Tulles aga ees ootava katsumuse juurde, julgen väita, et Eesti ultratriatloni kõige suurem väljakutse peitub just 211 km jooksus. Ultrajooks iseenesest on kehale juba raske ettevõtmine, kuid Eesti katsumuse puhul lisandub siia ka veel magamatuse faktor ning jooksule eelnev pea kaks ööd ja päeva ühtejutti sportimist. Seega tuleb ultrajooksu mul alustada seisundist, kus keha on juba äärmiselt kurnatud ning vaimgi ei ole enam kaugeltiki kõige erksam:).
Erinevalt lühematest distantsidest on ultratriatloni puhul jooksul määrav tähtsus. Võistlustingimustes olles ei pea sa olema kaugeltki kiireim vees ega rattal, vaid tugeva ultrajooksjana on võimalik vees ja rattal kaotatud aeg tagasi teha. Seega ultratriatloni puhul ei ole enne jooksu midagi veel otsustatud.
Kuidas treenida 211 km pikkuseks ultrajooksuks?
Ennekõike pead sa jooksmist armastama, sest ultrajooksuks treenimine eeldab palju jooksmist. Eelmisel hooajal kogunes mul jooksukilomeetreid 4663. Selle hooaja esimese poolega on mul läbitud 2032 km ning ees on ootamas veelgi jooksurohkem teine pool. Samas lihtsalt jooksukilometraaži kogumisest üksi ei piisa, vaid oluline on ka see, millised su jooksutrennid välja näevad. Üldistatult võib öelda, et jooksmist tuleb treenida erinevates pulsivahemikes ning et areng toimub mugavustsoonist väljaspool. Erinevaid treeninglähenemisi on mitmeid ja mulle meelepärastest olen sulle varem juba kirjutanud (vt nt siit).
Eesti ultratriatloni viimases ettevalmistusfaasis järgisin samuti ülipikkade jooksutrennide poolitamise põhimõtet ning taastumise seisukohalt tundub see toimivat hästi. Näiteks 13. päeva tagasi Vinnis laagris olles jagasin 40 km pikkuse jooksu päeva lõikes neljaks. Päev algas 7 km hommikujooksuga, millele järgnes peagi 50 km rattasõitu ja seejärel tegin kohe 15 km jooksu. Pärast lõunasööki sai joostud 12 km ning päeva lõpetas 6 km jooks päikeseloojangul. Selliselt toimides oli iga uue jooksutrenni alguseks eelmine jooks kehast kadunud. Kui aga oleksin ühe jooksukorrana läbinud 30-35 km, siis oleks see jalgadesse pikemaks jäänud. Ära saa siinkohal valesti aru, justkui 30-kilomeetriseid jooksuotsi üldse teha ei tuleks. Vastupidi, ka neid on teatud aja tagant mõistlik teha, kuid sellisel juhul tuleb taastumisaega rohkem planeerida.
Eesti ultratriatloni jooksuosa ettevalmistusse kuulus ka TransGranCanaria ultrajooks mägedes, millest olen mitmetes varasemates postitustes sulle juba kirjutanud (vt nt siit). Usun, et Gran Canaria katsumusel kogetud valu ja kannatuste meenutamine on mulle järgmisel nädalal suureks abiks.
Hiljuti sai tehtud VO2max test, et saada aimu, kus mu anaeroobne lävi ja töövõimekus hetkel asub. VO2 max näiduks mõõdeti mul 67,5. Test käigus lasin teha lühikese videoklipi, et näha, milline on mu jooksutehnika kõrvaltvaates 18 km/h kiiruse juures. Jagan seda ka sinuga.
Eesti ultratriatloni jooksutrass
211 km plaanin ma joosta Tartu lähiümbruses ja mitte ülearu kaugel kodust, sest mul puudub kogemus, mis tunne on joosta pärast 48 tundi sportimist ja ärkvelolekut ning kaua keha selliselt vastu peab. Seega väikese uinaku tegemise ja aja mahavõtmise vajadusega on mul mõistlik igal juhul arvestada. Jooksutrassi osas panen sulle teadmiseks üksnes võimalikud erinevad jooksuringid (vt kaarti ülalt), millist teed, millal ja mis mahus täpselt joosta kavatsen, selgub alles jooksu ajal.
Su postitusi on väga huvitav lugeda. Neis on mõtlemisainet ka lühemate maade tarvis, rääkimata eeskujust oma tegevuse analüüsimisel.
VastaKustutaEhk kommenteerid enne starti ka viiekordset ironmani üldiselt? Milliseks hindad lõpetamise võimalusi? Kui palju magada kavatsed? Kuidas end vaimselt ette valmistad? Mis on suurimad riskid?
Tore, et postitused huvitavad on ja et neist ka reaalselt kasu on. Vastuseks su küsimustele - kuigi see saab olema raske ettevõtmine, usun, et see on tehtav. Muidu ma seda üldse ei üritaks, sest ennekõike peab olema eneseuks ettevõetava katsumuse ärategemise võimalikkusesse.
KustutaUinaku tunde tuleb tõenäoliselt väga vähe ja usun, et need on kokku loetavad ühe käe sõrmedega.
Ideaalis tahaks ujumise ja ratta teha ära ilma uinakuta. Enne jooksu on vist mõistlik proovida pool tundi pikutada ning kui keha nõuab, siis mingil ajal hiljem ka jooksu ajal.
Vaimne ettevalmistus on erinev - kõige efektiivsemaks pean mägedes ultrajooksu tegemist, rattal olen teinud mitu ülimahukat rattanädalat, kus esimsel korral kogunes kilometraaž natuke alla tuhande ja teisel korral üle tuhande. Lisaks sõidan tihtipeale nädalavahetustel kaks 180km ratta otsa. Jooksu puhul harrastan 15 päevaseid ja 400+ jooksukilomeetriga treeningtsükleid.
Suurima riskina näen probleeme toitumusel - st kui mingil põhjusel peaks energiakulu oluliselt ületama toidust saadava energia, siis tekib probleeme. Lisaks on suur küsimärk ilm. Ideaalne oleks palav ilm, sest siis on ka öösel soe. Samas isegi kui on jahedam, siis kõige olulisem on, et vihma ei sajaks, sest see teeks asjad palju palju keerulisemaks. Kui külma tunne kehasse poeb, siis on väga raske vaimu tugevana hoida. Suur küsimärk on ka see, kuidas keha 900 km rattale vastu peab ja jalad 211 jooksule - kui kõik lihaskonnad vastu peavad, siis on lõpuni tegemine kõik enda kätes.