kolmapäev, 29. oktoober 2014

Mida pikem distants ja mida raske katsumus, seda rohkem tuleb kõikvõimalikele (pisi)aspektidele tähelepanu pöörata. Ka kõige väiksemgi hooletus ja teadmatus toob ultrasporti harrastades kaasa väga ebameeldivaid tagajärgi, mis võivad selle niigi raske proovilepaneku muuta väga raskeks kannatuseks. 

Selles postituses kirjutan sulle oma erinevatelt ultravõistlustelt saadud valusatest õppetundidest. Kõik need õppetunnid oleksid võinud olla olemata või valutumad, kui oleksin teatud aspektidele osanud kohe alguses tähelepanu pöörata. Loodetavasti on sul neist ultraspordiga tutvust tehes kasu. Samas on nende õppetundide uuesti läbi analüüsimine ja siia kirja panemine hädavajalik meeldetuletus ka mulle endale ning seda just vahetult enne tulevase laupäeva katsumust Haanja 100 km jooksul. Kohe mitte ei tahaks seal eelmise aasta vigu korrata ning võistlust plaanitust lühemaks teha.

Etteruttavalt märgin, et see postitus on oluliselt pikem kui tavapäraselt, kuid ei näinud mõtet sellest väga pealiskaudselt kirjutada või mitme postitusena esitada. See eest olen üritanud seda postitust piisavalt liigendada.

Võistluseks treenimisel tehtud vead

- mäest laskumise treenimine

Mägistes tingimustes toimuvateks ultrajooksudeks treenimisel ei pea sa muretsema mitte niivõrd mäkke tõusmise, vaid eelkõige mäest laskumise treenimise pärast. Nimelt laskumisel saavad jalad tohutut koormust, mis kiiruse kasvades aina suureneb. Selleks et kiirust kontrolli all hoida, tuleb sul jalgadega hoogu kogu aeg pidurdada. Hoo pidurdamine on äärmiselt koormav reielihastele ning vastava treeningu puudumisel võid sa oma jalad paarikümne minutiga täiesti läbi küpsetada. Kui see juhtub, siis pead arvestama, et sellest hetkest kuni finišini sa enam lihasvalust ei pääse. Näiteks Ultra Trail du Mont Blanc (UTMB) võistluse raames on pikim non-stop laskumine kusagil 12 km, mille käigus laskutakse 2200 m kõrguselt 800m kõrgusele. Seega keskmine kaldenurk on 11.7 protsenti ning minul võttis see laskumine aega ligikaudu tunni. Pärast seda hakkas enneolematu kannatamine ja see kestis veel kusagil 18 tundi, kuni saabus päästev finiš. Valu aga finišijoone ületamisega ei kadunud, vaid aina kuhjus ning esimesi taandumise märke oli tunda alles 3. võistlusjärgsel päeval. Minu suurim viga selleks võistluseks valmistumisel oli see, et ma ei teinud võistlusele eelnevalt ühtegi treeninglaagrit mägedes.

- pikemad treeningud on hädavajalikud

Pingutused ultravõistlustel võivad ajaliselt kesta kümneid tunde või koguni päevi, mistõttu oleks mõistlik katsumuseks valmistumisel teha ka ajaliselt pikki trenne. Siinjuures ei ole tähtis pikkades trennides läbitud kilomeetrite arv või intensiivsus. Näiteks ultrajooksuks valmistumisel võib pikem trenn hõlmata endas nii ainult jooksmist, rahulikku jooksu / kõndimist segamini või ka ainult kiiremat matka. Esimeste ultrajooksude ajal olid mul pikemad trennid pigem tagaplaanil ja seetõttu saabusid esimesed rasked hetked juba suhteliselt võistluse algfaasis. Seevastu Ungari ultratriatloniks olin esikohale tõstnud just pikad treeningud, mis tagas selle, et võistlusel mul füüsiliselt raskeid hetki ei tekkinud ja  sain võistlust algusest lõpuni nautida. Pikkade treeningute üheks heaks näiteks on ka minu esimene 7 km pikkune treeningujumine. Nimelt pärast seda ujumist oli mul õlalihased 2 päeva täiesti läbi ning käte tõstmine valulik ja vaevarikas. Kui oleksin aga jätnud oma esimese pika ujumise võistlusolukorda, ei oleks olnud mõeldav eraldistardiasendis järgnevad 360 km rattaga sõita.

- ära puhkamisega enne võistlust liiale mine

Võistluseks välja puhkamine on küll vajalik, kuid puhkamine võiks välja näha pigem treeningmahu kui treeningkordade vähendamises. Oma eelmise aasta treeningpäevikust nähtuvalt tegin 12 päeva enne Haanja ultrat kokku kõigest 70 km jooksu ja päris mitu päeva olid trennivabad. Seda pean tagantjärele aga üheks oluliseks põhjuseks, miks Haanja ultra eelmine aasta ebaõnnestus. Käesoleva hooaja ultravõistlusteks olen lähenenud hoopis vastupidise nurga alt ning seni on see ennast täielikult õigustanud. Näiteks laupäeval toimuvaks Haanja ultraks on plaanis 12. eelneva päevaga joosta kusagil 175 km ning piirduda ainult ühe puhkepäevaga.

- selgita välja võistlustrassi raskus, profiil ja eripära

Seda on alati mõistlik teha, kui võistlus ei toimu sulle juba tuttavas kohas ja tingimustes. Kõik minu senised 7 ultrakatsumust on toimunud täiesti erinevates, ning mulle tundmatute tingimustega kohtades. Alguses ma raja kohta väga põhjalikku eeltööd ei teinud ja see maksis mulle ka väga mitmel korral valusalt kätte. Näiteks olen ma valinud võistluseks täiesti valed jalanõud ja pidanud seetõttu Portugalis toimunud äärmiselt vihmastes tingimustes ultrajooksul korduvalt kukkuma ning väga järskudel (kaldenurgad 50% kandis) ja porist libedatel laskumistel lausa tagumiku peal alla laskma. Viimane suurem apsakas oli mul aprillikuisel Lanzarote ultrajooksul, kus minu üllatuseks kulges osa rada paksus pisikesi kivisid meenutavas laavatolmus (vt video) - vaatamata sellele, et iga natukese aja tagant olin sunnitud jalanõud jalast ära võtma ja kiviklibust tühjaks valama, õnnestus neil kividel ka mu varbasokkidesse "pugeda", mille olemasolust sain teada alles pärast võistlust sokke jalast võttes ja arvukaid ville silmitsedes. See kõik oleks olnud olemata, kui oleksin teadnud kasutada jalatsikatteid.


Pärast neid ebaõnnestumisi olen ultravõistlusteks valmistumisel teinud alati raja kohta põhjalikku taustatööd. Selleks on tohutu abi Internetist, sest enamuste võistluste kohta võib leida YouTube´st varasemate aastate osalejate videosid ja tähelepanekuid, samuti on võimalik välja selgitada selle piirkonna ilmastikutingimused sel aastaajal. Usun et nii mõnigi on kogenud, kuidas palavates tingimustes toimuv võistlus võib kõik su plaani täielikult ära rikkuda, kui sa ei ole nendes tingimustes võistlemiseks ette valmistatud (st palavates tingimustes ka treeninud).

Varustusega seotud õppetunnid

- võistlusjalanõude suurus

Ultrajooksudel olen korduvalt pidanud kannatama väikestest jalanõudest tingitud ebameeldivusi, mille kõige tõenäolisemaks tagajärjeks on varbaküünte alla verevalumite tekkimine ja hiljem nende küünte äratulemine. Asi ei ole mitte selles, et võistlusjalanõud mulle juba stardis väikesed oleksid, vaid sõltuvalt inimese eripärast ja katsumuse tingimustest võivad jalad võistluse ajal n-ö paisuda. Kuigi mu jalanumber on 42, olen maastikul toimuvatel ultrajooksudel kasutanud 43 1/3 suurusega võistlussusse, kuid mägistes tingimustes on ka see suurus väikeseks osutunud. Seepärast olen otsustanud järgmisena katsetada veel suuremaid (nr 44) trail jooksujalanõusid. Tähele tuleb panna aga seda, et jalatsite numbrid tootjate lõikes kõiguvad väga palju. Mina jälgin, et jalanõud oleks varvaste juurest vähemalt suure pöidla jagu suuremad ja tulenevalt mu jala eripärast ka parasjagu laiad.

Sama lugu kehtib ka rattakingadega. Nimelt kuni käesoleva ajani kasutasin rattakingi suurusega 43, kuna aga mu järgmised rattakingad on Mavic toode, siis sobiv suurus algab vähemalt 44-st.

- kompressioon varvassokid

Otsimaks lahendust, kuidas ära hoida võistluse ajal varasemalt tekkinud ville, otsustasin proovida ultrajooksjate poolt soovitatud kompressioon varvassokke. Kasutasin neid Ungari ultratriatloni ajal ja mingeid ville ei tekkinud ning jalad olid võistluse lõppedes heas seisus. Seega laugetes tingimustes toimuvatel ultrajooksudel on need end õigustanud. Peagi katsetan järgi selle ka mägisemates oludes.

Kasutasin neid samu sokke ka Tartu linnamaratonil ning selgus, et väga kiire ja intensiivse jooksu korral ei osutunud need mõistlikuks valikuks. Nende sokkidega õnnestus mul maratonijooksus üle pika aja varbale korralik vill saada.

- võistluse ajal jalanõude vahetamisest

Üldjuhul ultravõistlustel esiotsas jooksvad võistlejad oma jalanõusid ei vaheta, kuid seda võimalust tasuks teatud juhtudel kaaluda. Näiteks siis, kui võistlus toimub märgades ilmastikuoludes või kui oled võistlustrassil jalad kusagil kogemata märjaks saanud, annab kuivade jalatsite ja sokkide jalga tõmbamine sulle väga palju energiat ja vaimujõudu juurde - kohati lausa n-ö uue hingamise. Samuti on mõistlik jalanõusid vahetada, kui võistluse käigus ilmnevad probleemid (nt jala paisumise korral hakkavad need väikseks jääma või lihtsalt kipuvad lagunema). Kuigi juba oma esimesel ultrajooksul Soomes, oli mul üks paar jalanõusid lisaks, sain peagi aru, et ka kahest paarist ei pruugi piisata. Portugalis rasketes tingimustes ja keerulistes ilmastikuoludes vahetasin tervenisti kolmel korral jalanõusid ning oleks ka veel vahetanud, kui oleks olnud, mida mida vahetada.

Nüüdseks olen teada saanud, et kõrgmäestikus toimuvatel ultrajooksudel kasutavad osad jooksjad mäkke tõusmisel ühtesid ja pikkadel laskumistel teisi (põrutust oluliselt vähendavaid) jalanõusid. Pean seda kaalumist ja katsetamist väärivaks mõtteks, kuid see eeldab, et ma olen võimeline lisa paari jalanõusid endale seljakotti ära mahutama. Näiteks UTMB võistlusel on korraldajate poolt ette nähtud kohustuslikkude asjade nimekiri sedavõrd pikk, et mul tekkis ainuüksi kõige selle nõutava varustuse oma 15-liitrisesse seljakotti mahutamisel suuri raskusi.

- jooksukeppide kasutamisest

Mägedes toimuvate ultrajooksude eel oled alati raske valiku ees, kas kasutada jooksukeppe või mitte. Valiku tegemise muudab raskeks see, et võistlustel kehtib üldjuhul lihtne reegel, et kui otsustad jooksukeppide kasuks, siis tuleb sul need endaga kaasas hoida võistluse lõpuni (kasutad sa siis neid või mitte), ning kui otsustad ilma nendeta võistelda, siis vahepeal sa neid endale kusagilt hankida ei tohi. Nõustun täielikult korraldajate soovitusega kasutada jooksukeppe, sest mäkke ronimisel on neist kindlasti palju abi. Samuti on need suureks abimeheks neile, kes ei tunne end veel mägedes liikudes ja laskumistel kindlalt. Seega oma esimestel mägiultratel on nende kasutamine pigem kasulik kui kahjulik. Samas, mida rohkem sa mägedega sina peale saad ja mida paremas füüsilisse vormis oled, seda rohkem tekib kiusatus neid mitte kaasa võtta.

Juhul kui sa veel seda ei tea, siis jooksukepid ja käimiskepid ei ole päris üks ja sama - st mõlema funktsioon on küll üks, kuid tohutu vahe on raskuses ja mugavuses. Oleksin äärepealt oma senisele raskeimale katsumusele läinud tavaliste käimiskeppidega, kuid õnneks võistlusele eelneval päeval avastasin expo´lt tootja Black Diamond võistluskepid. Nende kergust, mugavust ja kokkupakitavust peab lihtsalt oma käega kogema, et aru saada, milline üüratu eelis on neil tavaliste käimiskeppide ees.

Toitumisega seotud õppetunnid

- korraldajate pakutav menüü 

Üldjuhul avaldavad ultravõistluste korraldajad ürituse kodulehel menüü, millist toitu nad toidupunktides pakuvad. Kindlasti tutvu sellega ja veendu, et seal pakutav langeb kokku ka sinu treeningul katsetatud menüüga. Näiteks mulle korraldajate poolt pakutavast valikust ei piisa ning ma võtan alati ka oma enda söögi ja joogi kaasa. Pealegi tuleb paratamatul arvestada tõsiasjaga, et osavõtjate poolest väiksematel ultravõistlustel ei ole korraldajal palju rahalisi võimalusi, et tagada osalejatele väga mitmekülgne ja enamuste maitseeelistusi hõlmav toitlustus.

Ultravõistlustel toitumise võtsin eriliselt tähelepanu alla pärast valusat kogemust eelmise aasta Laulasmaa ultral, mil olin plaanitud 169 km asemel sunnitud piirduma 105 km läbimisega. Nimelt mingil hetkel jooksu käigus tekkis mul raskusi pakutud toidu söömisega, toit enam sees ei püsinud ning mõne aja pärast ei kannatanud enam midagi süüa, ilma et see oleks kohe ülesse tagasi tulnud. Pärast seda hetke ammendusid kõik energiavarud sisuliselt hetkega ning paari tunni pärast oli mul raskusi isegi käimisega. Seega ainuvõimalik lahendus oli edasine võistlemine lõpetada.

Minu hinnangul on toitumisega alt minek üks kõige tõenäolisemaid ultravõistluse katkestamise põhjuseid.

- üksnes geelidega kaugele ei jõua

Kuigi ma esimestel ultratel tarvitasin spordigeele päris palju, siis peagi sai selgeks, et ainult geelidega ma mitmekümne tunni pikkuseid ultravõistlusi läbida ei suuda, rääkimata hea tulemuse tegemisest. Näiteks jäi mul esimesel ultral geelidest toitumisel kurgulagi nii valusaks, et veel mitu päeva andis valu neelates tunda. Samuti täheldasin, et mida kauem ainult geele tarbida, seda imelikumaks ja kõhedamaks läks olemine seesmiselt. Kui lugesin ultrajooksjate kohta, kes võistlustel tehistoitu üldse ei tarbi, otsustasin ka enda menüüd kohendada ja vähendada geelide tarbimine miinimumini. Ungari ultratriatlonil tarbisin ma üksnes ühe geeli ja seda alles 15. võistlustunnil jooksmise alguses, kusjuures spordijooki ei tarbinud ma tilkagi, vaid jõin enamuse ajast vitaminiseeritud vett ning apelsinidest ja greipidest pressitud värsket mahla.

Seega hetkel lähtun põhimõttest, et pikematel ja vähem intensiivsema pingutusega võistlustel katsun enamuse ajast toituda tavalistest toiduainetest, lühematel ja intensiivsematel (selliseks võistluseks pean nt Haanja ultrat) võistlustel on spordigeelide osakaal veidi suurem, kuid kindlasti söön ka palju tavalist toitu. 

- märgi võistlustel tarbitud söögi ja joogi kogused üles

Esimesel ultravõistlusel ma endale märkmeid tarbitud koguste kohta ei teinud, sest arvasin, et küll mul enam-vähem see hiljem meeles on. Paraku see nii ei ole ning kui sa peagi pärast võistlust seda üles ei tähelda, siis järgmise võistluse eel oled sa suhteliselt sarnases olukorras kui esimesel korral - teadmata mida ja kui palju võistlusele kaasa võtta.

Samas tuleks üles märkida ka kuidas see toit sulle sobis, kas teda oli kerge manustada ja kui kiiresti see vastu hakkas. Näiteks olen enda kohta teada saanud, et magusat toitu ei suuda ma väga pikka aega järjest tarbida ja eriti veel kui tegemist on ühe ja sama toiduainega. Samuti on mul tõsiseid probleeme magusa ja energiarikka toidu alla saamisega palavates tingimustes toimuva võistluse käigus. Kuumadel ilmadel olen end jaoks avastanud arbuusi, mida ma võin kilode kaupa alla kugistada. Soolaste toitutega on oluliselt lihtsam, vähemalt ei teki nende suhtes nii kiiresti vastumeelsust.

Seega, mida kirjuma toidulaua sa oma meelepärastest ja treeningtingimustes testitud toitudest kokku paned ning neid korrapäraste vahedega tarbid, seda nauditavamaks ja meeldejäävamaks kujuneb su katsumus.

Järgmise aasta maikuus on mul kavas võistluseks toitumise osas koostada detailne ja täpset kaloraaži sisaldav söögiplaan päevade lõikes ette valmis ning jälgida, et omandatav energia oleks kulutatud energiaga võimalikult bilansis. Eks siis hiljem annan teada, kas ja kuidas see mul õnnestus. 

Võistluse ajal omandatud teadmised

- väldi seisakuid

Äärmiselt oluline on olla pidevas liikumises ning seisakud peaksid olema lühikesed ja seotud eelkõige kas söömise, riiete vahetamise või keha kergendamisega. Iga pikem paus muudab uuesti liikuma hakkamise raskeks ja suurendab katkestamise tõenäosust. Minu jaoks on juba enam kui minutiline seismine liiast, v.a. mägedes toimuvad ultrajooksud, kus toitumispunktid võivad paikneda 2-3 tunniste vahede kaugusel - sellisel juhul kulub mul veidi rohkem aega seljakoti sisu täitmisele, kuid ka siis peaks paari minutiga hakkama saama.

- varustuse pakkimisest 

Ühe rumaluse ja läbimõtlematusega sain ma hakkama Portugali ultrajooksuks valmistumisel. Nimelt varasemalt oli ultravõistlusel mind saatnud hea ilm. Portugalis seevastu hakkas vihma sadama juba stardis ning sadu kesti rohkem kui 10 tundi. Kuigi olin kõik vajaliku ilusti seljakotti pakkinud, ei olnud ma riideid eraldi väikestesse kilekottidesse pannud, mistõttu varsti pärast starti olid kõik mu vahetusriided läbimärjad. Õnneks oli mul raja ääres ka abiline kaasas, kes need riided autos soojapuhuri abil siis ära kuivatas ning võistluse teises pooles kätte toimetas.

Teine oluline õppetund on olnud see, et varustust seljakotti pakkides tuleb põhjalikult läbi mõelda nende asjade kasutamise järjekord. Ei olnud just harvad need juhud, mil vajasin seljakotist midagi, mis asus täiesti koti põhjas.

- alati tuleb olla 100% keskendunud

Kes on kõrgmäestikus matkamas käinud, see peaks teadma, kui tähelepanelik pead sa igal sammul olema. Väiksemgi tähelepanematus lõpeb heal juhul ehmatusega, tihtipeale jala väljaväänamise või koguni luumurruga ning halvimal juhul mäe külgepidi alla libisemise või kukkumisega. Seepärast peaks olema kõigile mõistetav, miks korraldajad ei luba kuulata muusikat ning nõuavad vile ja täis akuga telefoni olemasolu.

Kuigi ma ei harrasta kunagi sporti tehes kõrvaliste asjadega tegeleda (nt kuulata muusikat), olen pidanud päris mitmeid libastumisi ja väiksemaid kukkumisi üle elama. Peaasjalikult on need olnud tingitud tähelepanu hajumisest - nt olen joostes jäänud ka mõnda ilusamat vaadet imetlema. Seega, kui osaled mägiultral, siis sulle avanevate suurepäraste vaadete nautimiseks jää hetkeks seisma või kõnni rahulikumalt.

- võistlustrassiga tutvumine

Ultratriatlonite puhul toimub nii ujumine, ratas kui ka jooks üldjuhul suhteliselt väikestel ringidel, mistõttu võistlustrassiga mittetutvumist ei vabanda küll miski. Soovitav on osaleda korraldaja poolt paar päeva enne võistlust läbiviidaval rajaga tutvumisel.

Erinevalt ultratriatlonist toimuvad paljud mägised ultrajooksud kas ühel trassil erineva algus ja lõpp-punktiga, ühel väga suurel ringil või mõningatel kümnetesse kilomeetritesse ulatuvatel ringidel. Seega ei ole nendega eelnevalt tutvumine tihtipeale võimalik. Sellisel juhul on korraldajad võistlustrassi väikeste vahemaade tagant ära tähistanud ning kui võistluse ajal sa minuti või paari jooksul tähist ei märka, võib see tähendada, et oled rajalt eksinud. Mõistlik on siis minna tuldud teed tagasi, kuni näed jälle tähiseid. Asjadele tuleb läheneda ka loogiliselt, st kui rajal mingeid hargnevaid teid ei esine, siis pole reeglina ka põhjust pidada end eksinuks. Liikudes teiste võistlejate järgi tuleb samuti ettevaatlik olla, olen selliselt toimides ise korduvalt mägedes õigelt rajalt kõrvale kaldunud.

Omaette probleem on see, kui korraldaja poolt on rada halvasti tähistatud või kui teed juhatavad sildid on näiteks tuule (vms põhjusel) tõttu kaduma läinud. Täpselt sellisesse olukorda sattusin ma aprillikuus toimunud Lanzarote ultrajooksul, kus raja halva tähistuse tõttu eksisin rajalt vähemalt neljal korral. Mäletan sellest tingitud emotsioone hästi ka veel täna - olin maruvihane ja kirusin korraldust nii kus jaksasin, sest eksimustest tingitud ajakaotus kokku oli vast kusagil 20 minutit.

- katkestamisest on kerge saama harjumus

Kui ultravõistlus kujuneb raskemaks katsumuseks, kui algul arvata oskasid, siis vaatamata sellele, tuleb üritada alustatu lõpetada. Katkestamist tasuks kaaluda eelkõige siis, kui jätkamine kujutaks reaalset ohtu tervisele. Olles aga mingil põhjusel pidanud katkestama, on minu arvates äärmiselt oluline järgmisel katsumusel kindlasti lõpetada, sest muidu võidki sattuda katkestamiste oravrattasse. Räägin seda Laulasmaa ja Haanja ultravõistluste järgselt kogetu pinnalt. Nimelt mõlemal eelnimetatud võistlusel ei läbinud ma algselt plaanitud distantsi, mistõttu minu jaoks tähendas see katkestamist. Samas nii Laulasmaale järgnenud võistlusel kui ka pärast Haanjat kavas olnud Lanzarote ultrajooksul olid mul esimeste raskete momentide tekkimisel katkestamise mõtted kiired tekkima.

Põhjus, miks katkestamisel on kõige suurem negatiivne mõju just järgmisele katsumusele, peitub minu arvates selles, et käsil oleval katsumusel tulevad kõige kergemini meelde ja esile just viimati läbi tehtud katsumusel kogetud emotsioonid, raskused, kordaminekud ja möödalaskmised. Kui viimasest korrast aga midagi head meenutada ei ole, on raskuste tekkimisel keerulisem tahtejõudu ja eneseusku ammutada.

Minetused taastumisel

- finišijärgne toimetamine 

Võistluseks valmistumisel soovitan hoolikalt läbi mõelda ka finišeerimisjärgse tegevuse, sest kohe pärast katsumust ei pruugi sul olla selleks jõudu, tahtmist ja võimalust. Eelkõige on minu jaoks oluline, et mul oleks (väga) soojad riided ja meelepärane söök/jook kohe mind ootamas.

- taastumisprotsessidega alustada võimalikult kiiresti ja samas ka ettevaatlikult

Valutavate jalalihaste kiireks taastumiseks olen kasutanud jääkülma vett, mis taandab kiiresti põletiku lihastest. Samas pärast Lanzarote ultrat tegin selliselt toimides ka suure vea, kui otsustasin võtta kuuma sauna ja siis ronida kaelani väga külma vette ning selliselt vaheldumisi kuni kolm korda. Kuna keha oli pingutusest niigi nõrk, ei suutnud organism kuuma ja külma vaheldumisega enam toime tulla, ning enne kui ma SPA-st koju jõudsin, oli mul kõrge palavik tekkinud. Seega järgmised kolm päeva pidin ma lisaks valutavatele lihastele ka 40-kraadise palaviku toime tulema.

- liigutamine on parim taastaja

Kui sul on valida, kas olla päev läbi valutavate jalgadega kodus diivanil või minna rahulikule pikemale jalutuskäigule, soovitan viimast. Minu jaoks on kõige pingelisemad ja vaevarikkamad taastumised olnud just need, mil ma olen otsustanud koduseinte vahele jääda. Iseenesest oleks ujumine üks parim tegevus, kuid ma ei ole ise seda seni harrastanud just võimaliku haigestumise tõttu. Täpselt selliselt toimisn ma ka Tartu linnamaratonile järgneval päeval, jalutades rahulikult 21 km - ülejärgmiseks päevaks ei olnud enam arugi saada, et maratoni oleks jooksnud.

Selle pika blogipostituse lõpetuseks soovitan alati võimalusel võtta ühendust inimesega, kes on sama või sarnaseid katsumusi juba läbinud, sest tõenäoliselt avastad asju, millele sa kogemuste puudumise tõttu lihtsalt ei oska tähelepanu pöörata.



Posted on kolmapäev, oktoober 29, 2014 by Unknown

10 comments

teisipäev, 21. oktoober 2014

Lõppevale hooajale täna tagasi vaadates ja seda varasematega võrreldes on märgata väga suurt arenguhüpet. Kui nüüd küsida, millest see arenguhüpe on tingitud, siis vastus peitub minu arvates just toitumises. Nimelt veidi enam kui aasta tagasi tegin ma oma söömisharjumustes kardinaalseid muutusi, mis väga üldistatult seisnes selles, et hakkasin vaid taimset toitu sööma. Otsustasin taimset toitumist proovida, sest olin lugenud ja kuulnud paljudest ultrajooksjatest, kes sellist toitumist praktiseerisid. Ikka ja jälle toovad nad esile oma toitumise kui suurepärase tulemuse tagaja ja hea enesetunde allikana. Täna võin öelda, et minule see sobib ja on end igati ära õigustanud.

Selle postituse eesmärk ei ole kedagi üles kutsuda lihatoitudest loobuma, küll aga soovin sulle näidata taimse toitumise olulisust kiirel taastumisel. Selleks tegin ma tabeli kujul kättesaadavaks loetelu toiduainetest, mida ma söön, näidates ühtlasi ära, milliseid ja kui suurtes kogustes vajalike vitamiine ja mineraalaineid need sisaldavad.

Esmalt aga veidi sellest, mida see suur arenguhüpe siis endast kujutab, sest loodetavasti seeläbi õnnestub mul sind veenda, kui suur osa mängib toitumine edukas ja kiires taastumises. Käesolev hooaeg oli varasematest erinev nii treeningmahtude, tulemuste kui ka enesetunde mõttes. Sellel hooajal suutsin lõpuks alistada 7 aastat tagasi maratonijooksus tehtud isikliku rekordi ning seda tervenisti kahel korral. Kusjuures nii Lanzarotel kui ka Tartu linnamaratonil osalemised olid minu jaoks treeningvõistlused, mitte hooaja põhisündmused. Uus rekord sai joostud ka märtsikuus toimunud poolmaratonil, olles samal päeval kõigest kaks tundi varem eelmise trenni just lõpetanud.

10. km jooksudel toimus isikliku tippmargi parandus lausa kolmel korral ja minu jaoks uskumatutes olukordades. Nimelt kõigile neile jooksudele oli eelnenud kas raske treeningtsükkel või -võistlus. Seepärast olin meeldivalt üllatunud, kui suutsin kõigest mõned päevad pärast augustikuus Alpides viie järjestikuse päevaga läbitud viit maratonidistantsi joosta Kiili duatloni raames 10 km ajaga 34.33. Kuid sellega üllatused minu jaoks ei piirdunud, sest uut enam kui minutilist rekordiparandust ei osanud ma möödunud nädalavahetusel Saaremaa 3. päeva jooksu esimesel etapil küll oodata, arvestades, et viimasest raskest pingutusest Tartu linnamaratonil oli möödas kõigest 12. päeva.

Kui nüüd triatloni juurde tulla, siis sisuliselt iga võistlus tähendas ka uut isiklikku rekordit. Siinkohal tahaksin aga esile tõsta just oma võistlusjärgse enesetunde. Nii Lanzarote IM kui ka Ungari ultratriatloni finišis olin väga heas seisus ning miski olekus ei andnud märku katsumuse raskusest. Taastumine Ungari ultratriatlonist oli seniolematult kiire - järgmisel varahommikul sai juba esimene kerge jooks tehtud ja nädal aega hiljem sai Tartu Mill triatlonil uus isiklik rekord tehtud.

Kuna taastumised mistahes raskest pingutusest olid sedavõrd kiired, siis otsustasin see aasta Pühajärvel mõlemal päeval võistelda. Kuigi esimese päeva pingutus oli ülimalt intensiivne, ei andnud see järgmisel päeval põhidistantsi tehes kuidagi tunda ning taas minu suureks üllatuseks tuli teisel päeval isikliku rekordi parandus ligikaudu 10 minutit.

Viimaks tõstan esile ka tõsiasja, et kuigi treeningmahud on varasemate aastatega väga palju kasvanud, ei ole mind senini ükski vigastus ega haigus kimbutanud. Samas kui varasematel hooaegadel olid treeningmahtude suurenemisest tingitud haigestumised üsnagi sagedased.

Olen kindel, et kõik eelpool mainitu sai võimalikuks just tänu muudatustele oma söömisharjumustes. Ma ei näe põhust, miks ei peaks ka sul sellest kasu olema. Mulle meeldib asju põhjalikult teha, mistõttu olen peaaegu juba kaks aastat igapäevaselt üles märkinud kõik, mida ma söön. Tänu nn toidupäevikule oli mul võimalus teha sulle kokkuvõttev tabel, milles peaks olema kajastatud sisuliselt kõik toiduained, mida olen viimase poole aasta jooksul tarbinud. Tabelit saad näha ja Exceli failina alla laadida SIIT. Soovi korral võid seda muuta, täiendada ja endale sobivaks kohendada. Kui midagi jääb arusaamatuks või tekib muid tähelepanekuid, siis anna julgelt teada.

Olen selles Exceli failis teinud mitmel lehel ka erinevate toiduainete gruppide lõikes kokkuvõtteid, kust näed, millised toiduained on konkreetse mineraalaine või vitamiini poolest eriti rikkalikud. Sellest nähtub ilmekalt, miks puder või teraviljahelbed on hommikusöögiks suurepärane toit, miks igapäevaselt võiks süüa erinevaid pähkleid ja seemneid ning kui arvukas ja kirju on tegelikult taimetoitlase toidulaud. Tabelist peaks olema lihtne tuvastada, millisest toiduainest võiks olla kõige rohkem abi, kui esineb mingi mineraalaine või vitamiini puudus.




Posted on teisipäev, oktoober 21, 2014 by Unknown

No comments

teisipäev, 14. oktoober 2014

Kuus aastat tagasi Genfi maratonil käies kohtasin seal ühte Eestist just sinnakanti elama kolinud pere (Kristjan, Riin, Mirjam ja Joosep). Tol ajal ei osanud ma küll arvata, et sellest tutvusest saavad alguse suurepärased seiklused ja ettevõtmised minu elus. Sellest ajast peale on mägedes matkamisest saanud minu iga-aastane puhkus. 

Ilma liialdamata võin öelda, et just tänu Kristjanile jõudsin ma ultraspordi juurde, sest just tema oli see, kes rääkis erinevatest ränkrasketest katsumustest, mida prantslased oma kodumägedes korraldavad. Vaieldamatult üks suuremaid ja tuntumaid võistlusi on Ultra Trail du Mont Blanc, mida korraldatakse Euroopa kõrgeima mäemassiivi jalamil kohas nimega Chamonix. Kuna see on sõnulseletamatult ilus paik, väga kergesti ning suhteliselt odavalt külastatav koht, otsustasin käesolevas postituses detailselt ära näidata, kuidas oleks võimalik sul endal soovi korral sinna minna, palju see ligikaudu maksma võiks minna ning mida seal näha ja teha saab. 

Selleks et natukenegi anda teile aimu selle koha ilust ja matkaradade olemusest, laadisin sinu jaoks üles väikese videoklipi (vt võimalusel HD kvaliteediga).


Kuna ma just augusti lõpus taas külastasin seda kohta, siis peaks marsruut, hinnad ja elukallidus saama üsnagi asjakohaselt edasi antud.

  • Reisi ajaline kestvus - minu hinnangul oleks 7. päeva suhteliselt ideaalne, juhul kui sinna- ja tagasireisimisele ei kulu rohkem kui 2 päeva. Sellisel juhul jääb kohapeal olemiseks aega 5 päeva, mis on piisav, ammutamaks mägede värskust, saamaks väljakutsuva füüsilise pingutuse osaliseks ja tegemaks restardi oma argipäevatoimetustele.

  • Lennureisi marsruut - Chamonix´sse reisides olen alati valinud lendude sihtkohaks Genfi. Edasi tagasi lennupiletid on viimase kolme aasta jooksul jäänud vahemikku 250 - 300 eurot. Näiteks see aasta maksis Lufthansa lend Tallinnast Genfi ja tagasi kokku 278 eurot. Tallinnast väljus lennuk kell 6.40 ja Genfis maandus 14.10 (vahepeatus oli Frankfurdis). Koju tagasitulek algas Genfist 6.50 ning Tallinnasse jõudsin 13.25.

  • Lennujaamast Chamonix´sse - mõistlik on valida Genfi lennujaam sihtpunktiks, sest see asub Chamonix´st vähem kui 100 km pikkuse kiirteesõidu kaugusel. Kusjuures transpordi pärast muretsema ei pea, sest lennujaamast on teil võimalik majutuskohta saada AlpyBus nime all tegutseva transpordiga. AlpyBus väljub iga natukese aja pärast ja sõit sihtkohta kestab veidi üle tunni aja. Eelnevalt ette registreerudes on võimalik lennujaamast Chamonix´sse  ja tagasi saada kõigest 53 euroga, kusjuures raha ette maksma ei pea, vaid saab tasuda pärast igat reisi. Samuti on võimalik hiljem alati telefoni teel reisi aegu ümber muuta.  

  • Majutus - ööbimisvõimalusi on seal palju ja igale hinnaklassile. Ise olen alati eelistanud telkimist kämpingus, sest mulle meeldib lageda taeva all ööbida ning sest see on vägagi odav. Kõik korrad olen peatunud kämpingus nimega Camping du glacier d´Argentière. AlpyBus´iga on võimalik lennujaamast otse kämpinguni saada. Selles kämpingus on olemas korralikud tualettruumid, pesemisvõimalused, puhkeruum (kui sa eelistad omavalmistatud toitu süüa laua taga ja katus peakohal). Samuti on seal avatud kohvik-baar, kust saad hommikul nt värskeid saiu ja kohvi osta. Lisaks on seal ka Wifi kasutamisvõimalus neile, kellel on vajadus või kes peaksid tahtma ennast muu maailmaga kontaktis hoida. Maksmine toimub telkide arvu ja suuruse ning inimeste arvu järgi. Näiteks see aasta maksis suur telkimiskoht kahele inimesel 5. ööpäevaks kõik kokku 75 eurot.


  • Söök ja jook - asukohast ja populaarsusest tingituna on sealne elu märgatavalt kallim kui Eestis. Toiduhindade vahe võib olla kusagil 30-40% Eesti kahjuks. Seega piiratud eelarvega inimestel soovitaksin kindlasti toitu osaliselt ise kaasa võtta. Selliselt toimin vähemalt mina ja seda osalt ka oma toitumisharjumuste pärast. Enamus oma söögist valmistan matkapliidi abil matkapriimuses (vt fotot). Olgu märgitud, et gaasiballoone lennupagasisse panna lubatud ei ole. Samas on gaasi võimalik osta kohapealt ja suhteliselt sama hinnaga (ca 8-10 eurot balloon), mis meil Eestis. Näiteks viie ööpäeva jooksul kulub sõltuvalt tarbimisest kusagil 1-2 suuremat ballooni.

  • Reisikindlustus - olen ainult ühe korra algusaegadel kasutanud, kuid enam mitte, sest tunnen mägedes matkates ja joostes ennast piisavalt kindlalt. Samas kui oled esmakordne matkaja, siis võiksid seda kaaluda. Paar aastat tagasi jäid kindlustuse hinnad kusagile suurusjärku 30 eurot. Hind sõltub kindlustatud päevade arvust (kindlusta eelkõige need päevad, mil plaanid matkata), meditsiinikindlustuse tingimustest, matkaradade kõrgustest (nt soovitav on võtta kõrgus kuni 3000m). Kindlasti küsida kindlustusandjalt üle, kas meditsiinikindlustus hõlmab endast ka helikopteriga päästmist, sest kui seda sees ei ole, siis on kindlustusest vähe kasu. Teatavasti tõsise õnnetuse korral on oluline kiire abi, mis mägedes on kättesaadav eelkõige helikopteriga. Samas olen kuulnud jutte, et selle teenuse maksumus võib ulatuda väga mitmetesse tuhandetesse eurodesse.

  • Parim aeg reisimiseks - ühel korral olen ma seal matkamas käinud juunikuu lõpus ja neljal korral augustikuus. Minul on õnneks alati vedanud ilmaga - st enamasti on olnud ilus ilm, paaril korral ka väga palav, kuid vihmast olen sisuliselt pääsenud. Samas tuleb alati olla valmis halvimaks ilmaks, ja seda ka igal matkahommikul moonakotti pakkides. Teatavasti muutub ilma mägedes ettearvamatult kiirest ning hommikusest päikesepaistest võib paar tunniga saada ainult ere mälestus. Samuti ei tohi unustada tõsiasja, et kui päikeselise ilma korral võib all mäe jalamil olla mõnus ja soe, siis 2000 ja kõrgemal merepinnast võib temperatuur vaevu üle nulli ulatuda (lisaks saadab sind kõrgel üldjuhul ka tugev tuul). Ilma ettearvamatuse heaks näiteks on eelnimetatud ultrajooks, mille võistlustrassi on korraldajad pidanud võistluse ajal ilmastikuolude järsu halvenemise tõttu vägagi mitmel aastal muutma, lühendama ning ka võistluse poole pealt täielikult katkestama.

  • Matkamisviisid - olen harrastanud matkamist nii suure seljakotiga, jäädes ööbima mägedesse, kui ka ühepäevaseid matku väiksema seljakotiga. Viimasel juhul olen õhtuks enne pimedat kämpingusse tagasi tulnud. Selliselt toimisin ka viimasel korral, mil kõik päevad oli telk kämpingus püsti ja matkaks ebavajalikud asjad telgis. See võimaldas mul väiksema seljakotiga ja kiiremini matkata ning hommikul ja õhtul ka veel trenni teha. Samuti võimaldas see mul kaasa võtta suure telgi ja täispuhutava madratsi, mis teeb magamise telgis väga mugavaks. Üldjuhul näeb matkapäev välja selliselt, et hommikul valid mäejalamilt välja konkreetse mäe, mille otsa sa siis ligikaudu pool päeva või enam matkad, ning päeva teine pool kulub allalaskumise peale. Olgu siinkohal märgitud, et kuigi mäkke tõusmine võib olla füüsiliselt väljakutsuv, on tõsiseks väljakutseks jalalihastele hoopis alla tagasi tulemine. Oluline on veel teada, et Prantsusmaal ei ole telkimine mägedes lubatud (v.a. kämpingud), mistõttu suure seljakotiga matkamise eelistamisel tuleks esimese matkapäeva õhtuks jõuda seal samas lähedal (ca 10 km kaugusel) asuvasse Šveitsi või mitte ka väga kaugel asuvasse Itaaliasse.

Lõpetuseks tahan ma sulle näidata, millise elujõu ja tervise annab mägedes elamine ja matkamine. Nimelt 2012. a sõpradega matkal olles kohtasime sellist toredat abielupaari (vt fotot), kes olid parasjagu oma igapäevasel jalutuskäigul. Kuigi nende välimus ja olek seda ei reeda, olid nad väga kõrges vanuses ning ka 100 aastat ei paistnud enam mägede ja merede taga olevat.

Kui sa peaksid otsustama sinnakanti matkama minemise kasuks ja sul tekib küsimusi, millele sa siit vastust ei saanud, siis anna julgesti märku ning ma vastan.

Lisan siia ka lingi enda viimase reisi kulude kohta, mis läks kokku maksma 505 eurot. Vt siit.


Posted on teisipäev, oktoober 14, 2014 by Unknown

2 comments

teisipäev, 7. oktoober 2014

Tihtipeale on minult küsitud, et miks just ultrasport? Mida see mulle annab? Selles postituses proovingi sellele raskele küsimusele tagasihoidliku vastuse anda. Samas pean etteruttavalt ütlema, et ultraspordi võlu saab täielikult mõista ainult siis, kui selle ise läbi teed.

Ultrasporti armastan ennekõike seepärast, et:

* see on kasvatanud mu eneseusku ja tugevdanud tahtejõudu

Madal enesehinnag ja vähene tahtejõud on mullegi tuttavad nähtused varasemast. Enesehinnangu tõstmise ja tahtejõu tugevdamise üheks parimaks viisiks pean pidevalt uute väljakutsete võtmist. Ultrasport juba oma olemuselt on väga mitmestki aspektist ennastületav ettevõtmine, sõltumata sellest, kas sa prakitseerid seda esmakordselt või juba pikemat aega. Seega, kujutage ette, mis tundeid võivad teid vallata, kui näitkes pärast 20-tunnist pingutust finišijoone ületaksite. Usun, et nõustuksite, et pärast sellist kogemust ei peaks te enam midagi võimatuks - ja selline suhtumine ei väljenduks mitte ainult sportlikes väljakutsetes, vaid ka muudes eluvaldkondades.


* see on õpetanud mind suurelt unistama ja julgelt tegutsema

Kui ma ei oleks kolm aastat tagasi ultrajooksu juurde jõudnud, oleks ultratriatloni läbimine jäänud minu jaoks avastamata ja teostamata unistuseks. Samuti on lood palgatööst loobumisega - ka see samm oleks jäänud aasta tagasi astumata. Ja mis peamine, ei oleks mu tänased unistused kaugeltki sedavõrd julged.

* see on julgustanud mind olema mina ise

Ultrasporti harrastades olen ma paratamatult veetnud palju aega iseendaga ning uskuge mind, et teiste meele järgi tegutsemine ja toimetamine ning teistelt heakskiidu saamine on viimane asi, mis sel ajal su mõtteis mõlgub.  

* see on kasvatanud mu empaatiatunnet kaasinimeste ja mind ümbritseva suhtes

Enda tõestamine ultraspordis on küll tõstnud palju mu eneseusku ja suurendanud tahtejõudu, kuid see ei ole muutnud mind egoistlikuks ja üleolevaks ega andnud mulle õigust kellegile ülevalt alla vaadata ja kedagi hukka mõista. Pigem läbi oma raskete katsumuste olen õppinud asjadele kõrvaltseisja pilguga otsa vaatama, alati rahulikuks jääma ja ennast teiste olukorda asetama. Üheks hiljuti tehtud avastuseks on see, et ma ei tunne vajadust oma nägemust ja arvamust asjadest teistele peale suruda.

Ultraspordi harrastamine ja selleks treenimine on mind viinud paljudesse suurepärastesse kohtadesse, mille ilu, ainulaadsus, omapära ning puutumatus ei jäta kedagi külmaks. Neis kohtades olles ma mõistan, kui vähe tegelikult on vaja naeratuse suule toomiseks. Minu vaieldamatud lemmikud on mäed, kus juba ainuüksi mõned päevad viibides on võimalik endale kiire restart teha.    

* see on õpetanud kuulama oma keha ja alati seadma esikohale oma tervise

Juba päris mõnda aega ei mõõda ma treeningutel ja võistlustel oma pulssi, vaid tempo valimisel lähtun enesetundest. Samuti olen treeningutel tehtud katsetuste peal välja selgitanud, millist kütust, kui palju ja kui suurtes kogustes keha vajab. Need nimetatud aspektid on ultraspordi lahutamatud osad. Ma ei saa kuidagi nõustuda väitega, jutkui ultrasport oleks tervisele kahjulik. Vähemalt ei ole ma seda kuulnud ühegi ultrasportlase suust, vaid pigem inimesetelt, kes seda ise kunagi harrastanud ei ole. 

* see on vähendanud mu vajadust kindlustunde järgi

Mulle väga meeldib mõte, et tihitpeale on oma unistuste elluviimise üheks suurimaks takistuseks rahuldumine olemasolevaga. Selle mõtte suurepärast edastamist võid soovi korral vaadata siit.

* see on vabastanud mind mitmest pseudohirmust

Näiteks, kui ma viis aastat tagasi avastasin enda jaoks mägedes (pean silmas Alpe ja Püreneed) matkamise ja lageda taeva alla magamise võlud, tundus mulle mõte öösel üksinda mägedes matkamisest ühtaegu nii paeluv kui ka hirmutav ettevõtmine. Samas ei läinud kaua, kui ma juba pidin selle hirmuga silmitsi seisma. Nimelt ei Alpides ega mujal mägedes toimuvaid ultrajookse ei ole võimalik läbida, ilma et sa pimedas mägedes liikuma peaksid. Enda suureks heameeleks avastasin, et see on uskumatult lahe ja võimas kogemus. 

Siinjuures tekkis mul mõte teha kunagi ka postitus mõnest oma lemmik matkamis- ja treenimiskohast mägedes, näidates detailselt kui lihtne, kiire, odav ja meeldejääv see reis võib olla.

* see on õpetanud mind füüsiliste raskustega toime tulema ning avanud ukse uude maailma

Eks paljud teist on ise kogenud maratonijooksu lõpukilomeetritel osaks langevat füüsilist valu jalgades. Öeldakse, et pärast selle hetke tekkimist jõuab lõpuni üksnes seda valu ära kannatades. Võin etteruttavalt kohe ära mainida, et ega sellest valust ei ole pääsu ka ultrajooksude puhul. Erinevus maratonijooksuga on aga see, et kui sa suudad teatud aja valu ära kannatada, siis peagi saab vaim valust võitu ja sul tekib tunne justkui valu annaks järgi. Tõsi, seda küll mõneks ajaks, sest füüsiliselt rasked hetked jäävadki kuni jooksu lõpuni teatud ajavahemike tagant ennast ilmutama. Seda ma nimetangi ühe katsumuse kestel oma võimetepiiri korduvaks nihutamiseks. Kui ei oleks ise kogenud, ei oleks osanud kunagi arvata, et valust tuldlöövate jalgadega edasiliikumisel annab valutunne järgi ja tekib justkui uus hingamine.

see on õpetanud mind elus ettetulevate raskustega paremini toime tulema

Paratamatult tuleb meil elus kogeda tagasilööke ja ebaõnnestumisi, mis külvavad segadus-, lootusetuse- ja allaandmisetunnet. Kõike seda ja palju muudki kogeb ka ultraspordis, kuid selle erinevusega, et sa pead nendega sealsamas, kohe ja otsustavalt tegutsema.  

seda tehes olen kogenud kirjeldamatuid ja uskumatult tugevaid emotsioone

Fakt on, et õnnepisarad on olemas. Need on kerged tekkima enda jaoks millegi väga suurega hakkama saamisel. Neid tagasi hoida ei ole võimalik ja häbeneda ei maksa :). 

Kui sina neid kogenud ei ole, siis äkki võib põhjus olla selles, et sa ei ole sedavõrd suurt eneseületust veel ette võtnud ja läbi elanud. Küll jõuad.








Posted on teisipäev, oktoober 07, 2014 by Unknown

No comments

kolmapäev, 1. oktoober 2014

Mul on hea meel, et oled sattunud lugema mu blogi. Mu nimi on Rait Ratasepp, olen tavaline 31. aastane Tartust pärit noormees, kellele meeldib sportida. Tõsi, tänaseks on spordiarmastus toonud mind ultraspordi juurde. 

Mis see ultrasport siis endast kujutab? Ultrasporti ei nimetaks ma eraldiseisvaks spordialaks, vaid klassikalisest spordialast välja kasvanud tegevuseks, millele lihtsustatult öeldes lisandub distantsiline ja ajaline mõõde. Näiteks traditsoonilist maratoni ületavat jooksudistantsi nimetatakse ultrajooksuks. Ultraspordi üheks huvitavaks väljakutseks on kindlasti ultratriatlon, koosnedes mitte ühest, vaid kolmest ultraspordialast.

Selles blogis hoian ma sind kursis oma elu sportliku küljega, rääkides avameelselt oma eesmärkidest, vigadest ja õppetundidest, erinevate ultravõistluste treenimismeetoditest, toitumisest, treeningutest taastumisest, huvitavatest inimestest ja väljakutsetest, maailma eripaikades korraldatavatest ränkrasketest katsumustest. Lisaks on alati teretulnud mõtted, ettepanekud ja arvamused sinule huvipakkuvate teemade kohta, nii et võid mulle julgelt kirjutada.  

Kohati tunduvad erinevad ultraspordi katsumused täiesti ebareaalsete ja uskumatu väljakutsetena, kuid ometi on järjest rohkem neid inimesi, kes end neis proovile panevad. Minu jaoks piisab sellest, kui ma tean, et keegi on millegi sellisega varemalt hakkama saanud - seega miks mitte mina või sina ei peaks siis sellega hakkama saama?

Igatahes olen otsustanud uuel hooajal ultraspordis sammukese edasi liikuda ning hetkel on käimas juba ettevalmistused maikuus Inglismaal toimuvaks IUTA maailmakarikasarja võistluseks Quintuple Ultratriathlon, kus viiel järjestikusel päeval tuleb läbida üks täispikk triatlon. Ja justkui katsumus veel ise ei oleks piisavalt raske, tuleb mul rattasõitmisel juhinduda vasakpoolsest liiklusest. Ei tea, kas ka jooksmisel ja ujumisel on üllatused ootamas. Näiteks Lanzarotel välisbasseinis ujudes tuli üks inglane minuga samale rajale ujuma ning soovis, et ma ujuks vastupidi ehk siis päripäeva (vt fotot), sest nii pidi just see õige olema :). Loomulikult ei tulnud sellest suurt midagi välja, sest vana harjumust muuta ei ole kerge. Loodetavasti lahkusime basseinist sõpradena ;). 


Posted on kolmapäev, oktoober 01, 2014 by Unknown

No comments