neljapäev, 30. juuli 2015

On aeg sinuni tuua mõtted ja kogemused seoses Inglismaa ja Ungari ultravõistluste toitumisega. Kui enne neid ultrakatsumusi arvasin, et olen suutnud endale meelepärase ja toimiva toidumenüü võistluste ajaks välja töötada, siis paraku ei vastanud see tõele. Põhjuse arvan olevat selles, et kuna mõlemad ultrakatsumused olid kas formaadi ja/või siis ilmastikutingimuste poolest täiesti uudsed kogemused, siis harjumuspärane toidumenüü üks ühele lihtsalt ei toiminud.

Toitumine neli päeva kestnud Inglismaa ultratriatlonil

Enne Inglismaad olin läbinud üksnes ultrakatsumusi, mis ajaliselt on kõik mahtunud ühe ööpäeva sisse ning mis on toimunud katkematult ehk puhkepausideta. Inglismaa võistlus oli üles ehitatud aga selliselt, et viiel järjestikusel päeval tuli iga päev läbi teha üks täispikk triatlon ning minimaalselt ettenähtud kohustuslik puhkeaeg oli vähemalt neli tundi. Seega võistluse päevane ajalimiit oli 20 tundi ning mida varem lõpetasid seda rohkem jäi taastumisaega järgmiseks päevaks. Minu jaoks oli pikk taastumisaeg oluline ennekõike seepärast, et siis jäi mul rohkem aega taastamaks kulutatud energiavaru.

Sellise võistluse puhul võib ööpäevane energiakulu olla suurusjärgus 15 000 kcal. Toetustiimi poolt üles märgitud toidumenüüst ja –kogustest nähtuvalt suutsin ma esimesel päeval võistluse ajal tarbida energiat kusagil 5000 kcal, teisel ja kolmandal päeval aga ei suutnud enam sedagi. Mida päev edasi, seda rohkem hakkasid varasematel päevadel tarbitud toidud vastu – näiteks kui kahel esimesel päeval maitses värskelt pressitud apelsini- ja greibimahl hästi, siis alates kolmandast päevast ei tahtnud ma seda enam nähagi. Sarnane lugu oli ka Coca-Cola ja spordijoogiga ning see oli juba tõsine probleem, sest esimesel ja teisel päeval sain ma ligikaudu kolmandik energiakulust just nende abil kaetud. Samas kolmandal päeval ma enam Coca-Colat ei tarbinud ning ka spordijook ei olnud enam mu lemmikute hulgas.

Need, kes Inglismaa võistluskäiguga rohkem kursis, teavad, et minu laeks sellel võistlusel jäi neli päeva. Murdepunkt oli kolmas päev, mil ilmastikuolud olid ekstreemsed ja mil ka kõik muud asjad just sel päeval pidid juhtuma ja halvasti minema. Kolmanda päeva toidumenüüst ja tarbitud energiakoguse vähesusest nähtub ilmekalt ka põhjus, miks mu keha ei suutnud neid raskeid olusid ja viperusi seljatada. Kahjuks võistluse ajal ei olnud ma sellisest energiadefitsiidist teadlik, vaid mul oli tunne, et ma justkui toitun piisavalt. Ülisuurt energiadefitsiiti kinnitas ka võistluseelne ja –järgne kaalumine – vahe oli 3 kg ehk ca 22 000 kcal.

Alljärgnevalt loetlen siinkohal ära ka toidu, mida sõin:

1. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, kummikommid, chia seemned, goji marjad, Coca-Cola, elektrolüütidega SIS spordijook, apelsini- ja greibimahl, kiirsupp ja – nuudlid, rosina-pähkli segu, soolakapslid, smuuti, M&M šokolaadikommid, maasikas tumedas šokolaadis.

2. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, chia seemned, goji marjad, Coca-Cola, elektrolüütidega SIS spordijook, apelsini- ja greibimahl, kiirsupp ja – nuudlid, soolakapslid, smuuti, M&M šokolaadikommid, tee meega, juust, banaan.

3. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, chia seemned, goji marjad, elektrolüütidega SIS spordijook ja H5 spordijook, täisterasai maapähklivõiga, soolakapslid, smuuti, M&M šokolaadikommid, Belvita küpsised.

4. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, datlid, täisterasai moosiga, kohv suhkruga, Goji marjad, chia seemned, avokaado, kiirsupp, melon, wrap juurviljadega ja wrap kanalihaga (see oli toetustiimi lõunasöök, mille nahka panin, et vähegi täiskõhutunnet saada), glükoositabletid, kummikommid, tee suhkruga, natukene Coca-Colat, kakao, soolakapslid, munanuudlid tomatipasta ja maisipallidega.

Kasulikud toitumisnõuanded mitme päeva pikkusteks ultrakatsumusteks:

Muuda/täienda menüüd päevade lõikes ja hoia lai toiduvalik alati nähtaval kohal – kuigi Inglismaa võistluse ajal ma seda veel ei teadnud, on hea, kui järgmise päeva menüü erineb märkimisväärselt eelmise päeva omast, sest vastasel juhul võib tekkida hetki, mil pakutavast toidust kohe mitte midagi ei sobi. Ülimalt oluline on ka toidu nähtaval kohal hoidmine – mõistlik oleks toitu lasta serveerida suurel kandikul nagu seda mulle Inglismaal tehti (vt fotot). Nimelt võistluse ajal oled sa nii omades mõtetes ja kuhjuva väsimuse tingimustes, et sul ei tule endal meelde midagi tahta. Selle heaks näiteks on Ungari võistlus, mil Priit teavitas mulle rattasõidu ajal, et läheb poodi, ning küsis, kas mul on mingeid toidusoove. Ma ütlesin talle, et toogu vett :) (selle puudust aga meil ei olnud).

Teise unustamist illustreeriva näite saab samuti tuua Ungari võistluselt, mil ma ca 100 km enne rattaetapi lõppu juba tundsin isu soolase nuudlisupi järele. See mõte meenus mulle alati siis, kui olin toidupunktist eemal, mitte kordagi aga toetustiimiga kohtudes. Alles vahetusalast jooksuetapile minnes sain oma soovi lõpuks toetustiimile edastada ning ca neli tundi hiljem sain kauaoodatud nuudlisupi kätte.

Coca-Cola tarvitamist alusta võistluspäeva teises pooles – see on suurepärane energiaallikas ja maitseb hästi, kuid kui alustada selle tarvitamist kohe alguses, võib see hiljem (mil teiste toitude söömine on juba raskendatud) vastu hakata ning siis on keeruline vajalikku energiat kätte saada. Ultratriatlonite puhul olen üritanud Coca-Cola tarvitamise jätta jooksmise ajale, sest joostes võib tahke toidu alla saamine olla oluliselt keerulisem või lausa võimatu, samas jooksmine on kõige rohkem energiat nõudev tegevus. Näiteks Inglismaal ei tarvitanud ma Coca-Colat enne jooksma asumist, samas jooksu ajal sai esimesel kahel päeval seda peaaegu kaks liitrit joodud.

Soojad ja soolased toidud/joogid maitsevad jahedates tingimustes suurepäraselt ja on heaks vahelduseks magusale. Lisaks tekitavad need soojatunde, millest saad vaimujõudu ammutada. Jahedates oludes sooja toidu saamine on võrreldav märgade jalatsite kuivade vastu vahetamisega.

Korralik toit rattasõidu ajal. Esimesel kolmel päeval ma sooja lõunasööki ei söönud, vaid katsusin enda toiduga läbi ajada. Neljandal päeval, kui energiapuudus andis igalt poolt tunda, sõin ma oma toetustiimi lõunasöögi ära (nad ise pakkusid:)). See maitses kirjeldamatult hästi ning see oli esimene kord, mil ma võistluse ajal sain täiskõhu tunnet tunda. Hiljem võistluse võitja Mattiga suheldes sain teada, et tema sõi igal võistluspäeval lisaks oma muule toidule ka kosutava lõunasöögi.

Toitumine troopilises kuumuses toimunud Ungari ultral

Toitumise kohapealt on suur vahe, kas võistlus toimub 30 kraadises või 37 kraadises kuumuses. Eelmisel aastal 30 kraadises kuumuses Ungaris võisteldes sain teada, et tahke kuivemapoolse ning magusa toiduga suurt peale midagi hakata ei ole. Toit peab olema võimalikult mahlane ja pigem neutraalne kui magus.

Tookord kasutasin ujumise ja rattaetapi ajal palju mineraliseeritud ja vitaminiseeritud vett ning Coca-Cola lasin käiku alles jooksu ajal. Sel aastal tervitas meid võistluspäeval kuumus, mille taolist ma varem trennides ja võistlustel kogenud ei olnud.

Kui alguses tundus toitumine klappivat (s.o. värskelt pressitud apelsinimahl, spordijook ja geelid ujumise ajal), siis rattaetapil valitseva hingematva kuumuse käes kahanes mu söögiisu peaasjalikult paarile komponendile – arbuus, Coca-Cola ja soolakapslid. Hiljem selgus, et võistluse ajal sai tarbitud kolm keskmise suurusega arbuusi, väga mitmeid liitreid Coca-Colat ja vähemalt paarkümmend soolakapslit. 

Kuna arbuusi ja Coca-Colat sai manustatud terve rattasõidu aeg, siis juhtuski see, mida karta võis – jooksmise ajaks oli neist isu täis ning enam neid lihtne kurgust alla saada ei olnud. Seepärast üritasin täiendavat energiat ammutada nuudlisuppidest, Red Bullist ja kummikommidest, kuid puhas (sh gaasiga) vesi maitses ikkagi kõige paremini.

Õnneks Ungari ultra ei olnud nii pikk, et probleemid toitumisel saanuks tõsisemat mõju avaldada. Kuna mu treeningperioodi toitumine oli kvaliteetne ja korras ning seega keha vajalike ainete ja vitamiinidega ultrakatsumuseks hästi varustatud, siis oli mul võimalik see võistlus edukalt lõpetada. Pikema katsumuse korral ma nii lihtsalt pääsenud ei oleks.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et juba teist korda järjest on arbuus mind kuumades oludes võisteldes päästnud halvimast ja võimaldanud end maksimaalselt realiseerida.

Kohe pärast võistlust sai toetustiimile öeldud, et arbuusi ja Coca-Colat ma pikka aega näha ei taha. Selgus, et valetasin. Colaga tegin taas tutvust juba järgmisel päeval ning allesjäänud ja koju kaasa toodud arbuusile panin päkad silma juba kolm päeva hiljem.

Kuu ajapärast toimuval Leedu ultratriatlonil saan seniõpitut uuesti praktiseerida ning loodetavasti seekord ei suuda ilmtaat mind ebameeldivalt üllatada.

Posted on neljapäev, juuli 30, 2015 by Unknown

3 comments

esmaspäev, 20. juuli 2015

Eelmises postituses kirjutasin, et selleks hooajaks on ultratriatlonitega ühel pool. Tänaseks on plaanid muutunud, sest otsustasin veel ühe kahekordse ultratriatloni MK etapi kaasa teha. Minu viimase hetke otsuse tagamaa peitub soovis testida keha taastumiskiirust. Kaks nädalat tagasi toimunud Ungari ultratriatlonist olen müstiliselt kiiresti ja valutult taastunud, mistõttu tahan end veel kord proovile panna, et näha, kas ja mis on võimalik.

Mida ma pean silmas müstilise taastumise all?

Kõigest kolm päeva pärast Ungari võistlust oli enesetunne nii hea, et sain treeningutega uuesti algust teha. Esmane märk kiirest taastumisest oli see, et juba esimesed jooksutrennid oli lihtsad ja nauditavad, mitte nagu varasemalt, kui jalgades olev väsimus- ja raskustunne annavad veel mõnda aega pärast katsumust selgelt tunda. 11. päeval pärast Ungari ultrat tegin esimese lõigutrenni – enesetunne ja kiirus olid suurepärased ning Ungari võistlus justkui kehast pühitud J. Lõigutrenn ise nägi välja järgmine: 3000m (kiirusega 3:33 min/km), 2000m (kiirusega 3:29 min/km) ja 1000m (kiirusega 3:20 min/km).

Eile toimunud Paide triatlon andis veel kord põhjust tunda kiire taastumise üle head meelt. Ujumine oli nauditav ja veetunnetus hea, kuigi kiiremad ujujad jõudsid minust ca kolm minutit varem veest välja. Nende ujumiskiirus jääb mulle mõistetamatuks ja kättesaamatuks L.

Tavaliselt algab minu võistlus alles pärast ujumist, hetkest, mil saan rattale. Nii oli see ka Paides. Kuigi rattasõit toimus tuulistes oludes ning kerget hetke ei olnudki, oli keha võime „valu“ ära kannatada endalegi üllatav. Samas ei jätnud raske rattasõit endast jälge jooksuetapile, sest kohe esimestest meetritest tundsin end jooksurajal hästi. Viie km läbimiseks kulus 17 minutit.

Paide võistlus näitas, et ma pean olema Ungari ultrast taastunud, sest muidu ei oleks ma sellist kiirust suutnud küll hoida ja seda veel nii hea enesetunde juures. Pealegi, Paide võistlusele eelnenud päeval sai mul sõbraga tehtud 116 kilomeetrine rattatrenn, mille raames sai sõidetud 2 x 20 km rasket lõiku. Sellele trennile järgnes veel 10 km jooksu õhtul.

Kõige selle muinasjutulise taastumise juures tekib paratamatult küsimus sellest, kas ja kus on tegelikult võimete piir.

Kahekordne ultratriatlon Leedu linnas nimega Panevėžys

Kuna aga tegemist on just piiride kompamise ja taastumise kiiruse hindamise katsega, on mul kavas 29. augustil toimuvale Leedu ultratriatlonile minna nii tavapärase kui ka tavapärasest teistsuguse ettevalmistusega. Tavapäraselt on kavas rattasõidud Tartust Pärnusse ja tagasi – neid plaanin teha kaks, nädal enne TriSmile triatlonit ja nädal pärast. Samuti ei saa ka ilma pikkade ujumisteta, mida soovin jõuda teha kolm. Võistlustest teen augusti esimesel nädalavahetusel kaasa TriSmile 33.3 ja 111 triatlonid ning 15. augustil olen minemas Rakvere ööjooksule.

Selline näeb välja siis minu tavapärane ettevalmistus. Nüüd aga siis uudse aspekti juurde. Vahetult enne võistlust 20.–26. augustini teen ma treeninglaagri Alpides, kus on plaanis viiel päeval jooksta- ja matkata kokku viis maratoni. Eelmisel aastal võttis mul sellisest laagrist taastumine aega peaaegu kaks nädalat, seekord pean hakkama saama kolme päevaga. Mis Leedu ultratriatlonil saama hakkab, on ka mulle teadmata. Kuna see ultra toimub kodule nii lähedal, siis oled ka oodatud raja äärde mulle kaasa elama. Loomulikult saad hea ülevaate ka minu Facebookist, aga kohapealne melu ja võistlusemotsioon on ikka teine.

Kui Leedus läheb hästi ja taastumine saab ka sellest võistlusest kiire olema, siis loodan , et äkki suudan Tartu linnamaratoniks saada jooksuvormi nii heaks, et 2 tunni ja 35 minuti piir on alistatav. Lootma ju peab L.

Kui sulle tundub, et selline taastumine on minu organismile omapärane ja saavutatav ainult mulle, siis mina nii ei arva. Ma kirjutan selle kõik üksnes oma toitumisharjumuste arvele.

Posted on esmaspäev, juuli 20, 2015 by Unknown

2 comments

neljapäev, 9. juuli 2015

Esmaspäeva õhtul koju jõudes tegi Eesti ilm meele rõõmsaks – nädal aega saunas olemist oli selleks korraks läbi saanud. Mulle kuum ilm üldiselt väga meeldib, kuid 35 kraadises kuumuses võistlemine lõi mu organismi kuumataluvuse sensorid rivist välja J.

Võistlusele järgnenud kaks väga palavat päeva oli omaette väljakutse, sest kuigi võistlusväsimus oli meeletu, ei olnud võimalik palavuse tõttu korralikult magada, rääkimata kvaliteetsest unest. Näiteks pühapäeva õhtul kell 20.30 Poola majutuskohas peatudes näitas termomeeter õhusooja 33 kraadi. Nüüdseks olen aga saanud end korralikult välja puhata, maha jahtuda ja Ungari võistlusel kogetu Sinu jaoks ka kirja panna.

Hea on tõdeda, et esmapilgul ka kõige uskumatumad asjad on tegelikkuses tehtavad, kui sa vaid ise selle võimalikkusesse usud. Ungari võistlus on hea tõestus sellest, et ultrakatsumusest on võimalik ülikiirelt taastuda. Vaja on kõigest läbimõeldult treenida ja pöörata erilist tähelepanu oma toitumisele. Neli päeva kestnud Inglismaa ultratriatlonist õnnestus mul taastuda vähem kui viie nädalaga ja veel selliselt, et Ungaris olin võimeline MM tiitli nimel võistlema.

Kuigi Ungari võistlusest on loetud päevad möödas, on taastumine kulgenud ulmeliselt kiiresti –lihasvalu ja -kangus kadusid kõigest mõne päevaga ning juba neljandal võistlusjärgsel päeval alustasin treeningutega. Võrdluseks, et pärast esimese täispika triatloni tegemist oli mul lihasvalu tõttu ainuüksi kõndimine neli päeva raskendatud ja uuesti sportima minek pidi ootama peaaegu kaks nädalat.

Ungari võistlus läks küll igati korda, kuid üllatusi jagus mitmeid ja vigu sai tehtud. Järgnevalt kirjutangi neist alade lõikes lähemalt.

Ujumine

Nädal enne võistlust tehtud 7,5 km ujumine andis alust uskuda, et selle aasta ujumisaeg võiks tulla kusagile 2 tunni 25 minuti juurde. Seda aga paraku ei juhtunud. Selle aasta ujumisaeg oli 2:36:14. Lõpuprotokollis olev aeg 2:39:52 ei ole puhas ujumise aeg, vaid hõlmab endas osaliselt ka vahetusala – nimelt veest väljatulekut fikseeriva ajamati ületasin ma alles siis, kui olin rattariided vahetusalatelgis juba selga tõmmanud.


Kui ma võrdlesin Garmin kella poolt salvestatud ujumisdistantsi eelmise aasta omaga, nähtus, et selle aasta ujumisdistants oli ca 400m pikem – seega välistada ei saa, et osaliselt võis ka see olla põhjus, miks aeg alla 2,5 tunni jäi tulemata. Samas ühte ma tean, et teise poole ujumisest ma liikusin esimesest poolest aeglasemalt, sest jäin vahepeal oma rumalusest tingituna veidi vedelikupuudusesse ja maksin selle eest ka lõivu.

Kuna sel aastal oli vesi veidi soojem ning ujumise start anti kolm tundi hiljem, mil päike juba kõrgel ja õhutemperatuur üle 30 kraadi, siis ma ei oleks tohtinud joogipauside ajastamise puhul eelmisest aastast malli võtta. Tänu taevale, et vedelikupuudusest tekkinud mõõn sai ilma suuremate tagasilöökideta ületatud.

Usun, et ujumine oleks sujunud probleemivabalt, kui ma oleksin ujunud käisteta kalipsoga. Varrukatega kalipso oli selliste olude jaoks ebasobiv, sest keha kippus kiiresti üle kuumenema. Paraku puudusid mul selles osas igasugused kogemused, mistõttu ei osanud ma seda probleemi ette näha. Järgmine kord katsun targem olla.

Võistluse võitnud šveitslase ujumisaeg oli omaette klassist – 2:13:38. Samas ta kinnitas mulle, et see ei olnud lihtne ujumine, sest ka tema kiirust pärsis kuumus ja lainetav vesi. Tõepoolest, kui vaadata tema teiste ultratriatlonite ujumisaegu, siis nähtub, et ta on ka kiiremaid aegu näidanud. Võib väita, et ultratriatloni tähenduses on ta üks kiiremaid ujujaid – näiteks ujus ta eelmisel aastal kolmekordse ultratriatloni raames 11,4 km ajaga 2:56:02.

Ratas

Vähem kui kaks aastat tagasi oli mul eraldistardiasendis sõitmisega palju häda ja viletsust – sain maksimaalselt paar tundi asendis sõita enne kui alaselg muutus valusaks ja kangeks. Proovisin esmalt abi leida ÜKE harjutustest, kuid suurt läbimurret sellest ei tulnud. Kõik muutus hetkest, mil käisin Beni juures Lanzarotel Club La Santas rattaasendit seadistamas. Pärast seda ei ole alaseljaga mingisuguseid probleeme olnud, olgu rattasõidu pikkuseks 180 km või 360 km.

Ungaris alustasin rattasõitu kuuendalt kohalt, kuid paari ringiga tõusin juba teisele positsioonile, kuhu ma ka sõidu lõpuni jäin. 300 km liikusin esimesel positsioonil olnud šveitslasega sama kiiresti – kohtusime 20 rattaringil sisuliselt ühes ja samas kohas. Viimased 60 km tuli mul sõita pimedas ning taaskord sai kogemuste puudumise tõttu tehtud vigu, mis maksid mulle palju väärtuslikke minuteid ning mis veel olulisem, mõjus rusuvalt meeleolule.

Mul oli kaasas jooksmiseks mõeldud pealamp, mida oli keeruline kiivri alla mugavalt paigutada. Enne võistlust sai pealampi hotellis katsetatud ja isegi sobiv lahendus välja mõeldud, kuid häda oli selles, et ma ei proovinud seda seadistust eraldistardiasendis. Kohe kui ma pealambiga 21. ringi alustasin, sain veast aru – asendis sõitmisel soonisid paelad kaela ning valgusvihk näitas esijooksu peale. Seega tuli mul see ring sõita püstasendis ja kiiretel laskumistel hooga tagasi hoida. Pärast ringi läbimist tuli kõik ümber mängida. Priidu ja MacGyver’i teibi abiga sai pealamp kinnitatud juhtraua külge.

Uut rattaringi alustades tundus juba, et küsimus on lahendatud ja nüüd saab muretult rattaringi lõpuni sõita. Eksisin. Kohe kui sattusin kehvema kattega teelõigule, langes ettesuunatud valgusvihk taas esirattale. Hetkega sain veast aru ja olin enda peale pahane, et seda kohe ette ei näinud. Seega tuli mul see rattaring sõita selliselt, et ebatasastel lõikudel hoidsin lambist kinni. Kuna valgustus oli kinnitatud käiguvahetushoobade alla ja mul tuli seda käega toetada, siis juhtus see, et läksin kogemata käiguvahetushoobadele selliselt pihta, et rattakett tuli maha ja keris end kahe esimese hammasratta vahele kinni. Pärast mõningast pusimist ja valju häälega vandumist sain uuesti ratta selga, käed õlised ja kleepuvad. Ringi lõpus tegin pausi, et valgustus veel kord ja nüüd juba jäädavalt teibiga fikseerida. Lõpuks see ka õnnestus ja rattasõit sai normaalselt jätkuda.


Veel enne kui rattasõidu ühele poole sain, tuli veel üks ootamatus üle elada. Nimelt kaks ringi enne lõppu andis valgustus märku, et aku saab kohe tühjaks. Seega tuli ka veel akuvahetus ette võtta. Õnneks olin end tagavara akuga varustanud ja eelnevalt selgeks teinud, kuidas vahetust võimalikult kiiresti teha saaks. Kõike juhtunut arvestades, võid ette kujutada mu rõõmu, kui ratas lõpuks tehtud sai ning ma sain asuda oma tugevaima distsipliini (jooksmine) juurde.

Jooks

Ajaks, mil ma jooksurajale sain, oli šveitslase edu kasvanud ligi tunnile ning ta oli lõpetamas üheksandat 1455m ringi. Joostes tundsin end esimesest sammust suurepäraselt ning iga ringiga nägin, kuidas minu ja šveitslase vahe selgelt väheneb. Tuleb tunnistada, et tagaajaja rollis meeldis mulle rohkem olla, kui eelmisel aastal üksinda pikalt juhtpositsioonil olla – seekord oli mul siht silme ees, olin motiveeritud ja suutsin endast jooksurajal maksimumi anda.


Esimese maratoni ajaks tuli 3:23 ning selleks ajaks olin vahet nelja ringi võrra vähendanud. Jätkasin samas tempos, lootuses, et šveitslane lõpuks murdub. Kui joostud oli poolteist maratoni, lahutas mind esikohast 2,5 ringi. Šveitslane tegi õige otsuse, võttes kokku kõik oma jõuvarud, et järgnevatel kilomeetritel vahe minuga ei väheneks. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama ning sisuliselt 6-7 ringi jooksime samu ringiaegu.

Kui lõpuni oli jäänud kuus ringi ehk veidi alla 9 km, oli meile mõlemale selge, et täna jääb ta mulle kättesaamatuks. Kogu jooks möödus kiiresti ning pinget jagus lõpuni. Teise maratoni jooksin 3:33 ning kokku kulus kahe maratoni läbimiseks 6:56. Eelmisel aasta jooksuaeg sai 40 minutiga ületatud.

Rasked hetked

Sarnasel eelmisele aastale sai ka selle aasta võistlusel kogeda eelkõige vaimselt raskeid hetki. Füüsiline ettevalmistus oli ka seekord väga hea, mistõttu lihasvalu vms füüsiliste sümptomitega võitlema ei pidanud. Kuigi äärmiselt palavad tingimused andsid ka füüsiliselt tunda, ei olnud see midagi väga tõsist.

Eelkõige pani kuumus ja rattarajal esinenud viperused proovile vaimujõu. Tuleb tunnistada, et väiksemgi ootamatus rajal pärssis oluliselt meeleolu ja motivatsiooni. Samas kindel on see, et niivõrd pika katsumuse ajal saadavad sind üldjuhul alati viperused ja ootamatused.

Lahendus saab olla neist üleolemises ja nendega toimetulemises. Lõpuks just need ettetulevad rasked hetked pakuvadki sulle võimsaid emotsioone rajal ning annavad katsumusele erilise mõõtme.

Mis järgmiseks?

Palju on küsitud, mis mul järgmiseks plaanis on? Hetkel saan avaldada nii palju, et sellel hooajal ma ultratriatloneid teha ei plaani, sest soovin vahepeal tegeleda kiiruse arendamisega, et järgmistel katsumustel oleksin võimeline uuel tasemel võistlema. Järgmisel hooajal on plaanis mitmeid uusi katsumusi, kuid nendest kirjutan sulle lähemalt, kui need paika hakkavad loksuma.

Allesjäänud hooajal võtan osa veel erinevatest Eestis toimuvatest triatlonitest ning jooksuvõistlustest. Alates augustist panen oluliselt rohkem rõhku jooksule, et oktoobris Tartu linnamaratonil taas oma isiklikku maratonirekordit kahele poolele tunnile lähemale nihutada. Plaanis on ka Haanja 100 ultral osaleda, kus ahvatlevaks väljakutseks oleks kaheksa tunni piiri alistamine.

Selles postituses ei käsitlenud ma Ungari võistluse toitumist. Plaanin seda teha järgmistes postitustes ja käsitleda seda koos Inglismaa ultratriatloni toitumisega. Etteruttavalt võin öelda, et mõlemad katsumused pakkusid toitumise aspektist üllatusi ning et kui varem arvasin endale toidumenüü olevat välja töötanud, siis tegelikkuses on palju veel õppida.

Posted on neljapäev, juuli 09, 2015 by Unknown

No comments

neljapäev, 2. juuli 2015


Esmaspäeval jõudsin Ungari ultratriatloni võistluspaika, et kolm päeva enne starti teha viimased ettevalmistavad treeningud ja harjuda palavate ilmastikuoludega. Korraldaja kodulehel avaldatud ilmateate (vt fotot) kohaselt on tulemas eelmise aasta võistlusele vägagi sarnane ilm – tuulevaikne ja 32 kraadi.

Võistlusrada

Ujumine toimub Velence järves ning ujutakse 16 x 470-meetrist ringi. Möödunud aastal kulus mul ujumisele 2 tundi 42 minutit, esimene võistleja väljus tookord veest 2 tunni 22 minutiga. Kui mul see aasta õnnestuks alla 2,5 tunni ujuda, oleksin ujumisajaga väga rahul.

Ratast sõidetakse 13,85 km pikkusel liiklusele avatud edasi-tagasi teelõigul ning seda 26 korda. Rattatrass on tõusuderohke (kokku 3180 vertikaalset meetrit), mistõttu ei ole tegemist kiire rajaga. Eelmisel aastal õnnestus mul välja sõita kiireim rattaaeg, milleks oli 11 tundi ja 43 minutit. Sel aastal nii head rattaaega oodata ei maksa, sest stardiaja muutumise tõttu jääb rattasõit pimedasse aega – nimelt eelmisel aastal oli start hommikul kell 7 ning ratta viimase ringi lõpetasin vahetult enne pimedat. Sel aastal algab võistlus reede hommikul kell 10 (Eesti aeg kell 11) ning selle kolme tunni jagu tuleb kindlasti pimedas ja pealambiga sõita.

Jooks toimub 1455 meetri pikkusel ringil ja ringe tuleb läbida 58. Mu eelmise aasta jooksuaeg oli 7 tundi ja 36 minutit, mis oli 1 tund ja 39 minutit kiirem kui päeva teine kiirem jooksuaeg. Usun, et hea päeva ja toidupunktis võimalikult kiire toimetamisega on võimalik 84,4 km läbida 7 tunnist kiiremini.

Osalejad

Kui eelmisel aastal oli meid võistlustules 24 , siis sel aastal on osalejaid 38. Teiste hulgas on reedel starti tulemas ka 30-kordse täispika ultratriatloni võitja ning minuga Inglismaa ultral võistlustules olnud ungarlane Josef Rokob. Uskumatu tundub see, et kõigest kolm nädalat pärast Ungari võistlust on ta juba kolmekordse ultratriatloni stardis Saksamaal.

Võistlustulle astuvad enam kui 10 riigi esindajad – sh osalejad Rumeeniast, Lõuna-Aafrikast, Bahreinist, Horvaatiast, Prantsusmaalt, Itaaliast, Šveitsist, Suurbritanniast, Belgiast, Austriast, Saksamaalt ja Hispaaniast.

Muide, eile kohtusin Lõuna-Aafrikast pärit võistlejaga, kes tuli siia oma esimest ultratriatlonit tegema. Väga sõbralik ja muhe tegelane tundus. Minu suureks üllatuseks ei olnud siin valitsev kuumus talle üldse meeltmööda – rääkis, et hetkel on Lõuna-Aafrikas talv ja temperatuur ca 10 kraadi juures ning sealne suvine kuumus olevat ka hoopis teistsugune (st madalama õhuniiskusega). Loodan, et tal läheb võistlus hästi ja ta saab hea emotsiooni oma esimeselt ultralt.

Korralduslikud aspektid

Ungari võistlus on suurepäraselt korraldatud ning osaleja vaatenurgast sõbralik ja huvitav. Võistlus algab ja lõppeb tseremooniaga, kus igat võistlejat tutvustatakse ja kutsutakse lavale oma võistluseelseid mõtteid jagama. Võistluse ajal on nähtavale kohale paigaldatud ekraanid, kust võistleja saab ka ise enda läbitud ringide arvu ning üldpositsiooni kontrollida. Rattarada turvavad väga mitmed mootorratturid ning kõrvalteede ristumiskohas on vabatahtlikud, kes vaatavad, et keegi uisapäisa ratturile ette ei pööraks. Igale lõpetajale antakse autasustamisel korraldajate poolt üle medalid ja meened, kõikide osalejate rahvuslipud on võistluskeskuses üles riputatud. Parimate auks lastakse rahvushümni ning võistlusele tõmmatakse joon alla ühise söömise ning kohaliku bändi poolt mängitava muusika nautimisega. Arvestades võistluse korraldust ja sellel osalevate sportlaste vähest arvu, tundub kõigest 300 euro suurune osalustasu väga mõistlik ja odav.

Toetustiim

Sarnaselt Inglismaale on ka Ungaris mu toetustiim kaheliikmeline – Ivika ja eelmisel aastal Ungaris mind juba abistanud Priit (vt fotot). Maretil ja Virgel olid muud asjatoimetused, mistõttu nemad pidid kaugele kodumaale jääma. Kuna eelmisest aastast sai kogu võistluse käik ja toitumine Mareti poolt detailselt kirja pandud, siis peaks Priidul ja Ivikal selle võrra oluliselt lihtsam olema. Minu toitumist ja selle serveerimist arvestades on toetustiimi olemasolu vajalik. Samas on ka neid, kes tulevad sellistele katsumustele täiesti üksi – näiteks Inglismaal tegi üks tegelane 5-kordse non-stop ultratriatloni läbi ilma abilisteta ning ka Lõuna-Aafrikast pärit osaleja ütles, et tuli siia täiesti üksinda.

Võistluskäigu jälgimine

Hetkel ma ei tea veel öelda, kas võistlust korraldaja poolt ka live-s üle kantakse. Katsun võistluse käigu läbi toetustiimi ka oma Facebook lehel sinuni tuua. Nii et püsi lainel.:)

Posted on neljapäev, juuli 02, 2015 by Unknown

No comments