reede, 20. november 2015

Aeg lendab kiiresti. Viimasest blogipostitusest on möödas juba mitu nädalat. Nüüd on paras aeg kirjutada sulle, millised ettevõtmised on mind ultraspordimaailmas ootamas. 

Kuigi esimene raske ultravõistlus ootab mind ees Gran Canarial märtsi alguses, on see kõigest põhikatsumuste ettevalmistus. Sellest ultrajooksust kirjutasin juba varasemalt ning rohkem sellel siin ei peatu. 

Uue aasta põhieesmärgid on seotud ultratriatlonitega ja seda erinevates formaatides. Kavas on neli ultratriatlonit, millest kolm on minu jaoks esmakordseks kogemuseks. Alljärgnevalt kirjutan sulle neist neljast katsumusest ajalises järjekorras, mis ühtlasi on sattunud ka tähtsuse järjekorda.

Quintuple ultratriatlon Eestis (19 km ujumist, 900 km ratast, 211 km jooksu)

Tegemist on katsumusega, mille plaanin korraldada endale ise ja seda siinsamas Eestis. Ajaliselt peaks see aset leidma 2016. aasta mai teises pooles või hiljemalt juuni esimestel päevadel. Kuigi 5-kordsel ultratriatlonil sai see aasta Inglismaal osaletud, on mul plaanis teha seda hoopis teises formaadis. Kui Inglismaa võistlus kujutas endast viiel järjestikusel päeval ühe täispika triatloni läbimist, siis enda korraldataval katsumusel  kavatsen läbida kõik alad ühtejutti.

Teisisõnu on kavas ujuda 19 km, seejärel sõita ratast 900 km ning lõpuks joosta 211 km. Juba ainuüksi iga üksiku ala lõikes on tegu minu jaoks enneolematu ettevõtmisega. Seni olen kõige rohkem ujunud 11 km järjest, sõitnud ratast 360 km ja jooksnud 131 km. Nii et järgmisel aastal tuleb mul kõik varasemad rekordid pikkuse osas alistada ja seda ühe katsumuse raames. 

Saab olema huvitav, raske, õpetlik ja silmi avav teekond enda võimete tundmaõppimisel. Keeruline on selle ettevõtmise ajalist kestvust tunni või isegi kümne tunni täpsusega ennustada, arvestades, et seni on seda kõige kiiremini suudetud teha 73 tunni ja 18 minutiga. Hinnanguliselt võib see mul aega võtta neli ööpäeva ja enam. Selle katsumuse puhul ei ole mu eesmärk mitte aeg, vaid läbimine ning teadmiste ja enesekindluse kogumine hooaja kaheks viimaseks ettevõtmiseks.

Double ultratriatlon (7,6 km ujumist, 360 km ratast, 84,4km jooksu)

Tegemist on ultratriatlonite pesamunaga. See on mulle juba tuttav ja kolmel korral läbitud katsumus. Samas ei ole sellise formaadiga ultratriatlon end mu jaoks veel kaugeltki ammendanud, mistõttu ühe kahekordse peab ka uuel aastal tegema. See võiks ajaliselt toimuda juunis või juuli alguses. Kuigi hetkel ei ole veel IUTA oma järgmise aasta võistluskalendrit avaldanud, tahaks loota, et mõni kahekordne satub juuni teise poolde või juuli algusesse. Seega selle võistluse osas valitseb hetkel ainukesena kõige suurem selgusetus, kuid loodetavasti mitte väga kauaks.

Triple ultratriatlon Saksamaal (11,4 km ujumist, 540 km ratast, 126,6 km jooksu)

Selle ettevõtmisega asi alles läheb huvitavaks ja väljakutsuvaks. Tegemist on iga-aastase juuli lõpus toimuva ja äärmiselt kõrgetasemelise ultratriatloniga. Katsumuse edukas läbimine eeldab 11,4 km pikkust ujumist 50-meetrises basseinis, seejärel ööpäev kestvat 540 km pikkust rattasõitu ning lõpetuseks kolme maratoni ehk 126,6 km jooksmist. 

Selle ettevõtmise võlu ja väljakutse seisneb tõsiasjas, et seda on võimalik läbida ühtegi pausi tegemata (rääkimata uinakust). Selle elav näide on Richard Widmer, kes on viimastel aastatel püsinud alistamatuna, näidates sellel distantsil võimast minekut. Tema lõpuajaks märgiti 33 tundi ja 5 minutit, mis jääb kehtivale maailmarekordile (31:47:57) alla kõigest veidi üle tunni. Tema edu teise koha saavutanu ees oli 6,5 tundi.

Deca ultratriatlon Šveitsis (38 km ujumist, 1800 km ratast, 422 km jooksu)

Kõigest 24 päeva pärast 3-kordset Saksamaal, antakse Šveitsi väikelinnas 24. augustil start 10-kordsele ehk Deca ultratriatlonile. Seal tuleb kümnel järjestikusel päeval läbida üks täispikk triatlon. Ujumine leiab aset 50-meetrises basseinis, ratast sõidetakse 12 km pikkusel ringil ning maraton joostakse 1,2 km ringil. Deca ultra distantsi pikkus ja ajaline kestvus paneb proovile kõik kehaosad ja selle rakud ning vaimselt vormib see sinust uue inimese. J

Inglismaa kogemusest tean, et toitumine ja selle planeerimine saab olema võtmetähtsusega teguriks – kõik toitumist puudutav tuleb mul suures plaanis nullist välja töötada. Kui 2-, 3- ja 5-kordse ultra puhul piisaks mulle minimaalselt kaheliikmelisest toetustiimist, siis deca edukas läbimine eeldab minu hinnangul vähemalt nelja abistaja olemasolu. 

Kuna kümne päevaga 1800 km läbimine nõuab palju ka rattalt ja tehnilised viperused on üldjuhul vältimatud, tuleb ka selleks valmis olla. Seepärast on mul selleks võistluseks kaasas kaks eraldistardiratast – nimelt mu senine Trek saab Rademarist uueks hooajaks kaaslase. Seega peaks ka rattal seltsis lõbusam olema.

Hetkel tundub see kõik mulle veel veidi hullumeelse ettevõtmisena, kuid just see sama sisetunne paneb mäed minu puhul liikuma. Naiivne oleks arvata, et ma sellel teel ettearvamatuid takistusi ja raskusi ei koge. Oh ei, neid tuleb palju, oluline on nendega toime tulla ja mitte lasta vaimu murda.

Tänaseks olen vaikselt eesootavaga mõttes harjuma hakanud ning ettevalmistused nendeks on juba käimas.

Olen tähele pannud, kui palju kasu on oma mõtete, kogemuste ja eesmärkide detailsest kirjapanemisest ning selle meeldivaks boonuseks on see, kui keegi neid ka viitsib lugeda. :)

Posted on reede, november 20, 2015 by Unknown

2 comments

teisipäev, 3. november 2015

Haanja ultraga sai ühtlasi punkti minu käesolev hooaeg – spordikalendri arvestust pean 1. novembrist 31. oktoobrini. Mis siis aasta jooksul kolme ala lõikes tehtud sai? 320 km ujumist, 9652 km ratas ja 4663 km jooksu.

Haanjas joostud 100 km uue isikliku ajaga on hea vastu minna järgmistele katsumustele. Kuigi Haanja ultra oli mu selle aasta ultravõistlustest ajaliselt kõige lühem ettevõtmine, omab see mu tegemistes suures plaanis olulist kohta ja on suurepärane võimalus uute kogemuste ja õppetundide omandamiseks. Panen järgnevalt kirja mõningad mõtted, kogemused ja tähelepanekud, mis mind Haanjas saatsid ning mille teadvustamisest võib tulevikus palju kasu olla.

·         Puhkamine ultrale eelneval ööl

Haanjale eelneval ööl jääb uneaega nii või teisiti tavapärasest vähem, arvestades, et start on kell 7 hommikul. Kui sinna lisada juurde ka söömine ja transport võistluspaika, tähendab see veidi pärast kella nelja hommikul tõusmist. Kui eelmisel aastal sain üsnagi korralikult magada (viis tundi), siis sel korral õnnestus kõigest paar tundi unes olla. Tähtis on sel juhul mitte paanikasse sattuda. Ärevusest ja tarbetust muretsemist aitavad üle varasemad kogemused.

Tänaseks tean, et minu jaoks ei ole oluline mitte eelneva öö unekvaliteet, vaid sellele eelneva öö oma. Seni kogetu on korduvalt kinnitanud, et 30 ja enam tundi järjest üleval olla ei ole probleemiks. Ka sel korral piisas unetusest tingitud ärevuse peletamiseks mõtlemisest sellele, et „kui Haanjas start antakse, olen ma TransGranCanaria ultral juba kaheksa tundi võistelnud“, ning „kui Haanjas finišeerin, siis GranCanarial on mul lõpuni veel üle kuue tunni minna“.

·         Sul peab katsumuseks olema mõistlik ja realistlik plaan

Minu ultravõistluste eesmärgid on seotud ennekõike ajaga ning mida võistlusele lähemale, seda täpsemalt ja lõplikumalt saab ajaline raam paika. Kuigi juba eelmisel aastal sai paika pandud, et sel aastal üritan Haanjas kaheksa tunni piiri alistada, siis lõplik otsus selle tempo kasuks sai langetatud nädal enne starti, mil taastumine ja treeningud seda uskuda lubasid.

Haanja võitmist ma endale eesmärgiks ei seadnud ega plaani seda ka tulevikus teha, sest ma ei saa kunagi teada, kes ja mis võimetega stardis on. Hea näide on sõber Sander, kes eelmisel aastal maadles kümne tunni piiriga ja tänavu poolteist tundi kiiremini jooksis. Muidugi annab plaanitav aeg ja eelmise aasta tulemused võimaluse ennustada, kas mu hetkevorm võimaldaks kõrgeimas konkurentsis kaasa rääkida või mitte, kuid see on ka kõik.

Oma ajalise eesmärgi (antud juhul võimalikult lähedal eesmärgile) realiseerimine oli peamine, mis ülimalt head meelt valmistas. See, et sellega ka esikoht kaasnes, oli meeldiv boonus.

·         Igapäevane toitumine vs toitumine Haanjas

Varasemates võistlustega seotud postitustes olen sulle juba rääkinud, kui keeruline on minu jaoks toitumine just jooksmise ajal. Sisikond saab jooksmisel palju rappuda ning tekitab isutuse tunde, mis omakorda muudab tahke toidu söömise eriti keeruliseks. Olukord oleks veidi lihtsam siis, kui sul on aega söömiseks korra seisma jääda. Haanja suhteliselt lühikest kestvust arvestades ei tule see aga kõne alla, sest see on kõige lihtsam viis, kuidas raske töö vastu taevast lendaks. J

Õnneks olen Haanja võistluse jaoks leidnud lahenduse – seda on võimalik edukalt läbi teha peaasjalikult geelide ja Coca-Cola pealt. Minu arvates toimib see ainult siis, kui sinu igapäevased toitumisharjumised on korras, sest siis saab keha lühikest aega hakkama ka tavapärasest teistsuguse toiduga. See kehtib Haanja kohta, pikematel ja raskematel ettevõtmistel tuleb leida muu lahendus. Minu jaoks tähendab korras toitumine, et toit peab olema vaheldusrikas ja taimne. Samuti usun, et olulist rolli mängib ka see, et ma ei tarbi alkoholi.

Kui nüüd põgusalt mainida, kuidas on Haanjast taastumine seni läinud, siis märksõnad on „valutult“ ja „kiirelt“. Kvaliteetse ja sügava une taastumine on aeganõudvam, sest lisaks võistluspäeva unele oli oluliselt häiritud ka esimene öö pärast Haanjat. Siin tulevad aga appi väikesed lõunauinakud.

·         Raskete hetkedega kergemini toimetulek

Varasemad kogemused ja läbielatud raskused tulid mulle abiks juba eelmisel Haanja ultral. Seekord sain sellele taas kinnitust. Haanja ultra kestab umbes kaheksa tundi, mis on näiteks peaaegu kolm korda vähem kui kevadine TransGranCanaria. Seega ei saa ma Haanjas kunagi kogema seda raskust ja lihasvalu, mida GranCanarial kogeb.

Samas rasketest hetkedest ja väiksematest tagasilöökidest ei pääse ka Haanjas – siiani on mul keeruliseks kohaks Haanjas olnud 11 ja 12 ring ehk siis 60-70. km. Tegemist ei ole mitte niivõrd lihasvaluga, vaid pigem raskest rajaprofiilist tingitud survest liigestele ja süvalihastele ning sellest omakorda tingitud vaimujõu proovilepanekuga.

Seekord aitas mul 11. ja 12. ringiga oluliselt lihtsamini toime tulla just GranCanarias kogetu meenutamine ja võrdluseks toomine. Nimelt paar 50-meetrist rasket tõusu tunduvad kuni 10 km pikkuste katkematute tõusude kõrval ikka väga tühistena.

·         Süvalihaste treenitus

Tartu Linnamaraton oli valusaks ja õigeaegseks meeldetuletuseks, et süvalihased olid treeningutel veidi unarusse jäänud. Maratonijärgselt olid probleemiks mitte valusad jalad, vaid valulikud kõhulihased. Õnneks oli mul Haanjani siis veel neli nädalat aega, nii et võtsin koheselt süvalihaste treenimise erilise hoole alla.

Haanja raske profiiliga rajal on tugevad selja- ja kõhulihased äärmiselt olulised, mõjutades sinu enesetunnet, suurendades väsinud lihastega toimetulemise võimet, hoides jooksutehnikat ja vältides vigastusi.

·         Jahedad vs palavad ilmastikuolud

Kuigi viimasel kahel aastal tuleb ilmataadile tänulik olla, toimub Haanja ajal, mil väljas on päris jahe ning üleriieteta hakkama ei saa. Minu arvates on lisaks raskele rajaprofiilile ka jahe ilm üheks faktoriks, mis muudab Haanja ultra just selliseks nagu ta on – raskeks. Vähemalt minu kogemused on näidanud, et alajahtumist ära hoida on keerulisem kui ülekuumenemist.

·         Mida teeksin teisiti, kui Haanja ultra oleks mu hooaja põhivõistlus?

Treeniksin rohkelt üles- ja allamäge jooksmist ning oma iga-aastase laagri Alpides võtaksin augusti asemel ette oktoobris. Lisaks paneks viimasel kahel kuul palju rõhku ka ülipikkadele treeningutele, mille eesmärgiks on viia raske hetke tekkimine ultrakatsumusel võimalikult hilisesse staadiumisse. Tõsiasi on see, et nii kui läheb füüsiliselt raskeks, nii läheb kohe tarvitusele ka vaimujõud – kui see toimub ultrakatsumuse alguses, siis võib juhtuda, et vaimujõud saab enne otsa kui katsumus ise.

Seni ei ole ma Haanjaks valmistumisel selliselt toiminud, sest olen Tartu Linnamaratonil ja Saaremaa 3. päeva jooksul tahtnud kiiresti joosta. Paraku aga kahte korraga ei saa – kiirust treenida ja ülipikkasid distantse läbida – või õigem oleks öelda, et ma ei ole selleks sobivat treeningmeetodit veel avastanud.

Mis järgmiseks?

Viie nädala pärast sõidan esimesse pikemasse treeninglaagrisse Kanaaridele. Novembris panen rõhku ujumise ja rattasõidu ettevalmistusele, et detsembris saaks hoo juba üles võtta. 

Enne laagrisse minekut plaanin sulle kirjutada veel järgmise hooaja ettevõtmistest ning vereanalüüside tulemustest.

Posted on teisipäev, november 03, 2015 by Unknown

No comments