Minult on palju küsitud varustuse kohta, mida ma oma treeningutel ja ultrakatsumustel kasutan. Varustusel on ultraspordis eriti oluline ja määrav roll ning kuna ma ei ole seda teemat oma blogis varemalt käsitlenud, siis teen seda praegu. See on ühtlasi sobiv hetk ja hea võimalus tänada neid paljusid ettevõtteid ja inimesi, kes on mind toetanud ja mulle kaasa elanud.
Ultratriatloni harrastamine on erinevalt ultrajooksust üsnagi kulukas ettevõtmine, seda nii varustuse kui ka võistlustel osalemise poolest. Näiteks kui mainekamate ja suuremate ultrajooksude osalustasud jäävad üldjuhul vahemikku 100-200 eurot, siis ultratriatlonite osalustasud on kordades kõrgemad. Šveitsi 10-kordsele ultratriatlonile saab end kirja panna 2500 CHF eest (ca 2300 eurot). Samas on sedavõrd kõrged osalustasud hädavajalikud, et võistlust saaks üldse korraldada, sest ärgem unustagem fakti, et tegemist on 10 päeva kestva võistlusega ja osalejaid kõigest veidi üle kümne (maksimum osalejate arv on üldiselt kuni 50). Teine võistlusega seotud suur kuluartikkel on toit - kui ultrajooksudel saad enamuse toidust korraldaja poolt, siis ultratriatlonitel on see vastupidi. Kui ma Eesti 5-kordse ajal sõin ära 23 päeva jagu energiat, siis 10-kordsel tuleb see korrutada vähemalt kahega. Seega kui korraldaja peaks varustama iga osalejat tavainimese 46 päeva toiduvaruga, siis oleks osalustasud topelt kallid. Minu toidukulule lisandub ka toetusmeeskonna toitlustamiskulu - Šveitsi võistluse puhul on see on päris märkimisväärne kulu, arvestades, et toetusmeeskonna suurus on vähemalt viis inimest ning et tegemist on kahenädalase ettevõtmisega.
Ultratriatloni harrastamine on erinevalt ultrajooksust üsnagi kulukas ettevõtmine, seda nii varustuse kui ka võistlustel osalemise poolest. Näiteks kui mainekamate ja suuremate ultrajooksude osalustasud jäävad üldjuhul vahemikku 100-200 eurot, siis ultratriatlonite osalustasud on kordades kõrgemad. Šveitsi 10-kordsele ultratriatlonile saab end kirja panna 2500 CHF eest (ca 2300 eurot). Samas on sedavõrd kõrged osalustasud hädavajalikud, et võistlust saaks üldse korraldada, sest ärgem unustagem fakti, et tegemist on 10 päeva kestva võistlusega ja osalejaid kõigest veidi üle kümne (maksimum osalejate arv on üldiselt kuni 50). Teine võistlusega seotud suur kuluartikkel on toit - kui ultrajooksudel saad enamuse toidust korraldaja poolt, siis ultratriatlonitel on see vastupidi. Kui ma Eesti 5-kordse ajal sõin ära 23 päeva jagu energiat, siis 10-kordsel tuleb see korrutada vähemalt kahega. Seega kui korraldaja peaks varustama iga osalejat tavainimese 46 päeva toiduvaruga, siis oleks osalustasud topelt kallid. Minu toidukulule lisandub ka toetusmeeskonna toitlustamiskulu - Šveitsi võistluse puhul on see on päris märkimisväärne kulu, arvestades, et toetusmeeskonna suurus on vähemalt viis inimest ning et tegemist on kahenädalase ettevõtmisega.
Alljärgnevalt nimetan ära varustuse artikli ja kirjutan mõne sõnaga, miks ma just seda kasutan. Olgu siinkohal etteruttavalt mainitud, et loetletud varustust kasutan ma omal vabal tahtel ja üksnes seepärast, et minule see sobib ja sellest on mu ettevõtmistes palju abi. Allpool loetletud varustuse hulgas leiavad mainimist ka need tooted, mida ma küll kasutan ja mida väga kõrgelt hindan, kuid mida ma ei ole sponsorluse korras saanud. Parema jälgitavuse huvides käsitlen varustust alade lõikes.
Ujumine
- PringStore on andnud Speedo Fastskin3 Elite Mirror ujumisprillid ja kloorises vees hästi vastupidavad Zerod ujumispüksid. Inimeste sedavõrd erinevate näojoonte tõttu on hästi sobivate ujumisprillide leidmine parasjagu keeruline ülesanne. Olen palju erinevaid prille proovinud ning avastanud, et kõige paremini sobivad just FasrSkin prillid. Seega alates 2014. aasta algusest, mil Silver mulle Lanzarotel oma prille proovida andis, olen ma kasutanud just neid.
- Ujumiskalipsode puhul on tegemist ultravõistlustel asendamatu ja hädavajaliku varustusega. Hetkel kasutan kahte erinevat kalipsot - varrukatega ja varrukateta. Varrukatega Mako kalipso on mul suhteliselt vana ja päevi näinud, kuid loodetavasti peab ta veel vastu, sest uute ja heade kalipsode hinnaklass on mistahes tootja puhul päris krõbe. Hiljuti hakkasin kasutama ka varrukateta Zone kalipsot ning mulle see väga meeldib, sest see kalipso jätab käed ja õlad vabaks. Ujusin sellega Pühajärves Otepää IM võistluse raames ning enesetundelt oli see üks parimaid võistlusujumisi, vaatamata sellele, et Saksa ultrakatsumusest oli möödas kõigest kuus päeva. Hea oleks teada, kas varrukateta ja varrukatega kalipsol on ka mingi kiiruslik vahe - sellele küsimusele oskaks tõenäoliselt kõige paremini vastata mõni ujuja, kui on saanud erinevaid kalipsosid proovida.
Ratas
- Trek ratas - olen pikka aega kasutanud Trek eraldistardiratast ning leidnud Lanzarotel Club la Santas töötava Ben Price abiga rattaseadistuse, mis on mul lubanud muretult nii 540 kui ka 900 km ühtejutti rattasadulas istuda. Alates sellest aastast on mul tänu Rademarile kasutada Trek Speed Concept 7.5. Minu selle hooaja ettevõtmisi arvestades on kahe ratta olemasolu vajalik, sest ei tahaks küll, et näiteks 10-kordne Šveitis ultra jääks tehniliste probleemide või muude ettenägematute asjaolude tõttu pooleli.
- Mavic rattakingad ja jooksud - kui ma 2013. aastal Rothis oma teist täispikka triatlonit tegin, siis olid mul kasutada Siimult laenatud Mavic jooksud. Need toimisid suurepäraselt ning pärast võistlust sai need jooksud Siimult ära ostetud. Vahepeal olen nende jooksudega trennides, laagrites ja võistlustel enam kui 30 tuhat kilomeetrit sõitnud ning seniajani on nad mind ustavalt teeninud. See on suur asi, arvestades kui palju karbonist kõrge pöiaga jooksud poes maksavad. Nendega sai viimati 540 km ratast sõidetud Saksa ultra raames ja plaanis on neid kasutada ka Šveitsis. A&T Sport varustas mind Mavic Zxellium rattakingadega, mis on kenasti juba kaks hooaega vastu pidanud. Ülipikkade rattadistantside puhul on oluline, et king istuks jalas nagu valatult. Vastasel juhul võib jalg kiiresti valu tegema hakata. Olen seda varemalt ise kogenud ning pitsitava rattakinga käes vaevles Saksa võistluse ajal ka Widmer, kes rääkis, et oli lausa sunnitud sõidu ajal ühe kinga vana vastu välja vahetama. Selleks, et kingad võimalikult kaua vastu peaksid, kasutan ma alati treeningutel kingakatteid.
- Giro Air Attack kiivrit kasutan seepärast, et ta on peas mugav ning mis peamine - tal on magnetitega kinnituv visiir. Kuna enamus ajast sõidan ma eraldistardiasendis, siis minu jaoks tagab hea ja võimalikult avara vaate just visiir. Prillidega mulle sõita ei meeldi ning olen paljusid kuulnud kurtvat, et prilliraam piirab eraldistardiasendis vaatevälja.
- Skinfit rattariided - tänu Marko Albertile olen avastanud enda jaoks Skinfit rattariided, mis sobivad suurepäraselt ülipikkade rattasõitude jaoks. Ultratriatlon on ise juba raske ettevõtmine ning ebakvaliteetsed riided võivad selle lausa õudusunenäoks muuta. Skinfit riietega ei ole mul naha marraskile hõõrdumist veel esinenud.
Jooks
- Saucony jooksusussid - juba väga mitmeid aastaid on Tarmo Torim Jooksueksperdist mind jooksususside valikul nõustanud ning nendega mind ka varustanud. Hetkel kasutan kolme erinevat paari Saucony jalanõusid. Ülikergeid Endorphin Racer´d kasutan kuni 10 km pikkustel jooksuvõistlustel, kui soovin enda isiklikku rekordit parandada. Saucony TypeA susse kasutan samuti kiireteks jooksudeks, kuid nendega ei ole ma ultrajookse veel proovinud, sest mu jalad vajavad hetkel veel pisut rohkem toetust. Saucony ProGrid Fastwitch sussidega jooksin esmakordselt 126 kilomeetrit ühtejutti Saksamaa kolmekordse ultratriatloni raames ning tagantjärgi võin öelda, et tegin õige otsuse. Enne võistlust veidi pabistasin, kas jalad sedavõrd õhukeste ja kergete sussidega terve jooksu ära kestavad. Kuna olin nendega oma jalgu palju trennides harjutanud, ei tekkinud Saksas mingeid probleeme. Pikkadele ja tähtsatele ultravõistlustele lähen ma peale alati täiesti uute jooksusussidega - nii toimisin ka Saksas, kus jalga sai tõmmatud 0 km läbinud Fastwitchid.
- CEP kompressioonsokid ja -säärised - nendeta ei kujutaks ma ühtegi ultrajooksu ette. Lisaks sellele, et kompressioonsokid aitavad jalgade vereringlust parandada, ei lase nad mu sääre sisekülgi teise jalanõu poolt marraskile hõõruda. Mägiultrajooksudel on kompressioonsäärised eriti olulised, sest seal tuleb alatasa ette ka komistamisi, kukkumisi, vastu kive löömisi jne. Rattasõidul kasutan samuti kompressioonsääriseid, sest need vähendavad jahedamates oludes tuule poolt tekitatud külmatunnet. Šveitsi 10-kordsel ultratriatlonil on mul taastumisarsenalis ka CEP recovery pro tights püksid. Lisaks väärib mainimist, et pikematel lennu- ja autoreisidel kasutan alati kompressioonsokke, et leevendada istumisasendist tulenevat jalgade paistetumist ja vereringe aeglustumist.
- Salomoni mägiultrajooksu varustus - lisaks ultratriatlonile on mul suur kirg ka mägiultrajooksude vastu. Mägedes ultrat joostes on oluline, et varustus oleks kerge, vastupidav ja mugav. Selleks on Salomon välja töötanud S-lab tooted. Hetkel kasutan ma trail jooksudel järgmisi A&T Spordist saadud S-lab tooteid: s-lab hybrid jacket, s-lab sense ultra, s-lab exo twinskin short, s-lab hybrid wp pants ning lisaks Salomoni seljakott (vt fotolt).
- Craft riideid kasutan ma ennekõike jooksutreeningutel ning jahedamates oludes - nt Craft Active Run jooksupüksid, soe pesu, kindad craft storm long finger gloves ning minu lemmikud on pikavarukatega pusad/särgid, millel on käte soojendused (vt fotot allpool).
- Lupine valgustus - kuna ultraspordis tuleb palju võistelda ka öösel, siis on valgustusel määrav roll. Enesest mõistetav on see, et valgustus peab olema hea valgusvihuga ja aku peab kestma kaua. Olen proovinud väga mitme erineva tootja valgustust ning seni on teistest peajagu üle olnud Lupine valgustus. Timmo laenas mulle TransGranCanaria ultrajooksuks Piko pealampi ja Eesti ultratriatloni ajaks rattale Betty valgustust. Ultrajooksul oli minu pealambi valgusvihk võrreldes teiste rajal kohatud jooksjate omadega üle prahi. Eesti ultral kasutatud rattavalgustus oli aga sedavõrd võimas, et oli ka neid vastutulevaid autosid, kes minu valgustuse peale tuledega vilgutasid. Tõepoolest oli tunne nagu sõidaks täistule režiimil :).
- Hoka One One jalanõud - minu kehakaal on jooksjast märkimisväärselt kõrgem (nt minu pikkuste (ultra)jooksjate kehakaal peaks jääma 65 kg juurde ja alla selle, samas minul on see 74-75 kg), mistõttu jooks on minu jalgadele seepärast ka oluliselt koormavam. Seega harvad ei ole need juhud, kui mul ülisuure jooksumahu või raske ultrajooksu ajal on vaja jalgu põrutusest säästa. Sellises olukorras olen kasutanud Hoka jalanõusid, millel on eriliselt suur pehmendus. Ideaalis loodan jõuda oma jooksutasemega kunagi sinnamaale, et jalad suudavad pikad mägiultrad ära kesta ka kergete ja vähese toestusega jooksusussidega. Seniks aga pean abi otsima Hokadelt.
Treeningkeskus
- Varustuse alla kvalifitseerub ka spordiklubi, kuna kasutan seda ju igapäevaselt treenimiseks. Tartus on minu jaoks ainuke all-in-one treeningkeskus Arctic Sport spordiklubi, sest seal on lisaks muudele sprotimisvõimalustele ka 25-meetrine bassein. Arcticus teen ma sisuliselt kõik oma treeningujumised, jooksen ca paar tuhat kilomeetrit aastas, sõidan talvisel ajal ratast ning teen kõik oma jõusaalitreeningud.
Tervisekontroll
- Paljud on minu käest küsinud, et kuidas on see võimalik, et mul on õnnestunud selliste treeningmahtude ja läbitud ultrakatsumuste juures püsida vigastustest vaba. Kiputakse arvama, et see on mu organismi eripära. Mina sellega ei nõustu, vaid leian, et kõik see on tänu sellele, et ma pööran enda tegemistes igale pisiasjale tähelepanu ja kasutan enda füüsiliste piiride tundmaõppimisel kõikvõimalikke vahendeid. Lisaks toitumise jooksvale ja igakülgsele analüüsimisele annan ma synlab laboris vereanalüüse raskete treeningtsüklite järel, ultrakatsumuste eel, ajal ja järgselt ning seda kõike selleks, et ennast paremini tundma õppida ning võimalikke probleeme vere pinnalt varakult avastada. Ainte puudujääke on mul tuvastatud mitmeid ning olen neist sulle varasemalt palju ka kirjutanud. Samuti sellest, mida ma olen puudujääkide likvideerimiseks ette võtnud.
Toitumine
- A. Le Coq on mind käesoleval hooajal varustanud erinevate jookidega, mida võistluste eel, ajal ja pärast tarbin. Igal ultratriatlonil on mu joogivarustuses olnud vitamineral vesi, gaasiga ja gaasita vesi ja cola (RC Cola). Treeningute ajal olen lisaks Tailwind spordijoogile kasutanud ka Arctic Sport Greip spordijooki.
- Cellfoodi mineraalainete tilkasid ja Cellfood multivitamiini olen igapäevaselt tarbinud juba aasta ning minu kogemuse kohaselt toimivad need hästi. Kasutegur avaldub keha võimes suurtele treeningkoormustele vastu pidada, taastumises, maksimaalses võimekuses ja mis vahest kõige olulisem, enesetundes. Järjepidevalt tehtavad vereanalüüsid ja VO2 max testid näitavad, et organism on vajalike ainetega varustatud ning maksimaalne pingutusvõime on jätkuvalt tõusuteel. Mulle sobivad hästi just vedelal kujul toidulisandid, sest siis on nende imendumisvõime kõige kõrgem.
- Froosh smuutid - minu smuutiarmastus sai alguse 2013. aastast ning sellest ajast on see mu toidumenüü lahutamatu ja oluline osa. Smuutisid kasutan väga tihti just kohe pärast treeningut. Samuti võistluse eel, ajal ja kohe järgselt on smuutidel eriti suur osakaal mu toidumenüüs. Minu kogemuse kohaselt on mu kiire taastumise üks peamisi komponente just smuutid. Froosh smuutide kohta tean seda, et tegemist on tervislike, kvaliteetsete ning naturaalselte smuutidega. Seda tõestab ka OÜ Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse ja Tartu Ülikooli poolt teostatud teadusuuring, mille raames leidsid Frooshi antioksüdantsed omadused kinnitust.
- HoneyPower geelid on ultravõistlustel minu asendamatud abimehed. Jooks ja ujumine on tegevused, mille puhul ma eriti tahket toitu süüa ei kannata, mistõttu kogu energia tuleb saada vedelal kujul. Olen üks suuremaid mee sõpru, tarbides ca pool kilogrammi mett nädalas. See on kindlasti üks põhjus, miks HoneyPower geelid mulle nii hästi maitsevad ega hakka ka ööpäevi kestva ultrakatsumuse lõpuks vastu. Šveitsi võistluseks on mul enam kui 100 geeli menüüs.
- Tailwind - see 100% naturaalne vegan spordijook on mu hiljutine avastus. Selle joogi juures tõstaksin esile kolme olulist aspekti - 1) järelmaitse on neutraalne ja puudub vajadus veega suud loputada, 2) sisaldab keha liikumises hoidmiseks vajalikke elektrolüüte ning 3) oma kalorsuselt on see võrreldav colaga.
- Tartu Mill - märkimisväärne osa minu igapäeva toidumenüüs kasutatavatest toodetest on hõlmatud Tartu Milli tootevalikuga (pastad, kuivained ja kuivsegud), mistõttu on hea meel, et Tartu Mill mu tegemisi on seeläbi otsustanud toetada. Toit on Šveitsi 10-kordse ultratriatloniga seoses üks suuremaid kuluallikaid, sest lisaks minu toidulauale on vaja 15 päevaks katta toidulaud ka oma 5-liikmelisele toetusmeeskonnale.
- SaltStic soolakapslid - kasutan neid kõikidel võistlustel, mille ajaline kestvus ületab ühe tunni. Samuti olen hakanud neid kasutama ka pikematel ja raskematel treeningutel. Kuumades oludes võistlemist ei kujutaks ma nendeta ettegi - nt just nende abiga suutsin eelmisel aastal Ungaris 38-kraadises leitsakus kahekordse ultratriatloni edukalt lõpetada. Soolakapslite võlu minu jaoks seisneb selles, et siis saan ma muretult üksnes puhast vett tarbida, sest ööpäevi kestva pingutuse puhul on tavaline, et mingil hetkel tahad erineva maitsega toitudest ja jookidest pausi teha.
- What the Fruit? batoonid - esmakordselt sai neid proovitud Eesti ultratriatloniga seoses. Tervest karbist batoonidest pidi algselt jaguma rattasõidu lõpuni. Kuna need aga olid sedavõrd maitsvad ja toitvad, siis päris mitu batooni sai söödud juba enne katsumuse algust ning allesjäänud batoonidest jagus kõigest kuni poole rattadistantsi läbimiseni :). Batoonid peaksid maitsema nii šokolaadi- kui ka marjasõpradele, sest üks batoon sisaldab 50% šokolaadi ja 50% marju.
Koostööpartnerid ja nõuandjad
Kuna eelnevalt sai muuhulgas ära toodud toetajad, kes on võimaldanud mulle vajamineva varustuse ja tooted, nimetan siinkohal ära ka oma koostööpartnerid - AnuAit, Reginett ja Torm Metall. Suured tänud ka mu triatloniklubile TriSmile ja selle eestvedajatele Ainile ja Mäxile. Lõpetuseks tuhat tänu Jüri Käenile ja Marko Albertile, kelle nõuanded ja abi on mu edukate ultratulemuste nurgakiviks.
Huvitav ja äratundmist pakkuv lugemine.
VastaKustutaSiinkohal ka väike küsimus seoses Cellfood'iga. Võimalik, et oled kursis TAI uuringuga cellfoodsi suhtes. http://epl.delfi.ee/news/eesti/tervise-arengu-instituut-andis-cellfoodile-havitava-hinnangu?id=75193515
Kuns Sul on ilmselt suur kehanäitajate analüüside ajalugu selle toote tarbimise eelsest ja järgsest ajast sii kuidas kommenteerid? Ilmselt peaks ka Synlabi tiimil mingeid tähelepanekuid olema?
Ma olen selle artikliga küll kursis, kuid seal toodud väiteid ma tõepähe võtma veel ei torma. Hetkel usaldan oma enesetunnet, samuti ei ole pärast aastast tarvitamist tuvastatud mu vereanalüüsidest mingeid ohumärke. Minu jaoks on oluline ka see, et seda toidulisandid müüakse laialdaselt teisteski riikides (sh USA ja nt Itaalias) ning päris palju kasutatakse ka profisportlaste poolt. Kindlasi ei ole ma pädev sinu viidatud artiklis toodud väiteid ümber lükkama või kinnitama, kuid kuna seal artiklis ei ole esitatud mitte ühtegi kontrollitavat fakti, siis ma suhtun sellistesse artiklisse kriitiliselt. Olen oma advokaaditöös korduvalt näinud, kui kerge on meediat kallutada või kui lihtsalt pääsevad lehte lood, mida keegi arvab või väidab, ilma et selle sisu kusagilt kontrollida saaks.
KustutaSellest artiklist nähtub, et mingeid uuringuid seal toodud väidete kohta Tervise Arengu Instituut ise teinud ei ole. Seega minu jaoks on see artikkel hetkel mittemidagi ütlev.
Minu seisukoht saab Cellfoodi osas muutuda siis, kui Cellfoodi väidetav kahjulik mõju leiab tõendamist või kui mu enda kasutamise kogemuse pinnalt selgub, et see mulle mingit kasu ei too. Minu puhul on fakt see, et niisama ma mingeid tooteid ei tarbiks või enda tervist ma teadlikult kunagi ohtu ei seaks. Samuti ei jätaks ma seda teavet enda teada, sest blogi pean ma põhimõttel, et kirjutan ja räägin kõigest ausalt ja avameelselt. Seega kui ma mingit tootest, asjast, treeningmeetodist vms kirjutan, siis see ei tähenda kohe kindlasti mitte seda, et ma kutsun lugejat neid asju pimesi ja mind usaldades järgi proovima.
Aga tänud sellele artiklile viitamast ja mõtteid jagamast.
Kas osavõtumaksud ja reisikulud tulevad oma taskust tasuda või saab sponsorite abiga makstud?
VastaKustuta