Kuigi Saksa 2-kordsest ultratriatlonist on juba möödas 9 päeva, avanes mul alles nüüd esimene võimalus sulle võistlusest kirjutada. Tegemist oli minu jaoks eelmise aasta Saksamaa 3-kordse kõrval ühe konkurentsitihedaima ultravõistlusega. Seda kinnitab ka lõpuprotokoll, kust nähtub, et poodiumikoha tagas aeg alla 21 tunni ja 25 minuti ning et esinelik lõpetas 2 tunni sees. Samas just tihe konkurents on see, mis võimaldas mul sedavõrd hea tulemuse teha ja samuti tegi võimalikuks uue maailmarekordi sünni.

Fakte võistluse kohta


  • Uus maailmarekord on 19:44:42, mis on eelmisest täpselt 5,5 minutit kiirem (eelmine rekord 19:50:12);
  • Minu lõpuaeg oli 20:14:25, mis peaks olema paremuselt kolmas aeg maailmas (samas 100% kindel ei ole😊);
  • 7,6 km ujusin ajaga 2:12:01;
  • 360 km ratast sõitsin 10:54:03. See aeg sisaldab ka vahetusalades kulunud aega, rattasõidu netoaeg oli 10:43:22, mis teeb keskmiseks kiiruseks 33,9 km/h, arvestades, et rattadistantsi tegelik pikkus oli 363 km;
  • 84,4 km jooksin ajaga 07:08:22 (netoaeg 07:03:10), millest esimene 42,2 km sai joostud ajaga 3:22:06.

7.6 km ujumist

Ujumine kulges ilma ühegi tõrketa ja enesetunne vees oli algusest lõpuni suurepärane. Siin võlgnen kogu tänu Jüri Käenile, kes mu ujumisoskuse viimase pooleteise aasta raske tööga täiesti uuele tasemele on viinud ning aidanud vahet kiiremate ujujatega järjepanu vähendada. Minu jaoks on ujumise juures oluline, et vahet põhikonkurentidega ei tekiks või jääks see väga tagasihoidlikuks ning et ujumine ei rööviks mult liigselt energiat.

Kui möödunud aastal Saksa 3-kordse ultratriatloni ajal otsustasin vale kalipso kasuks, siis seekord sai valitud veetemperatuurile vastav kalipso. Basseinivesi oli 24 kraadi soe ning ainuõige otsus oli ujuda varrukateta kalipsoga. See aitas vältida keha ülekuumenemist ja vähendas vajadust vedeliku tarbimise järele.  Pealegi meeldib mulle varrukateta kalipso puhul see, et käed on liigutuseks täiesti vabad.

360 km ratast

Kuigi rattarada oli suhteliselt lauge profiiliga, ei olnud tegemist kiire rajaga. 4.8 km pikkusel rattaringil oli kuus pööramist ja üks nullipidurdamisega tagasiööre, mis 76 ringi peale kokku annab päris märkimisväärse ajalisa. Sarnaselt ujumisele kulges ka rattasõit muretult ning 34 km/h keskmise kiirusega jäin väga rahule. Esikohal olnud poolakaga sõitsime tema viimased 140 km samas tempos, kusjuures mulle sobis hästi, et mina sain eespool sõites tempot dikteerida. Rattasõidu tegi nauditavaks see, et ratas toimis suurepäraselt ning mingeid tehnilisi viperusi ette ei tulnud. Lisaks hästitoimivale rattale on ülioluline, et rattaasend oleks paigas. Eredalt on veel meeles, kuidas triatlon harrastamise esimestel aastatel ei lubanud ebaõige asend üle 60 km sõita, ilma et alaselg ei oleks valusaks jäänud. See mure sai Lanzarotel Ben Price juures 2013. aasta sügisel tehtud rattaasendi testiga seljatatud .

Kuna konkurents on ultratriatlonivõistlustel läinud sedavõrd tihedaks, siis rattasõidu ajal enam ühtegi kergekäelist seisakut teha ei saa. Kui varasematel võistlustel sai tehtud lühikesi peatusi toidu manustamiseks, siis nüüd käis kõik hoo pealt. 

Samas kui tekib vajadus keha kergendamise järele, siis ei tasu seda väga pikalt edasi lükata. Nimelt ainuke kord, mil 11-tunnise rattasõidu ajal mu jalad 35 sekundiks maad puutusid, oli kiire wc peatus, kusjuures seda peatust sai edasi lükatud ca 100 km jagu. Oluline tähelepanek oli aga see, et kohe pärast keha kergendamist paranes tunne oluliselt ning järgmised 5 ringi olid rattaajad tavapärasest mitmeid sekundeid kiiremad. Seega seisakule kulutatud aeg sai kohe kuhjaga heastatud.

Esimene võimas emotsioon ja kergendustunne saabub rattasõidu lõpus, kui saad pärast 360 km ühtejutti pedaalimist taas jalgadel olla ja rattaasendi püstiseismise vastu vahetada. Teine ülivõimas emotsioon saabub juba jooksu lõpuosas, kui ajule jõuab kohale, et see katsumus saab kohe edukalt lõpetatud.

84,4 km jooksmist

Kuigi kahe maratoni läbimiseks kulunud 7 tunniga olen väga rahul, tean, et jooksuvorm oleks lubanud mul 6,5 tunni alistamist. Paraku seekord sain plaanitud tempot hoida üksnes esimese poolmaratoni (aeg 1:34:17), sest toitumisprobleemid ja tekkinud energiavõlg sundisid mind tempoga veidi tagasi tõmbama. Nimelt juba rattasõidu ajal oli mul probleeme tahke toidu söömisega ja täiskõhutunde tekitamisega. Lisaks muutusid mul arusaamatul kombel hambad magusa ja happelise toidu suhtes ülitundlikuks, mistõttu suur osa menüüs olnud toitudest langes seega ära. Õnneks sai kõik tarbitud toit tiimi poolt üles täheldatud ning selle analüüsimine peaks andma vastuse, mis sai valesti tehtud ja kuidas seda järgmine kord vältida.

Miks teine koht on hea?

Kuigi võistluse võitmine ja kiireim olemine pakub alati kõige võimsama emotsiooni, on teine koht aga parim motivatsiooni säilitaja. Nii ka minu puhul, ei jõua ära oodata võimalust, et taas üritada 20 tunni piiri ja seni kiireima aja alistamist. 

Lõpetuseks edastan oma suurimad tänusoovid koostööpartneritele/toetajatele ja inimestele, kes on tänaseks toetanud mu hooaja põhisündmuse (Šveitsi 10-kordne ultratriatlon) õnnestumist.