu jaoks omandasid hoopis uue tähenduse ja see kui vahepeal ei saa paar päeva magada või viibid võõras keskkonnas või mõni kaasajoostud jooksu distants ei meeldi, ei jaksa, on palav või külm, siis see tegelikult ei ole isegi mainimist väärt. Tundub, et kasvasin ka ise:). Nagu ka alustuseks ütlesin, oli see minu jaoks äärmiselt innustav ja hea õppimise koht, et jätkata enda kui jooksuharrastaja teekonda. Suuresti see energia kandis mind ka Laulasmaa Ultral ning Kalevipoja Kangelasjooksul. Professionaalsest huvist veel rääkides, oli hea meel ka tõdeda, kui head ja kiiret tulemust pakuvad Shindo massaaživõtted.

Virge: mul oli täita Raidu äratuskella roll. Üldjuhul sai Rait jooksmise vahepeal tehtud uinakute järel silmad kenasti lahti, väikse äratusšoki järel jalad alla ja vaikselt liikuma. Ühel korral mängis kell aga vingerpussi, nimelt äratas kell 15 minutit varem kui oleks pidanud. Rait oli pahane, sest niigi vähese une juures on iga minut oluline. Loomulikult sain selle pahameele mina enda peale, sest ma olin ju see, kes üles ajas. Pärast selgus, et varem äratanud kell, mis andis mulle märku, et nüüd on aeg “raputustööd” teha, oli Raidu telefonist, mis oli varasemalt peale jäänud, minu kella äratus oli seatud õigeks ajaks. See oli esimene kord, kui ma kogu katsumuse juures nägin, et Rait on pahane. On ju teada, et paha tuju toodab paha tuju ja selle teisele üle kandmine on vaid sõrmenipsu küsimus. Paha tuju jätkus köögis, kui Rait ei saanud kohe süüa ja juua seda, mida tahtis. Mul oli pudrupott tulel, kohvivesi üleval, Raidu tee jahtus… kõik asjad olid töös… ja siis lahvatasid küll emotsioonid kokku ja tulid katsumuse esimesed pisarad. Sain aru, et kõik on väsinud ja pinges, aga hetkeks tundsin ebaõiglust. Kui teises toas omaette nohisedes tuli Rait ja kallistas mind, et kõik on korras. Mina mõistsin teda. Tema mõistis mind. See oli lihtsalt väsimusest ja pingest tingitud murdehetk, mis lõi hetkeks jalad alt. Edasi läks kõik taaskord ülesmäge. 


Üks närvikõdi pakkuvamaid hetki oli vahetult enne finišit. Teadsin, et Rait tuleb veel enne viimast ringi staabist läbi ning viimasele ringile minnes on mul paras aeg teha vajalikud kõned, et finiš uhke saaks ja meedia kohale jõuaks. Siis aga selgus läbi kolmandate isikute, et nad otsustasid viimase maratoni aga jutti joosta. Tõmbasin siis kohe Sandrile kõne peale, et mis on lõpetamise prognoositav aeg – mul oli vaja seda üpris täpselt teada, sest kaare ülespanijad tahtis teada x aeg ette, üks ajakirjanik y aeg ette, teine z aeg ette, Facebookis tuli aegsasti fännidele teavitada, et nad jõuaksid soovi korral koduhoovi meie kangelast tervitama – Sandri telefon oli välja lülitatud. Helistan Silvale, telefon kutsub, keegi ei vasta. Helistan Hannesele, kordub sama. Oskasin vaid toas paar tiiru edasi-tagasi käia ja hakkasin siis vajalikele inimestele helistama, et „Rait on kadunud ja parem ole kohal varem kui hiljem“, ise mõtlesin, et päris piinlik oleks, kui ta lõpetab nii, et fännid pole kohal, kaar on poolpüsti ja ajakirjanikud keeravad kurvipealt alles hoovi. Arvestades, et kahel korral TV3-e Tarmo juba jäi olulistest kaadritest, ujumise stardist ja rattadistantsi lõpetamisest ilma. Mõlemal korral ilmus ta välja pool minutit-minut hiljem, mis oli väga koomiline. Aga nagu teab ajalugu, siis kõik laabus.

Sander: kuna olin näinud Raidu ettevalmistusi selle ürituse jaoks ja seda õhinat, millega ta sellele üritusele vastu läks, siis oli väga kurb Kambjas näha seda tühja pilku ja teadmatust edasise osas. Pilgust võis välja lugeda, et samasuguse ilma jätkudes oleme me ilma hiilgavate vastumeetmeteta loodusjõudude vastu võimetud. Mind isiklikult tõi maa peale see, kui keegi märkis esimest korda ära, et nende 900 km vettinud jalalabadega on hiljem vaja joosta. See pani päris tõsiselt mõtlema - kui suur on võimalus õnnestuda? Öösel kodus magama minna oli päris kurb, sest oli oht, et ärgates võib üritus olla lõppenuks loetud. Minu kahetunnine uni oli rahutu ja ei tea kas päriselt magasingi, kuid hea meel oli teada saada, et varuplaan läks ikkagi käiku. Nii oli mul laupäeval Narva Energiajooksul emotsionaalselt lihtsam joosta.

Markko: kõige keerulisem hetk nagu ka Sander mainis oli siis, kui hakkas kohale jõudma, et sellistest ilmastukutingimustes rattasõiduga jätkata ei saa, ja tuli välja mõelda varuplaan ning kõik muu vastavalt sellele ümber kohandada.

Kuidas sujus koostöö?

Silva: mulle tundus, et koostöö sujus väga hästi ning toetusmeeskond oli paraja suurusega. Kõik teadsid enda ülesandeid ning aja jooksul õppisime ka teiste töid tegema, et kaaslased saaksid vahepeal puhata.

Kristi: meeskonnatöö sujus ja kuna kõik sai justkui tehtud, siis meeskonnaliikmetest puudust ei olnud. Natuke keeruline oli minu meelest asjadega manööverdamine matkabussis. Sõidu ajal ei saanud asjad laiali olla, seega kogu aeg tuli lapata toidud, riided välja ja sõidu ajaks kiirelt kokku panna, et need ei kukuks. Bussis liikumise ruumi oli vähe ja kui Rait tahtis riideid vahetada, tualetti vms, siis ruumi vähesuse tõttu oli keeruline samal ajal teha toitu valmis, tuua uusi riideid, panna märgi riideid kuivama. Hiljem laboris (kuigi see oli rattasõidu mõttes ülivastik), oli näha, kui palju reaalselt suutsime ainuüksi toitude ja riietega ruumi võtta. Hea oli ka Virgel käia vahepeal kodus - tuua uusi riideid, panna lemmikriideid pessu jne. Samuti said toetajad tulla kaasa elama. See oleks olnud võimatu Eesti-tuuril olles. Meeskonna tuju hoidis üleval deliiriumis inimeste absurdihuumor. Tekkisid ägedad omad paroolid "Vasula Open", "kas me siin teel oleme enne ka olnud", omad laulud jne :). Appike, ma praegugi naeran seda kirjutades.

Virge: arvestades seda, et meeskond põhimõtteliselt ei tundnudki üksteist enne Raidu katsumust, siis võin küll öelda, et kokku sai dream team, mis toimis väga hästi. Koos Sandriga käisime eelmisel aastal Raitu Leedus kahekordsel ultratriatlonil toetamas, ent Silvast ja Markkost ei teadnud ma isiklikult midagi, vaid niipalju, kui Rait oli rääkinud. Kristit olin vaid väga põgusalt korra kohanud. Aga Rait tunneb omad inimesed üpris hästi ära ja seepärast ma ka ei muretsenud, et koostöö ei suju. Väga kihvti huumoriga punt sai kokku, mis on raskes ja pingelises olukorras teinekord kui päästevest, mis hoiab vee peal. Kuni rattadistantsi lõpuni ei osanud suuremast meeskonnast unistadagi, aga kihvt oli see, et toetusmeeskond aina kasvas, just katsumuse raskeima ala – jooksu – läbimisel. Uued inimesed, uued mõtted, jutud, naer, toodud toit, toetavad kõned jne, see kõik oli väga toetav nii toetusmeeskonnale kui ka Raidule.

Sander: koostöö sujus üsna õlitatult. Kui Narvast tagasi jõudsin ja nägin postitustest, et töö puki otsas käib ja suur hulk inimesi on koha peal toeks, siis ei kahelnud selles, et saan võtta endale natukene aega taastuda. Mis oli ka hädavajalik. Kuna ettevõtmine õnnestus, siis ilmselt oli toetusmeeskonna suurus selle ettevõtmise jaoks piisav. Kindlasti on iga abikäsi suureks toeks, aga samas oleks iga meeskonnaliige olnud kriitilises olukorras võimeline ennast veel mobiliseerima, kui selleks oleks vajadus olnud. Kas inimesi saab olla ka segavalt palju? - ilmselt ikkagi saab ja seda peab nüüd Rait ise kommenteerima, kas inimesi mingitel hetkedel Raidu jaoks ka segavalt palju oli:).

Markko: jagan Sandri mõtteid. Minu jaoks täiesti uudne kogemus, sest olen siiani olnud nii öelda Raidu rollis ehk see, kes kõvasti pingutab ja kelle saatemeeskond teeb kõik, et millegi muuga tegelema ei peaks. Nüüd aga olin teises rollis ja kohe üsna alguses sai selgeks, et mingit kisselli peal liugu laskmist ei tule.

Mis osa teile kui kõrvaltvaatajale tundus selle ettevõtmise juures mulle kõige raskem olevat?

Silva: kõige raskemana näis ärkamisjärgne periood, mil tuli end jälle valmis seada. See lühike uneaeg tundus kohati lausa narrimisena. Siinkohal eriline kiitus Virgele, kes sai äratamisega väga hästi hakkama.

Kristi: kõrvaltvaatajana oli raskeim näha Raidu valu ja kannatust. Kriitilisem moment oli kindlasti siis, kui Rait oli vihmas ja tuules järjest pikalt sõitnud, keha oli külmast kange ja Kambjas oli pikk paus matkabussis ning mõeldi välja strateegiaid A kuni Z, kuidas ikkagi jätkata. Rait, Sander ja Markko on kõik suurte kogemustega ja elu näinud sportlased, kuid sellises situatsioonis väljapääsu leidmine ei olnud mõistatus kergete killast. Kuigi otsus rattapukki minna oli õige, oli siiski valus seda pingutust vaadata. Kindlasti oli see vaimselt ja füüsiliselt sadu kordi raskeim, kui algselt planeeritud. Kuna pidin tööasjus käima Tallinnas, oli tegelikult väga raske ka lahkuda ja lugesin esmaspäeval tööl minuteid, et saaks taas Tartu poole kimada. Tartusse tagasi jõudes oli valus näha ka jooksusammu, millega Rait kodust väljudes jooksmist alustas, kui keha oli väsinud ja kinni. Samas oli ka imetlusväärne näha, et kuskil on siiski olemas see vaimuseisund, kus saab end sellisest pingest distantseerida ja tekitada eraldatus, et mitte samastada end valuga.

Virge: minu meelest jõudsid keerulised hetked kätte koos ratast saatnud ilmastikumuutusega – külm ja paduvihm. Kui ma kaameraga aknast filmisin, siis mulle piisas minutist, et käsi külmast kangeks tõmbaks, õnneks ma sain käe sooja tõmmata, aga mõte sellest, et Rait sellistes tingimustes ratast sõidab ja kui kaua veel, panid kananaha ihul püsti tõusma ja sinna jääma. Kuigi Raidule olukord ei meeldinud, sõitis ta vapralt päris pikalt, enne kui oli näha, et näol on muremõtted. Rait püüdis küll säilitada optimismi, ent külm ja vihm pühkisid selle muudkui säärt mööda maha. Kõik olid mõtteis, et mis edasi. Oli näha, et meil läheb keeruliseks tagada Raidule kuivad riided – meil puudus nii suurel hulgal riiete varu ja matkaautos ei olnud võimalust läbivettinud riideid ka kuivatada. Õnneks päästis olukorra võimalus minna pukile ratast sõitma.

Sander: alguse osas kindlasti ilm. Ehkki Rait oli ujumise järel natukene näost ära, siis tegelikult oli näha, et rattasõidu algusega sai ta "omasse elementi". Seda enam oli kurb näha, kui ilm pöördus. Hiljem tundus veidi kriitiline hetk rattasõidu lõpule järgnenud puhkepaus. Oli näha, et Rait oli rattasõidu järel üsna küpse ega kujutanud ette, kuidas paaritunnise une järel võib sellise inimese (perspektiiviga õue pimedasse jooksma minna) üles äratamine võimalik olla :). Jooksu osas tundus veidi kriitiline esimese õhtu viimane jooks - esimest korda olid lihased alustamise jaoks ikka väga kanged ja sellel hetkel ei kujutanud ette, kuidas olukorra järjest hullemaks minemise korral see jooksmine ükskord tehtud saab.

Palju te magada saite ja kuidas tulite toime väsimusega?

Silva: ei oska isegi öelda, sest magasin siis, kui võimalus avanes. Kindlalt võin öelda, et see uni oli ikka ebatervislikult lühike. Samas teatud öistel hetkedel oli juba tunne, et ma ei vajagi und. Väsimuse vastu aitas eelkõige seltskond ja tegevus.

Kristi: magada sai vähe, aga see oli okei. Kui mul tavapärane ööuni on ca 9 h, siis ehk nüüd tuli kokku 5 päeva peale ca 18 tundi, koos päevaste tukastamistega. Adrenaliini tase oli kehas kõrge ja meeletut und ei olnud. Isegi siis kui käisin vahepeal kodus, normaalset und ei tulnud ja praktiliselt ei maganudki. Kui jõudsin pärast sündmust tagasi koju, siis mingi hetk lihtsalt kukkusin keset päeva külili ja magasin end välja.

Virge: korralikku und sain umbes sama palju kui Rait, sest koos pikali olles ma teadsin, et ma ei pea midagi tegema ega mõelnud selle peale, et kuidas tal läheb. Käisin vahepeal küll proovimas, et ehk tuleb uni, aga üksi magades teadvustasin koguaeg, mis mu ümber toimub ega suutnud end välja lülitada. Imestasin ka ise, kuidas ma vähesele unele hästi vastu pidasin, sest kartsin, et äkki tulevad näiteks väsimusest peavalud, sest öeldakse ju, et üks magamata öö võrdub peapõrutusega. Aga ei midagi, ju see adrenaliin, pidev tegutsemine ja Raidu eesmärgi poole püüdlemine andis vaimule ja füüsisele jõudu vastu pidada. Sellest, et keha unevõlg muudkui kasvab, andis märku viimase päeva hommik, kui Rait oli läinud jooksma, siis niitis uni mind küll maha, nii et sain sealt paar tundi lisa. Pea lihtsalt kukkus padjale ja keha tegi shut downi. Selle aja jooksul helises veel uksekell ja telefon, mis und segasid, ning äratuseks oli ehmatus, et ma pean ju Facebooki täitma… :)

Sander: 2 + 7 + 0 + 2 tundi sai voodis oldud, magada pisut vähem. Kuigi kohati kiilus ikka väga kinni, siis suures plaanis tulime tänu heale meeskonnale ikkagi igast olukorrast auga välja. Tuju hoidis vankumatu huumorivool ja kindlasti oli abiks ka inimeste suur hulk öistel üritustel. Väga valus oli selle magamata öö järel ärgata peale paari tundi und. Sisekeskkond oli ikka üsna ehmatanud.

Markko: vihm ja see, et Rait sisetingimustesse kolis tegi minu peamise ülesande, so matkabussiga sõitmise plaanitust lühemaks, aga siiski tuli mõnel hetkel kõvasti pingutada, et kulmud rooli peale ei vajuks.

Kaua läks aega endise elurütmi juurde naasmine?

Silva: see on kõige parem küsimus. Viis päeva enne katsumuse algust jõudsin tagasi Bostonist ning pidin toime tulema 7-tunnise ajavahega. Seega koos USA-s veedetud ajaga oli minu elurütm täiesti segi paisatud ligikaudu kolm nädalat. Unetunnid kõikusid 1,5h kuni 16h. Söögiajad olid siis, kui kõht andis märku (kasvõi öösel kell 4). Endise elurütmi juurde jõudmine võttis umbes poolteist nädalat, aga uni on kahtlase väärtusega veel tänagi.

Kristi: toitumise, keha ja vaimu aktiivne aeg ning puhkuse rütmid oli segi kuskil 3-4 päeva pärast sündmust.

Virge: ma arvan, et ma magasin seda katsumust nädal aega välja. Järgmisel päeval pärast katsumust tööle minnes sain poole päeva pealt aru, et ei ole vist mõtet. Tegin mingeid asju endale teadvustamata kaks korda, kirjavead, mistõttu pidin korduvalt tekste üle lugema, aga kuna väsimus oli suur, siis tegin seda eriti aeglaselt, kirjad valedele inimestele jne. Alati toetavad töökaaslased juba naersid mu üle ja see oli ilmselge märk, et paki asjad kokku ja mine magama, pole mõtet kangelast mängida. Järgmistel päevadel viskasin tööl rahulikematel hetkedel jalad seinale ja pikutasin veidi. Koju minnes vajasin taas und. Nädalavahetused olid justkui taeva õnnistus, sest siis sai ilma äratuskellata magada. Nii et üks nädal möödus kindlasti, et naasta endise elurütmi juurde.

Sander: ma arvan, et päris endiseks ei saa sellise ürituse läbi elamisel enam kunagi :) Kuid kui ma õigesti mäletan siis ürituse järel võttis 3 ööd aega, et taastada peaaegu tavapärane enesetunne. Minul kui suhteliselt palju omaette tegutseval inimesel on kindlasti harjumatu algul kohaneda tiimitöös kaasneva vastutusega ja pärast üritust jällegi uuesti sisse elada oma vanasse elurütmi. Olen juba mitmel korral aru saanud, et mitmepäevaste rahvarohkemate ürituste järel on ikka päris keeruline jälle oma rütm üles leida. Kas olen selles ise kehv või on see kõigil nii.

Markko: nõustun Sandriga.

Kui soovite omalt poolt veel midagi lisada, siis palun väga:)

Silva: tegemist oli väga omanäolise ettevõtmisega, mida mul oli au kõrvalt jälgida. Nägin, kuidas inimene suudab oma meeletu tahtejõuga valust üle olla. Ettevõtmist jääb meenutama Noorkuu esituses „Spordilaul“, mida kuuldes tuleb iga kell naeratus näole.

Sander: hea on teada, et üks ekstreemsemaid asju, mida spordis on võimalik korda saata, on oma silmaga ära nähtud. Miski pole võimatu, kui kõvasti pühenduda.

Markko: minu jaoks oli tegemist väga motiveeriva ettevõtmisega, mis näitas, et kõik on võimalik!


Posted on esmaspäev, august 15, 2016 by Unknown

No comments

neljapäev, 11. august 2016

Minult on palju küsitud varustuse kohta, mida ma oma treeningutel ja ultrakatsumustel kasutan. Varustusel on ultraspordis eriti oluline ja määrav roll ning kuna ma ei ole seda teemat oma blogis varemalt käsitlenud, siis teen seda praegu. See on ühtlasi sobiv hetk ja hea võimalus tänada neid paljusid ettevõtteid ja inimesi, kes on mind toetanud ja mulle kaasa elanud.

Ultratriatloni harrastamine on erinevalt ultrajooksust üsnagi kulukas ettevõtmine, seda nii varustuse kui ka võistlustel osalemise poolest. Näiteks kui mainekamate ja suuremate ultrajooksude osalustasud jäävad üldjuhul vahemikku 100-200 eurot, siis ultratriatlonite osalustasud on kordades kõrgemad. Šveitsi 10-kordsele ultratriatlonile saab end kirja panna 2500 CHF eest (ca 2300 eurot). Samas on sedavõrd kõrged osalustasud hädavajalikud, et võistlust saaks üldse korraldada, sest ärgem unustagem fakti, et tegemist on 10 päeva kestva võistlusega ja osalejaid kõigest veidi üle kümne (maksimum osalejate arv on üldiselt kuni 50). Teine võistlusega seotud suur kuluartikkel on toit - kui ultrajooksudel saad enamuse toidust korraldaja poolt, siis ultratriatlonitel on see vastupidi. Kui ma Eesti 5-kordse ajal sõin ära 23 päeva jagu energiat, siis 10-kordsel tuleb see korrutada vähemalt kahega. Seega kui korraldaja peaks varustama iga osalejat tavainimese 46 päeva toiduvaruga, siis oleks osalustasud topelt kallid. Minu toidukulule lisandub ka toetusmeeskonna toitlustamiskulu - Šveitsi võistluse puhul on see on päris märkimisväärne kulu, arvestades, et toetusmeeskonna suurus on vähemalt viis inimest ning et tegemist on kahenädalase ettevõtmisega.

Alljärgnevalt nimetan ära varustuse artikli ja kirjutan mõne sõnaga, miks ma just seda kasutan. Olgu siinkohal etteruttavalt mainitud, et loetletud varustust kasutan ma omal vabal tahtel ja üksnes seepärast, et minule see sobib ja sellest on mu ettevõtmistes palju abi. Allpool loetletud varustuse hulgas leiavad mainimist ka need tooted, mida ma küll kasutan ja mida väga kõrgelt hindan, kuid mida ma ei ole sponsorluse korras saanud. Parema jälgitavuse huvides käsitlen varustust alade lõikes.

Ujumine

  • PringStore on andnud Speedo Fastskin3 Elite Mirror ujumisprillid ja kloorises vees hästi vastupidavad Zerod ujumispüksid. Inimeste sedavõrd erinevate näojoonte tõttu on hästi sobivate ujumisprillide leidmine parasjagu keeruline ülesanne. Olen palju erinevaid prille proovinud ning avastanud, et kõige paremini sobivad just FasrSkin prillid. Seega alates 2014. aasta algusest, mil Silver mulle Lanzarotel oma prille proovida andis, olen ma kasutanud just neid.
  • Ujumiskalipsode puhul on tegemist ultravõistlustel asendamatu ja hädavajaliku varustusega. Hetkel kasutan kahte erinevat kalipsot - varrukatega ja varrukateta. Varrukatega Mako kalipso on mul suhteliselt vana ja päevi näinud, kuid loodetavasti peab ta veel vastu, sest uute ja heade kalipsode hinnaklass on mistahes tootja puhul päris krõbe. Hiljuti hakkasin kasutama ka varrukateta Zone kalipsot ning mulle see väga meeldib, sest see kalipso jätab käed ja õlad vabaks. Ujusin sellega Pühajärves Otepää IM võistluse raames ning enesetundelt oli see üks parimaid võistlusujumisi, vaatamata sellele, et Saksa ultrakatsumusest oli möödas kõigest kuus päeva. Hea oleks teada, kas varrukateta ja varrukatega kalipsol on ka mingi kiiruslik vahe - sellele küsimusele oskaks tõenäoliselt kõige paremini vastata mõni ujuja, kui on saanud erinevaid kalipsosid proovida.

Ratas

  • Trek ratas - olen pikka aega kasutanud Trek eraldistardiratast ning leidnud Lanzarotel Club la Santas töötava Ben Price abiga rattaseadistuse, mis on mul lubanud muretult nii 540 kui ka 900 km ühtejutti rattasadulas istuda. Alates sellest aastast on mul tänu Rademarile kasutada Trek Speed Concept 7.5. Minu selle hooaja ettevõtmisi arvestades on kahe ratta olemasolu vajalik, sest ei tahaks küll, et näiteks 10-kordne Šveitis ultra jääks tehniliste probleemide või muude ettenägematute asjaolude tõttu pooleli.
  • Mavic rattakingad ja jooksud - kui ma 2013. aastal Rothis oma teist täispikka triatlonit tegin, siis olid mul kasutada Siimult laenatud Mavic jooksud. Need toimisid suurepäraselt ning pärast võistlust sai need jooksud Siimult ära ostetud. Vahepeal olen nende jooksudega trennides, laagrites ja võistlustel enam kui 30 tuhat kilomeetrit sõitnud ning seniajani on nad mind ustavalt teeninud. See on suur asi, arvestades kui palju karbonist kõrge pöiaga jooksud poes maksavad. Nendega sai viimati 540 km ratast sõidetud Saksa ultra raames ja plaanis on neid kasutada ka Šveitsis. A&T Sport varustas mind Mavic Zxellium rattakingadega, mis on kenasti juba kaks hooaega vastu pidanud. Ülipikkade rattadistantside puhul on oluline, et king istuks jalas nagu valatult. Vastasel juhul võib jalg kiiresti valu tegema hakata. Olen seda varemalt ise kogenud ning pitsitava rattakinga käes vaevles Saksa võistluse ajal ka Widmer, kes rääkis, et oli lausa sunnitud sõidu ajal ühe kinga vana vastu välja vahetama. Selleks, et kingad võimalikult kaua vastu peaksid, kasutan ma alati treeningutel kingakatteid.
  • Giro Air Attack kiivrit kasutan seepärast, et ta on peas mugav ning mis peamine - tal on magnetitega kinnituv visiir. Kuna enamus ajast sõidan ma eraldistardiasendis, siis minu jaoks tagab hea ja võimalikult avara vaate just visiir. Prillidega mulle sõita ei meeldi ning olen paljusid kuulnud kurtvat, et prilliraam piirab eraldistardiasendis vaatevälja.
  • Skinfit rattariided - tänu Marko Albertile olen avastanud enda jaoks Skinfit rattariided, mis sobivad suurepäraselt ülipikkade rattasõitude jaoks. Ultratriatlon on ise juba raske ettevõtmine ning ebakvaliteetsed riided võivad selle lausa õudusunenäoks muuta. Skinfit riietega ei ole mul naha marraskile hõõrdumist veel esinenud. 

Jooks


  • Saucony jooksusussid - juba väga mitmeid aastaid on Tarmo Torim Jooksueksperdist mind jooksususside valikul nõustanud ning nendega mind ka varustanud. Hetkel kasutan kolme erinevat paari Saucony jalanõusid. Ülikergeid Endorphin Racer´d kasutan kuni 10 km pikkustel jooksuvõistlustel, kui soovin enda isiklikku rekordit parandada. Saucony TypeA susse kasutan samuti kiireteks jooksudeks, kuid nendega ei ole ma ultrajookse veel proovinud, sest mu jalad vajavad hetkel veel pisut rohkem toetust. Saucony ProGrid Fastwitch sussidega jooksin esmakordselt 126 kilomeetrit ühtejutti Saksamaa kolmekordse ultratriatloni raames ning tagantjärgi võin öelda, et tegin õige otsuse. Enne võistlust veidi pabistasin, kas jalad sedavõrd õhukeste ja kergete sussidega terve jooksu ära kestavad. Kuna olin nendega oma jalgu palju trennides harjutanud, ei tekkinud Saksas mingeid probleeme. Pikkadele ja tähtsatele ultravõistlustele lähen ma peale alati täiesti uute jooksusussidega - nii toimisin ka Saksas, kus jalga sai tõmmatud 0 km läbinud Fastwitchid.
  • CEP kompressioonsokid ja -säärised - nendeta ei kujutaks ma ühtegi ultrajooksu ette. Lisaks sellele, et kompressioonsokid aitavad jalgade vereringlust parandada, ei lase nad mu sääre sisekülgi teise jalanõu poolt marraskile hõõruda. Mägiultrajooksudel on kompressioonsäärised eriti olulised, sest seal tuleb alatasa ette ka komistamisi, kukkumisi, vastu kive löömisi jne. Rattasõidul kasutan samuti kompressioonsääriseid, sest need vähendavad jahedamates oludes tuule poolt tekitatud külmatunnet. Šveitsi 10-kordsel ultratriatlonil on mul taastumisarsenalis ka CEP recovery pro tights püksid. Lisaks väärib mainimist, et pikematel lennu- ja autoreisidel kasutan alati kompressioonsokke, et leevendada istumisasendist tulenevat jalgade paistetumist ja vereringe aeglustumist.
  • Salomoni mägiultrajooksu varustus - lisaks ultratriatlonile on mul suur kirg ka mägiultrajooksude vastu. Mägedes ultrat joostes on oluline, et varustus oleks kerge, vastupidav ja mugav. Selleks on Salomon välja töötanud S-lab tooted. Hetkel kasutan ma trail jooksudel järgmisi A&T Spordist saadud S-lab tooteid: s-lab hybrid jacket, s-lab sense ultra, s-lab exo twinskin short, s-lab hybrid wp pants ning lisaks Salomoni seljakott (vt fotolt).
  • Craft riideid kasutan ma ennekõike jooksutreeningutel ning jahedamates oludes - nt Craft Active Run jooksupüksid, soe pesu, kindad craft storm long finger gloves ning minu lemmikud on pikavarukatega pusad/särgid, millel on käte soojendused (vt fotot allpool).
  • Lupine valgustus - kuna ultraspordis tuleb palju võistelda ka öösel, siis on valgustusel määrav roll. Enesest mõistetav on see, et valgustus peab olema hea valgusvihuga ja aku peab kestma kaua. Olen proovinud väga mitme erineva tootja valgustust ning seni on teistest peajagu üle olnud Lupine valgustus. Timmo laenas mulle TransGranCanaria ultrajooksuks Piko pealampi ja Eesti ultratriatloni ajaks rattale Betty valgustust. Ultrajooksul oli minu pealambi valgusvihk võrreldes teiste rajal kohatud jooksjate omadega üle prahi. Eesti ultral kasutatud rattavalgustus oli aga sedavõrd võimas, et oli ka neid vastutulevaid autosid, kes minu valgustuse peale tuledega vilgutasid. Tõepoolest oli tunne nagu sõidaks täistule režiimil :).
  • Hoka One One jalanõud - minu kehakaal on jooksjast märkimisväärselt kõrgem (nt minu pikkuste (ultra)jooksjate kehakaal peaks jääma 65 kg juurde ja alla selle, samas minul on see 74-75 kg), mistõttu jooks on minu jalgadele seepärast ka oluliselt koormavam. Seega harvad ei ole need juhud, kui mul ülisuure jooksumahu või raske ultrajooksu ajal on vaja jalgu põrutusest säästa. Sellises olukorras olen kasutanud Hoka jalanõusid, millel on eriliselt suur pehmendus. Ideaalis loodan jõuda oma jooksutasemega kunagi sinnamaale, et jalad suudavad pikad mägiultrad ära kesta ka kergete ja vähese toestusega jooksusussidega. Seniks aga pean abi otsima Hokadelt.

Treeningkeskus

  • Varustuse alla kvalifitseerub ka spordiklubi, kuna kasutan seda ju igapäevaselt treenimiseks. Tartus on minu jaoks ainuke all-in-one treeningkeskus Arctic Sport spordiklubi, sest seal on lisaks muudele sprotimisvõimalustele ka 25-meetrine bassein. Arcticus teen ma sisuliselt kõik oma treeningujumised, jooksen ca paar tuhat kilomeetrit aastas, sõidan talvisel ajal ratast ning teen kõik oma jõusaalitreeningud. 

Tervisekontroll

  • Paljud on minu käest küsinud, et kuidas on see võimalik, et mul on õnnestunud selliste treeningmahtude ja läbitud ultrakatsumuste juures püsida vigastustest vaba. Kiputakse arvama, et see on mu organismi eripära. Mina sellega ei nõustu, vaid leian, et kõik see on tänu sellele, et ma pööran enda tegemistes igale pisiasjale tähelepanu ja kasutan enda füüsiliste piiride tundmaõppimisel kõikvõimalikke vahendeid. Lisaks toitumise jooksvale ja igakülgsele analüüsimisele annan ma synlab laboris vereanalüüse raskete treeningtsüklite järel, ultrakatsumuste eel, ajal ja järgselt ning seda kõike selleks, et ennast paremini tundma õppida ning võimalikke probleeme vere pinnalt varakult avastada. Ainte puudujääke on mul tuvastatud mitmeid ning olen neist sulle varasemalt palju ka kirjutanud. Samuti sellest, mida ma olen puudujääkide likvideerimiseks ette võtnud.

Toitumine

  • A. Le Coq on mind käesoleval hooajal varustanud erinevate jookidega, mida võistluste eel, ajal ja pärast tarbin. Igal ultratriatlonil on mu joogivarustuses olnud vitamineral vesi, gaasiga ja gaasita vesi ja cola (RC Cola). Treeningute ajal olen lisaks Tailwind spordijoogile kasutanud ka Arctic Sport Greip spordijooki.

  • Cellfoodi mineraalainete tilkasid ja Cellfood multivitamiini olen igapäevaselt tarbinud juba aasta ning minu kogemuse kohaselt toimivad need hästi. Kasutegur avaldub keha võimes suurtele treeningkoormustele vastu pidada, taastumises, maksimaalses võimekuses ja mis vahest kõige olulisem, enesetundes. Järjepidevalt tehtavad vereanalüüsid ja VO2 max testid näitavad, et organism on vajalike ainetega varustatud ning maksimaalne pingutusvõime on jätkuvalt tõusuteel. Mulle sobivad hästi just vedelal kujul toidulisandid, sest siis on nende imendumisvõime kõige kõrgem.
  • Froosh smuutid - minu smuutiarmastus sai alguse 2013. aastast ning sellest ajast on see mu toidumenüü lahutamatu ja oluline osa. Smuutisid kasutan väga tihti just kohe pärast treeningut. Samuti võistluse eel, ajal ja kohe järgselt on smuutidel eriti suur osakaal mu toidumenüüs. Minu kogemuse kohaselt on mu kiire taastumise üks peamisi komponente just smuutid. Froosh smuutide kohta tean seda, et tegemist on tervislike, kvaliteetsete ning naturaalselte smuutidega. Seda tõestab ka OÜ Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse ja Tartu Ülikooli poolt teostatud teadusuuring, mille raames leidsid Frooshi antioksüdantsed omadused kinnitust.
  • HoneyPower geelid on ultravõistlustel minu asendamatud abimehed. Jooks ja ujumine on tegevused, mille puhul ma eriti tahket toitu süüa ei kannata, mistõttu kogu energia tuleb saada vedelal kujul. Olen üks suuremaid mee sõpru, tarbides ca pool kilogrammi mett nädalas. See on kindlasti üks põhjus, miks HoneyPower geelid mulle nii hästi maitsevad ega hakka ka ööpäevi kestva ultrakatsumuse lõpuks vastu. Šveitsi võistluseks on mul enam kui 100 geeli menüüs.
  • Tailwind - see 100% naturaalne vegan spordijook on mu hiljutine avastus. Selle joogi juures tõstaksin esile kolme olulist aspekti - 1) järelmaitse on neutraalne ja puudub vajadus veega suud loputada, 2) sisaldab keha liikumises hoidmiseks vajalikke elektrolüüte ning 3) oma kalorsuselt on see võrreldav colaga.
  • Tartu Mill - märkimisväärne osa minu igapäeva toidumenüüs kasutatavatest toodetest on hõlmatud Tartu Milli tootevalikuga (pastad, kuivained ja kuivsegud), mistõttu on hea meel, et Tartu Mill mu tegemisi on seeläbi otsustanud toetada. Toit on Šveitsi 10-kordse ultratriatloniga seoses üks suuremaid kuluallikaid, sest lisaks minu toidulauale on vaja 15 päevaks katta toidulaud ka oma 5-liikmelisele toetusmeeskonnale.
  • SaltStic soolakapslid - kasutan neid kõikidel võistlustel, mille ajaline kestvus ületab ühe tunni. Samuti olen hakanud neid kasutama ka pikematel ja raskematel treeningutel. Kuumades oludes võistlemist ei kujutaks ma nendeta ettegi - nt just nende abiga suutsin eelmisel aastal Ungaris 38-kraadises leitsakus kahekordse ultratriatloni edukalt lõpetada. Soolakapslite võlu minu jaoks seisneb selles, et siis saan ma muretult üksnes puhast vett tarbida, sest ööpäevi kestva pingutuse puhul on tavaline, et mingil hetkel tahad erineva maitsega toitudest ja jookidest pausi teha.
  • What the Fruit? batoonid - esmakordselt sai neid proovitud Eesti ultratriatloniga seoses. Tervest karbist batoonidest pidi algselt jaguma rattasõidu lõpuni. Kuna need aga olid sedavõrd maitsvad ja toitvad, siis päris mitu batooni sai söödud juba enne katsumuse algust ning allesjäänud batoonidest jagus kõigest kuni poole rattadistantsi läbimiseni :). Batoonid peaksid maitsema nii šokolaadi- kui ka marjasõpradele, sest üks batoon sisaldab 50% šokolaadi ja 50% marju.

Koostööpartnerid ja nõuandjad

Kuna eelnevalt sai muuhulgas ära toodud toetajad, kes on võimaldanud mulle vajamineva varustuse ja tooted, nimetan siinkohal ära ka oma koostööpartnerid - AnuAit, Reginett ja Torm Metall. Suured tänud ka mu triatloniklubile TriSmile ja selle eestvedajatele Ainile ja Mäxile. Lõpetuseks tuhat tänu Jüri Käenile ja Marko Albertile, kelle nõuanded ja abi on mu edukate ultratulemuste nurgakiviks.

Posted on neljapäev, august 11, 2016 by Unknown

3 comments