Viimasest testimisest on märkamatult möödunud kolm kuud. Nüüd on aeg taaskord tulemustele otsa vaadata. Meenutuseks nii palju, et kolm kuud tagasi tehtud vereanalüüsid tuvastasid mul endiselt nii D-vitamiini kui ka raua puudus (loe lähemalt siit). Võib öelda, et kannatlikkus on lõpuks hakanud end ära tasuma ning asjad on paremuse poole liikumas. 

Rauapuudus

Pärast seda, kui eelmise testiga tuvastati rauapuudus ja selle langev trend, oli mulle selge, et iga toidulisand ei anna soovitud tulemust. Pidades nõu asjatundjaga, sain soovituse raua puuduse korral tarbida toidulisandit nimega Retafer. Tänased tulemused kinnitavad selle soovituse paikapidavust. Üle väga pika aja on mul raua taset markeeriv näitaja taas normväärtuse vahemikus. Tõsi küll, hetkel on see normväärtuse (s.o. 28-370) alumise piiri lähedal ehk 34 µg/l. Kuna tulemus on pigem alampiiri lähedal, siis see ei ole veel põhjus toidulisandi võtmise jätmiseks. Nii ma otsustasingi, et jätkan Retaferi tarvitamist vähemalt järgmise testimiseni.

Tehtud analüüside võrdlemisel on minu puhul ilusti näha ka hemoglobiini näitaja seos raua tasemega organismis. Teisisõnu öeldes, et mida kõrgem on ferritiini näitaja seda parem on ka hemoglobiini tase.
  • 2014. a augustikuus mõõdeti ferritiini näiduks 15,9 µg/l ja hemoglobiin oli 142 g/l
  • 2014. a novembrikuus mõõdeti ferritiini näiduks 27,9 µg/l ja hemoglobiin oli 148 g/l
  • 2015. a veebruarikuus mõõdeti ferritiini näiduks 20,6 µg/l ja hemoglobiin oli 147 g/l
  • 2015. a maikuus mõõdeti ferritiini näiduks 34,0 µg/l ja hemoglobiin oli 155 g/l

D-vitamiin

Seni on mind kõige rohkem üllatanud D-vitamiini analüüside tulemused. Veebruaris mõõdeti D-vitamiini tasemeks 49,5 nmol/l kohta, mis oli suuresti alla normväärtuse (soovitatav näit peaks olema vähemalt 80 ühikut).

Möödunud kolme kuu jooksul olen tarbinud D-vitamiini 60 mikrogrammi hommikul ja 60 mikrogrammi õhtul (ehk siis kokku 2400% päevasest soovitavast kogusest). Lisaks viibisin märtsis ja aprillis treeninglaagrites, kus sai igapäevaselt päikese käes treenitud kokku ca kuu aega.

Kuigi edusammud on olnud märgatavad, ei ole ma defitsiidist ikka veel päris võitu saanud. Tänaseks olen D-vitamiini taseme suutnud tõsta 61,9 nmol/l kohta, mis tähendab, et päris palju on veel minna, et saavutada soovituslik normväärtus.

Kui sa arvad, et D-vitamiini anomaalia on üksnes minu organismi eripärast tingitud, siis sa eksid. Olen viimasel ajal rääkinud väga mitme testimisel käinud inimesega, kes kõik on kinnitanud, et ka neil on tuvastatud D-vitamiini puudus.

Räägitakse, et maikuuks saavutab päike Eesti kohal juba sellise kõrguse, et päikese toimel D-vitamiini tootmine kehas on võimalik. See aga eeldab, et väljas on piisavalt soe ja et ei pea enam nagu kubujuss riides käima. Kahjuks soojast ilmast on asi hetkel veel kaugel. Loodan, et neid ilmastikuolusid, millega ma pidin neljapäeval rattaga Tartust Pärnusse ja pühapäeval Pärnust Tartusse tagasi sõites silmitsi seisma, ei tule mul nii pea uuesti kogeda.

Ilmataat soovis mu vaimutugevust ja valmisolekut testida


Minu arvates saab heast rattaga sõitmise ilmast rääkida siis, kui väljas on vähemalt 20 soojakraadi. Paraku sellisest soojusest võisin ma oma pikkade rattatrennide ajal ainult unistada.

Neljapäeval Tartus Pärnu poole teele asudes oli väljas umbes 13 kraadi sooja ning tugev lääne tuul tähendas seda, et mind ootas ees 175 km vastutuult.

Aprillikuise treeninglaagri pikad rattasõidud olid veel lihasmälus, mistõttu füüsiliselt oli see ettevõtmine igati jõukohane. Küll aga pani kõrvus kuus tundi ühtejutti ulguv tuul vaimujõu korralikult proovile. Sõidu ajal sisendasin endale pidevalt, et vähemalt tagasi sõites ei pea ma enam sellisest tuulest läbi murdma.

Tagasisõidu tuule osas oli mul õigus, kuid siis otsustas ilmataat taevakraanid valla keerata. Sisuliselt pool tundi pärast Pärnus rattaselga istumist hakkas vihma sadama ning selline ilm püsis Tartuni välja.

Vihma käes langes temperatuur kõigest 6-7 kraadini. Riided olid märjad ja kogu aeg oli väga külm. Sõidu ajal üritasin mõtteid positiivsena hoida. Selleks lohutasin ennast, et asi võinuks palju hullem olla, kui ma pidanuks pühapäeval Tartust Pärnusse sõitma.

Usun, et järgmisel nädalal algavaks võistluseks sain vajaliku kogemuse ning et sealne ilm mind enam rattasõidu ajal üllatada ei suuda.

Järgmise postituse teen juba Inglismaalt, tutvustades võistlusrada, teisi osalejaid jne.