Selles postituses tutvustan sulle ühte hiljuti Prantsusmaal elava sõbra kaudu avastatud põnevat ja omapärast väljakutset. Kuigi mu järgmise aasta põhieesmärgid on mitmesaja kilomeetri pikkused ja ööpäevi kestvad katsumused, siis selle puhul on tegemist kõigest 3,8-kilomeetrise väljakutsega. Eriliseks teeb selle katsumuse aga see, et 3,8 kilomeetrit tuleb läbida ainult ülesmäge joostes. Kusjuures, tõusumeetreid tuleb võtta täpselt 1000 ehk 1 km. Selle võistluse nimi on vertikaalne kilomeeter.
Tegemist on füüsiliselt (ja samas ka vaimselt) äärmiselt raske jõupingutusega, sest selle 3,8 kilomeetrise võistlustrassi keskmine tõusunurk on enam kui 26%. Eesti tingimustes on piisavalt pika sellise tõusunurga leidmine raske, mistõttu on mul keeruline raja raskuse kohta head võrdlusmomenti tuua. Jõusaalides olevate jooksumasinate maksimaalseks kaldenurgaks on 15%. Seega ka jooksulindil ei saaks sa ligilähedaseltki tõusunurga raskust kogeda.

Neid võistlusi korraldatakse kõrgmäestikes nii Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias kui ka mujal. Vertikaalne kilomeeter, millest mina kavatsen osa võtta, toimub juunikuus Prantsusmaal Chamonix’s. Starti lastakse kõigest 400 osalejat ning võistlus toimub viitstardina, sest rada on äärmiselt kitsas – möödumiskohta kaasvõistlejast naljalt ei leia.

Katsumusel osalemiseks peab esitama arstliku tõendi. Peale selle muid nõudeid (s.o. eelnevate võistluskogemuste olemasolu) ette nähtud ei ole. Chamonix vertikaalse kilomeetri võistluse muudab raskeks ka see, et käimis-/jooksukeppide kasutamine on keelatud. Nendest oleks suur abi, sest see võimaldaks jalgade koormust kätejõul  veidigi leevendada. Võistluse osalustasu eest pidin välja käima 30 eurot. Kuna tegemist on minu jaoks treeningvõistlusega, siis kavatsen ma sinna kanti ajastada oma treeninglaagri mägedes.

See võistlus on väga hinnatud ka ultrajooksjate koorekihi hulgas, kes tõenäoliselt võtavad vertikaalset kilomeetrit kui tugevat treeningut. Konkurents esikohtadele on äärmiselt tihe. Näiteks eelmise aasta võistluse võitis mägiultrajooksude valitseja Kilian Jornet, kelle lõpuajaks fikseeriti 34 minutit ja 18 sekundit. Tema edu teise koha saanud võistleja ees oli kõigest 18 sekundit. Naiste arvestuses osutus kiiremaks hispaanlanna ajaga 41 minutit ja 29 sekundit, edestades teist naisvõistlejat ainult 8 sekundiga.

Enda lõpuaega ma sellel võistlusel prognoosima ei hakka. Minu jaoks on see uus ja esmakordne väljakutse, mistõttu suur kordaminek oleks see, kui ma suudaksin selle kordagi kõndimata läbida. Samas, näiteks Šveitsis toimuva ühe raskeima vertikaalse kilomeetri läbimine üksnes joostes ei tuleks vist kõne allagi, sest sealse raja raskus on lausa mõrvarlik. Nimelt tuleb selle katsumuse raames tõusta 1000 meetrit merepinnast kõrgemale kõigest 1,9 kilomeetri jooksul – see teeb keskmiseks tõusunurgaks enam kui 50%. Saamaks ettekujutust selle katsumuse raskusest, lisan siia videoklipi võistlusest.


Miks ma sellistel katsumustel osalen ja mis see mulle ultravõistluste seisukohalt juurde annab? Uued väljakutsed annavad tihtipeale justkui teise hingamise ning vaatenurga, rääkimata seni avastamata füüsilise ja vaimse valu ning sellega toimetulemise kogemusest. Usun, et ilma taoliste väljakutseteta oleks mul ultrakatsumustel enda maksimaalne realiseerimine väga keeruline. Mitmekesisust ja erinevate kogemuste pagasit pean enda pideva arengu nurgakiviks.

Järgmise toitumist puudutava postituse teen  juba oma selle hooaja esimesest laagrist Lanzarotel.