pühapäev, 27. detsember 2015

Treeninglaagri esimene osa Tenerifel on ilusti seljataga ning laager jätkub Lanzarotel. Tegemist oli minu teise treeninglaagriga Tenerifel. Kui veebruaris sai tutvust tehtud Tenerife põhjapoolsema osaga Santa Cruzi ümbruses, siis seekordseks peatuspaigaks oli lõunas asuv Adeje linn. Tänaseks olen suure osas Tenerife teid ja erinevaid paiku rattaga läbi sõitnud ning mõtlesin sinuga oma muljeid Tenerifest jagada. 

Tenerife teed

Treenimiseks ja Eesti kehva ilma eest pagemiseks on Tenerife suurepärane koht, kuid sealjuures tuleb arvestada mitmeid aspekte. Rattasõbrad peavad arvestama sellega, et Tenerife teede profiil on raske ning ilma korraliku ettevalmistuseta Tenerifele laagrisse minek võib su elu seal päris keeruliseks muuta. Kõik rattasõidud algavad korralike tõusudega ning need neli teed (vt kaarte ülalt), mis viivad Teide mäe jalamile julgelt enam kui 2000 meetri kõrgusele, on ikka ulmeliselt pikad tõusud ning meile eestlastele justkui ainult muinasjuttudes eksisteerivad. Sõltuvalt sellest, millise mäekülje pealt Teidet vallutama hakkad, tuleb sul arvestada 35 - 55 km pikkuse ronimisega.

Tenerife teede kvaliteet jätab kohati küll soovida ning Lanzarote suurepärastele teedele jäävad need alla, samas rattasõidud saab ilusti tehtud. Tuleb lihtsalt teada, milliseid teid kasutada üksnes ülesmäge sõiduks ja milliseid võimalusel vältida. Eelviidatud neljast teest Teide tippu ei soovita ma laskumiseks kasutada esimest (vt kaarti ülevalt vasakult), sest muidu võidakse sul pärast laskumist tuvastada vibratsioonitõbi :). Ülejäänud kolm teed Teide jalamile on hea kvaliteediga - minu lemmikud teed on marsruudil Los Cristianos-Arona-Vilaflor-Teide ning Santa Cruz-Laguna- Esperanza-Teide.

Kõige kehvema kvaliteediga teelõike kohtasin pikima rattasõidu ajal Los Cristianosest Santa Cruzi (vt väljavõtet GarminConnect´st). Kehva teekatet kohtab kollasega tähistatud teelõigul. Kuna Tenerife on Lanzarotest ca 2,5 korda suurem, siis tuleb seal arvestada tõsiasjaga, et üksnes rattaga ei ole võimalik kogu saart näha, sest päevavalgel ei jõua üle Teide jalami teisele poole saart ja sealt tagasi sõita. Rattaga kogu saare avastamiseks on vaja kedagi autoga saatma - s.t. sõidad rattaga Teide jalamile ning laskud teisele poole saart ning seal paned ratta autosse ning sõidad autoga mööda kiirteed tagasi koju. Vähemalt nii toimisin mitmel korral mina.

Kõige kustumatu mulje Tenerifest jättis mulle loodes asuv Masca küla (vt fotot) ja selle mägederohke ümbrus. Sealt leiab ka ülimalt raske profiiliga mägiteid. Ühe sellise otsa komistasin ma juba oma esimesel rattatreeningul (vt fotol olevat alt vasakut kaarti). Kuigi kõige karmim raja osa jäi mul sel päeval laskumiseks, oli see päris närvesööv, sest kohati oli tee nii loodist väljas, et ratta hoo õigeaegne maha pidurdamine väga keeruline. Tõsiasi on see, et oma eraldistardirattaga ma sellest laskumisest esimesel päeval (kui üldse) tagasi üles sõita kindlasti ei oleks suutnud.

Esimesel treeningpäeval Tenerife loode tipust autoga tagasi sõites sattusin ühele väiksele kõrvalisele mägiteele (vt fotol olevat alt paremat kaarti), mille sarnast varem ma näinud ei olnud. See tee oli sedavõrd üles poole kaldus, et isegi väike Fiat sai oma mootori võimed proovile panna. Selle tõusu vallutamine rattaga jäägu aga tulevaste treeninglaagrite väljakutseteks.

Ilm Tenerifel

Arvatavasti on sulle teada, et Tenerifel on peaaegu alati ilus ilm, palju päikest ja sisuliselt vihmata. Selline oli ilm ka minu seal oleku ajal, mil merepinnal asuvates linnades küündis termomeeter peaaegu 30 kraadini. Tenerife mägederohkust ja kõrgust merepinnast arvestades (Teide tipp ulatub 3718 meetrini) tuleb silmas pidada, et temperatuurid on talvisel ajal (ehk praegu) väga muutlikud. Näiteks päeval, kui ma Teide tippu ronisin oli seal kõigest 3 kraadi sooja ning puhus meeletu tuul. Eriti oluline on õige riietus, kui otsustad rattaga Teide jalamile sõita - detsembrist kuni aprillini on tavaline, et sul läheb vaja nii varupaari vahetusriideid, tuulekindlat vesti kui ka talvekindaid. Nimelt Teidelt laskumine toimub mööda serpentiine ja kestab kusagil tund aega - selle aja jooksul sa sisuliselt jalgadega tööd ei tee, vaid pidevalt tegeled hoo maha pidurdamisega. Esimesel Teide päeval unustasin ma talvekindad maha ning kohe karistas ilmataat mind ära. Laskumisel hakkas kätel ja ülakehal nii külm, et pidin vahepeal otsa ringi keerama, et ülesmäge sõitmisega elusoojust natukenegi kehasse tagasi tuua. Kõigil teistel Teide vallutamise päevadel olid talvekindad alati kaasa - siis aga kehtis Murphy seadus, sest eriti ilusa ilma tõttu mul neid kordagi vaja enam ei läinud.

Siinkohal on paslik lisada ka väike videoklipp Teide tipust avanevale vaatele.



Tenerife on üks populaarsemaid ja rahvarohkemaid turistipaiku Kanaaridel ning mõistagi mitte sellepärast, et siin on hea ratast sõita, joosta ja ujuda. Erinevalt Lanzarotest kohtab siin kordades vähem spordisõpru. Rahva toob Tenerifele mitmed TripAdvisori kaudu turistide poolt maailma parimaks hinnatud atraktsioonid nagu näiteks Loro Parque loomaaed ja Siam Park veemaailm. Samuti on võimalik Tenerifet ümbritsevas ookeanivees oma silmaga vaalu ja delfiine ujumas näha - see on hoopis midagi muud, kui näha neid kusagil loomaaias.

Tenerife lähim naaber - La Gomera

Enne Lanzarotele tulemist, sai tutvust tehtud Tenerife naabersaare La Gomeraga, kus sai samuti rattaga saarele tiir peale tehtud. Võin kinnitada, et kõik seni külastatud Kanaari saared on teineteisest erinevad ja millegi poolest ainulaadsed. La Gomera külastamine ei olnud päris niisama, vaid on seotud minu veidi kaugema tuleviku kavatsustega, milleks ma maad uurimas käisin. Sellest aga lähemalt juba siis, kui õige aeg on käes.

La Gomera jääb mulle meelde ennekõike sellepoolest, et see on koht, kus ma sain oma esimese banaani ja avokaado otse puu otsast. Samuti nägin seal esimest korda oma silmaga oliivipuud. Kuigi seal kasvab ka mangopuid, õnnestus mul mangovilju manustada juba mõned päevad varem Tenerifel.

Käesoleva laagri suurimaks uudseks maitseelamuseks pean aga kaktuseviljade avastamist. Tõsiselt maitsvad ja mis peamine, neid on siin palju, väga mitmeid sorte ning nad on vabalt kättesaadavad ja korjatavad. Lihtsalt ole mees ja mine nopi neid teepervelt, kuid vilja kaitsvate okastega ole korjamisel ettevaatlik - omast kogemusest räägin.

Elu on avastamist väärt :).


Posted on pühapäev, detsember 27, 2015 by Unknown

No comments

esmaspäev, 7. detsember 2015

Enam kui kolm nädalat tagasi käisin juba kuuendat korda synlab´is verd andmas. Lõpuks on kaua oodatud tulemused minuni jõudnud ning nüüd saan neid ka sinuga jagada. Tulemused pakkusid mulle ühelt poolt head meelt, teisalt valmistasid aga suure üllatuse.

Rõõmustamiseks oli põhjust, sest võitlus seni tuvastatud defitsiitidega on lõpuks soovitud suunas liikunud. Üllatus peitus aga ühes esmakordselt tehtud analüüsis. Eks ta kipub elus juba nii olema, et mida põhjalikumalt sa mis tahes küsimusele lähened, seda rohkem saad teada, kui vähe sa seni sellest tegelikult teadnud oled. Kui varemalt oli minu jaoks ainete puudujääkide kõrvaldamisel peamiseks küsimuseks, millal ma need korda saan, siis täna on päevakorda tõusnud ka küsimus sellest, kas saabub kunagi ka see päev, mil mingeid puudujääke ei avastata. Aga ärme torma sündmustest ette, vaid esmalt kirjutan sulle headest uudistest ning seejärel viskame koos pilgu peale uute analüüside tulemustele.

Raud

Kui varemalt liikus raua näitaja edasi väga teosammul ja tegi vahepeal ka lausa vähikäiku (vt varasemaid tulemusi siit), siis viimase kolme kuuga on edasiliikumine toimunud justkui seitsmepenikoormasaabastega. Nimelt kui maist augustini kasvas mu raua näit 34-lt 38,7-ni, siis augustist novembrini oli tõus märkimisväärne – 38,7-lt 66,4-ni. Selle tulemusega võib väga rahul olla ning nüüd ei ole tähelepanu vaja suunata mitte selle näidu kasvatamisele, vaid säilitamisele. Viimased pool aastat ja enamgi olen igapäevaselt tarvitanud raua toidulisandit Retafer, nii et peagi on aeg seni tarbitud kogust vähendada ja leida endale optimaalne ja parim lahendus senise väärtuse hoidmiseks.

Vitamiin D


Raua näitaja kohta kirjutatu kehtib ka vitamiin D kohta, kuid selle erinevusega, et kui raua toidulisandi võtmises ma varasemaga võrreldes muutusi ei teinud, siis D-vitamiini osas sai muudetud palju – alustades toidulisandi muutmisest ja lõpetades manustatavate koguste suurendamisega. Seega D-vitamiini näitaja märkimisväärne kasv on justkui loogiliselt seletatav.

Mu madalaim mõõdetud D-vitamiini näit oli 40,9 nmol/l, mida mul õnnestus ligikaudu 10 ühiku võrra kolme kuu kaupa tõsta, enne kui seni saavutatud töö sai eelmise testiga põrmustatud ning olin tagasi näidu 50 juures (vt varasemaid tulemusi siit).

Paljud teist andsid mulle tagasisidet ja soovitusi D-vitamiini normi saamiseks (s.t. näit 75 ja enam). Võtsin seda kuulda ning leidsin endale sobivaks lahenduseks D-vitamiini toidulisandi õli baasil tilkade näol, mille üks tilk sisaldas 5000 ühikut. Enne praeguseid analüüse jõudsin seda tarvitada umbes 1,5 kuud, alguses võtsin ühe tilga hommikul ja ühe õhtul, siis vahepeal tarvitasin ühe tilga päevas ning siis jälle kaks tilka päevas.

Fakt on see, et juba lühiajaline tarvitamine on viinud mu D-vitamiini näidu normi. Nimelt seekord mõõdeti mul D-vitamiini tasemeks 78,4 nmol/l. Edaspidi katsun selle vitamiini taseme säilimiseks järgida asjatundjate soovitust võtta D-vitamiini toidulisandina juurde nendel kuudel, mil seda Eestis päikesest ei saa. Teisisõnu kuudel, mis sisaldavad „r“ tähte ning muudel kuudel (mai, juuni, juuli ja august) on plaan toidulisandiga paus teha (eeldusel, et viimati mõõdetud näit on ilusti normis).

Mineraalainete analüüs

Nüüd aga siis üllatust pakkunud osa juurde. Esmakordselt andsin verd ka 11 analüüsist koosnevaks mineraalaineteuuringuks. Vere andsin Eestis, kuid analüüsid ise tehti Saksamaal, kus on sellisteks testideks olemas spetsiaalne aparatuur. Uurisin synlab´ist, mis vahe on Saksamaal ja Eestis mineraalainete määramiseks kasutatav tehnikal. Sain vastuseks, et Saksamaal kasutatav tehnika võimaldab määrata mineraalainete hulka täisveres ehk siis nii vererakkudes (erütrotsüütides) kui ka plasmas kokku. Mineraalainetel nagu nt kaltsium, magneesium, fosfor, kaalium, naatrium ja raud määratakse Eestis üksnes vereplasmas (seerumis) olevat osa. Mida see siis tähendab? Saksamaal tehtav test on täpsem, sest kui konkreetse mineraalaine kontsentratsioon on vereseerumis normis, ei tähenda see veel seda, et rakkudes on asi korras. Rakkudes võib samal ajal olla juba kas aine puudus või siis üleküllus. Kumbki neist variantidest (puudus või üleküllus) ei ole pikas perspektiivis rakkudele üldse hea.

Minu analüüsid kinnitavad eeltoodu paikapidavust. Näiteks tuvastati Eestis, et mu vereseerumis on raud ja kaltsium normis, samas kui Saksamaa analüüs näitab, et rakkudes on tekkinud juba kaltsiumi defitsiit ning raua üleküllus. Vot siis, raua defitsiidist on saamas ühtäkki raua üleküllus ning justkui korras kaltsiuminäit on muutumas defitsiidiks. Seega tehtud mineraalainete analüüs on justkui eesootavate probleemide selgeltnägija - kui ma analüüsi tulemusi eiraks, siis tõenäoliselt peagi ilmneks see puudujääk ka vereplasmas.

Lisaks rauale ja kaltsiumile, tuvastati, et mul on probleeme tervelt üheksa mineraalainega. Kõigest kaks (mangaan ja plii) olid normis, kuus mineraalainet (raud, magneesium, fosfor, kaalium, seleen, tsink) oli üle normi ning kolm (kaltsium, vask, naatrium) alla normi. Siinkohal ma ei hakka igat konkreetset näitu tooma, vaid lisan väljavõtte analüüsist (vt fotot). Sellelt on näha, millise mineraalaine ülekülluse või puudusega on tegemist ning mis on asjatundja soovitused nende normi saamiseks.

Eelnimetatud kuue mineraalaine üleküllus on seletatav sellega, et alates augusti algusest olen kasutanud mineraalainete toidulisandit Cellfood. Toidulisandi manustamisel järgisin samu koguseid, mida ühe uuringu raames sportlaste peal varemalt testiti. Analüüsi vastused kinnitavad, et see toidulisand tõesti toimib. Kuna aga minu toidulaud koosneb taimsest ja suures osas ka toorest toidust, siis saan ma paljud vajalikud mineraalained kätte juba oma toidust ning toidulisandi juurde manustamine sellises koguses, nagu ma seda tegin, ei osutunud vajalikuks. Vastupidi, arstide kinnitusel ei ole liigne mineraalainete kontsentratsioon kasulik ja pikemas perspektiivis võib vaegusi põhjustada. 

Seega edaspidi on kavas viia mineraalainete lisatarbimine miinimumini ning vaadata, kas need näitajad langevad normi piiresse ja jäävad sinna ka püsima.

Antioksüdandid

Vere pinnalt on võimalik määrata ka sinu antioksüdantide sisaldus plasmas. Antioksüdandid aitavad kaitsta rakke kahjustuste eest, mida põhjustavad vabad radikaalid. Näiteks tuvastati mul rakkudes raua üleküllus. Liigne raud rakkudes aga põhjustab oksudatiivset stressi ja teeb seega rakkudele kahju. Sellise kahju tekkimise eest pakuvad kaitset antioksüdandid. Seda muidugi juhul, kui antioksüdantide tase organismis on normis. Minul kahjuks tuvastati antioksüdantide sisalduseks plasmas 269 umol/l, mis on madal. Keskmiseks referentsväärtuseks peetakse vahemikku 280 – 320 ning kõrgeks väärtuseks seda, mis ületab 320. 

Selline on siis minu hetkeseis täna. See tähendab, et töö organismi harmoonilise tasakaalu leidmise nimel peab jätkuma :). Esimene oluline samm on tehtud – murekohad on tuvastatud ja teadvustatud. Hea, et sain taas targemaks ja rohkem selgust majja ning seda kõike enne kohe algavat rasket ja pikka treeninglaagrit.

Posted on esmaspäev, detsember 07, 2015 by Unknown

No comments

reede, 20. november 2015

Aeg lendab kiiresti. Viimasest blogipostitusest on möödas juba mitu nädalat. Nüüd on paras aeg kirjutada sulle, millised ettevõtmised on mind ultraspordimaailmas ootamas. 

Kuigi esimene raske ultravõistlus ootab mind ees Gran Canarial märtsi alguses, on see kõigest põhikatsumuste ettevalmistus. Sellest ultrajooksust kirjutasin juba varasemalt ning rohkem sellel siin ei peatu. 

Uue aasta põhieesmärgid on seotud ultratriatlonitega ja seda erinevates formaatides. Kavas on neli ultratriatlonit, millest kolm on minu jaoks esmakordseks kogemuseks. Alljärgnevalt kirjutan sulle neist neljast katsumusest ajalises järjekorras, mis ühtlasi on sattunud ka tähtsuse järjekorda.

Quintuple ultratriatlon Eestis (19 km ujumist, 900 km ratast, 211 km jooksu)

Tegemist on katsumusega, mille plaanin korraldada endale ise ja seda siinsamas Eestis. Ajaliselt peaks see aset leidma 2016. aasta mai teises pooles või hiljemalt juuni esimestel päevadel. Kuigi 5-kordsel ultratriatlonil sai see aasta Inglismaal osaletud, on mul plaanis teha seda hoopis teises formaadis. Kui Inglismaa võistlus kujutas endast viiel järjestikusel päeval ühe täispika triatloni läbimist, siis enda korraldataval katsumusel  kavatsen läbida kõik alad ühtejutti.

Teisisõnu on kavas ujuda 19 km, seejärel sõita ratast 900 km ning lõpuks joosta 211 km. Juba ainuüksi iga üksiku ala lõikes on tegu minu jaoks enneolematu ettevõtmisega. Seni olen kõige rohkem ujunud 11 km järjest, sõitnud ratast 360 km ja jooksnud 131 km. Nii et järgmisel aastal tuleb mul kõik varasemad rekordid pikkuse osas alistada ja seda ühe katsumuse raames. 

Saab olema huvitav, raske, õpetlik ja silmi avav teekond enda võimete tundmaõppimisel. Keeruline on selle ettevõtmise ajalist kestvust tunni või isegi kümne tunni täpsusega ennustada, arvestades, et seni on seda kõige kiiremini suudetud teha 73 tunni ja 18 minutiga. Hinnanguliselt võib see mul aega võtta neli ööpäeva ja enam. Selle katsumuse puhul ei ole mu eesmärk mitte aeg, vaid läbimine ning teadmiste ja enesekindluse kogumine hooaja kaheks viimaseks ettevõtmiseks.

Double ultratriatlon (7,6 km ujumist, 360 km ratast, 84,4km jooksu)

Tegemist on ultratriatlonite pesamunaga. See on mulle juba tuttav ja kolmel korral läbitud katsumus. Samas ei ole sellise formaadiga ultratriatlon end mu jaoks veel kaugeltki ammendanud, mistõttu ühe kahekordse peab ka uuel aastal tegema. See võiks ajaliselt toimuda juunis või juuli alguses. Kuigi hetkel ei ole veel IUTA oma järgmise aasta võistluskalendrit avaldanud, tahaks loota, et mõni kahekordne satub juuni teise poolde või juuli algusesse. Seega selle võistluse osas valitseb hetkel ainukesena kõige suurem selgusetus, kuid loodetavasti mitte väga kauaks.

Triple ultratriatlon Saksamaal (11,4 km ujumist, 540 km ratast, 126,6 km jooksu)

Selle ettevõtmisega asi alles läheb huvitavaks ja väljakutsuvaks. Tegemist on iga-aastase juuli lõpus toimuva ja äärmiselt kõrgetasemelise ultratriatloniga. Katsumuse edukas läbimine eeldab 11,4 km pikkust ujumist 50-meetrises basseinis, seejärel ööpäev kestvat 540 km pikkust rattasõitu ning lõpetuseks kolme maratoni ehk 126,6 km jooksmist. 

Selle ettevõtmise võlu ja väljakutse seisneb tõsiasjas, et seda on võimalik läbida ühtegi pausi tegemata (rääkimata uinakust). Selle elav näide on Richard Widmer, kes on viimastel aastatel püsinud alistamatuna, näidates sellel distantsil võimast minekut. Tema lõpuajaks märgiti 33 tundi ja 5 minutit, mis jääb kehtivale maailmarekordile (31:47:57) alla kõigest veidi üle tunni. Tema edu teise koha saavutanu ees oli 6,5 tundi.

Deca ultratriatlon Šveitsis (38 km ujumist, 1800 km ratast, 422 km jooksu)

Kõigest 24 päeva pärast 3-kordset Saksamaal, antakse Šveitsi väikelinnas 24. augustil start 10-kordsele ehk Deca ultratriatlonile. Seal tuleb kümnel järjestikusel päeval läbida üks täispikk triatlon. Ujumine leiab aset 50-meetrises basseinis, ratast sõidetakse 12 km pikkusel ringil ning maraton joostakse 1,2 km ringil. Deca ultra distantsi pikkus ja ajaline kestvus paneb proovile kõik kehaosad ja selle rakud ning vaimselt vormib see sinust uue inimese. J

Inglismaa kogemusest tean, et toitumine ja selle planeerimine saab olema võtmetähtsusega teguriks – kõik toitumist puudutav tuleb mul suures plaanis nullist välja töötada. Kui 2-, 3- ja 5-kordse ultra puhul piisaks mulle minimaalselt kaheliikmelisest toetustiimist, siis deca edukas läbimine eeldab minu hinnangul vähemalt nelja abistaja olemasolu. 

Kuna kümne päevaga 1800 km läbimine nõuab palju ka rattalt ja tehnilised viperused on üldjuhul vältimatud, tuleb ka selleks valmis olla. Seepärast on mul selleks võistluseks kaasas kaks eraldistardiratast – nimelt mu senine Trek saab Rademarist uueks hooajaks kaaslase. Seega peaks ka rattal seltsis lõbusam olema.

Hetkel tundub see kõik mulle veel veidi hullumeelse ettevõtmisena, kuid just see sama sisetunne paneb mäed minu puhul liikuma. Naiivne oleks arvata, et ma sellel teel ettearvamatuid takistusi ja raskusi ei koge. Oh ei, neid tuleb palju, oluline on nendega toime tulla ja mitte lasta vaimu murda.

Tänaseks olen vaikselt eesootavaga mõttes harjuma hakanud ning ettevalmistused nendeks on juba käimas.

Olen tähele pannud, kui palju kasu on oma mõtete, kogemuste ja eesmärkide detailsest kirjapanemisest ning selle meeldivaks boonuseks on see, kui keegi neid ka viitsib lugeda. :)

Posted on reede, november 20, 2015 by Unknown

2 comments

teisipäev, 3. november 2015

Haanja ultraga sai ühtlasi punkti minu käesolev hooaeg – spordikalendri arvestust pean 1. novembrist 31. oktoobrini. Mis siis aasta jooksul kolme ala lõikes tehtud sai? 320 km ujumist, 9652 km ratas ja 4663 km jooksu.

Haanjas joostud 100 km uue isikliku ajaga on hea vastu minna järgmistele katsumustele. Kuigi Haanja ultra oli mu selle aasta ultravõistlustest ajaliselt kõige lühem ettevõtmine, omab see mu tegemistes suures plaanis olulist kohta ja on suurepärane võimalus uute kogemuste ja õppetundide omandamiseks. Panen järgnevalt kirja mõningad mõtted, kogemused ja tähelepanekud, mis mind Haanjas saatsid ning mille teadvustamisest võib tulevikus palju kasu olla.

·         Puhkamine ultrale eelneval ööl

Haanjale eelneval ööl jääb uneaega nii või teisiti tavapärasest vähem, arvestades, et start on kell 7 hommikul. Kui sinna lisada juurde ka söömine ja transport võistluspaika, tähendab see veidi pärast kella nelja hommikul tõusmist. Kui eelmisel aastal sain üsnagi korralikult magada (viis tundi), siis sel korral õnnestus kõigest paar tundi unes olla. Tähtis on sel juhul mitte paanikasse sattuda. Ärevusest ja tarbetust muretsemist aitavad üle varasemad kogemused.

Tänaseks tean, et minu jaoks ei ole oluline mitte eelneva öö unekvaliteet, vaid sellele eelneva öö oma. Seni kogetu on korduvalt kinnitanud, et 30 ja enam tundi järjest üleval olla ei ole probleemiks. Ka sel korral piisas unetusest tingitud ärevuse peletamiseks mõtlemisest sellele, et „kui Haanjas start antakse, olen ma TransGranCanaria ultral juba kaheksa tundi võistelnud“, ning „kui Haanjas finišeerin, siis GranCanarial on mul lõpuni veel üle kuue tunni minna“.

·         Sul peab katsumuseks olema mõistlik ja realistlik plaan

Minu ultravõistluste eesmärgid on seotud ennekõike ajaga ning mida võistlusele lähemale, seda täpsemalt ja lõplikumalt saab ajaline raam paika. Kuigi juba eelmisel aastal sai paika pandud, et sel aastal üritan Haanjas kaheksa tunni piiri alistada, siis lõplik otsus selle tempo kasuks sai langetatud nädal enne starti, mil taastumine ja treeningud seda uskuda lubasid.

Haanja võitmist ma endale eesmärgiks ei seadnud ega plaani seda ka tulevikus teha, sest ma ei saa kunagi teada, kes ja mis võimetega stardis on. Hea näide on sõber Sander, kes eelmisel aastal maadles kümne tunni piiriga ja tänavu poolteist tundi kiiremini jooksis. Muidugi annab plaanitav aeg ja eelmise aasta tulemused võimaluse ennustada, kas mu hetkevorm võimaldaks kõrgeimas konkurentsis kaasa rääkida või mitte, kuid see on ka kõik.

Oma ajalise eesmärgi (antud juhul võimalikult lähedal eesmärgile) realiseerimine oli peamine, mis ülimalt head meelt valmistas. See, et sellega ka esikoht kaasnes, oli meeldiv boonus.

·         Igapäevane toitumine vs toitumine Haanjas

Varasemates võistlustega seotud postitustes olen sulle juba rääkinud, kui keeruline on minu jaoks toitumine just jooksmise ajal. Sisikond saab jooksmisel palju rappuda ning tekitab isutuse tunde, mis omakorda muudab tahke toidu söömise eriti keeruliseks. Olukord oleks veidi lihtsam siis, kui sul on aega söömiseks korra seisma jääda. Haanja suhteliselt lühikest kestvust arvestades ei tule see aga kõne alla, sest see on kõige lihtsam viis, kuidas raske töö vastu taevast lendaks. J

Õnneks olen Haanja võistluse jaoks leidnud lahenduse – seda on võimalik edukalt läbi teha peaasjalikult geelide ja Coca-Cola pealt. Minu arvates toimib see ainult siis, kui sinu igapäevased toitumisharjumised on korras, sest siis saab keha lühikest aega hakkama ka tavapärasest teistsuguse toiduga. See kehtib Haanja kohta, pikematel ja raskematel ettevõtmistel tuleb leida muu lahendus. Minu jaoks tähendab korras toitumine, et toit peab olema vaheldusrikas ja taimne. Samuti usun, et olulist rolli mängib ka see, et ma ei tarbi alkoholi.

Kui nüüd põgusalt mainida, kuidas on Haanjast taastumine seni läinud, siis märksõnad on „valutult“ ja „kiirelt“. Kvaliteetse ja sügava une taastumine on aeganõudvam, sest lisaks võistluspäeva unele oli oluliselt häiritud ka esimene öö pärast Haanjat. Siin tulevad aga appi väikesed lõunauinakud.

·         Raskete hetkedega kergemini toimetulek

Varasemad kogemused ja läbielatud raskused tulid mulle abiks juba eelmisel Haanja ultral. Seekord sain sellele taas kinnitust. Haanja ultra kestab umbes kaheksa tundi, mis on näiteks peaaegu kolm korda vähem kui kevadine TransGranCanaria. Seega ei saa ma Haanjas kunagi kogema seda raskust ja lihasvalu, mida GranCanarial kogeb.

Samas rasketest hetkedest ja väiksematest tagasilöökidest ei pääse ka Haanjas – siiani on mul keeruliseks kohaks Haanjas olnud 11 ja 12 ring ehk siis 60-70. km. Tegemist ei ole mitte niivõrd lihasvaluga, vaid pigem raskest rajaprofiilist tingitud survest liigestele ja süvalihastele ning sellest omakorda tingitud vaimujõu proovilepanekuga.

Seekord aitas mul 11. ja 12. ringiga oluliselt lihtsamini toime tulla just GranCanarias kogetu meenutamine ja võrdluseks toomine. Nimelt paar 50-meetrist rasket tõusu tunduvad kuni 10 km pikkuste katkematute tõusude kõrval ikka väga tühistena.

·         Süvalihaste treenitus

Tartu Linnamaraton oli valusaks ja õigeaegseks meeldetuletuseks, et süvalihased olid treeningutel veidi unarusse jäänud. Maratonijärgselt olid probleemiks mitte valusad jalad, vaid valulikud kõhulihased. Õnneks oli mul Haanjani siis veel neli nädalat aega, nii et võtsin koheselt süvalihaste treenimise erilise hoole alla.

Haanja raske profiiliga rajal on tugevad selja- ja kõhulihased äärmiselt olulised, mõjutades sinu enesetunnet, suurendades väsinud lihastega toimetulemise võimet, hoides jooksutehnikat ja vältides vigastusi.

·         Jahedad vs palavad ilmastikuolud

Kuigi viimasel kahel aastal tuleb ilmataadile tänulik olla, toimub Haanja ajal, mil väljas on päris jahe ning üleriieteta hakkama ei saa. Minu arvates on lisaks raskele rajaprofiilile ka jahe ilm üheks faktoriks, mis muudab Haanja ultra just selliseks nagu ta on – raskeks. Vähemalt minu kogemused on näidanud, et alajahtumist ära hoida on keerulisem kui ülekuumenemist.

·         Mida teeksin teisiti, kui Haanja ultra oleks mu hooaja põhivõistlus?

Treeniksin rohkelt üles- ja allamäge jooksmist ning oma iga-aastase laagri Alpides võtaksin augusti asemel ette oktoobris. Lisaks paneks viimasel kahel kuul palju rõhku ka ülipikkadele treeningutele, mille eesmärgiks on viia raske hetke tekkimine ultrakatsumusel võimalikult hilisesse staadiumisse. Tõsiasi on see, et nii kui läheb füüsiliselt raskeks, nii läheb kohe tarvitusele ka vaimujõud – kui see toimub ultrakatsumuse alguses, siis võib juhtuda, et vaimujõud saab enne otsa kui katsumus ise.

Seni ei ole ma Haanjaks valmistumisel selliselt toiminud, sest olen Tartu Linnamaratonil ja Saaremaa 3. päeva jooksul tahtnud kiiresti joosta. Paraku aga kahte korraga ei saa – kiirust treenida ja ülipikkasid distantse läbida – või õigem oleks öelda, et ma ei ole selleks sobivat treeningmeetodit veel avastanud.

Mis järgmiseks?

Viie nädala pärast sõidan esimesse pikemasse treeninglaagrisse Kanaaridele. Novembris panen rõhku ujumise ja rattasõidu ettevalmistusele, et detsembris saaks hoo juba üles võtta. 

Enne laagrisse minekut plaanin sulle kirjutada veel järgmise hooaja ettevõtmistest ning vereanalüüside tulemustest.

Posted on teisipäev, november 03, 2015 by Unknown

No comments

laupäev, 10. oktoober 2015

Tartu linnamaraton pakkus suurepäraseid emotsioone ning tõstatas samas küsimuse, kui kaugele on võimalik taastumiskiirust viia ning mida kõike on võimalik veel korda saata. Ühte ma tean, ultratriatlonist täielikuks taastumiseks piisas sel korral mulle vähem kui viiest nädalast.  Hea on teada, et taastumine on kiire, arvestades mu järgmisel aastal plaanis olevaid uusi katsumusi ja nende vahele jäävat vähest taastumisaega.

Järgnevalt kirjutan sulle, kuidas ma end kõigest kolme nädalaga maratoniks valmis seadsin ning mis mõtted ja tunded mind maratoni ajal saatsid.

September oli täielikult jooksukuu ning joostud sai üle 550 kilomeetri. Pärast augusti viimastel päevadel toimunud Leedu ultratriatlonit võtsin kolmeks päevaks aja maha, sellele järgnes neli kerge jooksuga päeva. Tundes, et mu füüsis on taastunud, oli aeg katsetada treeningtsüklit, mille sarnast ma varem teinud ei olnud.

Plaanis oli 15. järjestikusel päeval joosta 400 km, mis teeb keskmiselt 27 km päevas. 400 km läbimine rahulikus tempos ei olegi vast nii raske ettevõtmine, kuid kui iga kolme päeva tagant ootab ees pikkade lõikudega kiiruse arendamise trenn, saavad jalad korralikult proovile pandud.

Nagu arvata oli, siis raskemaiks osutusid  kolmas kuni kuues päev, mille ma elasin suuresti üle just tänu massaažirullile. Üheksandast päevast ma enam massaažirulli kasutama ei pidanud, sest sealt edasi läks ainult paremaks – tunne oli, et võiksin sellises mahus jooksmist jätkata kaua iganes soovin. Muidugi olin ma 15ndaks päevaks väga väsinud, kuid lihased olid heas seisus. Mainin siinkohal ära, et eelkirjeldatud treeningtsükkel ei olnud mõeldud ainult Tartu linnamaratoni silmas pidades. Ennekõike tahtsin ma selle läbi saada enesekindlust ning harjuda mõttega, et järgmise aasta raskeim väljakutse on tehtav ja jõukohane.

Mis on mu sellises mahus jooksutreeningute vastupidamise võti? Nimelt jagan ma päevase jooksukilometraaži põhimõttel, et ühes trennis ei jookseks ma üle 20 km. Näiteks kui ma hakkan talvel TransGranCanaria ultrajooksuks valmistuma, siis on mul kavas ka päevad, mil tuleb joosta 60 km. Sellisel juhul tuleb teha päevas vähemalt kolm trenni, jättes trennide vahele 2-3 tundi taastumisaega. Miks see hea on? Kui ma jookseks 60 km ühtejutti, siis kannataks taastumiskiirus ja tõenäoliselt ka mu järgneva 2-3 päeva treeningud. Nii et igatahes on kavalam treenida 3 x 20 km tsüklites, sest need ei jäta sellist väsimusjälge.

Tartu linnamaratoni starti läksin plaaniga alistada 2h 35min piir. Kuni 25nda kilomeetrini olin graafikus ja uskusin, et suudan seda teha. Siis tuli aga kümne km pikkune vastutuulelõik, mis selle võimatuks muutis. Hea, et teisel kohal jooksnud vene poiss mind poole peal kätte sai ning aitas mind sellest raskest rajalõigust läbi – jooksin palju tema tuules ja olin tagaajaja rollis, mis mulle meeldib – üksinda joostes oleks mul üle mõistuse raskeks läinud.

Tuleb tunnistada, et tegin maratonil ka toitumisalase apsu, jäädes poolel maratonil energiapuudusesse. Tänu 30ndal km saadud geelidele ja Coca-Cola´le ning heale taastumisvõimele olin nelja kilomeetri pärast normis tagasi ning tundsin end taas hästi. Sel hetkel teadsin, et olen võimeline vene poisile kuni viimaste kilomeetriteni konkurentsi pakkuma.

Äramineku katse plaanisin jätta Toomemäe tõusule, kuid võimalus avanes juba veidi varem, kui vene poiss end 38ndal kilomeetril esimest korda korraks minu seljataha võttis. Mulle oli see märk, et nüüd on õige aeg esikoht taas ja lõplikult endale võtta. Läks õnneks. Samas sisimas hoidsin pöialt, et vene poiss ikka lõpuni vastu peab ja tagant tulijad oma seljataga hoiab, sest ta tegi suurepärase maratonidebüüdi (minul oli see ju 21 maraton) ning raskel vastutuulelõigul aitas ta mul kiirust hoida.

Maratoist taastumine on olnud taas muljetavaldav – pühapäeval jalutasin ja sõitsin rahulikult rattaga ning teisel päeval pärast maratoni alustasin uuesti jooksmisega, et valmistuda Saaremaa 3. päeva jooksuks. Saaremaa jooksul on mu eesmärk kiirust treenida. Omakorda võtan seda kui ühte osa ettevalmistusest Haanja100 ultraks, kus loodan näidata eelmisest aastast suuremat keskmist kiirust ja alistada 8 tundi. Meenutuseks, et eelmisel aastal oli mu võiduaeg 8 h 16 min. Loomulikult saab see olema väljakutse, sest teatavasti on oktoobrikuu viimaste päevade ilm ettearvamatu ning ultrajooksul võib iga väiksemgi tegur kõik plaanid kiiresti peapeale lüüa.

Posted on laupäev, oktoober 10, 2015 by Unknown

No comments

kolmapäev, 16. september 2015

Uue hooaja esimene ultrakatsumus on nüüdseks kindlalt paigas, mistõttu on aeg ka sulle sellest teada anda. 

Järgmise aasta kevadel tuleb taas tee Gran Canariale jalge alla võtta, sest 4. märtsil kell 23 öösel plaanin olla Agaetes 130 km pikkuse TransGranCanaria ultrajooksu stardis. Meeldetuletuseks nii palju, et see ei ole minu esimene kord sellel võistlusel. Sellest, kuidas mul seal sel aastal läks, kirjutasin blogis põhjalikult. Samuti võid meeldetuletuseks lugeda blogipostitust, milles kirjeldasin seda ultrajooksu numbrites ja rääkisin võistluseks ettevalmistusest.

Väga lühidalt varasemat kogemust kokku võttes võin julgelt öelda, et see on olnud seniajani mu kõige raskem kannatuste rada. Selle mägiultra tegi ebamõistlikult raskeks kaks aspekti – esiteks 8666 tõusu- ja langusmeetrit ning tõsiasi, et mu teadmised ja kogemused allamäge jooksmise treenimisest olid väga puudulikud. Põhimõtteliselt algas möödunud korral minu kannatuste rada kolm tundi pärast starti ja kestis veel 19 tundi. Ultratriatlonid on füüsilise väljakutse kohapealt TransGranCanaria kõrval olnud seni justkui nohu.

Miks ma otsustasin selle katsumuse uuesti ette võtta?

Kindlasti mitte selleks, et kogeda seda raskust uuesti. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks tahan ma teada saada, kas senini omandatud teadmised ja sellest johtuvalt tehtud muudatused ettevalmistuses ka lõpuks end ära tasuma hakkavad. Kuidas ma selleks seekord valmistun ja mida ma samamoodi teen ning mida ma muudan, sellest kirjutan mõnes hilisemas blogipostituses.

Teiseks põhjuseks on see, et selle katsumuse uuesti läbimisega oleks mul koos 8 punkti, mis on vajalik selleks, et ma saaksin enda nime 2017. aastal toimuva Ultra Trail du Mont Blanc (UTMB) loosirattasse ning hea loosiõnne korral pääseksin ka loodetavasti starti. Mis UTMB endast kujutab, selle kohta saad infot SIIT. Ühe lausega öeldes - UTMB puhul on tegemist Alpides ümber Mont Blanci toimuva 170 km pikkuse ultrajooksuga, millel on 10 000 tõusu- ja langusmeetrit.

Kolmas põhjus, mis võib olla pajudele mõistetamatu – see on minu viis elada ja kogeda kirjeldamatuid emotsioone. 


Seda postitust on paslik kokku võtta siis selliselt, et mis kehvasti see uuesti. :)

Posted on kolmapäev, september 16, 2015 by Unknown

No comments

kolmapäev, 2. september 2015

On aeg jagada sinuga oma mõtteid Leedu ultratriatlonist. Võistlus kujunes arvatust palju raskemaks. Juba oma varasemas blogipostituses olen öelnud, et ultrakatsumuste pikkusest ja raskusest tingituna oleks naiivne loota, et sel ajal mingeid ootamatusi, viperusi või raskeid hetki ei esine. Seekordseks üllatajaks oli ilmataat – võistluspäeval puhus väga tugev tuul, mille sarnast ma olen kogenud küll Lanzarotel treenides, kuid mitte kunagi varem võisteldes. Tugev tuul iseenesest ei ole midagi ületamatut, kuigi eks ta omajagu katsumust raskemaks muudab. Minule sai aga saatuslikuks tugevast tuulest alguse saanud sündmuste jada, mis päädis sellega, et avastasin end ühtäkki asfaldilt pikali. Aga ärme torma sündmustest ette, vaid alustan kokkuvõtet alade lõikes ja nende läbimise järjekorras.

Ujumine

Ujumine valmistas head meelt, sest lõpuks olid tingimused ja vorm sellised, et olin võimeline ujuma aja (2:22:27), mida pikad ujumistrennid basseinis juba mõnda aega tagasi ennustada lubasid. Rõõmu valmistas ka see, et kiiremaile ujujale kaotasin kõigest 12 minutit. Kuigi ujumisajaga olen rahul, on palju tööd vaja teha ja teadmisi omanda selleks, et ujumisjärgne füüsiline väsimus õlgades ja kätes oleks väiksem. 

Kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ujumises kasutatavaid lihased ei saa rattasõidul ja jooksul suurt koormust, on see ekslik arusaam. Ligikaudu 12 tundi eraldistardi asendis olla on õlgadele ja kätele suureks väljakutseks. Samuti mõjutab ülakeha liigne kurnatus oluliselt ka jooksutehnikat ja pärsib jooksukiirust. Eks ma annan teada, kui olen ujumisjärgse enesetunde osas lahenduse leidnud.

Ratas

Rattasõit algas hästi ja vahe esimestega vähenes kiiresti, kuid kusagil 30. kilomeetril tabas mind ebaõnn, mille tulemuseks oli kukkumine. Tundub, et võistluspäeval puhunud tugev tuul tuli ka korraldajatele suure üllatusena, sest tuule võtsid alla nii toetustiimidele mõeldud telgid (vt fotot ülal), piirdeaiad kui ka piirdelint. Viimane sai saatuslikuks ka mulle – nimelt kahe puu vahele tõmmatud piirdelint venis tugeva tuule käes välja, ulatudes kohati peaaegu poole sõidutee laiuseni. Piirdelindiga kontakti vältimiseks tuli mul väga mitmel korral hoida lausa vasakule sõidutee poolele.

Kusagil kümnendal rattaringil olles valisin enda arvates piisava vahekauguse piirdelindiga kohast möödumiseks, kuid puhanguliselt puhunud ülitugev tuuleiil venitas piirdelinti veel kaugemale ning selliselt, et tõstis selle ümber mu kaela. Rattakiirus oli sel hetkel kusagil 30 km/h. 

Kuigi ma üritasin linti kiiresti tagasi tõsta, ei õnnestunud mul see. Kuna piirdelint oli parajalt lai, siis ei läinud see ka katki, vaid venis veel pikemaks ning tekitas sellega ühtlasi ka põletushaava mu kaelale. Järgmine hetk olin juba asfaldil pikali. Pärast kukkumist esimese asjana kontrollisin, kas ratas jäi terveks, seejärel vaatasin, kas endal luud ja kondid terved. Kui kukkumise järgselt oli adrenaliin laes ning marraskil naha põhjustatud valu õieti ei tundnudki, siis ajapikku olukord muutus. Järjest enam andis asfaldi poolt katki riivitud nahk ja lindi poolt hõõrutud kael tunda.

Kukkumisele järgnenud kaks tundi olid selle võistluse raskeimad. Nimelt rikkus kukkumine mu senise hea rütmi, tekkis tõsine motivatsioonikriis ja peas keerles hulk musti mõtteid. Hetkel ma enam ei mäleta, kuidas ma mõtted taas positiivsele lainele pöörasin, kuid lõpuks mul see õnnestus. 

Teine pool rattadistantsist oli enesetunde poolest esimesest erinev kui öö ja päev. Selle heaks kinnituseks on fakt, et ujumisega esimesele kaotatud 12-ne minuti (ehk kahe rattaringi) tagasisõitmiseks kulus mul 156 km, samas kui järgmised 150 km kasvatasin ma järgneva ees edumaa kaheksale rattaringile.

Seekordne kukkumine kinnitas taas, et ma ei ole mitte hea rattasõitja, vaid et mul on suurepärased kukkumisoskused. Oma lühikese „ratturikarjääri“ jooksul olen pidanud üle elama peaaegu kümme kukkumist, neist kuus on olnud suurte kiiruste pealt ja tõsisemad. Nimetatud kuuest tõsisemast kukkumisest õnnestus kolm üle elada ühe ja sama vihmastes oludes toimunud Mallorca rattavõistluse raames. 

Oma üheks tõsisemaks ja ohtlikumaks rattaõnnetuseks pean Tartu rattaralli raames suurel kiirusel toimunud kukkumist pundis, misjärel otsustasin grupisõiduvõistlustega lõpparve teha. Arvasin, et sellega on mu kukkumiste saaga ühel pool. Paraku see nii ei ole läinud, sest juba ainuüksi see aasta olen suutnud eraldistardis kahel korral kukkuda – Enduroman´il Inglismaal ja nüüd Leedus.

Jooks

Jooksudistantsile siirdusin enam kui tunnise edumaaga. Juba üsna esimestel kilomeetritel oli mulle selge, et Ungarile sarnast alla seitsme tunnist jooksu ei tule. Selleks hetkeks andis kukkumisest tingitud valulikkus ja põrutus juba üle keha korralikult tunda ning iga jooksukilomeetriga puges külm ja energiapuudus järjest enam kontidesse. 

Vahetasin jooksuetapi ajal kaks korda riideid, et soojatunnet vähegi tagasi saada. Kahe maratoni läbimiseks kulus mul seekord aega 8:16:01, millest vähemalt 30 minutit kulus toidupauside, riiete ja- jalatsite vahetusele ning keha kergendamisele.

Kahjuks kukkumisest tingituna ei saanud ma vastust eelmises blogipostituses tõstatud küsimusele – kas neli päeva on piisav aeg Alpide treeninglaagrist taastumiseks? Olen kindel, et kukkumiseta oleksin ma suutnud jooksudistantsi kiiremini ja palju parema enesetundega läbida. Samas on võimatu öelda, kui suurt rolli täpselt mängis kukkumine ning kas ja kui suur mõju oli Alpidel.

Lisan ka viite korraldaja poolt võistlusest tehtud videole:

Mis järgmiseks?

September on taastumise, võistlusvaba ja jooksuvormi parandamise kuu, et siis oktoobris võtta osa selle aasta viimasest kolmest võistlusest – Tartu linnamaratonist, Saaremaa kolme päeva jooksust ning Haanja100 ultrast.

Posted on kolmapäev, september 02, 2015 by Unknown

1 comment

neljapäev, 27. august 2015

Eile õhtul saabusin tagasi mägilaagrist ning tänane päev on kulgenud laupäevaseks ultratriatloniks ettevalmistumise ja pakkimise tähe all. Homme varahommikul stardin Leetu, et ülehomme hommikul kohaliku aja järgi kell 9 (Eesti aeg kell 10) alustada sel aastal juba kolmanda ning ühtlasi hooaja viimase ultratriatloniga. Etteruttavalt võin juba öelda, et tegemist saab olema uutmoodi väljakutsega, sest varemalt ei ole ma raskest mägilaagrist taastumiseks niivõrd vähe aega endale jätnud. Alljärgnevalt kirjutangi sulle lühidalt, kus ma käisin ja mida ma seal tegin.

Seekordseks sihtkohaks oli Prantsuse Alpides asuv linnake nimega Morzine. See koht ei ole väga kaugel varasemalt blogis sulle tutvustatud matka- ja suusakuurortist nimega Chamonix. Reisimine Eestist Morzine on sama lihtne, kiire, mugav ja odav nagu Chamonix´sse. Eestist startisin 20. augusti varahommikul kell 6.20 ning Morzine lähedal asuvas telkimiskohas olin Eesti aja järgi juba kell 14. Varajane saabumine andis võimaluse juba samal päeval matkamisega algust teha ning peaaegu 600 tõusumeetrit koguda.

Tõsisemad matka- ja treeningpäevad olid aga järgnevad kolm päeva, mil päevaseks keskmiseks kilometraažiks tuli 45 km ning tõusumeetreid kogunes igal päeval tublisti üle tuhande. Päev algas jooksuga ning selle järgnes terve päeva vältav loodist väljas matk, mis tähendas sisuliselt ühe suure mäe tippu ronimist ja siis sealt alla laskumist. Matkapäevale sai joon alla tõmmatud kusagil 7 paiku õhtul, misjärel oligi aeg õhtuseks jooksuks. Ütlen ausalt, et vaid esimese päeva hommikujooks oli lihtne ja nauditav, kõik ülejäänud kujutasid endast füüsilist ja vaimset eneseületust. Päeva õhtuks oli väsimus sedavõrd suur, et uni niitis juba veidi pärast 9-t jalust maha.

Siin sulle ka väike demo-video, kuidas mägijooks slow-motionis välja näeb.


Kuigi algselt oli plaanis ka viies matkapäev, tuli seekord ilmale alistuda ja matk ära jätta. Nimelt, kui varasema kuue matka korral on mind saatnud hea ilm, siis seekord otsustas taevataat vihmakraanid korralikult valla päästa. See tähendas hommikust õhtuni kestvat tugevat vihmasadu – selle ilmaga matkamine oleks olnud äärmiselt ebameeldiv ning libedate ja poriste matkaradade tõttu lausa ohtlik. Võib-olla oli see sunnitud puhkepäev minu eesootavat ultravõistlust arvestades kingitus kõrgemalt. :)

Kuigi tänaseks olen juba lihasvalust võitu saanud ja vaim on laupäevaks valmis, on veel vara rõõmustada ja ennustusi teha, sest üleüldine väsimus on endiselt kõrge ning annab kehas korralikult tunda. Õnneks on veel poolteist päeva aega taastumiseks. Kui laupäevane ultravõistlus probleemideta läheb ja kui ma suudan seal ka head kiirust näidata, paneb keha kiire taastumisvõime mind taas kord küsimuse ette, kus ikkagi on võimete piirid.

Kuigi kõrgmäestikus matkamine on füüsiliselt väljakutsuv ettevõtmine, on see minu jaoks samal ajal ühtlasi ka parim puhkus. Puhkus seisneb ühelt poolt rahus, vaikuses ja linnakärast eemal olekus ning teiselt poolt imeilusa looduse nautimises. Kui oled võimeline ronima suure mäe tippu, on sul olemas kõik eeldused elu nautimiseks, sealt edasi on kõik valikute küsimus.

Morzine on tuntud ka heade mägiratastega laskumise radade poolest. See tundub olevat üks adrenaliini ja rohkeid emotsioone pakkuv ettevõtmine. Kõik on justkui väga lihtne – rattaga mäkke saad gondliga ning siis ei ole muud kui kümmekond kilomeetrit laskumist, mis tegelikkuses on päris tõsine füüsiline pingutus. Igatahes tahan ma selle ka ise järgi proovida – tõsine oht on muidugi see, et see võib väga meeldima hakata. Siin ka üks väike slow-motion videoklipp sellest, kuidas profimad keerulisematest radadest alla sõidavad.



Järgnevatel päevadel teen võistluse kohta postitusi Facebookis, kus saad end kursis hoida, kuidas mul läheb.

Posted on neljapäev, august 27, 2015 by Unknown

No comments

neljapäev, 13. august 2015


Tänaseks on aasta möödas ajast, mil SynLab mu verd esimest korda analüüsis ning tuvastas mitmete ainete (raud, vitamiin B12 ja D) puudujäägid, millest mul endal aimugi ei olnud. Pärast seda olen iga kolme kuu järel kontrollinud, kas ja kuidas nende defitsiitide likvideerimine on õnnestunud.

Kõige kiiremini sain koda vitamiin B12 defitsiidi ning viimased üheksa kuud on see näitaja püsinud ilusti normis. Rauapuudusest jagusaamine on olnud veidi keerulisem, kuid viimased kaks testimist on näidanud, et asjad liiguvad tasapisi paremuse poole. Vitamiin D puudujäägi alistamine on osutunud aga oodatust palju raskemaks ning kui maikuisel testimisel oli näitaja paremuse poole liikumas, siis eelmisel nädalal tehtud testid valmistasid pettumuse.

Raud

Olen viimased kuus kuud tarvitanud ühe Retaferi rauatableti päevas ning aastatagune sügav rauapuudus on tänaseks jõudnud referentsväärtuse vahemikku (28-370). Raua näitajate ja hemoglobiini näidu muutusest saad ülevaate siit:
  • 2014. a august – raua näiduks oli 15,9 µg/l ja hemoglobiin oli 142 g/l;
  • 2014. a november – raua näiduks oli 27,9 µg/l ja hemoglobiin oli 148 g/l;
  • 2015. a veebruar – raua näiduks oli 20,6 µg/l ja hemoglobiin oli 147 g/l;
  • 2015. a mai – raua näiduks oli 34,0 µg/l ja hemoglobiin oli 155 g/l;
  • 2015. a august – raua näiduks 38,7 µg/l ja hemoglobiin oli 156 g/l.

Vahetades mõtteid ka mitme teisega, kes on enda raua taseme lasknud ära määrata, on selgunud huvitav tõsiasi, et see defitsiit esineb ka väga paljudel lihatoitude sööjatel. Seega järjest rohkem saan kinnitust, et liha söömise ja korras rauataseme vahele ei saa võrdusmärki tuua. Samas tean ka veganeid, kellel rauaga probleeme üldse ei esine.

Vitamiin D

Vitamiin D näidud käivad üles-alla justkui Ameerika mäed. Kui maikuus oli põhjust rõõmustada, siis nüüd olen näitudega tagasi seal, kus ma olin kuue kuu eest. Soovituslik ja organismi toimise seisukohalt oluline miinimumtase (alates 75 nmol/l) jääb väga kaugele. Ilmestamaks D-vitamiini näitude kõikumist, toon sinuni seniste testimiste tulemused:

  • 2014. a november – vitamiin D näitaja oli 40,9 nmol/l;
  • 2015. a veebruar – vitamiin D näitaja oli 49,5 nmol/l;
  • 2015. a mai – vitamiin D näitaja oli 61,9 nmol/l;
  • 2015. a august – vitamiin D näitaja oli 52,3 nmol/l.

Seega olen ma D-vitamiini puuduse käes olnud vähemalt aasta, kuid tõenäoliselt esines see puudus mul juba oluliselt varem. Asjatundjad on mulle selgitanud, et tõsisemad tagajärjed võivad avalduda siis, kui defitsiit on juba pikka aega kestnud, ning et eks palju sõltub ka sellest, kui sügava puudusega on tegemist.

Mis D-vitamiini taseme languse võis põhjustada? Kuna ma märgin igapäevaselt üles ka toidulisandid, mida ma tarbin, siis õnnestus mul põhjusele kiiresti jälile saada. Kui enne suve tarbisin 4 x 30 mikrogrammi päevas, siis juunikuust alates vähendasin seda kogust poole võrra. Põhjus selles, et kuigi Eesti suvi on sel aastal suhteliselt kahvatu olnud, viibin ma igapäevaselt palju õues. Seega arvasin, et kuna D-vitamiini saab keha ka päikese toimel, siis peaks see koos 60 mikrogrammise toidulisandi manustamisega olema igati piisav. Tuleb välja, et panin korralikult puusse selle lähenemisega.

Teine oluline möödapanek oli see, et alates juulikuust võtsin kasutusele teise tootja D-vitamiini tabletid. Teadjamatega nõu pidades sain teada, et uuringutega on tõestatud, et tihtipeale ei sisalda paljud D-vitamiini toidulisandid pakendil näidatud kogust D-vitamiini, vaid oluliselt vähem. Mulle soovitati kasutada D-vitamiini õlilahuse tilkadena, mistõttu järgmisena võtangi selle kasutusele ning tarbin 4-5 tilka päevas ehk ca 120-150 mikrogrammi. Eks aeg näitab, kas järgmisel korral hakkavad näidud taas õiges suunas liikuma. Järgnevaid testimisi ootan huviga ka seepärast, et näha, kas ja millist väärtust lisavad eelmisel nädalal kasutusel võetud Cellfoodi toidulisandid.

Aktiivse eluviisi ja suurte treeningmahtude juures tuleb arvestada seda, et selle võrra on ka mineraalainete ja vitamiinide vajadus märkimisväärselt suurem ning et juba kord tekkinud puudustest väljatulemine on aega- ja kannatustnõudev.

Tahaks loota, et järgmise aasta suveks õnnestub mul D-vitamiini defitsiidist jagu saada ning et vahepeal uusi puudusi ei avaldu, sest järgmise aasta on kavas ette võtta katsumusi, mis on senisest mitu kraadi kangemad. Kuna need katsumused saavad kehale olema niigi väga kurnavad, ei tahaks, et organism kannataks samal ajal ka veel mingite ainete puuduste all. Eks ma sügisel valgustan neist ettevõtmistest sindki, kuid enne pean asjad paika panema ja mis vahest veel olulisem, ennast eesootavate raskustega mõtetes harjutama.J

Posted on neljapäev, august 13, 2015 by Unknown

6 comments

neljapäev, 30. juuli 2015

On aeg sinuni tuua mõtted ja kogemused seoses Inglismaa ja Ungari ultravõistluste toitumisega. Kui enne neid ultrakatsumusi arvasin, et olen suutnud endale meelepärase ja toimiva toidumenüü võistluste ajaks välja töötada, siis paraku ei vastanud see tõele. Põhjuse arvan olevat selles, et kuna mõlemad ultrakatsumused olid kas formaadi ja/või siis ilmastikutingimuste poolest täiesti uudsed kogemused, siis harjumuspärane toidumenüü üks ühele lihtsalt ei toiminud.

Toitumine neli päeva kestnud Inglismaa ultratriatlonil

Enne Inglismaad olin läbinud üksnes ultrakatsumusi, mis ajaliselt on kõik mahtunud ühe ööpäeva sisse ning mis on toimunud katkematult ehk puhkepausideta. Inglismaa võistlus oli üles ehitatud aga selliselt, et viiel järjestikusel päeval tuli iga päev läbi teha üks täispikk triatlon ning minimaalselt ettenähtud kohustuslik puhkeaeg oli vähemalt neli tundi. Seega võistluse päevane ajalimiit oli 20 tundi ning mida varem lõpetasid seda rohkem jäi taastumisaega järgmiseks päevaks. Minu jaoks oli pikk taastumisaeg oluline ennekõike seepärast, et siis jäi mul rohkem aega taastamaks kulutatud energiavaru.

Sellise võistluse puhul võib ööpäevane energiakulu olla suurusjärgus 15 000 kcal. Toetustiimi poolt üles märgitud toidumenüüst ja –kogustest nähtuvalt suutsin ma esimesel päeval võistluse ajal tarbida energiat kusagil 5000 kcal, teisel ja kolmandal päeval aga ei suutnud enam sedagi. Mida päev edasi, seda rohkem hakkasid varasematel päevadel tarbitud toidud vastu – näiteks kui kahel esimesel päeval maitses värskelt pressitud apelsini- ja greibimahl hästi, siis alates kolmandast päevast ei tahtnud ma seda enam nähagi. Sarnane lugu oli ka Coca-Cola ja spordijoogiga ning see oli juba tõsine probleem, sest esimesel ja teisel päeval sain ma ligikaudu kolmandik energiakulust just nende abil kaetud. Samas kolmandal päeval ma enam Coca-Colat ei tarbinud ning ka spordijook ei olnud enam mu lemmikute hulgas.

Need, kes Inglismaa võistluskäiguga rohkem kursis, teavad, et minu laeks sellel võistlusel jäi neli päeva. Murdepunkt oli kolmas päev, mil ilmastikuolud olid ekstreemsed ja mil ka kõik muud asjad just sel päeval pidid juhtuma ja halvasti minema. Kolmanda päeva toidumenüüst ja tarbitud energiakoguse vähesusest nähtub ilmekalt ka põhjus, miks mu keha ei suutnud neid raskeid olusid ja viperusi seljatada. Kahjuks võistluse ajal ei olnud ma sellisest energiadefitsiidist teadlik, vaid mul oli tunne, et ma justkui toitun piisavalt. Ülisuurt energiadefitsiiti kinnitas ka võistluseelne ja –järgne kaalumine – vahe oli 3 kg ehk ca 22 000 kcal.

Alljärgnevalt loetlen siinkohal ära ka toidu, mida sõin:

1. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, kummikommid, chia seemned, goji marjad, Coca-Cola, elektrolüütidega SIS spordijook, apelsini- ja greibimahl, kiirsupp ja – nuudlid, rosina-pähkli segu, soolakapslid, smuuti, M&M šokolaadikommid, maasikas tumedas šokolaadis.

2. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, chia seemned, goji marjad, Coca-Cola, elektrolüütidega SIS spordijook, apelsini- ja greibimahl, kiirsupp ja – nuudlid, soolakapslid, smuuti, M&M šokolaadikommid, tee meega, juust, banaan.

3. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, chia seemned, goji marjad, elektrolüütidega SIS spordijook ja H5 spordijook, täisterasai maapähklivõiga, soolakapslid, smuuti, M&M šokolaadikommid, Belvita küpsised.

4. päev – HoneyPower geelid, müslileivake, datlid, täisterasai moosiga, kohv suhkruga, Goji marjad, chia seemned, avokaado, kiirsupp, melon, wrap juurviljadega ja wrap kanalihaga (see oli toetustiimi lõunasöök, mille nahka panin, et vähegi täiskõhutunnet saada), glükoositabletid, kummikommid, tee suhkruga, natukene Coca-Colat, kakao, soolakapslid, munanuudlid tomatipasta ja maisipallidega.

Kasulikud toitumisnõuanded mitme päeva pikkusteks ultrakatsumusteks:

Muuda/täienda menüüd päevade lõikes ja hoia lai toiduvalik alati nähtaval kohal – kuigi Inglismaa võistluse ajal ma seda veel ei teadnud, on hea, kui järgmise päeva menüü erineb märkimisväärselt eelmise päeva omast, sest vastasel juhul võib tekkida hetki, mil pakutavast toidust kohe mitte midagi ei sobi. Ülimalt oluline on ka toidu nähtaval kohal hoidmine – mõistlik oleks toitu lasta serveerida suurel kandikul nagu seda mulle Inglismaal tehti (vt fotot). Nimelt võistluse ajal oled sa nii omades mõtetes ja kuhjuva väsimuse tingimustes, et sul ei tule endal meelde midagi tahta. Selle heaks näiteks on Ungari võistlus, mil Priit teavitas mulle rattasõidu ajal, et läheb poodi, ning küsis, kas mul on mingeid toidusoove. Ma ütlesin talle, et toogu vett :) (selle puudust aga meil ei olnud).

Teise unustamist illustreeriva näite saab samuti tuua Ungari võistluselt, mil ma ca 100 km enne rattaetapi lõppu juba tundsin isu soolase nuudlisupi järele. See mõte meenus mulle alati siis, kui olin toidupunktist eemal, mitte kordagi aga toetustiimiga kohtudes. Alles vahetusalast jooksuetapile minnes sain oma soovi lõpuks toetustiimile edastada ning ca neli tundi hiljem sain kauaoodatud nuudlisupi kätte.

Coca-Cola tarvitamist alusta võistluspäeva teises pooles – see on suurepärane energiaallikas ja maitseb hästi, kuid kui alustada selle tarvitamist kohe alguses, võib see hiljem (mil teiste toitude söömine on juba raskendatud) vastu hakata ning siis on keeruline vajalikku energiat kätte saada. Ultratriatlonite puhul olen üritanud Coca-Cola tarvitamise jätta jooksmise ajale, sest joostes võib tahke toidu alla saamine olla oluliselt keerulisem või lausa võimatu, samas jooksmine on kõige rohkem energiat nõudev tegevus. Näiteks Inglismaal ei tarvitanud ma Coca-Colat enne jooksma asumist, samas jooksu ajal sai esimesel kahel päeval seda peaaegu kaks liitrit joodud.

Soojad ja soolased toidud/joogid maitsevad jahedates tingimustes suurepäraselt ja on heaks vahelduseks magusale. Lisaks tekitavad need soojatunde, millest saad vaimujõudu ammutada. Jahedates oludes sooja toidu saamine on võrreldav märgade jalatsite kuivade vastu vahetamisega.

Korralik toit rattasõidu ajal. Esimesel kolmel päeval ma sooja lõunasööki ei söönud, vaid katsusin enda toiduga läbi ajada. Neljandal päeval, kui energiapuudus andis igalt poolt tunda, sõin ma oma toetustiimi lõunasöögi ära (nad ise pakkusid:)). See maitses kirjeldamatult hästi ning see oli esimene kord, mil ma võistluse ajal sain täiskõhu tunnet tunda. Hiljem võistluse võitja Mattiga suheldes sain teada, et tema sõi igal võistluspäeval lisaks oma muule toidule ka kosutava lõunasöögi.

Toitumine troopilises kuumuses toimunud Ungari ultral

Toitumise kohapealt on suur vahe, kas võistlus toimub 30 kraadises või 37 kraadises kuumuses. Eelmisel aastal 30 kraadises kuumuses Ungaris võisteldes sain teada, et tahke kuivemapoolse ning magusa toiduga suurt peale midagi hakata ei ole. Toit peab olema võimalikult mahlane ja pigem neutraalne kui magus.

Tookord kasutasin ujumise ja rattaetapi ajal palju mineraliseeritud ja vitaminiseeritud vett ning Coca-Cola lasin käiku alles jooksu ajal. Sel aastal tervitas meid võistluspäeval kuumus, mille taolist ma varem trennides ja võistlustel kogenud ei olnud.

Kui alguses tundus toitumine klappivat (s.o. värskelt pressitud apelsinimahl, spordijook ja geelid ujumise ajal), siis rattaetapil valitseva hingematva kuumuse käes kahanes mu söögiisu peaasjalikult paarile komponendile – arbuus, Coca-Cola ja soolakapslid. Hiljem selgus, et võistluse ajal sai tarbitud kolm keskmise suurusega arbuusi, väga mitmeid liitreid Coca-Colat ja vähemalt paarkümmend soolakapslit. 

Kuna arbuusi ja Coca-Colat sai manustatud terve rattasõidu aeg, siis juhtuski see, mida karta võis – jooksmise ajaks oli neist isu täis ning enam neid lihtne kurgust alla saada ei olnud. Seepärast üritasin täiendavat energiat ammutada nuudlisuppidest, Red Bullist ja kummikommidest, kuid puhas (sh gaasiga) vesi maitses ikkagi kõige paremini.

Õnneks Ungari ultra ei olnud nii pikk, et probleemid toitumisel saanuks tõsisemat mõju avaldada. Kuna mu treeningperioodi toitumine oli kvaliteetne ja korras ning seega keha vajalike ainete ja vitamiinidega ultrakatsumuseks hästi varustatud, siis oli mul võimalik see võistlus edukalt lõpetada. Pikema katsumuse korral ma nii lihtsalt pääsenud ei oleks.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et juba teist korda järjest on arbuus mind kuumades oludes võisteldes päästnud halvimast ja võimaldanud end maksimaalselt realiseerida.

Kohe pärast võistlust sai toetustiimile öeldud, et arbuusi ja Coca-Colat ma pikka aega näha ei taha. Selgus, et valetasin. Colaga tegin taas tutvust juba järgmisel päeval ning allesjäänud ja koju kaasa toodud arbuusile panin päkad silma juba kolm päeva hiljem.

Kuu ajapärast toimuval Leedu ultratriatlonil saan seniõpitut uuesti praktiseerida ning loodetavasti seekord ei suuda ilmtaat mind ebameeldivalt üllatada.

Posted on neljapäev, juuli 30, 2015 by Unknown

3 comments

esmaspäev, 20. juuli 2015

Eelmises postituses kirjutasin, et selleks hooajaks on ultratriatlonitega ühel pool. Tänaseks on plaanid muutunud, sest otsustasin veel ühe kahekordse ultratriatloni MK etapi kaasa teha. Minu viimase hetke otsuse tagamaa peitub soovis testida keha taastumiskiirust. Kaks nädalat tagasi toimunud Ungari ultratriatlonist olen müstiliselt kiiresti ja valutult taastunud, mistõttu tahan end veel kord proovile panna, et näha, kas ja mis on võimalik.

Mida ma pean silmas müstilise taastumise all?

Kõigest kolm päeva pärast Ungari võistlust oli enesetunne nii hea, et sain treeningutega uuesti algust teha. Esmane märk kiirest taastumisest oli see, et juba esimesed jooksutrennid oli lihtsad ja nauditavad, mitte nagu varasemalt, kui jalgades olev väsimus- ja raskustunne annavad veel mõnda aega pärast katsumust selgelt tunda. 11. päeval pärast Ungari ultrat tegin esimese lõigutrenni – enesetunne ja kiirus olid suurepärased ning Ungari võistlus justkui kehast pühitud J. Lõigutrenn ise nägi välja järgmine: 3000m (kiirusega 3:33 min/km), 2000m (kiirusega 3:29 min/km) ja 1000m (kiirusega 3:20 min/km).

Eile toimunud Paide triatlon andis veel kord põhjust tunda kiire taastumise üle head meelt. Ujumine oli nauditav ja veetunnetus hea, kuigi kiiremad ujujad jõudsid minust ca kolm minutit varem veest välja. Nende ujumiskiirus jääb mulle mõistetamatuks ja kättesaamatuks L.

Tavaliselt algab minu võistlus alles pärast ujumist, hetkest, mil saan rattale. Nii oli see ka Paides. Kuigi rattasõit toimus tuulistes oludes ning kerget hetke ei olnudki, oli keha võime „valu“ ära kannatada endalegi üllatav. Samas ei jätnud raske rattasõit endast jälge jooksuetapile, sest kohe esimestest meetritest tundsin end jooksurajal hästi. Viie km läbimiseks kulus 17 minutit.

Paide võistlus näitas, et ma pean olema Ungari ultrast taastunud, sest muidu ei oleks ma sellist kiirust suutnud küll hoida ja seda veel nii hea enesetunde juures. Pealegi, Paide võistlusele eelnenud päeval sai mul sõbraga tehtud 116 kilomeetrine rattatrenn, mille raames sai sõidetud 2 x 20 km rasket lõiku. Sellele trennile järgnes veel 10 km jooksu õhtul.

Kõige selle muinasjutulise taastumise juures tekib paratamatult küsimus sellest, kas ja kus on tegelikult võimete piir.

Kahekordne ultratriatlon Leedu linnas nimega Panevėžys

Kuna aga tegemist on just piiride kompamise ja taastumise kiiruse hindamise katsega, on mul kavas 29. augustil toimuvale Leedu ultratriatlonile minna nii tavapärase kui ka tavapärasest teistsuguse ettevalmistusega. Tavapäraselt on kavas rattasõidud Tartust Pärnusse ja tagasi – neid plaanin teha kaks, nädal enne TriSmile triatlonit ja nädal pärast. Samuti ei saa ka ilma pikkade ujumisteta, mida soovin jõuda teha kolm. Võistlustest teen augusti esimesel nädalavahetusel kaasa TriSmile 33.3 ja 111 triatlonid ning 15. augustil olen minemas Rakvere ööjooksule.

Selline näeb välja siis minu tavapärane ettevalmistus. Nüüd aga siis uudse aspekti juurde. Vahetult enne võistlust 20.–26. augustini teen ma treeninglaagri Alpides, kus on plaanis viiel päeval jooksta- ja matkata kokku viis maratoni. Eelmisel aastal võttis mul sellisest laagrist taastumine aega peaaegu kaks nädalat, seekord pean hakkama saama kolme päevaga. Mis Leedu ultratriatlonil saama hakkab, on ka mulle teadmata. Kuna see ultra toimub kodule nii lähedal, siis oled ka oodatud raja äärde mulle kaasa elama. Loomulikult saad hea ülevaate ka minu Facebookist, aga kohapealne melu ja võistlusemotsioon on ikka teine.

Kui Leedus läheb hästi ja taastumine saab ka sellest võistlusest kiire olema, siis loodan , et äkki suudan Tartu linnamaratoniks saada jooksuvormi nii heaks, et 2 tunni ja 35 minuti piir on alistatav. Lootma ju peab L.

Kui sulle tundub, et selline taastumine on minu organismile omapärane ja saavutatav ainult mulle, siis mina nii ei arva. Ma kirjutan selle kõik üksnes oma toitumisharjumuste arvele.

Posted on esmaspäev, juuli 20, 2015 by Unknown

2 comments