Algselt oli mul plaanis Eesti ultratriatloniga algust teha nädal varem (s.o. 3. juunil), kuid mai alguses otsustasin seda nädala võrra edasi nihutada. Nagu arvata võis, siis juuni esimene nädalavahetus oli super ilm. Mõned päevad enne Eesti ultra starti teadsin, et vihmast ma seekord ei pääse, kuid 2 ööd-päeva kestvat koerailma ei osanud ma kusagilt ette näha ega selleks kuidagi ka end ette valmistada. Kui ma pärast ujumist Tartust rattasõitu alustasin, oli juba nõrk vihmasadu alanud. Kuigi vihmas meeldiv sõita ei ole, oli rattaosa esimesed 4 tundi talutav, sest vihmasadu ei olnud nii tugev, et sõidutee oleks veest läbimärg. Samuti oli õhusooja veel veidi üle 10 kraadi. Seega õnnestus mul alguses jalad suhteliselt kuivana hoida ning külm ei jõudnud veel kontidesse pugeda. 

Kõik muutus aga umbes kella 22 paiku, mil sadu läks tugevaks ning termomeeter aina langes. Öösel kella 2-ks oli see kõigest 6,5 kraadi. Sellise mastaabiga ettevõtmise juures on kõige olulisem mitte lasta külma kontidesse pugeda, sest pärast seda on keha shut down kiire tulema. Tean seda hästi eelmise aasta Inglismaa ultratriatloni neljandalt võistluspäevalt. Külmas vihmas ratast sõites on kõige keerulisem hoida ära jalalabade ja käte külmetamine, sest neid sa rattasõidu ajal palju ei liiguta ning üldse on verevarustus neis kehaosades oluliselt tagasihoidlikum. Öösel kell 4 Tartusse jõudes oli selge, et vihmasadu ei kavatse taanduda. See oli esimene ja ainus kord, mil tekkis kahtlus, kas ma saan katsumusega jätkata. Selleks hetkeks oli sõidetud 247 km. Vihmas rattasõidu jätkamine pikalt enam võimalik ei oleks olnud, sest riiete vahetamise ja keha ülessoojendamise peale läks liiga palju aega, mistõttu ei oleks ma välitingimustes rattasõiduga enne esmaspäeva ühele poole saanud. Tõenäoliselt oleks aga keha külmale ja energiakulule juba üsna pea pidanud alla vanduma.

Õnneks oli mu toetusmeeskonnas Silva, kes viis katsumuse osas läbi TÜ uuringut. Kohe tekkis mõte, et äkki on võimalik jätkata rattasõitu sisetingimustes TÜ laboris. Selgus, et see on võimalik, kuid laborisse sai minna veidi pärast kella 7 hommikul. Seega sõitsin rattaga koju, soojendasin end üles, sõin ning jäi aega ka teha 1 tund ja 20 minutit und. Sealt edasi ootas mind 653 km ratast pukil.

Kumb on keerulisem - kas rattasõit väljas või pukil?

Kuigi sisetingimustesse kolimine võimaldas mul katsumuse lõpuni teha, ei teinud see ettevõtmist mitte lihtsamaks, vaid oluliselt raskemaks. See väljendus ilmekalt ka rattasõidu üldajas, mis kujunes plaanitust enam kui 12 tundi pikemaks. Pukil sõitmise teeb minu jaoks raskeks:

  • rattaasend - kuigi sisetingimustes kasutasin ma enda ratast, ei ole pukil sõites võimalik rattaasendiga mängida. Sellest johtuvalt on osad lihased kogu aeg väga suure surve all. Näiteks paarsada kilomeetrit enne lõppu tegi korraks tõsist muret parema õlg, kuid Kristi abiga õnnestus valu taanduma sundida. Asja oleks võib-olla veidi lihtsustanud see, kui ma oleksin pukil sõitmist treeninud. Kui on aga võimalus väljas treenida, siis ma seda ka alati kasutan. Pukil treenimine tuleb minu puhul kõne alla üksnes talvekuudel ja maksimaalselt paari tunniste treeningutena. 
  • ühesugune ja non-stop töö - tänu pidevalt muutuvatele maastikutingimustele on välitingimustes sõitmine lihastele oluliselt lihtsam. Näiteks väikemgi üles või allamäge sõitmine on lihastöö seisukohalt suur muutus. Pukil sõites tuleb teha kogu aeg ühetaolist tööd ja tirri lasta ei ole võimalik - st nii pea kui pukil väntamise lõpetad, nii jääd ka seisma.
  • kiirus - mind veidi üllatas tõsiasi, et pukil sõitmise keskmine kiirus on madalam kui välitingimustes. Kui sisetingimustes oli mu keskmine sõidukiirus 29,9 km/h, siis rasketes välitingimustes oli selleks 30,5 km/h. Pealegi väljas pärssis keskmist kiirust oluliselt pimedus ja tugev vihmasadu, mis kattis teekatte korraliku veekihiga. Näiteks Tartra orgu laskumisel tuli ohutuse huvides hoog maha pidurdada.
  • vaimne pool - usun, et nõustud minuga selles, et sisetingimustes 653 km sõitmine on vaimselt palju väljakutsuvam kui selle distantsi läbimine välitingimustes.

Fakte rattasõidu kohta

Väga mitmed teist on huvi tundnud selle vastu, mis oli puhta rattasõidu aeg. Seega järgnevalt toon ära ka mõningad huvitavad arvnäitajad:

  • Rattasõidu üldaeg (koos kõikide pausidega) - 50 tundi ja 7 minutit;
  • 900 km rattasõidu netoaeg - 30 tundi ja 11 minutit;
  • 20 tundi kulus riiete vahetamise, toidu- ja puhkepausidele. Välitingimustes kulus toidupausidele, enda ülessoojendamisele, riiete vahetamisele ja laborisse sissepääsemisele 8 tundi. Sisetingimustes tuli mul teha alguses iga poole tunni tagant venitus- ja sirutuspaus, lõpuosas aga juba 20 minuti tagant - kauem ei talunud keha ühtejutti pukil istumist ära.
  • 62 tunni jooksul sain magada kokku 2 tundi ja 20 minutit - see aeg on arvutatud hetkest, mil ma katsumuse hommikul ärkasin (06.15), kuni pühapäeva õhtu kella 21.15, mil rattasõit ja selle järgsed toimingud (kaalumine, verevõtt, söömine, massaaž ja jooksuasjade valmisseadmine) olid lõpetatud. Esimene 1 tunni ja 20 minutiline uinak oli osalt sunnitud puhkus, sest pidime ootama laborisse sissepääsemist. Teise tunnise uinaku tegin pühapäeva öösel kell 4, sest muidu oleks pukil magama jäänud.

Milline mõju oli rattasõidul jooksule?

Selge on see, et 900 km pikkune rattasõit jätab vähemalt mingisuguse füüsilise, vaimse ja unetuse jälje endast ka jooksurajale. Sellega olin ma arvestanud ja selleks olin ka valmistunud. Kuna rattal aga ei läinud asjad üldse mitte plaanitult, siis muutis see ka rattale järgnenud 211 km pikkuse jooksu väga keeruliseks. Rattasõit pukil kurnas palju mu jalalihaseid ja kulutas rohkelt vaimujõudu (see ei ole ammendamatu vara meie organismis:)). Lisaks kuhjus plaanitust rohkem unetustunde. Kuidas kõik see jooksul avaldus, selle kohta kirjutan sulle peagi lähemalt.