esmaspäev, 15. august 2016

Toetusmeeskonnata ei kujutaks ma ultratriatloni läbimist ja kõrgel tasemel võistlemist ettegi. Üks lugeja tegi ettepaneku, et ma kirjutaks ühe blogipostituse ka toetusmeeskonna vaatenurgast. See on hea mõte ja pakkus huvi ka endale, sest ei ole ise kunagi veel selles rollis olnud. Palusin Eesti 5-kordse ja Saksa 3-kordse ultratriatloni toetusmeeskonnal oma mõtteid jagada ning nüüd jagan neid ka sinuga. Tegemist on üsnagi pika postitusega, kuid eks muljeid ja tähelepanekuid sedavõrd pikkade ettevõtmiste juures tekib palju.

Enne asja juurde asumist lisan sissejuhatuseks meeleoluka video toetusmeeskonna tegemistest Saksa ultra raames.

Saksa 3-kordne ultratriatlon toetusmeeskonna vaatenurgast

Saksamaal oli mu toetusmeeskond 3-liikmeline - Virge, Priit ja Nelli. Priidu ja Virge jaoks oli see juba kolmandaks, Nellile esimeseks korraks.

Priidu ja Nelli mõtted teostusmeeskonna tegemistest on järgmised: Käisime Saksamaal, pisikeses linnakeses Lensahnis meeskonnaks Raidu kolmekordsele trialtonile. Kui seda üritust/ettevõtmist/võistlust ühe sõnaga iseloomustada, siis see oli ülivõimas! Vägev oli juba Tartus auto pakkimine, kuid pakkimismeistritena saime sellega hakkama. Lensahni jõudsime kolm päeva enne võitlust, nii saime toetustiimi jaoks vajalikud punktid täpselt läbi arutada ja Raidu soovidega tutvuda, lisaks valmistus Rait võitluse jaoks. Seekord kuulus toetustiimi ka sellel alal täiesti kogenematu Nelli ehk siis mina. See vist küll ei olnud plaanis, aga minust sai siis kokatädi :) Toitumine on sportlase jaoks ülioluline, seega enese teadmata, olin võtnud endale üsna suure vastutuse, aga see meeldis mulle! Taimetoitlasest sportlasele toidu valmistamisega rikastasin oma söögitegemist ikka korralikult. Põnev oli!

Koostöö meeskonna vahel oli meie arvates imeline, usume et selle tingis Raidu enda plaanimisoskus ning Virge suured kogemused. Kui on variandid ja plaan paigas, siis ongi lausa lust rajal võistlevat sportlast toetada ja vajadusel teenindada (mingi hetk jooksin poodi jäätise järgi ja jooksurajal sai Rait kohalikust pagaripoest toodud vaarikatorti, mis oli tollel hetkel maitse poolest kõige meeldivam). Raja ääres olime kolmekesi ning antud võitluse jaoks sellest täiesti piisas.

Keerulisi/kriitilisemaid hetki toetustiimi jaoks ei oskagi välja tuua, sest eesmärk oli kõigil paigas, nii et hetked, mis võib-olla oleks pidanud olema kriitilised, laabusid iseenesest. See oli ju teada, et öö saab olema raskem kui päev ja väsimus võib meid murda, olime selleks valmis. Üritasime pikali olla ja puhata (Priit autos ja mina muruplatis fliisi sees), kuid olime ikka mõlemad kõik see aeg olemas ning kui finiš oli lähedal, kaotas adrenaliin väsimuse.

Kõrvaltvaatajana tundus Raidu jaoks kõige raskem olevat oma motivatsiooniga toime tulemine ja selle hoidmine. Raskeks läks jooksurajal. Kuid toetustiimi abiga motiveeris Rait ennast tagant tulija eest ära jooksma ja hiljem jõudis ta järgi teisel kohal olnud taanlasele. See kõik toimis ning tulemus oligi ülivõimas. Seega Raidu kriitilised hetked saidki olema ka toetustiimi jaoks just motiveerivad ja põnevad :)

Nagu me kõik teame, lõpetas Rait teisena selle ülitiheda võitluse. Finiš oli meie jaoks ikka väga emotsionaalne, mida iseloomustasid meeletu uhkusetunne ja pisarad. Uhkus Raidu üle ja uhkus olla eestlane. Seda tunnet peab ise kogema, see kõik oli seda väärt!

Eestisse sõitsime ilma suuremate peatusteta ning see oli raske, olime teel kokku 24 tundi. Eesmärk oli jõuda tagasi esmaspäeva õhtuks, et olla teisipäeva hommikul tööpostil. Arvan, et oma elurütmi saime tagasi umbes kolme-nelja päeva jooksul.

Tahame tänada veel Raitu ja Virget sellise vahva kogemuse ja reisi eest. Võimalusel läheks uuesti, kahtlemata!

Eesti 5-kordne ultratriatlon toetusmeeskonna vaatenurgast

Mis selle ettevõtmise ajal kõige rohke üllatas?

Silva Suvi: üllatas Raidu rahulik ja positiivne hoiak, mis säilis katsumuse lõpuni. Mitte kordagi ei öelnud ta kellelegi halvasti, mis väsinud inimese puhul üsna sageli võib juhtuda.

Kristi Aruküla: suurima üllatuse pakkus mulle kui esmakordselt meeskonnas osalejale ürituse mastaapsus ja meeletu inspiratsioon ning positiivne energialaeng, mis toetajale osaks saab. See raputab paigast kõik tavapärased sisseõpetatud normid alates üldfilosoofilistest küsimustest, mis üleüldse on elus võimalik, kus on inimese piirid kuni argiste praktiliste küsimusteni, palju tuleb magada, millal tuleb süüa jne. Üllatas ka eestlaste kokkuhoidev vaim - järjest enam suurenes kaasaelajate arv virtuaalselt, rajale tekkis spontaanseid jäljekütte, väga tore oli ka see, et pidevalt tuli keegi toetust avaldama. Usun, et paljude tuttavate nägemine basseini serval, rattatee ääres, laboris ja jooksurajal, andis kindlasti jõudu juurde. Tundub, et see sündmus hingeliselt liigutas väga paljusid.

Virge Tamme: esimene üllatus oli see, kui matkabussis selg sõidu suunas istusin, kui kiirelt mul kehva olla hakkas, seda enam, et toimetasin ka samal ajal arvutis Raidu Facebookis. Vahetasime Silvaga siis kohad. Varsti arvas ka Silva, et ta vist ei suuda väga kaua niipidi istuda. Naersime siis, et varsti on tiim omadega audis, sest ei pea tingimustele vastu ja Rait peab ise hakkama saama, samal ajal kui me oma pahaolekut ravime. 

Üllatas ka see, kui terav oli Raidu meel kogu katsumuse vältel. Oli päris mitu korda, kui Rait „ise küsin, ise vastan“ põhimõttel oma tiimiga suhtles või juhendas, kus mis on jne. Kohati tundus, et tal on kõigest kõige parem ülevaade, kuigi see oli rohkem meie roll. Alustades sellest, kus miski asub kuni selleni, kus ta parasjagu jooksurajal on, palju distantsist läbitud jne. Vägev üllatus oli see, kui paljud Raidu ettevõtmisega kaasa tulid, kas sotsiaalmeedia vahendusel või kohapeal. Nii paljud tulid rattasõidu ajal mõnda vahepunkti, avaldasid soovi väike distants temaga kaasa teha või otsisid ta jooksurajal üles, et see mõte ka teostada. 

Kui selgus, et Eesti ultrakatsumuse esimeseks "hümniks", mida me kuulasime Raidu soovil oma poolsada korda, oli Noorkuu "Spordilaul", siis võtsin plaani Noorkuule sellest ka kirjutada, lootuses, et ehk saavad nad Raidule motivatsiooniks videotervituse teha või mis veel ägedam, finišisse laulma tulla. Suhtlesin nendega Facebookis, selgus, et nad on Raidu tegemistest teadlikud ning üllatunud, et just nende lugu on Raidule motivatsioonilooks. Kahjuks ei tulnud videotervitusest ega kohaletulemisest midagi välja, sest Eesti on üheaegselt nii väike kui suur. Aga oma tervitused saatsid nad Raidule ikkagi, pidin neid tol hetkel Raidu Facebookis jagama, aga uudisvoog oli tihe ja finish tuli peale ning sinna see jäigi. Kasutan siinkohal võimalust ja panen selle siia, arhiivi mõttes :)

Noorkuu: "Rait oma julge ettevõtmisega sai ka meie tähelepanu osaliseks. Seda, et ta meie laulu korduvalt kuulas, ei osanud aga oodata. Väga tore, kui saime läbi muusika ülla eesmärgi täitmisel toeks olla. Raidile jõudu viimaseks pingutuseks ning oleme mõtetes kõigi teistega finišis kaasa elamas."

Ja sellist meediakajastust ei oleks ma ka osanud unes näha. Hea kontrast tuli välja Raidu Facebook vs Delfi blogi kommentaariumi vahel, esimesse neist olid koondunud toetajad, teise peamiselt inimesed, kelle kohta võib ehk öelda, et nad on kuldmedaliga tugitoolisportlased, kes ei plaanigi mõista, miks ta seda teeb. Üllatas kogu see lahmimine, vaen, pahatahtlikkus ning inimeste pinnapealsus – anonüümselt on ju hea seda kõike teha.

Sander Hannus: ma jääksin ikkagi selle juurde, et see kuidas nii kanged jooksujalad mõne kilomeetriga ikka on uuesti võimalik liikuma saada. 

Tegelikult see ka, et inimesi kes kohapeale erinevate alade juurde kaasa tulid elama oli ikkagi meeldivalt palju. Välja kujunes spordipidu:).

Markko Junolainen: nõustun Sandri mõtetega.

Mis olid teile kõige keerulisemad/kriitilisemad hetked? 

Silva: kõige keerulisem hetk oli Kambjas, kui vihmast läbimärg Rait tuli autokaravani juba ei tea mitmendat korda riideid vahetama. Ta istus lauataga ning esmakordselt oli ülipositiivse sportlase silmis mure ja kahtlus. Sel hetkel tabasin ka ennest mõttelt, kas nüüd ongi selle ettevõtmisega kõik? Teatavasti lahenes kõik siiski hästi ning saime jätkata.

Kristi: mulle tundub, et seda kogemust kõrvalt nähes ei ole tegelikult väga paslik rääkida sellest, mis mul isiklikult oli raske ja kriitiline. Õigemini need mõisted minu jaoks omandasid hoopis uue tähenduse ja see kui vahepeal ei saa paar päeva magada või viibid võõras keskkonnas või mõni kaasajoostud jooksu distants ei meeldi, ei jaksa, on palav või külm, siis see tegelikult ei ole isegi mainimist väärt. Tundub, et kasvasin ka ise:). Nagu ka alustuseks ütlesin, oli see minu jaoks äärmiselt innustav ja hea õppimise koht, et jätkata enda kui jooksuharrastaja teekonda. Suuresti see energia kandis mind ka Laulasmaa Ultral ning Kalevipoja Kangelasjooksul. Professionaalsest huvist veel rääkides, oli hea meel ka tõdeda, kui head ja kiiret tulemust pakuvad Shindo massaaživõtted.

Virge: mul oli täita Raidu äratuskella roll. Üldjuhul sai Rait jooksmise vahepeal tehtud uinakute järel silmad kenasti lahti, väikse äratusšoki järel jalad alla ja vaikselt liikuma. Ühel korral mängis kell aga vingerpussi, nimelt äratas kell 15 minutit varem kui oleks pidanud. Rait oli pahane, sest niigi vähese une juures on iga minut oluline. Loomulikult sain selle pahameele mina enda peale, sest ma olin ju see, kes üles ajas. Pärast selgus, et varem äratanud kell, mis andis mulle märku, et nüüd on aeg “raputustööd” teha, oli Raidu telefonist, mis oli varasemalt peale jäänud, minu kella äratus oli seatud õigeks ajaks. See oli esimene kord, kui ma kogu katsumuse juures nägin, et Rait on pahane. On ju teada, et paha tuju toodab paha tuju ja selle teisele üle kandmine on vaid sõrmenipsu küsimus. Paha tuju jätkus köögis, kui Rait ei saanud kohe süüa ja juua seda, mida tahtis. Mul oli pudrupott tulel, kohvivesi üleval, Raidu tee jahtus… kõik asjad olid töös… ja siis lahvatasid küll emotsioonid kokku ja tulid katsumuse esimesed pisarad. Sain aru, et kõik on väsinud ja pinges, aga hetkeks tundsin ebaõiglust. Kui teises toas omaette nohisedes tuli Rait ja kallistas mind, et kõik on korras. Mina mõistsin teda. Tema mõistis mind. See oli lihtsalt väsimusest ja pingest tingitud murdehetk, mis lõi hetkeks jalad alt. Edasi läks kõik taaskord ülesmäge. 


Üks närvikõdi pakkuvamaid hetki oli vahetult enne finišit. Teadsin, et Rait tuleb veel enne viimast ringi staabist läbi ning viimasele ringile minnes on mul paras aeg teha vajalikud kõned, et finiš uhke saaks ja meedia kohale jõuaks. Siis aga selgus läbi kolmandate isikute, et nad otsustasid viimase maratoni aga jutti joosta. Tõmbasin siis kohe Sandrile kõne peale, et mis on lõpetamise prognoositav aeg – mul oli vaja seda üpris täpselt teada, sest kaare ülespanijad tahtis teada x aeg ette, üks ajakirjanik y aeg ette, teine z aeg ette, Facebookis tuli aegsasti fännidele teavitada, et nad jõuaksid soovi korral koduhoovi meie kangelast tervitama – Sandri telefon oli välja lülitatud. Helistan Silvale, telefon kutsub, keegi ei vasta. Helistan Hannesele, kordub sama. Oskasin vaid toas paar tiiru edasi-tagasi käia ja hakkasin siis vajalikele inimestele helistama, et „Rait on kadunud ja parem ole kohal varem kui hiljem“, ise mõtlesin, et päris piinlik oleks, kui ta lõpetab nii, et fännid pole kohal, kaar on poolpüsti ja ajakirjanikud keeravad kurvipealt alles hoovi. Arvestades, et kahel korral TV3-e Tarmo juba jäi olulistest kaadritest, ujumise stardist ja rattadistantsi lõpetamisest ilma. Mõlemal korral ilmus ta välja pool minutit-minut hiljem, mis oli väga koomiline. Aga nagu teab ajalugu, siis kõik laabus.

Sander: kuna olin näinud Raidu ettevalmistusi selle ürituse jaoks ja seda õhinat, millega ta sellele üritusele vastu läks, siis oli väga kurb Kambjas näha seda tühja pilku ja teadmatust edasise osas. Pilgust võis välja lugeda, et samasuguse ilma jätkudes oleme me ilma hiilgavate vastumeetmeteta loodusjõudude vastu võimetud. Mind isiklikult tõi maa peale see, kui keegi märkis esimest korda ära, et nende 900 km vettinud jalalabadega on hiljem vaja joosta. See pani päris tõsiselt mõtlema - kui suur on võimalus õnnestuda? Öösel kodus magama minna oli päris kurb, sest oli oht, et ärgates võib üritus olla lõppenuks loetud. Minu kahetunnine uni oli rahutu ja ei tea kas päriselt magasingi, kuid hea meel oli teada saada, et varuplaan läks ikkagi käiku. Nii oli mul laupäeval Narva Energiajooksul emotsionaalselt lihtsam joosta.

Markko: kõige keerulisem hetk nagu ka Sander mainis oli siis, kui hakkas kohale jõudma, et sellistest ilmastukutingimustes rattasõiduga jätkata ei saa, ja tuli välja mõelda varuplaan ning kõik muu vastavalt sellele ümber kohandada.

Kuidas sujus koostöö?

Silva: mulle tundus, et koostöö sujus väga hästi ning toetusmeeskond oli paraja suurusega. Kõik teadsid enda ülesandeid ning aja jooksul õppisime ka teiste töid tegema, et kaaslased saaksid vahepeal puhata.

Kristi: meeskonnatöö sujus ja kuna kõik sai justkui tehtud, siis meeskonnaliikmetest puudust ei olnud. Natuke keeruline oli minu meelest asjadega manööverdamine matkabussis. Sõidu ajal ei saanud asjad laiali olla, seega kogu aeg tuli lapata toidud, riided välja ja sõidu ajaks kiirelt kokku panna, et need ei kukuks. Bussis liikumise ruumi oli vähe ja kui Rait tahtis riideid vahetada, tualetti vms, siis ruumi vähesuse tõttu oli keeruline samal ajal teha toitu valmis, tuua uusi riideid, panna märgi riideid kuivama. Hiljem laboris (kuigi see oli rattasõidu mõttes ülivastik), oli näha, kui palju reaalselt suutsime ainuüksi toitude ja riietega ruumi võtta. Hea oli ka Virgel käia vahepeal kodus - tuua uusi riideid, panna lemmikriideid pessu jne. Samuti said toetajad tulla kaasa elama. See oleks olnud võimatu Eesti-tuuril olles. Meeskonna tuju hoidis üleval deliiriumis inimeste absurdihuumor. Tekkisid ägedad omad paroolid "Vasula Open", "kas me siin teel oleme enne ka olnud", omad laulud jne :). Appike, ma praegugi naeran seda kirjutades.

Virge: arvestades seda, et meeskond põhimõtteliselt ei tundnudki üksteist enne Raidu katsumust, siis võin küll öelda, et kokku sai dream team, mis toimis väga hästi. Koos Sandriga käisime eelmisel aastal Raitu Leedus kahekordsel ultratriatlonil toetamas, ent Silvast ja Markkost ei teadnud ma isiklikult midagi, vaid niipalju, kui Rait oli rääkinud. Kristit olin vaid väga põgusalt korra kohanud. Aga Rait tunneb omad inimesed üpris hästi ära ja seepärast ma ka ei muretsenud, et koostöö ei suju. Väga kihvti huumoriga punt sai kokku, mis on raskes ja pingelises olukorras teinekord kui päästevest, mis hoiab vee peal. Kuni rattadistantsi lõpuni ei osanud suuremast meeskonnast unistadagi, aga kihvt oli see, et toetusmeeskond aina kasvas, just katsumuse raskeima ala – jooksu – läbimisel. Uued inimesed, uued mõtted, jutud, naer, toodud toit, toetavad kõned jne, see kõik oli väga toetav nii toetusmeeskonnale kui ka Raidule.

Sander: koostöö sujus üsna õlitatult. Kui Narvast tagasi jõudsin ja nägin postitustest, et töö puki otsas käib ja suur hulk inimesi on koha peal toeks, siis ei kahelnud selles, et saan võtta endale natukene aega taastuda. Mis oli ka hädavajalik. Kuna ettevõtmine õnnestus, siis ilmselt oli toetusmeeskonna suurus selle ettevõtmise jaoks piisav. Kindlasti on iga abikäsi suureks toeks, aga samas oleks iga meeskonnaliige olnud kriitilises olukorras võimeline ennast veel mobiliseerima, kui selleks oleks vajadus olnud. Kas inimesi saab olla ka segavalt palju? - ilmselt ikkagi saab ja seda peab nüüd Rait ise kommenteerima, kas inimesi mingitel hetkedel Raidu jaoks ka segavalt palju oli:).

Markko: jagan Sandri mõtteid. Minu jaoks täiesti uudne kogemus, sest olen siiani olnud nii öelda Raidu rollis ehk see, kes kõvasti pingutab ja kelle saatemeeskond teeb kõik, et millegi muuga tegelema ei peaks. Nüüd aga olin teises rollis ja kohe üsna alguses sai selgeks, et mingit kisselli peal liugu laskmist ei tule.

Mis osa teile kui kõrvaltvaatajale tundus selle ettevõtmise juures mulle kõige raskem olevat?

Silva: kõige raskemana näis ärkamisjärgne periood, mil tuli end jälle valmis seada. See lühike uneaeg tundus kohati lausa narrimisena. Siinkohal eriline kiitus Virgele, kes sai äratamisega väga hästi hakkama.

Kristi: kõrvaltvaatajana oli raskeim näha Raidu valu ja kannatust. Kriitilisem moment oli kindlasti siis, kui Rait oli vihmas ja tuules järjest pikalt sõitnud, keha oli külmast kange ja Kambjas oli pikk paus matkabussis ning mõeldi välja strateegiaid A kuni Z, kuidas ikkagi jätkata. Rait, Sander ja Markko on kõik suurte kogemustega ja elu näinud sportlased, kuid sellises situatsioonis väljapääsu leidmine ei olnud mõistatus kergete killast. Kuigi otsus rattapukki minna oli õige, oli siiski valus seda pingutust vaadata. Kindlasti oli see vaimselt ja füüsiliselt sadu kordi raskeim, kui algselt planeeritud. Kuna pidin tööasjus käima Tallinnas, oli tegelikult väga raske ka lahkuda ja lugesin esmaspäeval tööl minuteid, et saaks taas Tartu poole kimada. Tartusse tagasi jõudes oli valus näha ka jooksusammu, millega Rait kodust väljudes jooksmist alustas, kui keha oli väsinud ja kinni. Samas oli ka imetlusväärne näha, et kuskil on siiski olemas see vaimuseisund, kus saab end sellisest pingest distantseerida ja tekitada eraldatus, et mitte samastada end valuga.

Virge: minu meelest jõudsid keerulised hetked kätte koos ratast saatnud ilmastikumuutusega – külm ja paduvihm. Kui ma kaameraga aknast filmisin, siis mulle piisas minutist, et käsi külmast kangeks tõmbaks, õnneks ma sain käe sooja tõmmata, aga mõte sellest, et Rait sellistes tingimustes ratast sõidab ja kui kaua veel, panid kananaha ihul püsti tõusma ja sinna jääma. Kuigi Raidule olukord ei meeldinud, sõitis ta vapralt päris pikalt, enne kui oli näha, et näol on muremõtted. Rait püüdis küll säilitada optimismi, ent külm ja vihm pühkisid selle muudkui säärt mööda maha. Kõik olid mõtteis, et mis edasi. Oli näha, et meil läheb keeruliseks tagada Raidule kuivad riided – meil puudus nii suurel hulgal riiete varu ja matkaautos ei olnud võimalust läbivettinud riideid ka kuivatada. Õnneks päästis olukorra võimalus minna pukile ratast sõitma.

Sander: alguse osas kindlasti ilm. Ehkki Rait oli ujumise järel natukene näost ära, siis tegelikult oli näha, et rattasõidu algusega sai ta "omasse elementi". Seda enam oli kurb näha, kui ilm pöördus. Hiljem tundus veidi kriitiline hetk rattasõidu lõpule järgnenud puhkepaus. Oli näha, et Rait oli rattasõidu järel üsna küpse ega kujutanud ette, kuidas paaritunnise une järel võib sellise inimese (perspektiiviga õue pimedasse jooksma minna) üles äratamine võimalik olla :). Jooksu osas tundus veidi kriitiline esimese õhtu viimane jooks - esimest korda olid lihased alustamise jaoks ikka väga kanged ja sellel hetkel ei kujutanud ette, kuidas olukorra järjest hullemaks minemise korral see jooksmine ükskord tehtud saab.

Palju te magada saite ja kuidas tulite toime väsimusega?

Silva: ei oska isegi öelda, sest magasin siis, kui võimalus avanes. Kindlalt võin öelda, et see uni oli ikka ebatervislikult lühike. Samas teatud öistel hetkedel oli juba tunne, et ma ei vajagi und. Väsimuse vastu aitas eelkõige seltskond ja tegevus.

Kristi: magada sai vähe, aga see oli okei. Kui mul tavapärane ööuni on ca 9 h, siis ehk nüüd tuli kokku 5 päeva peale ca 18 tundi, koos päevaste tukastamistega. Adrenaliini tase oli kehas kõrge ja meeletut und ei olnud. Isegi siis kui käisin vahepeal kodus, normaalset und ei tulnud ja praktiliselt ei maganudki. Kui jõudsin pärast sündmust tagasi koju, siis mingi hetk lihtsalt kukkusin keset päeva külili ja magasin end välja.

Virge: korralikku und sain umbes sama palju kui Rait, sest koos pikali olles ma teadsin, et ma ei pea midagi tegema ega mõelnud selle peale, et kuidas tal läheb. Käisin vahepeal küll proovimas, et ehk tuleb uni, aga üksi magades teadvustasin koguaeg, mis mu ümber toimub ega suutnud end välja lülitada. Imestasin ka ise, kuidas ma vähesele unele hästi vastu pidasin, sest kartsin, et äkki tulevad näiteks väsimusest peavalud, sest öeldakse ju, et üks magamata öö võrdub peapõrutusega. Aga ei midagi, ju see adrenaliin, pidev tegutsemine ja Raidu eesmärgi poole püüdlemine andis vaimule ja füüsisele jõudu vastu pidada. Sellest, et keha unevõlg muudkui kasvab, andis märku viimase päeva hommik, kui Rait oli läinud jooksma, siis niitis uni mind küll maha, nii et sain sealt paar tundi lisa. Pea lihtsalt kukkus padjale ja keha tegi shut downi. Selle aja jooksul helises veel uksekell ja telefon, mis und segasid, ning äratuseks oli ehmatus, et ma pean ju Facebooki täitma… :)

Sander: 2 + 7 + 0 + 2 tundi sai voodis oldud, magada pisut vähem. Kuigi kohati kiilus ikka väga kinni, siis suures plaanis tulime tänu heale meeskonnale ikkagi igast olukorrast auga välja. Tuju hoidis vankumatu huumorivool ja kindlasti oli abiks ka inimeste suur hulk öistel üritustel. Väga valus oli selle magamata öö järel ärgata peale paari tundi und. Sisekeskkond oli ikka üsna ehmatanud.

Markko: vihm ja see, et Rait sisetingimustesse kolis tegi minu peamise ülesande, so matkabussiga sõitmise plaanitust lühemaks, aga siiski tuli mõnel hetkel kõvasti pingutada, et kulmud rooli peale ei vajuks.

Kaua läks aega endise elurütmi juurde naasmine?

Silva: see on kõige parem küsimus. Viis päeva enne katsumuse algust jõudsin tagasi Bostonist ning pidin toime tulema 7-tunnise ajavahega. Seega koos USA-s veedetud ajaga oli minu elurütm täiesti segi paisatud ligikaudu kolm nädalat. Unetunnid kõikusid 1,5h kuni 16h. Söögiajad olid siis, kui kõht andis märku (kasvõi öösel kell 4). Endise elurütmi juurde jõudmine võttis umbes poolteist nädalat, aga uni on kahtlase väärtusega veel tänagi.

Kristi: toitumise, keha ja vaimu aktiivne aeg ning puhkuse rütmid oli segi kuskil 3-4 päeva pärast sündmust.

Virge: ma arvan, et ma magasin seda katsumust nädal aega välja. Järgmisel päeval pärast katsumust tööle minnes sain poole päeva pealt aru, et ei ole vist mõtet. Tegin mingeid asju endale teadvustamata kaks korda, kirjavead, mistõttu pidin korduvalt tekste üle lugema, aga kuna väsimus oli suur, siis tegin seda eriti aeglaselt, kirjad valedele inimestele jne. Alati toetavad töökaaslased juba naersid mu üle ja see oli ilmselge märk, et paki asjad kokku ja mine magama, pole mõtet kangelast mängida. Järgmistel päevadel viskasin tööl rahulikematel hetkedel jalad seinale ja pikutasin veidi. Koju minnes vajasin taas und. Nädalavahetused olid justkui taeva õnnistus, sest siis sai ilma äratuskellata magada. Nii et üks nädal möödus kindlasti, et naasta endise elurütmi juurde.

Sander: ma arvan, et päris endiseks ei saa sellise ürituse läbi elamisel enam kunagi :) Kuid kui ma õigesti mäletan siis ürituse järel võttis 3 ööd aega, et taastada peaaegu tavapärane enesetunne. Minul kui suhteliselt palju omaette tegutseval inimesel on kindlasti harjumatu algul kohaneda tiimitöös kaasneva vastutusega ja pärast üritust jällegi uuesti sisse elada oma vanasse elurütmi. Olen juba mitmel korral aru saanud, et mitmepäevaste rahvarohkemate ürituste järel on ikka päris keeruline jälle oma rütm üles leida. Kas olen selles ise kehv või on see kõigil nii.

Markko: nõustun Sandriga.

Kui soovite omalt poolt veel midagi lisada, siis palun väga:)

Silva: tegemist oli väga omanäolise ettevõtmisega, mida mul oli au kõrvalt jälgida. Nägin, kuidas inimene suudab oma meeletu tahtejõuga valust üle olla. Ettevõtmist jääb meenutama Noorkuu esituses „Spordilaul“, mida kuuldes tuleb iga kell naeratus näole.

Sander: hea on teada, et üks ekstreemsemaid asju, mida spordis on võimalik korda saata, on oma silmaga ära nähtud. Miski pole võimatu, kui kõvasti pühenduda.

Markko: minu jaoks oli tegemist väga motiveeriva ettevõtmisega, mis näitas, et kõik on võimalik!


Posted on esmaspäev, august 15, 2016 by Unknown

No comments

neljapäev, 11. august 2016

Minult on palju küsitud varustuse kohta, mida ma oma treeningutel ja ultrakatsumustel kasutan. Varustusel on ultraspordis eriti oluline ja määrav roll ning kuna ma ei ole seda teemat oma blogis varemalt käsitlenud, siis teen seda praegu. See on ühtlasi sobiv hetk ja hea võimalus tänada neid paljusid ettevõtteid ja inimesi, kes on mind toetanud ja mulle kaasa elanud.

Ultratriatloni harrastamine on erinevalt ultrajooksust üsnagi kulukas ettevõtmine, seda nii varustuse kui ka võistlustel osalemise poolest. Näiteks kui mainekamate ja suuremate ultrajooksude osalustasud jäävad üldjuhul vahemikku 100-200 eurot, siis ultratriatlonite osalustasud on kordades kõrgemad. Šveitsi 10-kordsele ultratriatlonile saab end kirja panna 2500 CHF eest (ca 2300 eurot). Samas on sedavõrd kõrged osalustasud hädavajalikud, et võistlust saaks üldse korraldada, sest ärgem unustagem fakti, et tegemist on 10 päeva kestva võistlusega ja osalejaid kõigest veidi üle kümne (maksimum osalejate arv on üldiselt kuni 50). Teine võistlusega seotud suur kuluartikkel on toit - kui ultrajooksudel saad enamuse toidust korraldaja poolt, siis ultratriatlonitel on see vastupidi. Kui ma Eesti 5-kordse ajal sõin ära 23 päeva jagu energiat, siis 10-kordsel tuleb see korrutada vähemalt kahega. Seega kui korraldaja peaks varustama iga osalejat tavainimese 46 päeva toiduvaruga, siis oleks osalustasud topelt kallid. Minu toidukulule lisandub ka toetusmeeskonna toitlustamiskulu - Šveitsi võistluse puhul on see on päris märkimisväärne kulu, arvestades, et toetusmeeskonna suurus on vähemalt viis inimest ning et tegemist on kahenädalase ettevõtmisega.

Alljärgnevalt nimetan ära varustuse artikli ja kirjutan mõne sõnaga, miks ma just seda kasutan. Olgu siinkohal etteruttavalt mainitud, et loetletud varustust kasutan ma omal vabal tahtel ja üksnes seepärast, et minule see sobib ja sellest on mu ettevõtmistes palju abi. Allpool loetletud varustuse hulgas leiavad mainimist ka need tooted, mida ma küll kasutan ja mida väga kõrgelt hindan, kuid mida ma ei ole sponsorluse korras saanud. Parema jälgitavuse huvides käsitlen varustust alade lõikes.

Ujumine

  • PringStore on andnud Speedo Fastskin3 Elite Mirror ujumisprillid ja kloorises vees hästi vastupidavad Zerod ujumispüksid. Inimeste sedavõrd erinevate näojoonte tõttu on hästi sobivate ujumisprillide leidmine parasjagu keeruline ülesanne. Olen palju erinevaid prille proovinud ning avastanud, et kõige paremini sobivad just FasrSkin prillid. Seega alates 2014. aasta algusest, mil Silver mulle Lanzarotel oma prille proovida andis, olen ma kasutanud just neid.
  • Ujumiskalipsode puhul on tegemist ultravõistlustel asendamatu ja hädavajaliku varustusega. Hetkel kasutan kahte erinevat kalipsot - varrukatega ja varrukateta. Varrukatega Mako kalipso on mul suhteliselt vana ja päevi näinud, kuid loodetavasti peab ta veel vastu, sest uute ja heade kalipsode hinnaklass on mistahes tootja puhul päris krõbe. Hiljuti hakkasin kasutama ka varrukateta Zone kalipsot ning mulle see väga meeldib, sest see kalipso jätab käed ja õlad vabaks. Ujusin sellega Pühajärves Otepää IM võistluse raames ning enesetundelt oli see üks parimaid võistlusujumisi, vaatamata sellele, et Saksa ultrakatsumusest oli möödas kõigest kuus päeva. Hea oleks teada, kas varrukateta ja varrukatega kalipsol on ka mingi kiiruslik vahe - sellele küsimusele oskaks tõenäoliselt kõige paremini vastata mõni ujuja, kui on saanud erinevaid kalipsosid proovida.

Ratas

  • Trek ratas - olen pikka aega kasutanud Trek eraldistardiratast ning leidnud Lanzarotel Club la Santas töötava Ben Price abiga rattaseadistuse, mis on mul lubanud muretult nii 540 kui ka 900 km ühtejutti rattasadulas istuda. Alates sellest aastast on mul tänu Rademarile kasutada Trek Speed Concept 7.5. Minu selle hooaja ettevõtmisi arvestades on kahe ratta olemasolu vajalik, sest ei tahaks küll, et näiteks 10-kordne Šveitis ultra jääks tehniliste probleemide või muude ettenägematute asjaolude tõttu pooleli.
  • Mavic rattakingad ja jooksud - kui ma 2013. aastal Rothis oma teist täispikka triatlonit tegin, siis olid mul kasutada Siimult laenatud Mavic jooksud. Need toimisid suurepäraselt ning pärast võistlust sai need jooksud Siimult ära ostetud. Vahepeal olen nende jooksudega trennides, laagrites ja võistlustel enam kui 30 tuhat kilomeetrit sõitnud ning seniajani on nad mind ustavalt teeninud. See on suur asi, arvestades kui palju karbonist kõrge pöiaga jooksud poes maksavad. Nendega sai viimati 540 km ratast sõidetud Saksa ultra raames ja plaanis on neid kasutada ka Šveitsis. A&T Sport varustas mind Mavic Zxellium rattakingadega, mis on kenasti juba kaks hooaega vastu pidanud. Ülipikkade rattadistantside puhul on oluline, et king istuks jalas nagu valatult. Vastasel juhul võib jalg kiiresti valu tegema hakata. Olen seda varemalt ise kogenud ning pitsitava rattakinga käes vaevles Saksa võistluse ajal ka Widmer, kes rääkis, et oli lausa sunnitud sõidu ajal ühe kinga vana vastu välja vahetama. Selleks, et kingad võimalikult kaua vastu peaksid, kasutan ma alati treeningutel kingakatteid.
  • Giro Air Attack kiivrit kasutan seepärast, et ta on peas mugav ning mis peamine - tal on magnetitega kinnituv visiir. Kuna enamus ajast sõidan ma eraldistardiasendis, siis minu jaoks tagab hea ja võimalikult avara vaate just visiir. Prillidega mulle sõita ei meeldi ning olen paljusid kuulnud kurtvat, et prilliraam piirab eraldistardiasendis vaatevälja.
  • Skinfit rattariided - tänu Marko Albertile olen avastanud enda jaoks Skinfit rattariided, mis sobivad suurepäraselt ülipikkade rattasõitude jaoks. Ultratriatlon on ise juba raske ettevõtmine ning ebakvaliteetsed riided võivad selle lausa õudusunenäoks muuta. Skinfit riietega ei ole mul naha marraskile hõõrdumist veel esinenud. 

Jooks


  • Saucony jooksusussid - juba väga mitmeid aastaid on Tarmo Torim Jooksueksperdist mind jooksususside valikul nõustanud ning nendega mind ka varustanud. Hetkel kasutan kolme erinevat paari Saucony jalanõusid. Ülikergeid Endorphin Racer´d kasutan kuni 10 km pikkustel jooksuvõistlustel, kui soovin enda isiklikku rekordit parandada. Saucony TypeA susse kasutan samuti kiireteks jooksudeks, kuid nendega ei ole ma ultrajookse veel proovinud, sest mu jalad vajavad hetkel veel pisut rohkem toetust. Saucony ProGrid Fastwitch sussidega jooksin esmakordselt 126 kilomeetrit ühtejutti Saksamaa kolmekordse ultratriatloni raames ning tagantjärgi võin öelda, et tegin õige otsuse. Enne võistlust veidi pabistasin, kas jalad sedavõrd õhukeste ja kergete sussidega terve jooksu ära kestavad. Kuna olin nendega oma jalgu palju trennides harjutanud, ei tekkinud Saksas mingeid probleeme. Pikkadele ja tähtsatele ultravõistlustele lähen ma peale alati täiesti uute jooksusussidega - nii toimisin ka Saksas, kus jalga sai tõmmatud 0 km läbinud Fastwitchid.
  • CEP kompressioonsokid ja -säärised - nendeta ei kujutaks ma ühtegi ultrajooksu ette. Lisaks sellele, et kompressioonsokid aitavad jalgade vereringlust parandada, ei lase nad mu sääre sisekülgi teise jalanõu poolt marraskile hõõruda. Mägiultrajooksudel on kompressioonsäärised eriti olulised, sest seal tuleb alatasa ette ka komistamisi, kukkumisi, vastu kive löömisi jne. Rattasõidul kasutan samuti kompressioonsääriseid, sest need vähendavad jahedamates oludes tuule poolt tekitatud külmatunnet. Šveitsi 10-kordsel ultratriatlonil on mul taastumisarsenalis ka CEP recovery pro tights püksid. Lisaks väärib mainimist, et pikematel lennu- ja autoreisidel kasutan alati kompressioonsokke, et leevendada istumisasendist tulenevat jalgade paistetumist ja vereringe aeglustumist.
  • Salomoni mägiultrajooksu varustus - lisaks ultratriatlonile on mul suur kirg ka mägiultrajooksude vastu. Mägedes ultrat joostes on oluline, et varustus oleks kerge, vastupidav ja mugav. Selleks on Salomon välja töötanud S-lab tooted. Hetkel kasutan ma trail jooksudel järgmisi A&T Spordist saadud S-lab tooteid: s-lab hybrid jacket, s-lab sense ultra, s-lab exo twinskin short, s-lab hybrid wp pants ning lisaks Salomoni seljakott (vt fotolt).
  • Craft riideid kasutan ma ennekõike jooksutreeningutel ning jahedamates oludes - nt Craft Active Run jooksupüksid, soe pesu, kindad craft storm long finger gloves ning minu lemmikud on pikavarukatega pusad/särgid, millel on käte soojendused (vt fotot allpool).
  • Lupine valgustus - kuna ultraspordis tuleb palju võistelda ka öösel, siis on valgustusel määrav roll. Enesest mõistetav on see, et valgustus peab olema hea valgusvihuga ja aku peab kestma kaua. Olen proovinud väga mitme erineva tootja valgustust ning seni on teistest peajagu üle olnud Lupine valgustus. Timmo laenas mulle TransGranCanaria ultrajooksuks Piko pealampi ja Eesti ultratriatloni ajaks rattale Betty valgustust. Ultrajooksul oli minu pealambi valgusvihk võrreldes teiste rajal kohatud jooksjate omadega üle prahi. Eesti ultral kasutatud rattavalgustus oli aga sedavõrd võimas, et oli ka neid vastutulevaid autosid, kes minu valgustuse peale tuledega vilgutasid. Tõepoolest oli tunne nagu sõidaks täistule režiimil :).
  • Hoka One One jalanõud - minu kehakaal on jooksjast märkimisväärselt kõrgem (nt minu pikkuste (ultra)jooksjate kehakaal peaks jääma 65 kg juurde ja alla selle, samas minul on see 74-75 kg), mistõttu jooks on minu jalgadele seepärast ka oluliselt koormavam. Seega harvad ei ole need juhud, kui mul ülisuure jooksumahu või raske ultrajooksu ajal on vaja jalgu põrutusest säästa. Sellises olukorras olen kasutanud Hoka jalanõusid, millel on eriliselt suur pehmendus. Ideaalis loodan jõuda oma jooksutasemega kunagi sinnamaale, et jalad suudavad pikad mägiultrad ära kesta ka kergete ja vähese toestusega jooksusussidega. Seniks aga pean abi otsima Hokadelt.

Treeningkeskus

  • Varustuse alla kvalifitseerub ka spordiklubi, kuna kasutan seda ju igapäevaselt treenimiseks. Tartus on minu jaoks ainuke all-in-one treeningkeskus Arctic Sport spordiklubi, sest seal on lisaks muudele sprotimisvõimalustele ka 25-meetrine bassein. Arcticus teen ma sisuliselt kõik oma treeningujumised, jooksen ca paar tuhat kilomeetrit aastas, sõidan talvisel ajal ratast ning teen kõik oma jõusaalitreeningud. 

Tervisekontroll

  • Paljud on minu käest küsinud, et kuidas on see võimalik, et mul on õnnestunud selliste treeningmahtude ja läbitud ultrakatsumuste juures püsida vigastustest vaba. Kiputakse arvama, et see on mu organismi eripära. Mina sellega ei nõustu, vaid leian, et kõik see on tänu sellele, et ma pööran enda tegemistes igale pisiasjale tähelepanu ja kasutan enda füüsiliste piiride tundmaõppimisel kõikvõimalikke vahendeid. Lisaks toitumise jooksvale ja igakülgsele analüüsimisele annan ma synlab laboris vereanalüüse raskete treeningtsüklite järel, ultrakatsumuste eel, ajal ja järgselt ning seda kõike selleks, et ennast paremini tundma õppida ning võimalikke probleeme vere pinnalt varakult avastada. Ainte puudujääke on mul tuvastatud mitmeid ning olen neist sulle varasemalt palju ka kirjutanud. Samuti sellest, mida ma olen puudujääkide likvideerimiseks ette võtnud.

Toitumine

  • A. Le Coq on mind käesoleval hooajal varustanud erinevate jookidega, mida võistluste eel, ajal ja pärast tarbin. Igal ultratriatlonil on mu joogivarustuses olnud vitamineral vesi, gaasiga ja gaasita vesi ja cola (RC Cola). Treeningute ajal olen lisaks Tailwind spordijoogile kasutanud ka Arctic Sport Greip spordijooki.

  • Cellfoodi mineraalainete tilkasid ja Cellfood multivitamiini olen igapäevaselt tarbinud juba aasta ning minu kogemuse kohaselt toimivad need hästi. Kasutegur avaldub keha võimes suurtele treeningkoormustele vastu pidada, taastumises, maksimaalses võimekuses ja mis vahest kõige olulisem, enesetundes. Järjepidevalt tehtavad vereanalüüsid ja VO2 max testid näitavad, et organism on vajalike ainetega varustatud ning maksimaalne pingutusvõime on jätkuvalt tõusuteel. Mulle sobivad hästi just vedelal kujul toidulisandid, sest siis on nende imendumisvõime kõige kõrgem.
  • Froosh smuutid - minu smuutiarmastus sai alguse 2013. aastast ning sellest ajast on see mu toidumenüü lahutamatu ja oluline osa. Smuutisid kasutan väga tihti just kohe pärast treeningut. Samuti võistluse eel, ajal ja kohe järgselt on smuutidel eriti suur osakaal mu toidumenüüs. Minu kogemuse kohaselt on mu kiire taastumise üks peamisi komponente just smuutid. Froosh smuutide kohta tean seda, et tegemist on tervislike, kvaliteetsete ning naturaalselte smuutidega. Seda tõestab ka OÜ Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse ja Tartu Ülikooli poolt teostatud teadusuuring, mille raames leidsid Frooshi antioksüdantsed omadused kinnitust.
  • HoneyPower geelid on ultravõistlustel minu asendamatud abimehed. Jooks ja ujumine on tegevused, mille puhul ma eriti tahket toitu süüa ei kannata, mistõttu kogu energia tuleb saada vedelal kujul. Olen üks suuremaid mee sõpru, tarbides ca pool kilogrammi mett nädalas. See on kindlasti üks põhjus, miks HoneyPower geelid mulle nii hästi maitsevad ega hakka ka ööpäevi kestva ultrakatsumuse lõpuks vastu. Šveitsi võistluseks on mul enam kui 100 geeli menüüs.
  • Tailwind - see 100% naturaalne vegan spordijook on mu hiljutine avastus. Selle joogi juures tõstaksin esile kolme olulist aspekti - 1) järelmaitse on neutraalne ja puudub vajadus veega suud loputada, 2) sisaldab keha liikumises hoidmiseks vajalikke elektrolüüte ning 3) oma kalorsuselt on see võrreldav colaga.
  • Tartu Mill - märkimisväärne osa minu igapäeva toidumenüüs kasutatavatest toodetest on hõlmatud Tartu Milli tootevalikuga (pastad, kuivained ja kuivsegud), mistõttu on hea meel, et Tartu Mill mu tegemisi on seeläbi otsustanud toetada. Toit on Šveitsi 10-kordse ultratriatloniga seoses üks suuremaid kuluallikaid, sest lisaks minu toidulauale on vaja 15 päevaks katta toidulaud ka oma 5-liikmelisele toetusmeeskonnale.
  • SaltStic soolakapslid - kasutan neid kõikidel võistlustel, mille ajaline kestvus ületab ühe tunni. Samuti olen hakanud neid kasutama ka pikematel ja raskematel treeningutel. Kuumades oludes võistlemist ei kujutaks ma nendeta ettegi - nt just nende abiga suutsin eelmisel aastal Ungaris 38-kraadises leitsakus kahekordse ultratriatloni edukalt lõpetada. Soolakapslite võlu minu jaoks seisneb selles, et siis saan ma muretult üksnes puhast vett tarbida, sest ööpäevi kestva pingutuse puhul on tavaline, et mingil hetkel tahad erineva maitsega toitudest ja jookidest pausi teha.
  • What the Fruit? batoonid - esmakordselt sai neid proovitud Eesti ultratriatloniga seoses. Tervest karbist batoonidest pidi algselt jaguma rattasõidu lõpuni. Kuna need aga olid sedavõrd maitsvad ja toitvad, siis päris mitu batooni sai söödud juba enne katsumuse algust ning allesjäänud batoonidest jagus kõigest kuni poole rattadistantsi läbimiseni :). Batoonid peaksid maitsema nii šokolaadi- kui ka marjasõpradele, sest üks batoon sisaldab 50% šokolaadi ja 50% marju.

Koostööpartnerid ja nõuandjad

Kuna eelnevalt sai muuhulgas ära toodud toetajad, kes on võimaldanud mulle vajamineva varustuse ja tooted, nimetan siinkohal ära ka oma koostööpartnerid - AnuAit, Reginett ja Torm Metall. Suured tänud ka mu triatloniklubile TriSmile ja selle eestvedajatele Ainile ja Mäxile. Lõpetuseks tuhat tänu Jüri Käenile ja Marko Albertile, kelle nõuanded ja abi on mu edukate ultratulemuste nurgakiviks.

Posted on neljapäev, august 11, 2016 by Unknown

3 comments

reede, 5. august 2016

On aeg jagada sinuga oma mõtteid ja muljeid Saksa võistlusest. Hea meel on tõdeda, et keha ja vaim olid Eesti 5-kordsest ultrast Saksa võistluseks kuue nädalaga ära suutnud taastuda. Nüüd jään ootama vastust sellele, kas Saksa kolmekordsest ultrast on võimalik kolme nädalaga Šveitsi kümnekordseks taastuda. Usun, et see on teostatav. Pealegi ma ei ole ainuke, kes selle võimalikkusesse usub. Näiteks Saksamaa kolmekordse lõpetasid ka Daniel Meier ja Goulwenn Tristant, kes on end kirja pannud 14. augustil Šveitsis algavale 20-kordsele ultratriatlonile. Seega jääb neil taastumisaega kõigest kaks nädalat.

Fakte Saksa kolmekordse ultra kohta

  • Stardinimekirjas üles antud 46-st individuaalvõistlejast 35 jõudis ette nähtud ajalimiidi (58 tundi) sees finišisse;
  • Tegemist oli ühe konkurentsitihedama võistlusega Lensahni ultra ajaloos - esikolmik mahtus 1 tunni ja 16 minuti sisse. Näiteks eelmisel aastal lahutas esimest ja kolmandat 8,5 tundi;
  • Parim ujumisaeg 3:04:47, parim rattaaeg 16:44:37 (s.o. 32,3 km/h), parim jooksuaeg 12:35:55, parim aeg vahetusalas ujumiselt rattale 4:36 ning rattalt jooksule 2:20;
  • Rattarada oli parasjagu tõusuderohke - minu kell fikseeris 2481 tõusumeetrit.

11,4 km ujumist

Ujumisaeg valmistas head meelt ja andis ühtlasi kinnitust sellest, et Jüri Käeni abiga tehtud raske töö on end vaikselt ära tasumas. Ujumine ise aga päris muretult ei kulgenud, sest veetemperatuur oli basseinis 25 kraadi ja varrukatega kalipsoga ujumise jaoks liiga kõrge. Joogipauside ajal tarbitud vedeliku kogused ning viimases viiendikus reie tagaosa krampi minemine olid selged märgid vedelikupuudusest. Õnneks jäi asi ilusti kontrolli alla. Palavusega olid kimpus ka mitmed teised osalejad - nt taanlane lasi endale aeg-ajalt jahedat vett kalipso vahele valada.

Teine häiriv tegur oli kalipso kinnituskrõps, mis oli varasemast kasutamisest veidi väsinud ning kippus mõningase aja tagant lahti tulema. Selleks, et see Šveitsis probleemiks ei saaks, andsin kalipso õmblejale ja loodetavasti saab mure lahendatud.

Meeldiva üllatuse valmistas tõsiasi, et 8 inimest mahtusid ühele 50-meetrisele rajale ilusti ära ning et möödumised ei olnud keerulised. Minul ei tekkinud ühtegi ebameeldivat või häirivat intsidenti teiste ujujataega.

540 km ratast

Arvasin, et ratas tuleb pisut rahulikum, kuid juba esimestest meetritest peale oli tempo kõva. Rattale minnes olin ma viiendal positsioonil ning seega tuli kohe halastamatult tööd tegema hakata. Esimesed 180 km läbisin ma rattarajal kõige kiiremini, Widmer jäi alla 7 minuti ja Lassen 11 minutiga. Teine 180 km oli kiireim Lassen, talle järgnes 3 minutilise kaotusega Widmer ja 16 minutilise kaotusega mina. Pärast 400 km läbimist tundsin, et pean end rattas veidi rohkem säästma, vastasel juhul võis see valusalt jooksul kätte maksta. Seega viimased 180 km läbis kõige kiiremini Widmer (5:37:66), taanlane kaotas talle 12 minutit ja mina 34 minutit. Minu sedavõrd suur ajaline kaotus oli osalt tingitud ka riiete ja rattakingade vahetusest, sest vahetult enne pimedat saime neljanda sahmaka vihma ning ma olin läbimärg ja külmetasin. Seega otsustasin kuivad riided, rattakingad ja talvised kingakatted selga panna. Selleks tegin kahel korral peatuse ning ajaliselt võttis riiete vahetus aega umbes 5 minutit.

Viimaste katsumuste ajal olen väga palju märga ilma tunda saanud ning tõenäosusteooria kohaselt peaks peagi ilm mind jälle soosima. Samas oleks minu poolt naiivne loota, et Šveitsi võistluse ajal ma halba ilma ei kohta, arvestades, et see kestab 10 päeva.

Kuigi rattasõidu ajal sai väga palju söödud ja joodud, tekkis mul 17 tunni jooksul üksnes kolmel korral põie häda. Nüüd ka üks lõbus seik. Nimelt järgi sai proovitud ka ratturite viis põit kergendada. Kuna iga sekund oli arvel ja väljas kallas parasjagu vihma, siis sai põit rattasõidu ajal pükstesse kergendatud. Veidi naljakas tundus endale, kuid neis niigi märgades tingimustes ei olnud sellel suurt vahet.

126,6 km jooksu

Esimese (Widmer) ja teise (Lassen) tegutsemine vahetusalas oli kiire, vastavalt 2:20 ja 4:13. Minul kulus teises vahetusalas 15.34, mis oli tingitud vajadusest vahetada rattarajal uuesti niiskeks saanud riided kuivade vastu ning käia tuli ka keha kergendamas. Esimesed jooksukilomeetrid tundusid võrratutena, sest keha lausa hõiskas rõõmust, et 17 tundi rattaasendit oli möödanik.

Esimese maratoni liikus esikolmik sisuliselt samas tempos ning ma vaikselt hakkasin end harjutama mõttega, et kolmandast kohast kõrgemale mul vist seekord asja ei ole. Esimese maratoni läbis kõige kiiremini Widmer, mina kaotasin talle 4 minutiga ja Lassen 6 minutiga. Teine maraton tõi aga sündmuste käiku pöörde. Esimese kahe tempo oli minuga võrreldes oluliselt langenud, Widmer teise maratoni aeg oli 28 ja Lasseni oma 36 minutit minu omast kehvem. 84. kilomeetriks olin ma tõusnud teisele kohale ja jõudsalt vähendasin vahet ka esimesega. Ka kolmanda maratoni läbisin kiiremini mina, Widmer kaotas 26 minutit ja Lassen 58 minutit. Kuigi vahe esimesega aina vähenes, oli sakslane visa ja päästev lõpujoon saabus ennem. Minu ja Widmeri vahe jäi lõpuks 26:20. Samas on see ikkagi üsna selge ja märkimisväärne vahe ning Widmer oli võidu auga ära teeninud.

Kohe pärast võistlust

Pärast võistlust tuli mul kohe minna dopingukontrolli. Keha toimimine on ikka väga huvitav. Sportimise ajal vedeliku ületarbimine tähendab, et peagi tuleb end kergendama minna. Samas kui pärast sellist pingutust seisma jääd, siis hakkab keha kohe vedelikku ja toitu varuma. Pidin enam kui tunni jooksul tarbima üle 3 liitri vedeliku, enne kui sain uriiniproovi ära anda.

Poolteist päeva ühtejutti sportimist mõjutab oluliselt keha termoregulatsiooni. Kord on külm ja kord palav ning pidevalt voolab külma higi. Esimesel võistlusjärgsel ööl higistasin kolmel korral linad läbimärjaks, samas hommikul ärgates oli enesetunne väga hea. See on võrreldav kõrge palaviku välja higistamisega.

Lihasvalu käes kannatasin ma korralikult üksnes esimesel õhtul ja öösel. Lihasvalu võimendas tõsiasi, et ma ei saanud süüa kohe pärast lõpetamist, sest dopingukontroll võttis oma aja. Järgmisel hommikul oli lihaste seisund juba kardinaalselt paranenud ning kõik oleks olnud suurepärane, kui ees ei oleks oodanud 24 tundi sõitu koju. Autos istudes taastumisprotsessid pidurdusid, kuid koju jõudes ja ühe öö korralikult magada saades, oli kõik juba vägagi heas seisus. 

Kui enne võistlust kaalusin ma 75 kg, siis tänaseks on see langenud 73,2 kg-le. Kaalulangus peaks olema märk sellest, et võistluse ajal kulutatud energiat ma tagasi süüa ei suutnud. Nüüd aga tuleb mul kosuda ning vaim ja füüsis peagi algavaks viimaseks 10-päevaseks katsumuseks valmis seada. 

Tänud võistlusele kaasa elamast.

Posted on reede, august 05, 2016 by Unknown

1 comment

neljapäev, 28. juuli 2016

759.5 treeningtundi,  652.4 km ujumist, 9191 km ratast ja 2555 km jooksu - need on selle hooaja senised treeningmahud, et olla valmis homme algavaks Saksa ja 24. augustil algavaks Šveitsi ultratriatloniks.

Homme Eesti aja järgi kell 8.00 antakse start 25. Lensahni kolmekordse ultratriatloni MK-etapile. Tegemist on ultratriatleetide hulgas väga kõrgelt hinnatud võistlusega. Seda kinnitab ka osalejate arv - juba varakult müüdi kõik 50 kohta välja. Stardinimekirja on meid kantud 46, osad osalejad pidid võistluse vigastuse või muu põhjuse tõttu ära jätma.

Fakte võistluse kohta

  • Võistlusele on end üles andnud 21 sakslast, 6 taanlast, 5 prantslast, 3 rootslast, 2 itaallast, 2 norralast, 1 austerlane, 1 belglane, 1 šveitslane, 1 hispaanlane, 1 ungarlane, 1 maltalane ning mina;

  • stardinimekirjas on 41 meest ja 5 naist;

  • 11,4 km ujumist, 540 km ratast ja 126,6 km jooksu läbiseks kulus eelmise aasta võitjal Richard Widmeril aega 33 tundi ja 5 minutit. Teine koht kaotas talle 6,5 tundi ja kolmas koht enam kui 8,5 tundi. Eelmise aasta võitja on stardis ka see aasta;

  • 50 m välibasseinis tuleb osalejatel ujuda 228 otsa;

  • Ratast sõidetakse 8,05 km pikkusel edasi-tagasi lõigul 67 korda. Rattatrass on Saksamaale kohaselt väga hea teekattega;

  • 3 maratoni joostakse 1,319 km pikkusel ringil 96 korda.

Osalejad on aegsasti end juba koolimajja ja selle ümbrusesse sisse seadnud. Toetusmeeskonnad on oma telgid jooksuraja äärde püsti pannud ning meelepärased kohad rattarajal kaasaelamiseks endale reserveerinud. Õhtuti koguneb suurem seltskond koolihoovi välilaudade taha sööma ja muljetama - näha on, et paljud osalejad on varasematest aastatest juba tuttavad. Täna kell 11 tutvustatakse meile võistlusreegleid ning õhtul kell 18.30 toimub kooli võimlas ka pasta party, mille raames tutvustatakse osalejaid ning antakse neile üle võistlusnumbrid.

Kogu tänane päev kulub varustuse ülevaatamisele ja valmisseadmisele. Homme hommikul kell 4.45 on äratus ja kerge hommikusöök. Kell 6 on kohustuslik check-in ja rataste panemine vahetusalasse. Kell 6.55 peavad olema kõik osalejad vees, sest siis annab pastor osalejatele oma õnnistuse.

Võistluse kohta saate jooksvat teavet minu FB lehelt. Hetkel ei ole veel teada, kas korraldaja jagab võistluse kohta jooksvaid tulemusi netis või mitte. Kui ta seda teeb, siis annan selle kohta FB-s sulle teada ja edastan ka lingi.

Posted on neljapäev, juuli 28, 2016 by Unknown

1 comment

reede, 22. juuli 2016

Käes on aeg teha kokkuvõte ka Eesti ultra viimase ala - 211 km jooksu - kohta. Kuigi ultrajooks ei ole kunagi kerge ettevõtmine, muutis selle minu jaoks oluliselt raskemaks pikale veninud ja suures osas sisetingimustes pukil toimunud rattasõit. See kurnas mind füüsiliselt ja vaimselt plaanitust oluliselt rohkem. Kogemus ja jooksuvorm oleks eeldanud umbes kolme maratoni jagu muretumat jooksmist, tegelikkuses pidasid jalad hästi vastu üksnes 84 km. 

Juba jooksu esimestel kilomeetritel tuli tegeleda ka rattapukil vastu sadula väliskülge marraskile hõõrdunud reite sisekülgedega ning see probleem saatis mind terve jooksu. See oli ennekõike sisetingimustes rattaga sõitmise tagajärg, sest higistamist oli palju ning riided oli alatasa läbimärjad seljas. Ei mäleta täpselt, mitu korda sai sees rattariideid vahetatud, kuid julgesti üle kümne korra. Jooksul hõõrdumise probleemi leevenduseks teipisin kinesioteibiga marraskil kohad kinni. See ei olnud püsiv lahendus, mistõttu tuli peale igat paari jooksukorda kõik uuesti teipida. Kõik see võttis parasjagu aega, kuid oli edasiliikumiseks vajalik.

Pärast ratast tegin 3,5 tunnise une ning esmaspäeva öösel kella 2 paiku öösel sai jooksmisega algust tehtud. Kuigi vihm oli taandunud ja taevas selge, oli väljas tugev ja vastikult külm tuul, mistõttu tuli end korralikult üleriietega varustada. Suhteliselt ideaalilähedane ilm jõudis kohale katsumuse viimaseks päevaks. Nii et vähemalt selle eest tuleb ilmataadile tänulik olla.

Fakte jooksu kohta

  • 211 km jooksu netoaeg - 21 tundi 46 minutit;
  • Kõik 211 km sai läbitud ainult joostes - toidu- ja venituspauside ajal jäin seisma;
  • Jooks sai läbitud järgmiste etappidena - 33,15 km, 36,50 km, 21,45 km, 24,10 km, 26,55 km, 27,25 km ja 42 km;
  • Jooksu lõppu jäänud maratoni netoaeg - 4.28.19.

Mis oli jooksmise juures kõige keerulisem ja kuidas sellest üle olla?

Pärast kolmandat jooksuetappi (s.o alates 92 km-st) oli kõige keerulisem osa uuesti jooksu alustamine. See lihasvalu, mis alguses oli reie pealmistes lihastes, hiljem aga ka reie sise-, välis- ja tagaküljes, võttis jooksu alustamisel tihtipeale pisara silma. Ainus võimalus oli katsuda sellest vaimu- ja mõttejõuga üle olla. Kui 4-5 km oli joostud, siis said lihased piisavalt soojaks ja töökorda ning jooksmine muutus meeldivamaks. Kuigi algselt oli plaanis viimased 42 kilomeetrit joosta kahes osas, siis just jooksu alustamisega kaasnenud lihasvalu oli see, mis pani mind plaane muutma ja 42 km ühtejutti jooksma. 


Jooksuetappi lõpetades ja uut alustades olid enesetunne ja lihaskonditsioon justkui öö ja päev. Nii kui jooksuetapi lõpetasin ja seisma jäin, oli ca 10 minutiga lihasvalu- ja kangus platsis. Enne uuele jooksuotsale minemist aitas mind jalgadesse elu sissepuhumisel kas massöör Timo või tema puudumusel masaažirull. Massaažist kui sellisest rääkida ei saa, vaid ennekõike seisnes Timo abi selles, et ta äratas mu lihased läbi venitusharjutuste taas elule. Lisaks sai reielihaseid kangema magneesiumõliga määrides korduvalt turgutatud. Kuigi see tekitas üsna ebameeldiva põletustunde, oli minu arvates magneesiumõlist palju abi.

Vaimselt aitas mul 211 km pikkuse distantsiga toime tulla selle jagamine mõttes väiksemateks osadeks. Jagasin jooksu viieks maratoniks ning iga kord mõtlesin ainult käimasoleva maratoni läbimisele. Jooksma minnes ei teadnud ma kunagi (seega ei teadnud ka toetusmeeskond), kui palju ma sel korral jooksen. Plaan oli joosta niikaua kuni jalad lubavad ja niikaua kuni keha annab märku, et tuleb teha tavatoiduga korralik energia laadimine. Jooksuajal tarbisin sisuliselt üksnes geele ja vedelikku.

Eesti ultra raames tehtud jooks oli heaks kogemuste allikaks augustikuist Šveitsi 10-kordset silmas pidades. Nimelt Šveitsis tuleb mul iga päev alustada ujumise ja rattaga ning lõpetada maratonijooksuga, misjärel jääb öö vahele ning kõik kordub taas ja nii 10 päeva järjest. Seega sain Eesti katsumuselt kogemuse, mis tunne on väga valusate lihastega uuesti sportimist alustada. Šveitsi raskus seisneb aga selles, et seal tuleb läbida distantsiliselt kaks korda sama palju kui Eesti ultral ehk 38 km ujumist, 1800 ratast ja 422 km jooksu.


Posted on reede, juuli 22, 2016 by Unknown

No comments

teisipäev, 19. juuli 2016

Lõpuks sain ühele poole Eesti ultratriatloni toidumenüü analüüsimise ja koondkokkuvõtte tegemisega. Nüüd saan kõike seda ka sinuga jagada (vt fotosid allpool). Kokku sai tarbitud 84 erinevat toitu/toiduainet. Minu jaoks üks olulisemaid tähelepanekuid on see, et sedavõrd pika katsumuse ajal on eriti oluline tarbida võimalikult palju erinevaid toite. Siinkohal tuleb kiita oma toetusmeeskonda, kes ka omaalgatuslikult pakkusid mulle pidevalt midagi uut süüa. 

Ise ma nii kirjut menüüd endale algselt ei koostanud ega oleks katsumuse ajal osanud paljusid toite ka küsida. Inglismaal ma eelmisel aastal just ühekülgse ja vähese toitumisega alt läksin ning see sai neljandaks päevaks ka saatuslikuks. Nimelt Inglismaal kaotasin ma nelja päevaga kolm kilogrammi oma kehakaalust, mis oli selge märk alatoitumisest. Eesti ultra ajal ma kehakaalust aga midagi ei kaotanud ning seda pean üheks olulisemaks põhjuseks, mis võimaldas selle ettevõtmise edukalt lõpetada.

Alljärgnevalt toon sinuni veel mõningad menüüd puudutavad tähelepanekud:

  • Jahedates tingimustes on soe toit ja jook hädavajalikud ja neid kulub parasjagu - seda näitab ilmekalt meega tee tarbimine ujumise lõpuosas, vihmastes oludes rattarajal ning öösel joostes.
  • Arbuus on suurepärane toit palavates tingimustes - sisetingimustes ratast sõites tarbisin ma arbuusi peaaegu 6 kg.
  • Paika pidas mu ennustus, et geele läheb mul vaja ennekõike ujumise ja jooksu ajal, mil tahke toidu söömine on raskendatud. Kokku sõin ära 50 HoneyPower geeli.
  • Soolakapslite kasutamine on minu puhul otseses seoses veetarbimise tõusuga. Nimelt mida katsumuse lõpu poole, seda rohkem tahad tunda suus puhta ja värske vee maitset. Soolakapslid aitavad sellisel juhul tagada põhiliste mineraalainete vajaliku taseme.
  • Kui varemalt olin valku ja mineraalaineid sisaldavat taastusjooki tarbinud trennide ja katsumuste järgselt, siis seekord otsustasin seda ka jooksvalt tarbida. Hea oli tõdeda, et mingeid seedehäireid ei tekkinud ning jook maitses suurepäraselt. Katsumuse ajal tarbisin 390 g taastusjoogipulbrit. Võrdluseks, et raskel trennipäeval tarbin ma seda ca 35 g. Ülejäänud valgud saan tavatoidust.
  • Smuutid ja kõikvõimalikud pähklid on mu igapäevamenüü lahutamatu osa. Paraku pähklite järgi katsumuse ajal väga suurt isu ei ole. Põhjus selles, et nende kurgust alla saamine eeldab palju mälumist. See eest aga smuutid maitsevad ülihästi ka sportimise ajal - tarbisin ära kümme 250ml suurust pudelitäit Froosh smuutit. Katsumuse eel on mul tavaks tarbida rohkelt smuutisid seepärast, et need ei koorma seedimist. Näiteks oleks lugenud, et mitmed ultrajooksjad tarbivad võistluseelsel päeval ainult vedelat toitu. Ka taastumisel on smuutil minu jaoks tähtis roll.

Eesti ultra ajal üles täheldatud menüüst loodan kasu saada ka Šveitsi 10-kordse ultratriatloni ajal, sest üksnes korraliku ja mitmekülgse toitumisega on mul võimalik 10 päeva hommikust õhtuni võistlemist ära kesta.

Posted on teisipäev, juuli 19, 2016 by Unknown

No comments

neljapäev, 14. juuli 2016

On aeg avaldada sulle Eesti ultratriatloni ajal tehtud vereanalüüside tulemused (vt tabelit). Analüüse võeti seitsmel korral - päev enne katsumuse algust, kohe pärast ujumist, ratast ja jooksu ning seejärel veel 24 tundi, 48 tundi ja 7 päeva hiljem. Viimased kolm analüüsi olid selleks, et hinnata taastumist. Vereanalüüside tulemusi selgitasid mulle synlabi laboriarst Anneli-Raave Sepp, spordiarst Eve Unt ja Jüri Käen. Siinkohal kirjutan sulle peamistest järeldustest. TÜ uuringu raames saavad need analüüsid üksikasjalikumalt läbi analüüsitud ning neid järeldusi saab loodetavasti lugeda hiljem siis juba uuringu kohta koostatavast tööst.

Tulemused näitavad, et ma olin 5-kordseks ultratriatloniks end suurepäraselt ette valmistanud. Arvestades katsumuse raskust, jäid tulemused vägagi tagasihoidlikuks. Spordiarst arvas, et selline ettevõtmine võinuks verenäitajates oluliselt tõsisemalt kajastuda. Ujumise ja rattasõiduga tuli keha ilusti toime. Alles jooks oli see, mis korraks lihaste põletikunäitajad kõrgeks lõi, kuid see on täiesti adekvaatne reaktsioon, arvestades palju jooks lihaseid lõhub, eriti veel 211 km pikkune ultrajooks. Nüüd aga veidi lähemalt siis ka konkreetsetest analüüsidest.

Hemoglobiin

Hemoglobiini kõikumine pingutuse ajal pidi olema täiesti normaalne ning ootuspärane. Päev enne, puhanud olekus, oli hemoglobiin kõrgeim ehk 159 g/l kohta. Treenitud inimesel peaks see näit puhanud olekus olema kõrge. Pingutuse aegne näit peaks puhanud oleku omale alla jääma, kuid võib kõikuda nii üles kui alla. Kõikumist võivad muuhulgas põhjustada pingutuse aste ja vedeliku tarbimine.

Leukotsüüdid

Leukotsüüdid on meie kaitserakud. Kestvusaladega tegeleval spordisõbral on leukotsüüdi näitaja üldiselt pigem madal ja normi alumise piiri juures. See peab paika ka minu puhul, sest enne katsumust oli tulemus 4,3, samas kui referentsväärtuse vahemik on 4,5 - 10,4. Pingutuse ajal hakkas see näitaja tõusma ja kõikuma, mis on täiesti normaalne füsioloogilne nähtus, arvestades, et leukotsüütide tõusu põhjustab stress ja füüsiline koormus. Probleemne ja mitteootuspärane oleks olnud see, kui leukotsüüdid ei oleks füüsilisele koormusele tõusuga reageerinud. Leukotsüütide tõusuga on otseselt seotud neutrofiilife arvu ja suhtarvu analüüside tulemused, sest neutrofiil on meie kehas kõige arvukamalt esindatud leukotsüüt.

C-reaktiivne valk, aspartaadi aminotransferaas ja kreatiini kineaas

Need on ühed peamised näitajad, mille pinnalt saab hinnata lihaste seisundit ja seega koormuse mõju organismile. Neid näite tuleks vaadata koos. Need kolm näitu kinnitavad justkui ühest suust, et jooks oli see, mis pani lihastele tõsise paugu. C-reaktiivne valk tõusis jooksu lõpuks puhkeoleku näidust ca 100 korda kõrgemale, aspartaadi aminotransferaas 12 korda ja kreatiini kineaas 68 korda. Seega pidas paika mu väide, et ultrajooks on ultratriatloni raskeim väljakutse.

Need kolm näitu annavad ka olulist teavet taastumise kohta. Taastumiskiiruse üle saab küll ainult rõõmu tunda. Kõigest 24 tundi hiljem olid näidud juba väga palju taastunud ning 7 päeva hiljem antud analüüside kohaselt oli verepilt juba täiesti korras.

Uurea

Uurea, mis on valgu lammutamisel tekkiv jääkaine, kinnitab samuti, et läbitud ettevõtmine oli organismile igati jõukohane. See näit muutus kogu katsumuse vältel väga vähe ja väikese amplituudi raames (vahemik 4,1 - 5.3), mis tuli üllatusena ka analüüse lahtiseletanutele. Kui mul varasemaid analüüse võrdluseks võtta ei oleks, siis võiks arvata, et madalad uurea väärtused on mu keha omapära. Paraku nii see ei ole, sest varemalt on mul pärast mägiultrat ja rasket treeningtsüklit mõõdetud uurea näiduks 7,2 ja 8,1. Seega veel üks tõend selle kohta, et olin Eesti katsumuseks õigesti valmistunud.

Transferriini saturatsioon, raud ja ferritiin

Transferriini on rauda transportiv valk ja transferriini saturatsioon näitab, kui palju on transferriini küljes transporditavat rauda. Kuna füüsilise pingutusega suureneb ka raua vajadus ning koormuse ajal on raua imendumine ja omastamine tagasihoidlikum, siis on mõistetav, miks transferriini saturatsiooni näit kukkus 51-lt 14-le. Tõsi, jooksu lõpuks oli see näitaja pisut kasvanud (20-le), kuid minu arvates võis see olla osalt tingitud ka seepärast, et jooksu ajal ma võtsin paaril korral toidulisandina rauda juurde. Samas see on ainult minu tagasihoidlik oletus:).

Raua taset organismis aitavad määrata raua ja ferritiini analüüsid. Raua analüüs näitab transferriiniga seotud raua sisaldust seerumis. Seepärast raua analüüsi tulemus käitus transferriini saturatsiooni tulemusega sarnaselt. Kuna aga raua sisaldus veres varieerub päeva jooksul palju, siis selle näidu kõikumisele pingutuse ajal ei tasu palju tähendust omistada, sest see on vähe informatiivne. Siinkohal on oluliselt informatiivsem just ferritiini näit. Ferritiin on valk, mis võimaldab raua deponeerimist. Ferritiini näit on mul olnud alati üsna madal ja kõikunud referentsväärtuse alumisel piiril. Nii ka seekord, kui enne katsumust mõõdeti näiduks 33,6. Ferritiini näitaja puhul tuleb aga tähele panna seda, et pingutuse ajal võib ta teatud hetkel hakata käituma kui põletikunäitaja. Täpselt nii juhtus see ka minu puhul - nimelt lihased tõiselt proovile pannud jooks sisuliselt kasvatas ferritiini näidu kolmekordseks. Kindlasti ei tähenda see seda, et järsku muutus raua imendumine mul suurepäraseks ja rauaprobleem kadus, vaid see näitaja lihtsalt reageeris lihaspõletikule. Seda kinnitab ilmekalt ka ferritiini näidu langemine koormuse järgselt korrelatsioonis põletikuliste näitajatega.

Testosteroon ja kortisool

Mõlema puhul on tegemist hormooniga ning neid näite tuleks vaadata koos. Kortisooli puhul tuleb tähele panna ka seda, et hommikuti on selle väärtus meie organismis maksimaalne ja õhtuti minimaalne. Seega tavaliselt määratakse seda alati hommikul vara. Näiteks on kortisooli näidu järgi võimalik tuvastada ülekoormuse märke.

Minu analüüside puhul tuleb silmas pidada aga seda, et üksnes katsumuseelne analüüs sai tehtud kohe hommikul. Kõik ülejäänud analüüsid andsin ma õhtul või suisa öösel. Seega katsumuseelne kortisooli näit 441 on tavapärane ja normaalne. Katsumusaegsed kõrged (sest antud õhtul) kortisooli tulemused (nt 441, 513) on selgitatavad organismi põletikuliste reaktsioonide ja stressiga. Kortisool on organismis vajalik just põletikuvastases reaktsioonis. Seega kortisooli näitude tõus oli ootuspärane ja adekvaatne reaktsioon füüsilisele pingutusele. Üks küsimus kortisooli puhul jäi siiski esialgu vastuseta - nimelt mõõdeti eelviimase analüüsi puhul kortisooli näiduks 148. Selle põhjuse väljaselgitamine vajab põhjalikumat analüüsi ja loodetavasti mingi vastus sellele uuringu raames hiljem ka leitakse.

Oluline on jälgida, kuidas testosterooni ja kortisooli näidud omavahel suhestuvad. Testosterooni näit peaks minema pika kestva pingutuse puhul alati langusesse ning minu puhul see nii ka oli. Kui ma nüüd õigesti spordiarsti selgitusi mäletan, siis koormuse ajal on ootuspärane ja tavaline see, kui testosterooni näidu languse puhul kortisooli näit tõuseb.

Kokkuvõtteks

Kuigi füüsiliselt ja vaimselt läheb sellisest katsumusest taastumiseks rohkem aega kui nädal, andsid vereanalüüside tulemused mulle infot selle kohta, kas ja kuidas keha sellise ettevõtmisega toime tuli ning ega sellest mingeid kahjulikke tagajärgi tekkinud. Nüüd tagantjärgi tark olles võin öelda, et läbitud katsumus oli igati tehtav ja jõukohane. Järelikult on mul nüüd roheline tuli astuda samm kaugemale:)

Posted on neljapäev, juuli 14, 2016 by Unknown

No comments

pühapäev, 10. juuli 2016

Ööpäevi kestev ultrasport kujutab lisaks füüsilisele ja vaimsele aspektile ka tõsist väljakutset seedeelundkonnale. Varem puudus mul detailne ülevaade, kui palju energiat ma ultrakatsumuse ajal kulutan ning kui palju ma vajaminevast energiast suudan katsumuse ajal tagasi süüa ja juua. Eesti ultra ajal tarbitud toit ja vedelik sai grammi täpsusega üles märgitud ning täna saan tulemusi ka sinuga jagada. Etteruttavalt ütlen ära, et numbrid on suured.

Tartu Ülikooli uuringu raames sai vahetult enne, kohe pärast, kaks ööpäeva ja nädal hiljem tehtud keha koostise mõõtmine. Selleks kasutati DEXA meetodit, mis pidi olema üks täpsemaid. DEXA meetod seisneb selles, et DEXA-aparaat (vt fotot allpool) saadab sinu kehast läbi kahe erineva energiaga röntgenkiirguse, mille abil määratakse keha rasva- ja luukoemass ning rasva- ja luuvaba mass. 

Selgus, et luutihedusega on mul väga head lood - see on mul oluliselt kõrgem minuealiste meeste tavapärasest näitajast. Põhjuseks on ennekõike tõsiasi, et ma tegelen väga palju jooksmisega. Lisaks sain teada, et katsumuse ajal tarbitud energia oli koguselt just see, mida keha selle ettevõtmise juures vajas ja kasutas. Seda kinnitas rasvaprotsent, mis katsumusega sisuliselt ei muutunud. Vahetult enne katsumust määrati keha rasvaprotsendiks 12,8 ning kohe pärast 13.

Kui palju energiat ma siis 110 tundi kestnud sportimisega tarbisin?

Vähese liikumisega ja 30+ vanuses meeste ööpäevane energiakulu on ca 2300 kcal. Mina kulutasin 4,5 ööpäevaga 55 780 kcal. Teisiti öeldes kulus mul Eesti ultratriatloni ajal energiat, mis on koguseliselt võrreldav tavainimese 24 päeva energiakuluga.

Nagu arvata võis, siis kõige vähem energiat kulus ujumise ajal - 6260 kcal. Rattasõidu ajal sai tarbitud 29 240 kcal ning jooksu ajal 20 280 kcal. Võttes arvesse rattasõidule ja jooksule kulunud aegade erinevust, nähtub, et rattal olles tarbisin kõige rohkem energiat - sellest aga ei saa koheselt järeldada, et rattasõidu energiakulu oli jooksmise omast suurem. Vabalt võib olla, et rattasõidu ajal sai varutud energiat rohkem ja osa sellest sai tarbitud alles jooksmise ajal. Eks see tundub ka loogiline, sest rattal on toidu alla saamine oluliselt lihtsam kui joostes.

Kui palju läks mul 1130 km läbimiseks vedelikku tarvis?

75 kg kaaluva inimese päevane vee vajadus on 2,25 liitrit (s.o. 30 ml vett kg kohta), kusjuures see hõlmab endas ka toiduga saadava vee kogust. Mina jõin 4,5 ööpäeva jooksul ära 47,39 liitrit vedelikku (ei hõlma endas toiduga saadud vett). Katsumuse ajal tarbitud vedeliku koguse ja organismi päevase vajaliku koguse võrdlusest nähtub 4,7-kordne erinevus (s.o. 47,39 / 4,5 x 2,25). Kui võrrelda seda kaloraaži erinevusega (s.o. 55 780 / 4,5 x 2300 = 5,3 korda), siis nähtub, et suurusjärgud on suhteliselt ligilähedased ja seega usutavad. Vedelikku tarbisin tunde järgi, kui keha andis märku, et tuleb juua. Võib-olla oleks keha toime tulnud ka vähema koguse vedelikuga, kuid see on üksnes oletus ja seda ma kunagi teada ei saa.

Kui olen toidumenüü läbi analüüsinud, kirjutan sulle lähemalt, mida ja kui palju sai katsumuse ajal söödud ja joodud.

Posted on pühapäev, juuli 10, 2016 by Unknown

No comments

esmaspäev, 4. juuli 2016

Algselt oli mul plaanis Eesti ultratriatloniga algust teha nädal varem (s.o. 3. juunil), kuid mai alguses otsustasin seda nädala võrra edasi nihutada. Nagu arvata võis, siis juuni esimene nädalavahetus oli super ilm. Mõned päevad enne Eesti ultra starti teadsin, et vihmast ma seekord ei pääse, kuid 2 ööd-päeva kestvat koerailma ei osanud ma kusagilt ette näha ega selleks kuidagi ka end ette valmistada. Kui ma pärast ujumist Tartust rattasõitu alustasin, oli juba nõrk vihmasadu alanud. Kuigi vihmas meeldiv sõita ei ole, oli rattaosa esimesed 4 tundi talutav, sest vihmasadu ei olnud nii tugev, et sõidutee oleks veest läbimärg. Samuti oli õhusooja veel veidi üle 10 kraadi. Seega õnnestus mul alguses jalad suhteliselt kuivana hoida ning külm ei jõudnud veel kontidesse pugeda. 

Kõik muutus aga umbes kella 22 paiku, mil sadu läks tugevaks ning termomeeter aina langes. Öösel kella 2-ks oli see kõigest 6,5 kraadi. Sellise mastaabiga ettevõtmise juures on kõige olulisem mitte lasta külma kontidesse pugeda, sest pärast seda on keha shut down kiire tulema. Tean seda hästi eelmise aasta Inglismaa ultratriatloni neljandalt võistluspäevalt. Külmas vihmas ratast sõites on kõige keerulisem hoida ära jalalabade ja käte külmetamine, sest neid sa rattasõidu ajal palju ei liiguta ning üldse on verevarustus neis kehaosades oluliselt tagasihoidlikum. Öösel kell 4 Tartusse jõudes oli selge, et vihmasadu ei kavatse taanduda. See oli esimene ja ainus kord, mil tekkis kahtlus, kas ma saan katsumusega jätkata. Selleks hetkeks oli sõidetud 247 km. Vihmas rattasõidu jätkamine pikalt enam võimalik ei oleks olnud, sest riiete vahetamise ja keha ülessoojendamise peale läks liiga palju aega, mistõttu ei oleks ma välitingimustes rattasõiduga enne esmaspäeva ühele poole saanud. Tõenäoliselt oleks aga keha külmale ja energiakulule juba üsna pea pidanud alla vanduma.

Õnneks oli mu toetusmeeskonnas Silva, kes viis katsumuse osas läbi TÜ uuringut. Kohe tekkis mõte, et äkki on võimalik jätkata rattasõitu sisetingimustes TÜ laboris. Selgus, et see on võimalik, kuid laborisse sai minna veidi pärast kella 7 hommikul. Seega sõitsin rattaga koju, soojendasin end üles, sõin ning jäi aega ka teha 1 tund ja 20 minutit und. Sealt edasi ootas mind 653 km ratast pukil.

Kumb on keerulisem - kas rattasõit väljas või pukil?

Kuigi sisetingimustesse kolimine võimaldas mul katsumuse lõpuni teha, ei teinud see ettevõtmist mitte lihtsamaks, vaid oluliselt raskemaks. See väljendus ilmekalt ka rattasõidu üldajas, mis kujunes plaanitust enam kui 12 tundi pikemaks. Pukil sõitmise teeb minu jaoks raskeks:

  • rattaasend - kuigi sisetingimustes kasutasin ma enda ratast, ei ole pukil sõites võimalik rattaasendiga mängida. Sellest johtuvalt on osad lihased kogu aeg väga suure surve all. Näiteks paarsada kilomeetrit enne lõppu tegi korraks tõsist muret parema õlg, kuid Kristi abiga õnnestus valu taanduma sundida. Asja oleks võib-olla veidi lihtsustanud see, kui ma oleksin pukil sõitmist treeninud. Kui on aga võimalus väljas treenida, siis ma seda ka alati kasutan. Pukil treenimine tuleb minu puhul kõne alla üksnes talvekuudel ja maksimaalselt paari tunniste treeningutena. 
  • ühesugune ja non-stop töö - tänu pidevalt muutuvatele maastikutingimustele on välitingimustes sõitmine lihastele oluliselt lihtsam. Näiteks väikemgi üles või allamäge sõitmine on lihastöö seisukohalt suur muutus. Pukil sõites tuleb teha kogu aeg ühetaolist tööd ja tirri lasta ei ole võimalik - st nii pea kui pukil väntamise lõpetad, nii jääd ka seisma.
  • kiirus - mind veidi üllatas tõsiasi, et pukil sõitmise keskmine kiirus on madalam kui välitingimustes. Kui sisetingimustes oli mu keskmine sõidukiirus 29,9 km/h, siis rasketes välitingimustes oli selleks 30,5 km/h. Pealegi väljas pärssis keskmist kiirust oluliselt pimedus ja tugev vihmasadu, mis kattis teekatte korraliku veekihiga. Näiteks Tartra orgu laskumisel tuli ohutuse huvides hoog maha pidurdada.
  • vaimne pool - usun, et nõustud minuga selles, et sisetingimustes 653 km sõitmine on vaimselt palju väljakutsuvam kui selle distantsi läbimine välitingimustes.

Fakte rattasõidu kohta

Väga mitmed teist on huvi tundnud selle vastu, mis oli puhta rattasõidu aeg. Seega järgnevalt toon ära ka mõningad huvitavad arvnäitajad:

  • Rattasõidu üldaeg (koos kõikide pausidega) - 50 tundi ja 7 minutit;
  • 900 km rattasõidu netoaeg - 30 tundi ja 11 minutit;
  • 20 tundi kulus riiete vahetamise, toidu- ja puhkepausidele. Välitingimustes kulus toidupausidele, enda ülessoojendamisele, riiete vahetamisele ja laborisse sissepääsemisele 8 tundi. Sisetingimustes tuli mul teha alguses iga poole tunni tagant venitus- ja sirutuspaus, lõpuosas aga juba 20 minuti tagant - kauem ei talunud keha ühtejutti pukil istumist ära.
  • 62 tunni jooksul sain magada kokku 2 tundi ja 20 minutit - see aeg on arvutatud hetkest, mil ma katsumuse hommikul ärkasin (06.15), kuni pühapäeva õhtu kella 21.15, mil rattasõit ja selle järgsed toimingud (kaalumine, verevõtt, söömine, massaaž ja jooksuasjade valmisseadmine) olid lõpetatud. Esimene 1 tunni ja 20 minutiline uinak oli osalt sunnitud puhkus, sest pidime ootama laborisse sissepääsemist. Teise tunnise uinaku tegin pühapäeva öösel kell 4, sest muidu oleks pukil magama jäänud.

Milline mõju oli rattasõidul jooksule?

Selge on see, et 900 km pikkune rattasõit jätab vähemalt mingisuguse füüsilise, vaimse ja unetuse jälje endast ka jooksurajale. Sellega olin ma arvestanud ja selleks olin ka valmistunud. Kuna rattal aga ei läinud asjad üldse mitte plaanitult, siis muutis see ka rattale järgnenud 211 km pikkuse jooksu väga keeruliseks. Rattasõit pukil kurnas palju mu jalalihaseid ja kulutas rohkelt vaimujõudu (see ei ole ammendamatu vara meie organismis:)). Lisaks kuhjus plaanitust rohkem unetustunde. Kuidas kõik see jooksul avaldus, selle kohta kirjutan sulle peagi lähemalt.

Posted on esmaspäev, juuli 04, 2016 by Unknown

2 comments