esmaspäev, 26. juuni 2017

Kui ma 2005. a kevadel sõbraga oma esimese maratoni Pariisis jooksin, siis sellest taastumine oli väga vaevaline. Neli päeva olid jalad jubedalt valusad ning kanged. Kaks nädalat pärast maratoni otsustasime sõbraga esimese jooksutrenni teha, kuid olles mõned kilomeetrid üritanud joosta, saime aru, et keha kohe mitte ei taha veel joosta. Seega otsustasime jooksu lõpetada enne, kui õieti alustadagi jõudsime. Alles kolm nädalat pärast maratoni sai uuesti vaikselt liigutama hakatud. Tollal ei oleks ma isegi unes osanud näha, kui kiiresti on tegelikult võimalik raske katsumus seljatada ning uus katsumus ette võtta. 

Saksa 2-kordne ultratriatlon oli osa 10-kordse ultratriatloni ettevalmistusest ning seda nii füüsilise poole kui ka taastumise seisukohalt. Taastumisaspekti tuleb mul jälgida ja analüüsida hoolega, sest juuli lõpus toimuva 3-kordse ultratriatloni MK-etapi järgselt on mul täpselt 18 päeva aega, et olla valmis 16. augustil startima Šveitsis toimuval 10-kordsel ultratriatlonil.

Mida ma siis taastumise hindamiseks teen? Kohe pärast katsumust hindan ma kahel korral oma verepilti. Esimese vereanalüüsi annan nii kiiresti pärast katsumust kui võimalik ning teise vereanalüüsi teen nädal aega päras võistlust. Esimesel korral määran kindlaks, mis jälje katsumus kehale jättis, ning teisel korral hindan, kui kiiresti verenäidud normaliseeruvad. Selliselt sai toimitud ka seekord. Kohe järgmise päeva hommikul, mil ma Saksamaalt koju tagasi jõudnud, käisin SYNLAB-is analüüse andmas. Selgus, et kolm päeva pärast võistlust ei olnud verepilt üldsegi mitte halb. Tõsi, mõningad näitajad olid küll normist veel väljas (C-reaktiivne valk 8,01 mg/l, alaniini ja aspartaadi aminotransferaas vastavalt 48 ja 49 U/l, antitsreptolüsiin-O 277,4 IU/ml), kuid mitte midagi hullu. Kordades hullem seis tuvastati mul näiteks pärast Eesti 5-kordset ultratriatlonit ja TransGranCanaria ultrajooksu.

Nädal pärast Saksa võistlust antud analüüside tulemused olid aga juba korras. Ainuke normist veidi kõrgem näitaja oli antitsreptolüsiin-O (276,4 IU/ml), kuid siin muretsemiseks põhjust ei ole, sest tegemist tundub olevat mu organismi eripäraga. Üheksal korral, kui mul seda näitajat on veres määratud, on see alati olnud natuke üle normi. Diagnostiliselt oluliseks peetakse aga näitu, mis on referentsväärtusest (s.o. kuni 200 IU/ml) 3-4 korda suurem.

Saksa võistluse järgselt mõõdeti mul kõrgeimad hemoglobiini ja hematokrit näidud. Iseenesest on kõrge hemoglobiini näitaja märk heast hapnikutranspordivõimest. Samas, antud juhul võib kõrge näit olla osalt mõjutatud ka veremahu muutusest. Kui mul tavapäraselt on hematokrit 44% juures, siis nüüd mõõdeti tulemuseks 46,4 ja 48,2. See tähendab, et veri oli analüüsi andmise hetkel tavapärasest paksem, mis viitab võimalikule vedelikupuudusele. Kuigi võistlusjärgselt sai kõikidel päevadel väga korralikult vett tarbitud, ei suutnud keha seda millegipärast hästi omastada. See aga võis omakorda mõjutada taastumiskiirust. Igatahes tuleb mul nüüd neid näitajaid lähipäevil veel kontrollida, et teada saada, kas ja kuna hematokrit näitaja normaliseerub.

Taastumise igakülgseks hindamiseks verepildist ainukesena ei piisa, sest see ei anna tagasisidet vaimujõu ja pingutusvõime taastumise kohta. Näiteks teisipäeval sai tehtud esimene korralikku pingutust nõudev ujumistrenn ja kuigi verepildi järgi oli kõik justkui hästi, oli mul vees raske. Raskus väljendus selles, et kui ca 2 km jagu suutsin režiimujumist teha nagu enne võistlust, siis kolmandal km ühel hetkel kadus kätest lihtsalt jõud ära ning pingutusvõime justkui haihtus. See oli selge märk, et keha alles kosub võistlusest. Samas on see täiesti normaalne, arvestades, et Saksa katsumusest oli möödas kõigest 9 päeva.

Kuigi võistlusest oli möödas kõigest üksteist päeva, tuli 10-kordset ultratriatlonit silmas pidades pikkade rattasõitudega juba algust teha. Kehale oli vaja anda kogemus, mis tunne on pärast nii lühikest pausi taas rattaseljas olla. Seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Seepärast saigi neljapäeval järjekordne rattasõit Tartust Pärnusse ning pühapäeval Pärnust Tartusse tagasi ette võetud. Füüsilise koha pealt oli seis hea ning keha talus rattaasendit hästi. Vaimse poole pealt muutis halastamatu ilm rattasõidu kordades keerulisemaks, kui algselt arvasin. Nimelt neljapäeval puhus väljas jahe ja väga tugev tuul (10 m/s) ning kuna tuule suund oli läänest, tähendas see 180 km vastutuult sõitmist. Väga keeruline sõit oli, kuid vähemalt sai see ilusti tehtud. Õnneks tuul pühapäevaks suunda ei muutnud ning vähemalt tagasisõit oli nauditav ja kiire. Teist sellist vastutuult sõitmist ma pühapäeval üle elanud vist ei oleks.

Juba tuleval nädalavahetusel on plaanis järgmine rattasõit Tartust Pärnusse ja tagasi. 

Posted on esmaspäev, juuni 26, 2017 by Unknown

No comments

teisipäev, 20. juuni 2017

Kuigi Saksa 2-kordsest ultratriatlonist on juba möödas 9 päeva, avanes mul alles nüüd esimene võimalus sulle võistlusest kirjutada. Tegemist oli minu jaoks eelmise aasta Saksamaa 3-kordse kõrval ühe konkurentsitihedaima ultravõistlusega. Seda kinnitab ka lõpuprotokoll, kust nähtub, et poodiumikoha tagas aeg alla 21 tunni ja 25 minuti ning et esinelik lõpetas 2 tunni sees. Samas just tihe konkurents on see, mis võimaldas mul sedavõrd hea tulemuse teha ja samuti tegi võimalikuks uue maailmarekordi sünni.

Fakte võistluse kohta


  • Uus maailmarekord on 19:44:42, mis on eelmisest täpselt 5,5 minutit kiirem (eelmine rekord 19:50:12);
  • Minu lõpuaeg oli 20:14:25, mis peaks olema paremuselt kolmas aeg maailmas (samas 100% kindel ei ole😊);
  • 7,6 km ujusin ajaga 2:12:01;
  • 360 km ratast sõitsin 10:54:03. See aeg sisaldab ka vahetusalades kulunud aega, rattasõidu netoaeg oli 10:43:22, mis teeb keskmiseks kiiruseks 33,9 km/h, arvestades, et rattadistantsi tegelik pikkus oli 363 km;
  • 84,4 km jooksin ajaga 07:08:22 (netoaeg 07:03:10), millest esimene 42,2 km sai joostud ajaga 3:22:06.

7.6 km ujumist

Ujumine kulges ilma ühegi tõrketa ja enesetunne vees oli algusest lõpuni suurepärane. Siin võlgnen kogu tänu Jüri Käenile, kes mu ujumisoskuse viimase pooleteise aasta raske tööga täiesti uuele tasemele on viinud ning aidanud vahet kiiremate ujujatega järjepanu vähendada. Minu jaoks on ujumise juures oluline, et vahet põhikonkurentidega ei tekiks või jääks see väga tagasihoidlikuks ning et ujumine ei rööviks mult liigselt energiat.

Kui möödunud aastal Saksa 3-kordse ultratriatloni ajal otsustasin vale kalipso kasuks, siis seekord sai valitud veetemperatuurile vastav kalipso. Basseinivesi oli 24 kraadi soe ning ainuõige otsus oli ujuda varrukateta kalipsoga. See aitas vältida keha ülekuumenemist ja vähendas vajadust vedeliku tarbimise järele.  Pealegi meeldib mulle varrukateta kalipso puhul see, et käed on liigutuseks täiesti vabad.

360 km ratast

Kuigi rattarada oli suhteliselt lauge profiiliga, ei olnud tegemist kiire rajaga. 4.8 km pikkusel rattaringil oli kuus pööramist ja üks nullipidurdamisega tagasiööre, mis 76 ringi peale kokku annab päris märkimisväärse ajalisa. Sarnaselt ujumisele kulges ka rattasõit muretult ning 34 km/h keskmise kiirusega jäin väga rahule. Esikohal olnud poolakaga sõitsime tema viimased 140 km samas tempos, kusjuures mulle sobis hästi, et mina sain eespool sõites tempot dikteerida. Rattasõidu tegi nauditavaks see, et ratas toimis suurepäraselt ning mingeid tehnilisi viperusi ette ei tulnud. Lisaks hästitoimivale rattale on ülioluline, et rattaasend oleks paigas. Eredalt on veel meeles, kuidas triatlon harrastamise esimestel aastatel ei lubanud ebaõige asend üle 60 km sõita, ilma et alaselg ei oleks valusaks jäänud. See mure sai Lanzarotel Ben Price juures 2013. aasta sügisel tehtud rattaasendi testiga seljatatud .

Kuna konkurents on ultratriatlonivõistlustel läinud sedavõrd tihedaks, siis rattasõidu ajal enam ühtegi kergekäelist seisakut teha ei saa. Kui varasematel võistlustel sai tehtud lühikesi peatusi toidu manustamiseks, siis nüüd käis kõik hoo pealt. 

Samas kui tekib vajadus keha kergendamise järele, siis ei tasu seda väga pikalt edasi lükata. Nimelt ainuke kord, mil 11-tunnise rattasõidu ajal mu jalad 35 sekundiks maad puutusid, oli kiire wc peatus, kusjuures seda peatust sai edasi lükatud ca 100 km jagu. Oluline tähelepanek oli aga see, et kohe pärast keha kergendamist paranes tunne oluliselt ning järgmised 5 ringi olid rattaajad tavapärasest mitmeid sekundeid kiiremad. Seega seisakule kulutatud aeg sai kohe kuhjaga heastatud.

Esimene võimas emotsioon ja kergendustunne saabub rattasõidu lõpus, kui saad pärast 360 km ühtejutti pedaalimist taas jalgadel olla ja rattaasendi püstiseismise vastu vahetada. Teine ülivõimas emotsioon saabub juba jooksu lõpuosas, kui ajule jõuab kohale, et see katsumus saab kohe edukalt lõpetatud.

84,4 km jooksmist

Kuigi kahe maratoni läbimiseks kulunud 7 tunniga olen väga rahul, tean, et jooksuvorm oleks lubanud mul 6,5 tunni alistamist. Paraku seekord sain plaanitud tempot hoida üksnes esimese poolmaratoni (aeg 1:34:17), sest toitumisprobleemid ja tekkinud energiavõlg sundisid mind tempoga veidi tagasi tõmbama. Nimelt juba rattasõidu ajal oli mul probleeme tahke toidu söömisega ja täiskõhutunde tekitamisega. Lisaks muutusid mul arusaamatul kombel hambad magusa ja happelise toidu suhtes ülitundlikuks, mistõttu suur osa menüüs olnud toitudest langes seega ära. Õnneks sai kõik tarbitud toit tiimi poolt üles täheldatud ning selle analüüsimine peaks andma vastuse, mis sai valesti tehtud ja kuidas seda järgmine kord vältida.

Miks teine koht on hea?

Kuigi võistluse võitmine ja kiireim olemine pakub alati kõige võimsama emotsiooni, on teine koht aga parim motivatsiooni säilitaja. Nii ka minu puhul, ei jõua ära oodata võimalust, et taas üritada 20 tunni piiri ja seni kiireima aja alistamist. 

Lõpetuseks edastan oma suurimad tänusoovid koostööpartneritele/toetajatele ja inimestele, kes on tänaseks toetanud mu hooaja põhisündmuse (Šveitsi 10-kordne ultratriatlon) õnnestumist.

Posted on teisipäev, juuni 20, 2017 by Unknown

1 comment

pühapäev, 4. juuni 2017

Nüüd, kus esimese võistlusstardini on jäänud loetud päevad, on viimane aeg likvideerida oma võlgnevus sinu ees - mul on veel kirjutamata kahe viimase vereanalüüsi tulemustest. Miks vereanalüüsid olulised on? Alati pärast rasket treeningtsüklit hindan verepildi järgi, kas ja millise mõju see kehale jättis ning kui kiiresti näitajad tagasi normi saavad. Verepildi järgi oskan ma paremini järgmist treeningtsüklit plaanida ja aegsasti tuvastada võimalikke ületreenituse ohumärke.

Esmalt räägin sulle analüüsi tulemustest, mis sai antud pärast Lanzarote treeninglaagrit, kus 14-päeva jooksul sai trenni tehtud 88 tundi. Selle treeningtsüklist kohta saad lugeda siit. Tavaliselt annan ma vereanalüüse kahel korral - kohe pärast koormusnädalat ning nädal hiljem. Esimese analüüsiga fikseerin hetkeseisu ning teise analüüsiga hindan taastumiskiirust. Kuna kohe pärast Lanzarote laagrit ei olnud mul võimalik verd anda (reisisin koju Lanzarotelt), siis sai seekord kontrollitud üksnes taastumist. Selgus, et nädal pärast Lanzarote treeninglaagrit olid verenäitajad igati korras (vt tabelit). See oli selge märk ülikiirest taastumisest. Kahjuks jäi seekord teadmata, mis seis mul päev pärast laagrit oli. Huvitav oleks olnud teada, kas üldse ja palju verenäitajad sellise keerulise treeningtsükliga normidest väljusid.

SYNLAB-is sai vereanalüüse teostatud ka pärast viimast treeningtsüklit, mille kohta võid lähemalt lugeda siit. See treeningtsükkel kulmineerus nädalavahetusega, mil reedel sai rattaga Tartust Pärnusse sõidetud, laupäeval sai ujutud 7,5 km ja seejärel joostud 19 km ning pühapäeval rattaga Pärnust Tartusse tagasi sõidetud. Kuna esmaspäeval ei olnud  mul võimalik analüüsideks verd andmas käia, sai seda tehtud kohe teisipäeva hommikul (s.o. 1,5 päeva pärast treeningtsükli lõppu). Plaan oli ka nädala pärast minna analüüse andma, kuid see jäi tegemata lihtsal põhjusel - ei olnud, mida hinnata. Nimelt selgus, et vereanalüüsid oli sisuliselt korras juba 1,5 päeva pärast treeningtsüklit (tulemusi võid näha juuresolevast tabelist). Kuigi tulemustega oli põhjust rahul olla, näitas lümfotsüütide madal arv, et keha kaitsevõime on tavapärasest madalam ning et järgnevatel päevadel tuli olla ettevaatlik, et ei korjaks kusagilt mingit külmetust või viirust ülesse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõlemad analüüsid kinnitasid tõsiasja, et keha taastub rasketest pingutustest väga kiiresti. Seda on hea teada, arvestades taastumisalast väljakutset, mis mind juuli lõpus ees ootab. Juuli viimastel päevadel toimuva 3-kordse ultratriatloni (11,4 km ujumist + 540 km ratast + 126,6 km jooksu) ning 10-kordse ultratriatloni vahele jääb kõigest 16 päeva. Nii vähese taastumisaejaga ei ole ma varem pidanud hakkama saada. Näiteks eelmisel aastal jäi 3-kordse ja day by day formaadis 10-kordse ultratriatloni vahele tervelt 24 päeva.

Posted on pühapäev, juuni 04, 2017 by Unknown

No comments