Fakte Saksa kolmekordse ultra kohta
- Stardinimekirjas üles antud 46-st individuaalvõistlejast 35 jõudis ette nähtud ajalimiidi (58 tundi) sees finišisse;
- Tegemist oli ühe konkurentsitihedama võistlusega Lensahni ultra ajaloos - esikolmik mahtus 1 tunni ja 16 minuti sisse. Näiteks eelmisel aastal lahutas esimest ja kolmandat 8,5 tundi;
- Parim ujumisaeg 3:04:47, parim rattaaeg 16:44:37 (s.o. 32,3 km/h), parim jooksuaeg 12:35:55, parim aeg vahetusalas ujumiselt rattale 4:36 ning rattalt jooksule 2:20;
- Rattarada oli parasjagu tõusuderohke - minu kell fikseeris 2481 tõusumeetrit.
11,4 km ujumist

Teine häiriv tegur oli kalipso kinnituskrõps, mis oli varasemast kasutamisest veidi väsinud ning kippus mõningase aja tagant lahti tulema. Selleks, et see Šveitsis probleemiks ei saaks, andsin kalipso õmblejale ja loodetavasti saab mure lahendatud.
Meeldiva üllatuse valmistas tõsiasi, et 8 inimest mahtusid ühele 50-meetrisele rajale ilusti ära ning et möödumised ei olnud keerulised. Minul ei tekkinud ühtegi ebameeldivat või häirivat intsidenti teiste ujujataega.
540 km ratast
Arvasin, et ratas tuleb pisut rahulikum, kuid juba esimestest meetritest peale oli tempo kõva. Rattale minnes olin ma viiendal positsioonil ning seega tuli kohe halastamatult tööd tegema hakata. Esimesed 180 km läbisin ma rattarajal kõige kiiremini, Widmer jäi alla 7 minuti ja Lassen 11 minutiga. Teine 180 km oli kiireim Lassen, talle järgnes 3 minutilise kaotusega Widmer ja 16 minutilise kaotusega mina. Pärast 400 km läbimist tundsin, et pean end rattas veidi rohkem säästma, vastasel juhul võis see valusalt jooksul kätte maksta. Seega viimased 180 km läbis kõige kiiremini Widmer (5:37:66), taanlane kaotas talle 12 minutit ja mina 34 minutit. Minu sedavõrd suur ajaline kaotus oli osalt tingitud ka riiete ja rattakingade vahetusest, sest vahetult enne pimedat saime neljanda sahmaka vihma ning ma olin läbimärg ja külmetasin. Seega otsustasin kuivad riided, rattakingad ja talvised kingakatted selga panna. Selleks tegin kahel korral peatuse ning ajaliselt võttis riiete vahetus aega umbes 5 minutit.
Viimaste katsumuste ajal olen väga palju märga ilma tunda saanud ning tõenäosusteooria kohaselt peaks peagi ilm mind jälle soosima. Samas oleks minu poolt naiivne loota, et Šveitsi võistluse ajal ma halba ilma ei kohta, arvestades, et see kestab 10 päeva.
Kuigi rattasõidu ajal sai väga palju söödud ja joodud, tekkis mul 17 tunni jooksul üksnes kolmel korral põie häda. Nüüd ka üks lõbus seik. Nimelt järgi sai proovitud ka ratturite viis põit kergendada. Kuna iga sekund oli arvel ja väljas kallas parasjagu vihma, siis sai põit rattasõidu ajal pükstesse kergendatud. Veidi naljakas tundus endale, kuid neis niigi märgades tingimustes ei olnud sellel suurt vahet.
126,6 km jooksu
Esimese maratoni liikus esikolmik sisuliselt samas tempos ning ma vaikselt hakkasin end harjutama mõttega, et kolmandast kohast kõrgemale mul vist seekord asja ei ole. Esimese maratoni läbis kõige kiiremini Widmer, mina kaotasin talle 4 minutiga ja Lassen 6 minutiga. Teine maraton tõi aga sündmuste käiku pöörde. Esimese kahe tempo oli minuga võrreldes oluliselt langenud, Widmer teise maratoni aeg oli 28 ja Lasseni oma 36 minutit minu omast kehvem. 84. kilomeetriks olin ma tõusnud teisele kohale ja jõudsalt vähendasin vahet ka esimesega. Ka kolmanda maratoni läbisin kiiremini mina, Widmer kaotas 26 minutit ja Lassen 58 minutit. Kuigi vahe esimesega aina vähenes, oli sakslane visa ja päästev lõpujoon saabus ennem. Minu ja Widmeri vahe jäi lõpuks 26:20. Samas on see ikkagi üsna selge ja märkimisväärne vahe ning Widmer oli võidu auga ära teeninud.
Kohe pärast võistlust
Pärast võistlust tuli mul kohe minna dopingukontrolli. Keha toimimine on ikka väga huvitav. Sportimise ajal vedeliku ületarbimine tähendab, et peagi tuleb end kergendama minna. Samas kui pärast sellist pingutust seisma jääd, siis hakkab keha kohe vedelikku ja toitu varuma. Pidin enam kui tunni jooksul tarbima üle 3 liitri vedeliku, enne kui sain uriiniproovi ära anda.
Lihasvalu käes kannatasin ma korralikult üksnes esimesel õhtul ja öösel. Lihasvalu võimendas tõsiasi, et ma ei saanud süüa kohe pärast lõpetamist, sest dopingukontroll võttis oma aja. Järgmisel hommikul oli lihaste seisund juba kardinaalselt paranenud ning kõik oleks olnud suurepärane, kui ees ei oleks oodanud 24 tundi sõitu koju. Autos istudes taastumisprotsessid pidurdusid, kuid koju jõudes ja ühe öö korralikult magada saades, oli kõik juba vägagi heas seisus.
Kui enne võistlust kaalusin ma 75 kg, siis tänaseks on see langenud 73,2 kg-le. Kaalulangus peaks olema märk sellest, et võistluse ajal kulutatud energiat ma tagasi süüa ei suutnud. Nüüd aga tuleb mul kosuda ning vaim ja füüsis peagi algavaks viimaseks 10-päevaseks katsumuseks valmis seada.
Tänud võistlusele kaasa elamast.
Aga see vastuoluline ülikallis toidulisand Cellfood, Rait? Kas selle kasulikku mõju hindad endiselt märgatavaks?
VastaKustutaRaivo