On aeg sinuni tuua mõtted ja kogemused seoses Inglismaa ja Ungari ultravõistluste toitumisega. Kui enne neid ultrakatsumusi arvasin, et olen suutnud endale meelepärase ja toimiva toidumenüü võistluste ajaks välja töötada, siis paraku ei vastanud see tõele. Põhjuse arvan olevat selles, et kuna mõlemad ultrakatsumused olid kas formaadi ja/või siis ilmastikutingimuste poolest täiesti uudsed kogemused, siis harjumuspärane toidumenüü üks ühele lihtsalt ei toiminud.

Toitumine neli päeva kestnud Inglismaa ultratriatlonil

Enne Inglismaad olin läbinud üksnes ultrakatsumusi, mis ajaliselt on kõik mahtunud ühe ööpäeva sisse ning mis on toimunud katkematult ehk puhkepausideta. Inglismaa võistlus oli üles ehitatud aga selliselt, et viiel järjestikusel päeval tuli iga päev läbi teha üks täispikk triatlon ning minimaalselt ettenähtud kohustuslik puhkeaeg oli vähemalt neli tundi. Seega võistluse päevane ajalimiit oli 20 tundi ning mida varem lõpetasid seda rohkem jäi taastumisaega järgmiseks päevaks. Minu jaoks oli pikk taastumisaeg oluline ennekõike seepärast, et siis jäi mul rohkem aega taastamaks kulutatud energiavaru.

Sellise võistluse puhul võib ööpäevane energiakulu olla suurusjärgus 15 000 kcal. Toetustiimi poolt üles märgitud toidumenüüst ja –kogustest nähtuvalt suutsin ma esimesel päeval võistluse ajal tarbida energiat kusagil 5000 kcal, teisel ja kolmandal päeval aga ei suutnud enam sedagi. Mida päev edasi, seda rohkem hakkasid varasematel päevadel tarbitud toidud vastu – näiteks kui kahel esimesel päeval maitses värskelt pressitud apelsini- ja greibimahl hästi, siis alates kolmandast päevast ei tahtnud ma seda enam nähagi. Sarnane lugu oli ka Coca-Cola ja spordijoogiga ning see oli juba tõsine probleem, sest esimesel ja teisel päeval sain ma ligikaudu kolmandik energiakulust just nende abil kaetud. Samas kolmandal päeval ma enam Coca-Colat ei tarbinud ning ka spordijook ei olnud enam mu lemmikute hulgas.

Need, kes Inglismaa võistluskäiguga rohkem kursis, teavad, et minu laeks sellel võistlusel jäi neli päeva. Murdepunkt oli kolmas päev, mil ilmastikuolud olid ekstreemsed ja mil ka kõik muud asjad just sel päeval pidid juhtuma ja halvasti minema. Kolmanda päeva toidumenüüst ja tarbitud energiakoguse vähesusest nähtub ilmekalt ka põhjus, miks mu keha ei suutnud neid raskeid olusid ja viperusi seljatada. Kahjuks võistluse ajal ei olnud ma sellisest energiadefitsiidist teadlik, vaid mul oli tunne, et ma justkui toitun piisavalt. Ülisuurt energiadefitsiiti kinnitas ka võistluseelne ja –järgne kaalumine – vahe oli 3 kg ehk ca 22 000 kcal.

Alljärgnevalt loetlen siinkohal ära ka toidu, mida sõin:

1. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, kummikommid, chia seemned, goji marjad, Coca-Cola, elektrolüütidega SIS spordijook, apelsini- ja greibimahl, kiirsupp ja – nuudlid, rosina-pähkli segu, soolakapslid, smuuti, M&M šokolaadikommid, maasikas tumedas šokolaadis.

2. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, chia seemned, goji marjad, Coca-Cola, elektrolüütidega SIS spordijook, apelsini- ja greibimahl, kiirsupp ja – nuudlid, soolakapslid, smuuti, M&M šokolaadikommid, tee meega, juust, banaan.

3. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, chia seemned, goji marjad, elektrolüütidega SIS spordijook ja H5 spordijook, täisterasai maapähklivõiga, soolakapslid, smuuti, M&M šokolaadikommid, Belvita küpsised.

4. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, datlid, täisterasai moosiga, kohv suhkruga, Goji marjad, chia seemned, avokaado, kiirsupp, melon, wrap juurviljadega ja wrap kanalihaga (see oli toetustiimi lõunasöök, mille nahka panin, et vähegi täiskõhutunnet saada), glükoositabletid, kummikommid, tee suhkruga, natukene Coca-Colat, kakao, soolakapslid, munanuudlid tomatipasta ja maisipallidega.

Kasulikud toitumisnõuanded mitme päeva pikkusteks ultrakatsumusteks:

• Muuda/täienda menüüd päevade lõikes ja hoia lai toiduvalik alati nähtaval kohal – kuigi Inglismaa võistluse ajal ma seda veel ei teadnud, on hea, kui järgmise päeva menüü erineb märkimisväärselt eelmise päeva omast, sest vastasel juhul võib tekkida hetki, mil pakutavast toidust kohe mitte midagi ei sobi. Ülimalt oluline on ka toidu nähtaval kohal hoidmine – mõistlik oleks toitu lasta serveerida suurel kandikul nagu seda mulle Inglismaal tehti (vt fotot). Nimelt võistluse ajal oled sa nii omades mõtetes ja kuhjuva väsimuse tingimustes, et sul ei tule endal meelde midagi tahta. Selle heaks näiteks on Ungari võistlus, mil Priit teavitas mulle rattasõidu ajal, et läheb poodi, ning küsis, kas mul on mingeid toidusoove. Ma ütlesin talle, et toogu vett :) (selle puudust aga meil ei olnud).

Teise unustamist illustreeriva näite saab samuti tuua Ungari võistluselt, mil ma ca 100 km enne rattaetapi lõppu juba tundsin isu soolase nuudlisupi järele. See mõte meenus mulle alati siis, kui olin toidupunktist eemal, mitte kordagi aga toetustiimiga kohtudes. Alles vahetusalast jooksuetapile minnes sain oma soovi lõpuks toetustiimile edastada ning ca neli tundi hiljem sain kauaoodatud nuudlisupi kätte.

• Coca-Cola tarvitamist alusta võistluspäeva teises pooles – see on suurepärane energiaallikas ja maitseb hästi, kuid kui alustada selle tarvitamist kohe alguses, võib see hiljem (mil teiste toitude söömine on juba raskendatud) vastu hakata ning siis on keeruline vajalikku energiat kätte saada. Ultratriatlonite puhul olen üritanud Coca-Cola tarvitamise jätta jooksmise ajale, sest joostes võib tahke toidu alla saamine olla oluliselt keerulisem või lausa võimatu, samas jooksmine on kõige rohkem energiat nõudev tegevus. Näiteks Inglismaal ei tarvitanud ma Coca-Colat enne jooksma asumist, samas jooksu ajal sai esimesel kahel päeval seda peaaegu kaks liitrit joodud.

• Soojad ja soolased toidud/joogid maitsevad jahedates tingimustes suurepäraselt ja on heaks vahelduseks magusale. Lisaks tekitavad need soojatunde, millest saad vaimujõudu ammutada. Jahedates oludes sooja toidu saamine on võrreldav märgade jalatsite kuivade vastu vahetamisega.

• Korralik toit rattasõidu ajal. Esimesel kolmel päeval ma sooja lõunasööki ei söönud, vaid katsusin enda toiduga läbi ajada. Neljandal päeval, kui energiapuudus andis igalt poolt tunda, sõin ma oma toetustiimi lõunasöögi ära (nad ise pakkusid:)). See maitses kirjeldamatult hästi ning see oli esimene kord, mil ma võistluse ajal sain täiskõhu tunnet tunda. Hiljem võistluse võitja Mattiga suheldes sain teada, et tema sõi igal võistluspäeval lisaks oma muule toidule ka kosutava lõunasöögi.

Toitumine troopilises kuumuses toimunud Ungari ultral

Toitumise kohapealt on suur vahe, kas võistlus toimub 30 kraadises või 37 kraadises kuumuses. Eelmisel aastal 30 kraadises kuumuses Ungaris võisteldes sain teada, et tahke kuivemapoolse ning magusa toiduga suurt peale midagi hakata ei ole. Toit peab olema võimalikult mahlane ja pigem neutraalne kui magus.

Tookord kasutasin ujumise ja rattaetapi ajal palju mineraliseeritud ja vitaminiseeritud vett ning Coca-Cola lasin käiku alles jooksu ajal. Sel aastal tervitas meid võistluspäeval kuumus, mille taolist ma varem trennides ja võistlustel kogenud ei olnud.

Kui alguses tundus toitumine klappivat (s.o. värskelt pressitud apelsinimahl, spordijook ja geelid ujumise ajal), siis rattaetapil valitseva hingematva kuumuse käes kahanes mu söögiisu peaasjalikult paarile komponendile – arbuus, Coca-Cola ja soolakapslid. Hiljem selgus, et võistluse ajal sai tarbitud kolm keskmise suurusega arbuusi, väga mitmeid liitreid Coca-Colat ja vähemalt paarkümmend soolakapslit. 

Kuna arbuusi ja Coca-Colat sai manustatud terve rattasõidu aeg, siis juhtuski see, mida karta võis – jooksmise ajaks oli neist isu täis ning enam neid lihtne kurgust alla saada ei olnud. Seepärast üritasin täiendavat energiat ammutada nuudlisuppidest, Red Bullist ja kummikommidest, kuid puhas (sh gaasiga) vesi maitses ikkagi kõige paremini.

Õnneks Ungari ultra ei olnud nii pikk, et probleemid toitumisel saanuks tõsisemat mõju avaldada. Kuna mu treeningperioodi toitumine oli kvaliteetne ja korras ning seega keha vajalike ainete ja vitamiinidega ultrakatsumuseks hästi varustatud, siis oli mul võimalik see võistlus edukalt lõpetada. Pikema katsumuse korral ma nii lihtsalt pääsenud ei oleks.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et juba teist korda järjest on arbuus mind kuumades oludes võisteldes päästnud halvimast ja võimaldanud end maksimaalselt realiseerida.

Kohe pärast võistlust sai toetustiimile öeldud, et arbuusi ja Coca-Colat ma pikka aega näha ei taha. Selgus, et valetasin. Colaga tegin taas tutvust juba järgmisel päeval ning allesjäänud ja koju kaasa toodud arbuusile panin päkad silma juba kolm päeva hiljem.

Kuu ajapärast toimuval Leedu ultratriatlonil saan seniõpitut uuesti praktiseerida ning loodetavasti seekord ei suuda ilmtaat mind ebameeldivalt üllatada.