neljapäev, 30. juuni 2016

On aeg hakata tegema kokkuvõtteid alade lõikes ning paslik on alustada esimesest alast - ujumisest. Kui enne Eesti ultratriatlonit oli just ujumine see, mille suhtes valitses kõige suurem teadmatus, siis tagantjärgi võin liialdamata öelda, et ujumine oli ainuke osaala, kus kõik muretult möödus. Kui toitumispausidega kujunes ujumise koguajaks 6 tundi 51 minutit, siis ujumise netoaeg oli 6:14:17, mis teeb 100 meetri keskmiseks ajaks 1:58. Huvitav on teada ka seda, et mõlema käega sai tehtud 9669 tõmmet.

 Füüsilise poole ettevalmistus 19 km pikkuseks ujumiseks

Selleks, et end vees hästi tunda, tuleb palju vees olla. Alates jaanuarist on mul olnud keskmiselt 5 ujumistrenni nädalas (v.a. need üksikud korrad, mil kevadel külmetus mind kimbutas). Ühe ujumistrenni keskmiseks pikkuseks oli 4,5 km. Ülipikaks distantsiks treenimisel on suur roll pikkadel ujumistreeningutel. Minu ettevalmistus nägi 7 km pikkuseid ujumistrenne ette kümme ning vahemikku 9,4 - 12 km jäävaid ujumisi kuus korda. Ujumise ettevalmistuses võlgnen kogu tänu Jüri Käenile, kelle kogemused ja teadmised end täielikult õigustasid. Hea meel oli pärast 19 km pikkust ujumist tõdeda, et füüsilise enesetunde mõttes ei ole suurt vahet, kas ujuda 12 km või 19 km. 

Jüriga detsembris kohtudes ja ujumistreeninguid arutades, ütles ta mulle esimese asjana, et kui ma tahan, et mu keha suurele ujumismahu ja -intensiivsuse kasvule vastu peaks, pean ma ära õppima saltopöörde basseinis. Vastasel juhul ei pea mu õlalihased (mis juba siis veidi pikemate ujumiste järel kangeks jäid) koormuse kasvule vastu. Nii ma siis tegin - kõigest ühe ujumistrenniga sai saltopööre enam-vähem selgeks, kuigi algselt pidasin seda keerulisemaks ettevõtmiseks. Minu jaoks ei olnud probleem mitte saltopöörde tegemises, vaid selles, et pöörde ajal kippusin algselt jääma hapnikku võlga. Täna ei kujuta ma saltopöördeta ujumist basseinis enam ette.

Basseini- vs avaveeujumine

Siin võiks küsida, kumb on lihtsam ja kiirem. Tõenäoliselt ei kehti see kiirete ujujate kohta, kuid minule kui täiesti keskpärasele harrastusujujale on avavees ujumine oluliselt lihtsam ja kiirem. Seda kinnitavad mu varasemad kogemused ja ujumisajad välitingimustes. Kõrvaltvaatajale võib tunduda justkui pööramine basseinis annab võimaluse puhata, kuid päris nii see ikka ei ole. Ultraujumise basseinis teeb eriti raskeks ka vaimne aspekt, sest on suur vahe, kas ujuda 19 km 25-meetrises basseinis või näiteks avavees 400-500 meetristel ringidel. Kuna basseinis on rada veepõhja joonistatud ja rajapiiretega piiratud, siis trajektoori hoidmine on lihtsam. Tõsi, kuid seda ennekõike juhul, kui sirgjooneline ujumine välitingimustes on sul vastunäidustatud. Mul endal ei ole avavees trajektoori hoidmisega kunagi väga suuri raskusi olnud, kuigi üks eksimuskogemus esimeselt ultratriatlonilt tõepoolest on. Selle aga panen vähese väliujumise ja eelkõige enda tähelepanematuse arvele.

Mis siis teeb väliujumise kiiremaks? Keskpärasel ujujal mängib siin suurt rolli kalipso, mis tõstab su ujuvust ja kehaasendit. Avavee ujumisega ultratriatlonil kasutatakse reeglina alati keha temperatuuri säilitamiseks kalipsot. Vee temperatuur peab olema võrreldav basseini omaga, et kalipsota ujumine võiks päevakorda tulla. Kalipso kasutamine välitingimustesse rajatud basseinis ei ole samuti midagi tavapäratut. Näiteks juuli lõpus Saksamaal toimuva kolmekordse ultratriatloni raames leiab ujumine aset 50-meetrises välibasseinis (temperatuur 23-24 kraadi) ning seal on samuti kalipsod kasutusel. Basseinis ei anna kalipso kasutamine avaveega võrreldavat eelist, sest kalipsoga saltopöörde tegemine on keeruline ja ebameeldiv, mistõttu tavaliselt saldopööret siis ei kasutata.

Kiiruse osas olen võrrelnud ka mitme teise ultratriatleedi ujumisaegu erinevates keskkondades ning välitingimustes on need olnud kiiremad.

Kuidas muuta 19 km pikkune ujumine vaimselt lihtsamaks?

Just selle küsimusega sai enne Eesti katsumust pead vaevatud. Jüri pakkus välja lahenduse, mis minu puhul toimis suurepäraselt. Nimelt ujumisdistants sai jagatud järjest kahanevateks seeriateks (vt fotolt) ning iga pikema seeria sees sai omakorda tehtud lühikesi ujumisstiili vahetusi. Pikemate lõikude vahel tegin kiire (ca 30 sekundit) toitumispausi. Seega vees olles mõtlesin ma ainult käimasolevale lõigule. Kõik oleks olnud vaimselt kordades raskem, kui ma oleks lihtsalt hakanud 19 km ühtejutti ujuma.

Saksamaal 11,4 km ujumise raames on kavas rakendada küll sama põhimõtet, kuid selle erinevusega, et seal ma ujumisstiilide vahetusi ei tee ning enamus lõikudevahelised pausid teen peas - st kiireid pause toitumiseks plaanin teha ca 5-6.

Ujumisteema lõpetuseks peatun lühidalt ka varustuse teemal. Eks paljud ole meist ujumise ajal kokku puutunud uduste prilliklaasidega ning teavad, kui häiriv on halb nähtavus. Ultradistansi korral oleks see lausa vaimu nüristav. Nii nagu igal spordivarustusel, on ka ujumisprillidel oma eluiga. Seepärast ma ajastan ujumisprillide vahetuse võimalusel just ultratriatloni stardiks. Selliselt toimisin ka seekord ning udususega mingeid probleeme ei olnud. Loomulikult on oluline ka see, et prillid sulle hästi sobiks ja et rihm oleks seadistatud täpselt oma vanade prillide järgi. Tähtis on teada, et need ujumisprillid, mis istuvad su näole tunniseks ujumiseks, ei pruugi olla sobivad 3-4 tunniseks ujumiseks. Seega ka prille tuleks pikal ujumisel eelnevalt testida. Seekord tegin ma siin väikese apsu, sest rihm sai ekslikult pool senti tugevamalt seadustatud kui vanal paaril - tulemuseks oli see, et pärast ujumist oli mul parempoolne kulm veidi paistes.

Järgnevates postitustes plaani sulle rääkida veel rattaetapist, jooksust, toitumusest, verenäitajatest, varustusest jne. Minu soov on anda kogetu ja õpitu sulle võimalikult detailselt edasi, et sa saaksid hea ülevaate ja et sul oleks soovi korral võimalik seda teadmist enda kasuks tööle panna.

Posted on neljapäev, juuni 30, 2016 by Unknown

3 comments

pühapäev, 26. juuni 2016

Oma plaanidest või unistustest teistele rääkimine on üheks väga heaks viisiks, kuidas hoida end motiveerituna ja kuidas suurendada tõenäosust, et see saab ka ellu viidud. Kui sa jätad oma suure eesmärgi üksnes enda teada, siis on takistuste tekkimisel lihtne seda edasi lükata või selle püüdmisest kergekäeliselt loobuda. 

Eesti ultratriatlon oli mu varasematest ultrakatsumustest erinev ka selle poolest, et see sai väga palju kajastust meedias juba enne stardipauku. Seda, mis toimus katsumuse ajal mu Facebook kontol, on mul senini raske mõista - piltlikult võib lehel toimuvat liiklust võrrelda häkkerite korraldatud rünnakuga.:)

Toetusmeeskonna poolt anti mulle jooksvalt teada, kui paljud mulle kaasa elamas olid. Sellest oli rasketel hetkedel kirjeldamatult palju abi ja see on võib-olla ka üheks peamiseks põhjuseks, miks mul keerulistes olukordades kordagi katkestamise mõtteid pähe ei tulnud. Seega minu suurimad tänuavaldused kõigile kaasaelajatele ja toetajatele.

Kuidas selline meediakajastus üldse võimalikuks sai? Selle eest võlgnen tuhat tänu oma elukaaslasele Virgele ja Gerly Kedelaugile. Nende tubli töö tulemusena jõudis kogu teave erinevaid kanaleid pidi sinuni ja sinu toetus minuni. Üleval toodud fotost saad aimu, kui suurest meediakajastusest on jutt. Siinkohal lisan Virge poolt meediakajastuste kohta koostatud tabeli ka lingina, juhuks kui kellelgi tekib soov saada täpsemat ülevaadet.

Lõpetuseks väike lõbus vahepala ka eesriide tagant. Minu tegemisi TV3 seitsmeste uudiste jaoks filmimas käinud ja alati rõõmsameelne Tarmo Michelson avaldas mulle enne katsumuse algust väikese saladuse. Nimelt olevat ta Kalev Kruusiga sõlminud väikese kihlveo ja panustanud sellele, et ma katkestan oma katsumuse. Muidugi ei soovinud ta sellega halba, vaid arvestades katsumuse meeletust, ta lihtsalt arvas, et selle ära tegemine ei ole võimalik. See kihlvedu tegi mulle katsumuse ajal meenudes korduvalt nalja ning andis lisapõhjuse edukaks lõpetamiseks.

Posted on pühapäev, juuni 26, 2016 by Unknown

No comments

kolmapäev, 22. juuni 2016

Kuigi tänaseks on Eesti ultratriatlonist möödas juba veidi üle nädala, ei ole see minu peas veel lõppu leidnud. Nimelt viimasel viiel päeval olen iga magamise ajal näinud unes, kuidas ma sõidan rattaga või jooksen, kusjuures unenäod on sedavõrd elutruud, et ärgates läheb veidi aega, kuni mõistan, et see oli kõigest vaid uni. Loodavasti seda sorti unenäod taanduvad peagi, sest see on kehale ja vaimule üsnagi kurnav.

Nüüd kirjutan sulle, kuidas mul eile VO2 max testil läks ning mida huvitavat ma enda kohta teada sain. VO2 max test oli osa TÜ uuringust ning seda tuli teha kahel korral - enne katsumust ja 7 päeva pärast. Kuna TÜ uuringu tegemise võimalikkus selgus alles viimasel hetkel, siis esimese VO2 max test tegin kõigest 18 tundi enne ultratriatloni algust. Kui tegemist oleks olnud ultratriatloni MK-etapiga, siis kindlasti ei oleks ma testi nii hilises staadiumis enam teinud. Eesti ultratriatlon oli niikuinii üks suur eksperiment ja enda tundma õppimine, mistõttu kaotada ei olnud midagi, õppida aga palju:)

VO2 max testi ülesehitus

Test toimus enda isiklikul rattal puki peal ning nägi välja järgmine. Esimesed 3 minutit tuli rattal lihtsalt istuda, et keha rahuneks ning et hingamis- ja muude mõõdetavate näitajate algseisud saaks fikseeritud. Seejärel hakkas test peale 100-vatise koormusega, mis hakkas täpselt 2,5 minuti tagant 50 vati võrra kasvama ning seda kuni maksimaalse suutlikuseni. Testi tulemusena määrati maksimaalne hapniku tarbimine, max pulss, aeroobne ja anaeroobne lävi ja hingamiskoefitsient (RER). 

Maksimaalne hapniku tarbimine näitab, mis on suurim hapniku kogus, mida keha suudab pingelise lihastöö ajal omastada. Mida kõrgem on keha hapniku tarbimisvõime, seda parem on sportlik sooritus. Aeroobse läve tähendus on tõenäoliselt teada enamustele - lihtsustatult öeldes tähendab see lihastöö ainevahetuse hetke, mil lihaste varustamiseks energiaga enam üksnes rasvadest ei piisa ning energia tootmiseks hakkab keha kasutama süsivesikuid. RER on näitaja, mille järgi on võimalik tuvastada anaeroobne lävi ehk hetk, mil energiatootmine muutub süsivesikutepõhiseks. Numbrites tähendab see seda hetke, mil RER näitaja tõuseb üheni ja hakkab sealt edasi suurenema.

Katsumuseelse VO2 max testi tulemused

Juba neljapäeval, 9. juunil näitasid VO2 max testi tulemused, et keha on saanud viimasel ajal palju füüsilist koormust ning et korralik väsimus on sees. See aga oli taotluslik, sest minu kogemus näitab, et ultrakatsumuste puhul tuleb liigne välja puhkamine pigem kahjuks kui kasuks. Katsumuseelsest väsimusastmest ei oleks ma muidu teada saanud, kui ma ei oleks selle aasta veebruaris teinud sama testi ja kui ei oleks saanud tulemusi omavahel võrrelda. Nimelt veebruari testimine näitas, et maksimaalse hapniku tarbimise näit oli mul siis 67,5. Vahetult enne Eesti katsumust oli sellest näidust järgi aga 60,7. Kuigi VO2 max näitu mõjutab ka kehakaal (mida väiksem kaal, seda suurem näit), oli veebruari ja 9. juuni testimise ajal mul kehakaal sisuliselt sama (vastavalt 73,3 kg ja 73,4 kg), mistõttu ei saanud kaal olla 7 ühiku suuruse erinevuse põhjuseks.

9. juuni test tuvastas aeroobseks läveks pulsi 149 ning anaeroobne lävi saabus 350 vatise koormuse juures. Anaeroobse läve pulssi ma hetke öelda ei oska, pean selle Silva käest üle küsima. 9. juunil tehtud test oli seni ajaliselt kõige parem, mis väljendus selles, et 450 vatist koormust suutsin testi lõpus taluda 1 minut ja 9 sekundit. Kahjuks on raske sulle sõnades edasi anda, kui meeletu raskus on 450-vatine koormus rattal ning seda eriti veel siis, kui oled eelnevalt pidanud taluma 2,5 minutit 350 ja samapalju 400 vatist koormust.

Katsumusjärgse VO2 max testi tulemus ja erinevus varasemaga

Katsumusjärgse testi tulemused olid üllatavad. Maksimaalne hapiniku tarbimine näit oli 57. Selle näidu langus oli pärast 4,5 päeva kestnud füüsilist pingutust ootuspärane. Näidu langus oli osalt tingitud ka kehakaalu tõusust, mis testi tegemise päeval (21. juunil) oli 75,6 kg. Aeroobne lävi oli põhimõtteliselt jäänud samaks, pulsi 150 juurde.

Esimese erinevusena toon ära RER näitaja muutumise. Nimelt kui enne katsumust jõudis RER näitaja 1 juurde alles 350-vatise koormuse juures, siis pärast katsumust tõusis RER näitaja 1-st suuremaks juba 150-vatise koormuse ajal. Teisisõnu öeldes hakkas keha eilsel testil energiat süsivesikutest ammutama juba väga varases staadiumis. See väljendus selgelt ka enesetundes - eile tehtud testil tundsin umbes samal ajal (kui RER = 1), kuidas jalad läksid raskeks ja sealt edasi hakkas juba tahtejõu pealt kangutamine. Kui 9. juuni testi ajal tõusis mu maksimaalne pulss 171-ni, siis pärast katsumust mõõdeti selleks näiduks 185.

Kuigi anaeroobne lävi saabus katsumusjärgsel testil veidi liiga kiiresti, ei olnud see iseenesest veel midagi väga ebatavalist. Loogikareeglite vastane tõdemus saabus sellega, et katsumusjärgsel testil suutsin ajaliselt seni kõige rohkem vastu pidada - 450 vatist raskust kannatasin ära 1 minut ja 24 sekundit ehk tervelt 15 sekundit kauem, kui enne Eesti katsumust. Kui siin arvesse võtta ka tõsiasja, et testil läks raskeks mul juba 200 vati juures, siis jääb arusaamatuks, kust tuli mul koormuse taluvuse kasv. Kui sa arvad, et Eesti katsumus tõstis mul valu taluvuse koheselt lakke, siis päris nii see ei ole - senine praktika on näidanud, et enne tuleb koormusest ära taastuda ja alles siis on keha ja vaim valmis gramm tugevamaks ettevõtmiseks.

Palusin Silval testi lõpuosa filmida, et sa saaksid ka näha, kuidas 400-vatine koormus kõrvaltvaatajale tundub. Raskusastet ilmestab kõige paremini vast suurest hapniku ventilatsioonist tingitud kõhu liikumine.


Siinkohal tahan veel kord tänada, et sain võimaluse TÜ uuringus olla katsealune. Suured tänud Silvale, kelle panus mu tegemistesse on olnud hindamatu.

Posted on kolmapäev, juuni 22, 2016 by Unknown

5 comments

reede, 3. juuni 2016

Jooksmine on üks mu lemmiktegevusi ning harrastasin seda tõsiselt juba 10 aastat enne seda, kui enda jaoks 2011. a triatloni avastasin. Sel hooajal on jooksmises saabumas ka väike verstapost, kui täitub 40 000 km. Kõige rohkem head meelt teeb aga tõsiasi, et olen 15 aastat saanud jooksmist vigastuste vabalt harrastada.

Tulles aga ees ootava katsumuse juurde, julgen väita, et Eesti ultratriatloni kõige suurem väljakutse peitub just 211 km jooksus. Ultrajooks iseenesest on kehale juba raske ettevõtmine, kuid Eesti katsumuse puhul lisandub siia ka veel magamatuse faktor ning jooksule eelnev pea kaks ööd ja päeva ühtejutti sportimist. Seega tuleb ultrajooksu mul alustada seisundist, kus keha on juba äärmiselt kurnatud ning vaimgi ei ole enam kaugeltiki kõige erksam:).

Erinevalt lühematest distantsidest on ultratriatloni puhul jooksul määrav tähtsus. Võistlustingimustes olles ei pea sa olema kaugeltki kiireim vees ega rattal, vaid tugeva ultrajooksjana on võimalik vees ja rattal kaotatud aeg tagasi teha. Seega ultratriatloni puhul ei ole enne jooksu midagi veel otsustatud.

Kuidas treenida 211 km pikkuseks ultrajooksuks?

Ennekõike pead sa jooksmist armastama, sest ultrajooksuks treenimine eeldab palju jooksmist. Eelmisel hooajal kogunes mul jooksukilomeetreid 4663. Selle hooaja esimese poolega on mul läbitud 2032 km ning ees on ootamas veelgi jooksurohkem teine pool. Samas lihtsalt jooksukilometraaži kogumisest üksi ei piisa, vaid oluline on ka see, millised su jooksutrennid välja näevad. Üldistatult võib öelda, et jooksmist tuleb treenida erinevates pulsivahemikes ning et areng toimub mugavustsoonist väljaspool. Erinevaid treeninglähenemisi on mitmeid ja mulle meelepärastest olen sulle varem juba kirjutanud (vt nt siit). 

Eesti ultratriatloni viimases ettevalmistusfaasis järgisin samuti ülipikkade jooksutrennide poolitamise põhimõtet ning taastumise seisukohalt tundub see toimivat hästi. Näiteks 13. päeva tagasi Vinnis laagris olles jagasin 40 km pikkuse jooksu päeva lõikes neljaks. Päev algas 7 km hommikujooksuga, millele järgnes peagi 50 km rattasõitu ja seejärel tegin kohe 15 km jooksu. Pärast lõunasööki sai joostud 12 km ning päeva lõpetas 6 km jooks päikeseloojangul. Selliselt toimides oli iga uue jooksutrenni alguseks eelmine jooks kehast kadunud. Kui aga oleksin ühe jooksukorrana läbinud 30-35 km, siis oleks see jalgadesse pikemaks jäänud. Ära saa siinkohal valesti aru, justkui 30-kilomeetriseid jooksuotsi üldse teha ei tuleks. Vastupidi, ka neid on teatud aja tagant mõistlik teha, kuid sellisel juhul tuleb taastumisaega rohkem planeerida.

Eesti ultratriatloni jooksuosa ettevalmistusse kuulus ka TransGranCanaria ultrajooks mägedes, millest olen mitmetes varasemates postitustes sulle juba kirjutanud (vt nt siit). Usun, et Gran Canaria katsumusel kogetud valu ja kannatuste meenutamine on mulle järgmisel nädalal suureks abiks.

Hiljuti sai tehtud VO2max test, et saada aimu, kus mu anaeroobne lävi ja töövõimekus hetkel asub. VO2 max näiduks mõõdeti mul 67,5. Test käigus lasin teha lühikese videoklipi, et näha, milline on mu jooksutehnika kõrvaltvaates 18 km/h kiiruse juures. Jagan seda ka sinuga.

Eesti ultratriatloni jooksutrass

211 km plaanin ma joosta Tartu lähiümbruses ja mitte ülearu kaugel kodust, sest mul puudub kogemus, mis tunne on joosta pärast 48 tundi sportimist ja ärkvelolekut ning kaua keha selliselt vastu peab. Seega väikese uinaku tegemise ja aja mahavõtmise vajadusega on mul mõistlik igal juhul arvestada. Jooksutrassi osas panen sulle teadmiseks üksnes võimalikud erinevad jooksuringid (vt kaarti ülalt), millist teed, millal ja mis mahus täpselt joosta kavatsen, selgub alles jooksu ajal.

Posted on reede, juuni 03, 2016 by Unknown

2 comments