Mahukas jooksutsükkel kinnitas valmisolekut hooaja esimeseks ultrakatsumuseks

Nüüd, mil TransGranCanaria ultrajooks on peagi kätte jõudmas, on paslik kirjutada, kuidas ma end selleks ette olen valmistanud. Pärast 5-nädalast Kanaaride laagrit võtsin ühe nädala kergemalt, millele järgnes 15-päevane jooksutsükkel. Sarnase jooksu ettevalmistuse tegin ka septembris vahetult enne Tartu linnamaratoni. Tookord õigustas see treeningpõhimõte end igati, sest kirsiks tordil oli linnamaratoni võit. Septembrikuisest jooksutsüklist kirjutasin sulle juba varasemalt (loe siit). Nüüd kirjutan sulle põhjalikumalt, mida tegin seekord, mis erines ja kuidas mu keha selle koormusega hakkama sai.

Alustuseks panen kirja mõningad arvud selle treeningtsükli kohta:

• 15. päevaga 51 tundi treeninguid
• sealhulgas 380 km jooksu, 44 km ujumist
•  viimased 7. päeva hõlmas 213,50 km jooksu
• viimasel 3 päeval nägi treeningplaan ette 102 km jooksu
•  4 anaeroobse läve arendamise trenni

Treeningkava koostamise põhimõtted

Alustuseks kirjutan, millest lähtusin ja mida ma selle treeningtsükli ülesehitamisel oluliseks pidasin. Kuna jooksmine on kolmest triatloni alast kehale kõige koormavam ja stressirohkem, millest taastumine on ka kõige aeganõudvam, siis üldiselt jääb tsükli pikkus 2 nädala juurde ehk lähtun 2 + 1 põhimõttest. Rattale ja ujumisele keskendudes eelistan toimida põhimõttel 3 + 1 nädalat.

2-nädalase jooksutsükli puhul on esimese nädala eesmärk tekitada kehas piisav väsimus, et siis teisel nädalal saaks väsimuse foonil keha jooksuvõimekust ja vastupidavust arendada. Nii ka seekord, mil esimese 8 päevaga jooksin 166 km ning ülejäänud 7 päevaga 210+ km.

Kogu treeningtsükli olulisemateks jooksutrennideks pean anaeroobse läve arendamise trenne ning viimast kolme päeva. Kõik muu on oluline eelkõige väsimuse tekitamise ja taastumise kiirendamise seisukohalt. Nii nagu ujumise kiiruse ja veetunnetuse arendamisel on oluline osa raskel režiimiujumisel, on mäkketõusu ja kiirust arendaval lõigutrennil tähtis roll muuhulgas jooksutehnika parandamisel. Nimelt raske pingutuse korral hakkab keha ise otsima viise, kuidas oma liigutust võimalikult ökonoomseks viia. Seega raskeid trenne karta ja vältida ei ole mõistlik, kuigi nendega alustamine võib olla raske ja ebameeldiv. Saan sulle lubada ainult seda, et regulaarselt harjutades muutuvad need nauditavamaks.

Parima ja ülevaatlikuma pildi saamiseks lisan siia ka oma treeningtsükli trennid, tuues välja trennide pikkused, trennide vahelise aja, pulsid, kiirused jne.

Mida ma teen taastumise kiirendamiseks?

Jooksmise puhul on kiire taastumine ja taastumisele tähelepanu pööramine kõige alus, sest vastasel juhul koputavad ülekoormus ja vigastus kiirelt uksele. Kuna taastumise alla on liigitatavad sisuliselt kõik tegevused, mis sa trennide vahelisel ajal teed, alates toitumisest ja lõpetades magamisega, siis neid kõik siin loetlema ei hakka. Küll aga nimetan ära peamised, millele eriti rõhku panin.

Juba varemalt olen kirjutanud, kui oluliseks pean ülipikkade jooksutrennide poolitamist selliselt, et jätan nende vahele väikese pausi. Minu jalgade lihasseisundi kohapealt on suur vahe, kas jooksen 102 km kolmel päeval kolme või kuue jooksukorraga. Näiteks kõnealuse tsükli 13. päeval jooksin 7 km, ujusin ja jooksin seejärel veel 17 km.

14. päeval alustasin 24 km pikkuse trenniga ning 2 tundi hiljem jooksin veel 16 km. Viimasel päeval alustasin taas 20 km jooksuga, siis tegin 4 tundi pausi, misjärel 10 km jooksu, 15 min kerelihaseid ja seejärel kohe 8 km jooksu lõpetuseks. Usu või mitte, aga selliselt toimides suutsin vältida lihasvalu jalgades. Samas kui oleksin teinud need jooksud 24 km, 40 ja 38 km pikkustena, oleks jalgade seisund olnud kindlasti hoopis teine.

Uudseks ja hästitoimivaks taastumisviisiks on jooksujärgne kerge aktiivne tegevus. Kuigi varasemalt sai ka tihtipeale pärast jooksu ratast peale sõidetud, siis seekord otsustasin Jüri Käeni soovitusel sellele teadlikult tähelepanu pöörata. Nii et sellel jooksutsüklil järgnes  peaaegu igale jooksutrennile kas ujumine, kerge rattasõit või kerge sõudeergomeeter (vt treeningtabelit). Tulemus oli üllatav. Kui eelmisel korral sarnast jooksukava tehes vajasid jalad juba 5. päeval massaažirulli abi, siis seekord kardetud lihasvalu ei tulnud ning rulli vaja ei läinud. Abivahenditest kasutasin selle 2 nädala jooksul üksnes massaažipalli (vt fotot) ja seda ennekõike ennetamaks võimalikke probleeme sügisel märku andnud vasaku jala Achilluse kannaga.

Ujumise osatähtsus jooksutrennides

Kuna jooksmises saab koormust ennekõike alakeha ja ujumises eelkõige ülakeha, siis hea ja kasulik on need kaks treeningut omavahel siduda. Hetkel on mul käimas suur töö oma ujumise parandamisel. See tähendab palju ujumist, mistõttu kõnealune jooksutsükkel ei olnud siinkohal erandiks. Nende 15 päeva vältel sai lisaks jooksmisele ujutud üle 44 km. Jüri abiga on tulemused olnud minu jaoks isegi üle ootuste head. Kõige olulisem on, et õlad on suurele koormuse kasvule vastu pidanud. Ja nagu ennist ütlesin, on ujumine olnud suurepäraseks jooksust taastumise viisiks. Vabalt võib see olla põhjus, miks seekordne jooksutsükkel kulges lihasvalu ja muude muredeta, erinevalt eelmisest korrast, mil muid tegevusi ma tollase jooksutsükli ajal ei teinud.

Kaalukaotuse mõju anaeroobse läve kiirusele

Kaalukaotusest tingitud positiivsest mõjust rattasõidu võimekusele kirjutasin ma eelmises postituses. Meeldiv on tõdeda, et veel suurem kasutegur on sellest olnud jooksuvõimsusele. Kui ma hooaja lõigutrennidega alustasin, selgus, et see oli tavapärasest lihtsam ning mu kiirus võrreldes hilissügisese jooksuvormiga oli suisa paranenud. Lõigutrennide sissejuhatuseks sai eelmisel kolmapäeval joostud 2 korda 2000 m aegadega 7.06 ja 7.00 ning 2 x 1000 m aegadega 3.23 ja 3.09. Minu jaoks oli tähelepanuväärne fakt, et alles viimase 1000 m lõigu lõpuks sain oma pulsi anaeroobse läve (167) juurde. Seega kiirus ei ole kuhugi kadunud.

Lisaks lävekiiruse kasvule on rahuliku jooksu keskmine kiirus tõusnud 13,3 – 13,5 km/h kiiruse juurde ehk 4.26 – 4.30 kilomeetri kohta ning pulss selle kiiruse juures langenud 120-124 löögini minutis. Olen kindel, et oma osas mängib selles kaalukaotus.

Eelkirjeldatud treeningtsükli valguses on tublisti julgem tunne minna 4. märtsi öösel kell 23.00 vastu oma selle aasta esimesele ultrakatsumusele – 130 km pikkusele mägiultrajooksule TransGranCanaria. Järgmise nädala lõpus sõidan ära võistluspaika, et panna ettevalmistusele viimane punkt – s.o. allamäge jooksmise treenimine. Seejärel jääb üle vaid loota, et eelmisel aastal kogetud füüsilist valu ja raskust ma sellisel kujul sel aastal enam kogema ei pea. Tegelikult teeks aga suurt heameelt ainuüksi see, kui tõsisemad rasked hetked jääksid jooksu teisele poolele.

Hoian sind võistlusel toimuvaga kursis. Enne veel loodan aga kirjutada sulle vereanalüüside tulemustest, mis hiljuti tehtud said.

Read More

VO2 max testid: aus pilt su võimetele

Selle postituse sisuks on VO2 max testid rattal. Möödunud sügisel, septembris, osalesin naatriumtsitraadi uuringus, kus tegin muuhulgas enda rattal VO2 max test. Test algas 100 vatise koormusega ning täpselt iga 2,5 minuti pärast tõsteti koormust 50 vati võrra. Test kestis maksimaalse suutlikkuseni tingimusel, et pöörete arv ei tohi langeda alla 60 pöörde minutis. Kui pöörded langesid allapoole, loeti test lõppenuks. 

Selleks, et oleks midagi võrrelda, hinnata ja analüüsida, on vaja vähemalt kahte tulemust. Möödunud kolmapäeval käisin täpselt sama testi uuesti tegemas ning saadud tulemuste võrdlemine varasemaga andis mulle palju vajalikku infot. Mida täpselt, sellest lähemalt alljärgnevalt.

Septembris testi tehes mõõdeti mu kehakaaluks 78,3 kg, mis on märgatavalt rohkem mu praegusest kaalust. Kolmapäeval enne testi kaalusin täpselt viis kilogrammi vähem ehk 73,3. Seega minu jaoks üks huvitavamaid küsimusi oli, millise jälje on jätnud kehakaalu langus mu kehalisele töövõimele ehk kas kaalulangus on olnud tervitatav või mitte. 

Selle hindamiseks tuleb võrrelda VO2 näitajat ml/min kohta. Septembris oli see näitaja mul 5013 ning nüüd mõõdeti selleks 4947. Kuna need numbrid on sisuliselt samas suurusjärgus, võib sellest järeldada, et kaalukaotus ei ole avaldanud negatiivset mõju üldisele maksimaalsele vastupidavusele. Üldistatult võib öelda, et kaalukaotus on toimunud eelkõige rasvade, mitte lihasmassi arvelt. Kindel on see, et väga palju ma enam kaalus kaotada ei tohiks, sest kaalu langus alla 70 kg hakkaks usutavasti juba mu võimsust pärssima.

Kaalulanguse positiivne külg avaldub ilmekalt VO2 ja kehakaalu omavahelises suhtes. Nimelt kui septembris oli mu maksimaalne VO2/kg kohta 64, siis nüüd mõõdeti selleks näiduks 67,5. Järelikult nähtub, et mu töövõime on märgatavalt paranenud. Kuna minu tegemised hõlmavad lisaks rattale ka palju jooksmist ning ujumist, siis kahjuks ei ole võimalik seda tulemust adekvaatselt üksnes ratturitega võrrelda. Profiratturitel peaks see näit olema üle 70 ja eriti hea mootoriga ratturitel lausa enam kui 80. Triatleetidel on lisaks rattalihastele arenenud ka korralikud jooksu- (sh säärelihased) ning ülakehalihased, mis annavad aga märgatava lisakaalu võrreldes ratturiga. Kõrgem kaal aga tähendab madalamat VO2 näitu. 

Oluline on siin aga teada, et kuna see näitaja sõltub väga palju indiviidist ja tema iseärasustest, siis oma tulemuste võrdlemine teiste tulemustega peaks jääma ikkagi pigem lõbusaks ja huvitavaks vahepalaks, mitte enda arengu ja võimekuse lähtepunktiks. Palju olulisema ja adekvaatsema pildi annab see, kui sama testi teatud aja tagant korrata ning saadud tulemusi omavahel võrrelda. Kuna olen varemalt teste teinud ka jooksulindil joostes, siis tean omast kogemusest öelda, et rattal mõõdetud VO2 max võib oluliselt erineda jooksul saavutatust. Näiteks ühel päris mitu aastat tagasi tehtud jooksutestil mõõdeti mu VO2 maksimum näit üle 70. Millalgi peaks end ka jooksulindil uuesti testima ja jooksuvormi hetkeseisu fikseerima.

Septembri ja kolmapäevase testi tulemuste võrdlemisel on veel käsitlemata võimsus ja anaeroobne lävi. Mõlema testi puhul oli mu anaeroobseks lävi sisuliselt sama (s.o. pulsi 155-156 juures), kuid suur erinevus oli, millal ma anaeroobse läveni jõudsin. Kui septembris saabus mu anaeroobne lävi testi 16 minuti ja 350 vatise koormuse alguses, siis seekord oli anaeroobne lävi nihkunud 18. minutini ning 350 vatise koormuse lõppu. Sellest võib järeldada, et Kanaaride treeninglaagris tehtud meeletud rattatrennid on end ära tasunud. Raske töö laagris väljendub selgelt ka üldises võimsuses, sest kui septembris suutsin 450 vatist koormust kannatada 20 sekundit, siis nüüd pidasin vastu lausa 50 sekundit. Kahjuks ei ole sõnades võimalik kirjeldada, mida kujutab endast 450 vatine võimsus.

Mul on jäänud kaks jooksurohket päeva ning siis saan ühele poole treeningtsükliga, millesarnast ei ole varem teinud. Peagi kirjutan sellest detailsemalt ka sulle.

Read More

Piirid – need eksisteerivad ainult meie peades!

Olen tagasi kodumaal, et esimesest treeninglaagrist taastuda. Ent aeg on armutu ja ees ootab valmistumine juba järgmiseks treeninglaagriks ja esimeseks ultravõistluseks Gran Canarial. Nähtud ja tehtud sai palju ning hea meel on tõdeda, et keha kõigele sellele ilusti vastu pidas. Nüüd on aga aeg kokkuvõteteks: mida, kui palju ja miks tehtud sai.

Kanaaride laagri mõningased huvitavamad arvnäitajad olid järgmised:

• 33 treeningpäeva ühtejutti, mille jooksul sai sõidetud 2802 km ratast, joostud 323 km ning ujutud 71 km
• 33. päeva treeningmaht – 155 tundi
• rattaga sai võetud 43 144 tõusumeetrit
• nädala jooksul sai 4 korda rattaga Teide jalamile tõustud
• Tabayesco 10 km pikkust tõusu sai Lanzarotel 3 nädala jooksul sõidetud 15 korda
• uueks kolme järjestikuse päevaga sõidetud rattadistantsiks kujunes 611 km ratast
• viimane laagri treeningnädal nägi ette 43 tundi trenni – hõlmates endas 912 km ratast, 74 km jooksu ja 21 km ujumist

Treeningkava ehitasin üles selliselt, et iga järgnev nädal oli eelmisest pikem ja raskem. Selle eesmärk oli end füüsiliselt ja vaimselt ette valmistada viimaseks 43-tunniseks nädalaks. Nimelt selleks, et saaksin oma vaimu- ja tahtejõudu 3-, 5- ja 10-kordseks ultratriatloniks soovitud viisil treenida ning ette valmistada, tuleb keha füüsiline väsimus viia taluvuspiiri lähedale ja aeg-ajalt teha paar sammu teisele poole piiri. Sellega panin end uude olukorda ja kohandasin keha sellega harjuma – järgmisel korral olengi võimeline jälle sammu kaugemale astuma. Kõige väärtuslikum ja uskumatum kogemus selliselt toimimise puhul on see, et sa näed ja mõistad, kuidas väike hääl su peas sinuga mängib – tegelikult ei eksisteeri sellist asja nagu „ei saa“ või „ei ole võimalik“. Kõik see on aga puhtalt kogemuslik, sõnadega ma sind tõenäoliselt selles veenda ei suuda.

Siinkohal meeldib mulle väga Kanaaridega seotud maailmaränduri Thor Heyerdahli mõttetera „Piirid? Mina pole isiklikult kunagi ühtegi näinud, aga ma olen kuulnud, et enamus inimeste jaoks eksisteerivad nad küll - nende peades."

Järgnevalt kirjutan sulle trennide ülesehitusest alade lõikes.

Ratas

Esimese ja pikima laagri keskpunktis on alati mul rattatreeningud. See ei tähenda, et ma ujumise ja jooksuga ei tegeleks, kuid trenn on tavapärasest oluliselt ratta kasuks nihkes. 155 treenintunnist moodustas rattasõit koguni 105 tundi. Miks nii? Ennekõike on rattasõiduga esimese korraliku põhja ladumine kehale lihasvalu ja vastupidavuse mõttes kõige leebem. Rattatreeningute ülesehitusel lähtusin 3+1 põhimõttest ehk kolm rattapäeva ja üks päev rattasõiduta. Üksnes vahetult enne viimast treeningtsüklit rattal, milleks antud juhul oli kolme päevaga enam kui 600 kilomeetrit, tegin paar üksikut, kuid pikka rattatrenni. Sellega andsin kehale aimu, mis on ees ootamas, kuid samas järgmisel päeval sai keha ja vaim veidi taastuda. Vaata tabelist, milline nägi välja mu viimane treeningnädal.

Ujumine

See ei ole saladus, et ujumine vajab minu puhul kõige rohkem tähelepanu ja treenimist. Seda eriti nüüd, kus mul tuleb end valmis seada 11,4 ja 19 km pikkusteks ujumisteks. Kuna mul endal selleks teadmised ja oskused puuduvad, vajasin ma siinkohal asjatundjate abi. Marko viis mind kokku Jüri Käeniga, kes mind on alates detsembrist nõustanud ja juhendanud. Tagasihoidlikult öeldes olid mu varasemad ujumistrennid mahu, intensiivsuse ja kvaliteedi poolest kõigest üks lapsemäng. Mulle meeldib Jüri põhjalikkus ja professionaalsus. Ees ootab palju tööd ja vaeva ning neelata tuleb veel palju basseinivett, enne kui rahuldavad tulemused end ilmutada lasevad. Muide minu selle laagri raskemaiks trenniks kujuneski 7 km pikkune režiimi-ujumine – sain omal nahal kogeda, mida tähendab, kui ujujad pärast ülirasket ujumistrenni ei pruugi olla võimelised end ise basseinist välja aitama. Käed olid ujumise lõpuks täiesti küpsed ning basseinist väljasaamiseks pidin kasutama "vanuritele ja väetikestele" mõeldud treppi.

Jooks

Jooksuga on mul alati head suhted olnud ning koormustaluvus on ajapikku väga heaks läinud. Tõsi, möödunud sügisel oleksin ma peaaegu oma esimese vigastuse küüsi langenud – nimelt kahe kuuga sai 1200 kilomeetrit joostud ning pärast Haanja ultrat andis vasaku jala Achilleuse kand end veidi tunda. Õnneks oli just võistlushooaeg ühele poole saanud ning sain jalale kaks nädalat jooksmisest puhkust anda. See väike ülekoormusmärk andis mulle mõista, kui olulist rolli omavad vigastuste ärahoidmisel ujumine ja rattasõit. Need kaks tegevust aitavad jalalihastel jooksust kiiresti ja efektiivselt taastuda.

Laagris tehtud jooksutrennid olid ettevalmistuseks, et saaksin kodus tagasi olles asuda märtsi alguse ultrajooksuks viimast lihvi andma – st üles- ja allamäge treeningud ning pikad jooksud. Nagu ma varasemas postituses mainisin, siis pikad jooksud on kavas jagada päeva peale ära selliselt, et jooksude vahele jääks väike taastumispaus. Näiteks Lanzarotel jooksin mitmel korral 28–32 km pikkuseid otsi selliselt, et umbes poole peal tegin ca 30-minutilise pausi. Selle ajaga taastusid jalad esimesest poolest hästi ära. Pärast teist jooksu otsa ei olnud jalgades küll tunnet, et just sai 30 km joostud.

Kehakaalu languse kasutegur

Kanaaridele minnes oli mu kehakaal 76,1 kg ning ma arvasin, et minu puhul on see kõige optimaalsem lahendus – ehk selle kaalu juures arvasin end tundvat jõu ja kerguse seisukohalt kõige paremas suhtes. Eksisin. Laagris langes mu kehakaal 73 kg peale ning sellest tõusis üksnes palju kasu. Esiteks, kerguse tunne annab uskumatul hea ja püsiva enesetunde. Teiseks rattatrennid said uue hingamise – mägedest üles vuramine oli oluliselt lihtsam ning võrreldes varasemate aastatega sai kasutatud märgatavalt raskemaid käike. Ning loomulikult ei jäänud kaalulangus peegeldumata ka jooksuvõimekuses – jooksusamm tundus mulle igas trennis uskumatult kerge, minu rahuliku jooksu keskmine kiirus kasvas ja pulss langes mitmeid pügalaid madalamale.

Kui ma TransGranCanaria ultrajooksu stardis sama kerge olen, siis juba ainuüksi see fakt peaks mu elu sellel katsumusel eelmisest aastast oluliselt lihtsamaks tegema. Minule teadaolevalt langeb igal jooksusammul jalgadele koormus, mis on võrdne 2-3 kordse kehakaaluga ning mis allamäge joostes avaldab veelgi suuremat koormust jalgadele. Nii et pelgalt 3 kg kaalukaotust võib teha ühe allamäge jooksusammu keskeltläbi 9-12 kg kergemaks. Kui siinkohal arvestada, et ühe kilomeetri läbimisel ajaga 4,5 min/km teen ma ca 382 sammu ning et TransGranCanaria 130 km pikkusel rajal moodustab allamäge osa ca pool ehk 65 km, tähendaks kolme kilogrammine kaalukaotus 297 960 kg (65 x 382 x 12) väiksemat koormust jalgadele. Kui see arvutuskäik tõesti paika peab, siis on need ikka meeletud numbrid küll.

Millist toitu ma kiireks taastumiseks kasutasin?

Fakt, et mulle meeldib taimne toit ning et pean seda parimaks hea enesetunde ja taastumise allikaks, on sulle võib-olla mu varasematest postitustest juba teada. Siinkohal peatun põgusalt aga sellel toidul, mis aitas mul ülimalt mahuka ja kehale stressirohke treeninglaagri edukalt läbi teha. Minu kogemus näitas, et kohe trennijärgselt värske kodutehtud smuuti manustamine muutis hetkega mu enesetunde erksamaks ja vähendas väsimusastet. Teaduslikku seletust ma anda ei oska, kuid midagi neis külmutatud marjades ja puuviljades peidus on. Smuutis kasutasin alati rohkelt sojapiima, marjadest maasikaid, punasõstraid, mustsõstraid ja jõhvikaid ning puuviljadest mangot, papaiat, pirni, banaani, õuna, melonit, mandariini ja apelsini (mõistagi ei kasutanud ma neid kõiki ühes smuutijoogis :)). Energiarohkuse tõstmiseks lisasin kas mett või siis kondenspiima.

Smuutisse lisasin alati ka mõningaid seemned –  nt chia, lina-, seesami-, kõrvitsaseemned ja poes müüdavate kõiksuguste seemnete segu. Seemneid pean marjade ja puuviljade kõrval teiseks peamiseks ja olulisemaks toiduks kiire taastumise menüüs. Lisaks smuutidele kasutan seemneid igapäevaselt ka hommikupudru sees ja peal.

Kuidas stressi võib kehas avalduda?

Juba varasemates treeninglaagrites olen seda tähele pannud, kuid seekord tundus see eriti selgelt avalduvat. Nimelt aeglustus laagri jooksul mu habeme kasv tavapärasega võrreldes oluliselt. Kui Eestis olles ajan habet vähemalt korra nädalas, siis laagris oldud viie nädala jooksul tuli seda teha üksnes kahel korral. Sama asja panin tähele ka juuste kasvu puhul, kuigi mitte päris habemekasvu pidurdumisele sarnasel kujul. Vastus võib peituda selles, et füüsilisest tegevusest tingitud stress mõjutab keha hormonaalset tasakaalu ning see omakorda muid mehhanisme kehas. Huvitav oleks muidugi nende protsesside teaduslikku tausta teada ja mõista.

Esimene öö Eestis oli õudusunenägu

Kui Kanaaridel kulges kõik plaanipäraselt ja rohkemgi veel, siis nii kui ma Eestisse jõudsin, sai see kõik ebameeldiva punkti. Teadsin, et keha on ülimalt väsinud ning vastuvõtlik kõigele. Vaatamata minu pingutustele hoida end tervena, õnnestus mul reisides ikkagi mingi viirus külge saada. Jõudsin koju reede öösel kell 2 ning sisuliselt pool tundi hiljem hakkas trall wc vahelt pihta - palju oksendamist ja unetu öö muutsid taastumise veelgi raskemaks. Terve reedene päev oli kohutav enesetunne ja kuigi oleks pidanud palju magama, ei olnud see lihtsalt võimalik. Kui üldse saab rääkida selliste viiruste positiivsest küljest, on selleks lühike põdemise aeg. Laupäeva ööga sain une korda ja päevaks oli haigus möödanik, samas võtab jõuvarude taastumine aega rohkem kui päev. 

Read More

Kuidas ma end treeningutel inspireerin ja Deca ultratriatloniks valmistun?

10 päeva kestvaks ultratriatloniks treenimiseks ei ole olemas käsiraamatut, millest saaks näpuga järge ajada. See on omaette teekond, mis muudab su maailmavaadet ja arusaama sellest, mis kõik on võimalik, kui midagi väga tahta. Ettevalmistuse põhieesmärgiks on enda veenmine, et ma suudan sellega hakkama saada. Mida ma selleks siis teen?

Just lõppes mu esimene pikim ja kõige olulisem treeninglaager Kanaaridel, kus tehtu ja kogetu pinnalt tean, et olen selle aasta ultrakatsumusteks valmis. Järgmises postituses kirjutan sellest treeninglaagrist detailsemalt. Selles postituses räägin veidi sellest, kuidas ma endale trennideks inspiratsiooni sisestan.

Teeme ühe asja kohe selgeks. Ma ei teeks seda kõike, kui ma seda ei armastaks. Tea, et ma ei lähe ühtegi trenni ega võta ühtegi katsumust ette vastu tahtmist. See ei tähenda muidugi seda, et mul enne rasket ujumistrenni või lõikude jooksmist veidi õõnes tunne sees ei oleks. Muidugi on, sest nende trennide eesmärk ongi viia end mugavustsoonist välja tundmatusse – õppimine ja areng toimub just seal.

Kuna kõik uus on huvitav ja inspireeriv, siis oma pikki ja võtmetähtsusega trenne ehitan üles samal põhimõttel. Teisisõnu öeldes, mulle meeldib, kui iga sellise treeninguga ühele poole saamine on justkui omaette eneseületus. Alljärgnevalt siis mõningad näited selles treeninglaagrist.

Tabayesco ja Femesi tõusu vallutamine samal päeval

Tabayesco ja Femes on külad, mis asuvad Lanzarote eri otstes – esimene asub põhjas ja teine lõunas (vt kaarti). Mõlema küla nime kannavad ka kaks kõige magusamat tõusu saarel. Tabayesco tõusu puhul on tegemist 10 km pikkuse mägiteega, mis katkematu tõusuna kulgeb merepinnalt saare kõrgemasse kohta (enam kui 600m). See on minu ja paljude teiste ratturite lemmik, sest tegemist on vähese liikluse ja hea kattega teega, kus pedaalides saad nautida võimsaid vaateid.

Femes seevastu on saare raskeim tõus, mille viimased 1,5 km on ikka kohe päris loodist väljas. Näiteks tõusu kõige teravamal tipul on kaldenurk julgelt üle 20%-i. Femese tõusu teeb eriti raskeks tõsiasi, et need kaks teed, mis merepinnalt Femese tõusu jalamile tulevad, on ka kilomeetreid pikad ülesmäkke lõigud. Kui siia lisada ka tuulefaktor, mis Lanzarote tavapäraseid tuuli arvestades on tõusul vastu, siis tihtipeale on jalad parajalt pehmed juba enne viimast 1,5 km-st rasket osa. Täpi i-le paneb see, kui seda tõusu võtta mitte tavalise maanteerattaga, vaid eraldistardi omaga.

Kui varemalt oli ainuüksi Femesi tõusu võtmine päeva nael, siis seekord otsustasin oma pika rattasõidu mõlema tõusuga sisustada. Selleks, et mõlemat kohta ühe rattasõidu raames külastada, tuleb arvestada lisaks rasketele mägedele ka ca 150 kilomeetrise rattasõiduga. Mõeldud, tehtud. Kuigi päev tuli pikk ja väsitav, olin selle väikese võidu üle väga õnnelik. Õnnetunnet suurendasin mõttega, et tõenäoliselt ei ole palju neid (kui üldse), kes sellise asja on ette võtnud. Eneseimetlus ei saanud aga kaua kesta, sest kohe pärast ratast oli ootamas veel 19 km jooksu :).

4 x Tabayesco tõusu – kõik ühe rattatrenni raames

Kui ma kolm talve tagasi esimest korda Lanzarotel Tabayesco tõusule sattusin, siis ma mõtlesin endamisi, et sellest saab minu tervisliku seisundi hindamise test. Nimelt kui ma suudan selle tõusu võtta poole tunniga, siis peab mu tervis korras olema, sest ületreeningu või muu tervisehäda korral ei tohiks see võimalik olla. Tollal ma isegi ei mõelnud sellele, et võiks seda tõusu sõita kaks korda järjest, rääkimata neljast korrast. Taas kord – mõeldud, tehtud. Rattasõidu pikkuseks kujunes 166 km ja tõusumeetreid kogunes 2708. Ka siis upitasin oma ego mõttega, et tõenäoliselt pole ükski teine rattur seda teinud. Samas ei olnud päev sellega veel õhtul – rattasõidule järgnes 11 kilomeetrine jooks ning ujumistrenn.

241 km – pikim rattasõit trennis ja Kanaaridel

Neli päeva enne laagri lõppu oli aeg teha algust vaimu treenimisega. Ees oli ootamas kolm väga pikka päeva – kokku 24 tundi ratast, jooksu ja ujumist. Mõtlesin, et esimene päev kolmest peab kuidagi eriline olema. Vaatasin, et varasem pikim rattasõit pärines 19. aprillist 2014, mil Lanzarotel sai sõidetud 231 km. Seega verstapost oli teada ning tuli asuda pedaalima. Kõigest 10 minutit enne pimedat lõpetasin sõidu – nägu naerul ja tunne taevalik – taas olin end ületanud. Garmin näitas 240,74 kilomeetrit ja 2733 tõusumeetrit (s.o. paarsada enam kui Lanzarote IM rattarajal). Seda oli vaja tähistada – õige aeg teha väike jooks :).

Sellest, mida ja miks need kolm päeva täpselt endast kujutasid, kirjutan järgmises postituses. Samuti kirjutan, mis oli treeninglaagri raskeim trenn – vihjeks niipalju, et see ei olnud ükski eelkirjeldatust.

Et isiklike rekordite sadu ei vaibuks, siis olgu siinkohal ära märgitud ka see, et kõik selles postituses kirjeldatud trennid ja rohkemgi veel sai tehtud ühe ja sama (s.o. viimase) treeninglaagri nädala raames. Seega Deca ultratriatloni ettevalmistusega võib liikuda järgmisesse faasi. 

Read More

Tenerife - mägesid armastava ratturi unistus

Treeninglaagri esimene osa Tenerifel on ilusti seljataga ning laager jätkub Lanzarotel. Tegemist oli minu teise treeninglaagriga Tenerifel. Kui veebruaris sai tutvust tehtud Tenerife põhjapoolsema osaga Santa Cruzi ümbruses, siis seekordseks peatuspaigaks oli lõunas asuv Adeje linn. Tänaseks olen suure osas Tenerife teid ja erinevaid paiku rattaga läbi sõitnud ning mõtlesin sinuga oma muljeid Tenerifest jagada. 

Tenerife teed

Treenimiseks ja Eesti kehva ilma eest pagemiseks on Tenerife suurepärane koht, kuid sealjuures tuleb arvestada mitmeid aspekte. Rattasõbrad peavad arvestama sellega, et Tenerife teede profiil on raske ning ilma korraliku ettevalmistuseta Tenerifele laagrisse minek võib su elu seal päris keeruliseks muuta. Kõik rattasõidud algavad korralike tõusudega ning need neli teed (vt kaarte ülalt), mis viivad Teide mäe jalamile julgelt enam kui 2000 meetri kõrgusele, on ikka ulmeliselt pikad tõusud ning meile eestlastele justkui ainult muinasjuttudes eksisteerivad. Sõltuvalt sellest, millise mäekülje pealt Teidet vallutama hakkad, tuleb sul arvestada 35 - 55 km pikkuse ronimisega.

Tenerife teede kvaliteet jätab kohati küll soovida ning Lanzarote suurepärastele teedele jäävad need alla, samas rattasõidud saab ilusti tehtud. Tuleb lihtsalt teada, milliseid teid kasutada üksnes ülesmäge sõiduks ja milliseid võimalusel vältida. Eelviidatud neljast teest Teide tippu ei soovita ma laskumiseks kasutada esimest (vt kaarti ülevalt vasakult), sest muidu võidakse sul pärast laskumist tuvastada vibratsioonitõbi :). Ülejäänud kolm teed Teide jalamile on hea kvaliteediga - minu lemmikud teed on marsruudil Los Cristianos-Arona-Vilaflor-Teide ning Santa Cruz-Laguna- Esperanza-Teide.

Kõige kehvema kvaliteediga teelõike kohtasin pikima rattasõidu ajal Los Cristianosest Santa Cruzi (vt väljavõtet GarminConnect´st). Kehva teekatet kohtab kollasega tähistatud teelõigul. Kuna Tenerife on Lanzarotest ca 2,5 korda suurem, siis tuleb seal arvestada tõsiasjaga, et üksnes rattaga ei ole võimalik kogu saart näha, sest päevavalgel ei jõua üle Teide jalami teisele poole saart ja sealt tagasi sõita. Rattaga kogu saare avastamiseks on vaja kedagi autoga saatma - s.t. sõidad rattaga Teide jalamile ning laskud teisele poole saart ning seal paned ratta autosse ning sõidad autoga mööda kiirteed tagasi koju. Vähemalt nii toimisin mitmel korral mina.

Kõige kustumatu mulje Tenerifest jättis mulle loodes asuv Masca küla (vt fotot) ja selle mägederohke ümbrus. Sealt leiab ka ülimalt raske profiiliga mägiteid. Ühe sellise otsa komistasin ma juba oma esimesel rattatreeningul (vt fotol olevat alt vasakut kaarti). Kuigi kõige karmim raja osa jäi mul sel päeval laskumiseks, oli see päris närvesööv, sest kohati oli tee nii loodist väljas, et ratta hoo õigeaegne maha pidurdamine väga keeruline. Tõsiasi on see, et oma eraldistardirattaga ma sellest laskumisest esimesel päeval (kui üldse) tagasi üles sõita kindlasti ei oleks suutnud.

Esimesel treeningpäeval Tenerife loode tipust autoga tagasi sõites sattusin ühele väiksele kõrvalisele mägiteele (vt fotol olevat alt paremat kaarti), mille sarnast varem ma näinud ei olnud. See tee oli sedavõrd üles poole kaldus, et isegi väike Fiat sai oma mootori võimed proovile panna. Selle tõusu vallutamine rattaga jäägu aga tulevaste treeninglaagrite väljakutseteks.

Ilm Tenerifel

Arvatavasti on sulle teada, et Tenerifel on peaaegu alati ilus ilm, palju päikest ja sisuliselt vihmata. Selline oli ilm ka minu seal oleku ajal, mil merepinnal asuvates linnades küündis termomeeter peaaegu 30 kraadini. Tenerife mägederohkust ja kõrgust merepinnast arvestades (Teide tipp ulatub 3718 meetrini) tuleb silmas pidada, et temperatuurid on talvisel ajal (ehk praegu) väga muutlikud. Näiteks päeval, kui ma Teide tippu ronisin oli seal kõigest 3 kraadi sooja ning puhus meeletu tuul. Eriti oluline on õige riietus, kui otsustad rattaga Teide jalamile sõita - detsembrist kuni aprillini on tavaline, et sul läheb vaja nii varupaari vahetusriideid, tuulekindlat vesti kui ka talvekindaid. Nimelt Teidelt laskumine toimub mööda serpentiine ja kestab kusagil tund aega - selle aja jooksul sa sisuliselt jalgadega tööd ei tee, vaid pidevalt tegeled hoo maha pidurdamisega. Esimesel Teide päeval unustasin ma talvekindad maha ning kohe karistas ilmataat mind ära. Laskumisel hakkas kätel ja ülakehal nii külm, et pidin vahepeal otsa ringi keerama, et ülesmäge sõitmisega elusoojust natukenegi kehasse tagasi tuua. Kõigil teistel Teide vallutamise päevadel olid talvekindad alati kaasa - siis aga kehtis Murphy seadus, sest eriti ilusa ilma tõttu mul neid kordagi vaja enam ei läinud.

Siinkohal on paslik lisada ka väike videoklipp Teide tipust avanevale vaatele.

Tenerife on üks populaarsemaid ja rahvarohkemaid turistipaiku Kanaaridel ning mõistagi mitte sellepärast, et siin on hea ratast sõita, joosta ja ujuda. Erinevalt Lanzarotest kohtab siin kordades vähem spordisõpru. Rahva toob Tenerifele mitmed TripAdvisori kaudu turistide poolt maailma parimaks hinnatud atraktsioonid nagu näiteks Loro Parque loomaaed ja Siam Park veemaailm. Samuti on võimalik Tenerifet ümbritsevas ookeanivees oma silmaga vaalu ja delfiine ujumas näha - see on hoopis midagi muud, kui näha neid kusagil loomaaias.

Tenerife lähim naaber - La Gomera

Enne Lanzarotele tulemist, sai tutvust tehtud Tenerife naabersaare La Gomeraga, kus sai samuti rattaga saarele tiir peale tehtud. Võin kinnitada, et kõik seni külastatud Kanaari saared on teineteisest erinevad ja millegi poolest ainulaadsed. La Gomera külastamine ei olnud päris niisama, vaid on seotud minu veidi kaugema tuleviku kavatsustega, milleks ma maad uurimas käisin. Sellest aga lähemalt juba siis, kui õige aeg on käes.

La Gomera jääb mulle meelde ennekõike sellepoolest, et see on koht, kus ma sain oma esimese banaani ja avokaado otse puu otsast. Samuti nägin seal esimest korda oma silmaga oliivipuud. Kuigi seal kasvab ka mangopuid, õnnestus mul mangovilju manustada juba mõned päevad varem Tenerifel.

Käesoleva laagri suurimaks uudseks maitseelamuseks pean aga kaktuseviljade avastamist. Tõsiselt maitsvad ja mis peamine, neid on siin palju, väga mitmeid sorte ning nad on vabalt kättesaadavad ja korjatavad. Lihtsalt ole mees ja mine nopi neid teepervelt, kuid vilja kaitsvate okastega ole korjamisel ettevaatlik - omast kogemusest räägin.

Elu on avastamist väärt :).

Read More

Vereanalüüsid kui lõputute üllatuste rada

Enam kui kolm nädalat tagasi käisin juba kuuendat korda synlab´is verd andmas. Lõpuks on kaua oodatud tulemused minuni jõudnud ning nüüd saan neid ka sinuga jagada. Tulemused pakkusid mulle ühelt poolt head meelt, teisalt valmistasid aga suure üllatuse.

Rõõmustamiseks oli põhjust, sest võitlus seni tuvastatud defitsiitidega on lõpuks soovitud suunas liikunud. Üllatus peitus aga ühes esmakordselt tehtud analüüsis. Eks ta kipub elus juba nii olema, et mida põhjalikumalt sa mis tahes küsimusele lähened, seda rohkem saad teada, kui vähe sa seni sellest tegelikult teadnud oled. Kui varemalt oli minu jaoks ainete puudujääkide kõrvaldamisel peamiseks küsimuseks, millal ma need korda saan, siis täna on päevakorda tõusnud ka küsimus sellest, kas saabub kunagi ka see päev, mil mingeid puudujääke ei avastata. Aga ärme torma sündmustest ette, vaid esmalt kirjutan sulle headest uudistest ning seejärel viskame koos pilgu peale uute analüüside tulemustele.

Raud

Kui varemalt liikus raua näitaja edasi väga teosammul ja tegi vahepeal ka lausa vähikäiku (vt varasemaid tulemusi siit), siis viimase kolme kuuga on edasiliikumine toimunud justkui seitsmepenikoormasaabastega. Nimelt kui maist augustini kasvas mu raua näit 34-lt 38,7-ni, siis augustist novembrini oli tõus märkimisväärne – 38,7-lt 66,4-ni. Selle tulemusega võib väga rahul olla ning nüüd ei ole tähelepanu vaja suunata mitte selle näidu kasvatamisele, vaid säilitamisele. Viimased pool aastat ja enamgi olen igapäevaselt tarvitanud raua toidulisandit Retafer, nii et peagi on aeg seni tarbitud kogust vähendada ja leida endale optimaalne ja parim lahendus senise väärtuse hoidmiseks.

Vitamiin D

Raua näitaja kohta kirjutatu kehtib ka vitamiin D kohta, kuid selle erinevusega, et kui raua toidulisandi võtmises ma varasemaga võrreldes muutusi ei teinud, siis D-vitamiini osas sai muudetud palju – alustades toidulisandi muutmisest ja lõpetades manustatavate koguste suurendamisega. Seega D-vitamiini näitaja märkimisväärne kasv on justkui loogiliselt seletatav.

Mu madalaim mõõdetud D-vitamiini näit oli 40,9 nmol/l, mida mul õnnestus ligikaudu 10 ühiku võrra kolme kuu kaupa tõsta, enne kui seni saavutatud töö sai eelmise testiga põrmustatud ning olin tagasi näidu 50 juures (vt varasemaid tulemusi siit).

Paljud teist andsid mulle tagasisidet ja soovitusi D-vitamiini normi saamiseks (s.t. näit 75 ja enam). Võtsin seda kuulda ning leidsin endale sobivaks lahenduseks D-vitamiini toidulisandi õli baasil tilkade näol, mille üks tilk sisaldas 5000 ühikut. Enne praeguseid analüüse jõudsin seda tarvitada umbes 1,5 kuud, alguses võtsin ühe tilga hommikul ja ühe õhtul, siis vahepeal tarvitasin ühe tilga päevas ning siis jälle kaks tilka päevas.

Fakt on see, et juba lühiajaline tarvitamine on viinud mu D-vitamiini näidu normi. Nimelt seekord mõõdeti mul D-vitamiini tasemeks 78,4 nmol/l. Edaspidi katsun selle vitamiini taseme säilimiseks järgida asjatundjate soovitust võtta D-vitamiini toidulisandina juurde nendel kuudel, mil seda Eestis päikesest ei saa. Teisisõnu kuudel, mis sisaldavad „r“ tähte ning muudel kuudel (mai, juuni, juuli ja august) on plaan toidulisandiga paus teha (eeldusel, et viimati mõõdetud näit on ilusti normis).

Mineraalainete analüüs

Nüüd aga siis üllatust pakkunud osa juurde. Esmakordselt andsin verd ka 11 analüüsist koosnevaks mineraalaineteuuringuks. Vere andsin Eestis, kuid analüüsid ise tehti Saksamaal, kus on sellisteks testideks olemas spetsiaalne aparatuur. Uurisin synlab´ist, mis vahe on Saksamaal ja Eestis mineraalainete määramiseks kasutatav tehnikal. Sain vastuseks, et Saksamaal kasutatav tehnika võimaldab määrata mineraalainete hulka täisveres ehk siis nii vererakkudes (erütrotsüütides) kui ka plasmas kokku. Mineraalainetel nagu nt kaltsium, magneesium, fosfor, kaalium, naatrium ja raud määratakse Eestis üksnes vereplasmas (seerumis) olevat osa. Mida see siis tähendab? Saksamaal tehtav test on täpsem, sest kui konkreetse mineraalaine kontsentratsioon on vereseerumis normis, ei tähenda see veel seda, et rakkudes on asi korras. Rakkudes võib samal ajal olla juba kas aine puudus või siis üleküllus. Kumbki neist variantidest (puudus või üleküllus) ei ole pikas perspektiivis rakkudele üldse hea.

Minu analüüsid kinnitavad eeltoodu paikapidavust. Näiteks tuvastati Eestis, et mu vereseerumis on raud ja kaltsium normis, samas kui Saksamaa analüüs näitab, et rakkudes on tekkinud juba kaltsiumi defitsiit ning raua üleküllus. Vot siis, raua defitsiidist on saamas ühtäkki raua üleküllus ning justkui korras kaltsiuminäit on muutumas defitsiidiks. Seega tehtud mineraalainete analüüs on justkui eesootavate probleemide selgeltnägija - kui ma analüüsi tulemusi eiraks, siis tõenäoliselt peagi ilmneks see puudujääk ka vereplasmas.

Lisaks rauale ja kaltsiumile, tuvastati, et mul on probleeme tervelt üheksa mineraalainega. Kõigest kaks (mangaan ja plii) olid normis, kuus mineraalainet (raud, magneesium, fosfor, kaalium, seleen, tsink) oli üle normi ning kolm (kaltsium, vask, naatrium) alla normi. Siinkohal ma ei hakka igat konkreetset näitu tooma, vaid lisan väljavõtte analüüsist (vt fotot). Sellelt on näha, millise mineraalaine ülekülluse või puudusega on tegemist ning mis on asjatundja soovitused nende normi saamiseks.

Eelnimetatud kuue mineraalaine üleküllus on seletatav sellega, et alates augusti algusest olen kasutanud mineraalainete toidulisandit Cellfood. Toidulisandi manustamisel järgisin samu koguseid, mida ühe uuringu raames sportlaste peal varemalt testiti. Analüüsi vastused kinnitavad, et see toidulisand tõesti toimib. Kuna aga minu toidulaud koosneb taimsest ja suures osas ka toorest toidust, siis saan ma paljud vajalikud mineraalained kätte juba oma toidust ning toidulisandi juurde manustamine sellises koguses, nagu ma seda tegin, ei osutunud vajalikuks. Vastupidi, arstide kinnitusel ei ole liigne mineraalainete kontsentratsioon kasulik ja pikemas perspektiivis võib vaegusi põhjustada. 

Seega edaspidi on kavas viia mineraalainete lisatarbimine miinimumini ning vaadata, kas need näitajad langevad normi piiresse ja jäävad sinna ka püsima.

Antioksüdandid

Vere pinnalt on võimalik määrata ka sinu antioksüdantide sisaldus plasmas. Antioksüdandid aitavad kaitsta rakke kahjustuste eest, mida põhjustavad vabad radikaalid. Näiteks tuvastati mul rakkudes raua üleküllus. Liigne raud rakkudes aga põhjustab oksudatiivset stressi ja teeb seega rakkudele kahju. Sellise kahju tekkimise eest pakuvad kaitset antioksüdandid. Seda muidugi juhul, kui antioksüdantide tase organismis on normis. Minul kahjuks tuvastati antioksüdantide sisalduseks plasmas 269 umol/l, mis on madal. Keskmiseks referentsväärtuseks peetakse vahemikku 280 – 320 ning kõrgeks väärtuseks seda, mis ületab 320. 

Selline on siis minu hetkeseis täna. See tähendab, et töö organismi harmoonilise tasakaalu leidmise nimel peab jätkuma :). Esimene oluline samm on tehtud – murekohad on tuvastatud ja teadvustatud. Hea, et sain taas targemaks ja rohkem selgust majja ning seda kõike enne kohe algavat rasket ja pikka treeninglaagrit.

Read More

2016. aasta toob neli ultratriatlonit – 76 km ujumist, 3600 km ratast ja 822 km jooksu

Aeg lendab kiiresti. Viimasest blogipostitusest on möödas juba mitu nädalat. Nüüd on paras aeg kirjutada sulle, millised ettevõtmised on mind ultraspordimaailmas ootamas. 

Kuigi esimene raske ultravõistlus ootab mind ees Gran Canarial märtsi alguses, on see kõigest põhikatsumuste ettevalmistus. Sellest ultrajooksust kirjutasin juba varasemalt ning rohkem sellel siin ei peatu. 

Uue aasta põhieesmärgid on seotud ultratriatlonitega ja seda erinevates formaatides. Kavas on neli ultratriatlonit, millest kolm on minu jaoks esmakordseks kogemuseks. Alljärgnevalt kirjutan sulle neist neljast katsumusest ajalises järjekorras, mis ühtlasi on sattunud ka tähtsuse järjekorda.

Quintuple ultratriatlon Eestis (19 km ujumist, 900 km ratast, 211 km jooksu)

Tegemist on katsumusega, mille plaanin korraldada endale ise ja seda siinsamas Eestis. Ajaliselt peaks see aset leidma 2016. aasta mai teises pooles või hiljemalt juuni esimestel päevadel. Kuigi 5-kordsel ultratriatlonil sai see aasta Inglismaal osaletud, on mul plaanis teha seda hoopis teises formaadis. Kui Inglismaa võistlus kujutas endast viiel järjestikusel päeval ühe täispika triatloni läbimist, siis enda korraldataval katsumusel  kavatsen läbida kõik alad ühtejutti.

Teisisõnu on kavas ujuda 19 km, seejärel sõita ratast 900 km ning lõpuks joosta 211 km. Juba ainuüksi iga üksiku ala lõikes on tegu minu jaoks enneolematu ettevõtmisega. Seni olen kõige rohkem ujunud 11 km järjest, sõitnud ratast 360 km ja jooksnud 131 km. Nii et järgmisel aastal tuleb mul kõik varasemad rekordid pikkuse osas alistada ja seda ühe katsumuse raames. 

Saab olema huvitav, raske, õpetlik ja silmi avav teekond enda võimete tundmaõppimisel. Keeruline on selle ettevõtmise ajalist kestvust tunni või isegi kümne tunni täpsusega ennustada, arvestades, et seni on seda kõige kiiremini suudetud teha 73 tunni ja 18 minutiga. Hinnanguliselt võib see mul aega võtta neli ööpäeva ja enam. Selle katsumuse puhul ei ole mu eesmärk mitte aeg, vaid läbimine ning teadmiste ja enesekindluse kogumine hooaja kaheks viimaseks ettevõtmiseks.

Double ultratriatlon (7,6 km ujumist, 360 km ratast, 84,4km jooksu)

Tegemist on ultratriatlonite pesamunaga. See on mulle juba tuttav ja kolmel korral läbitud katsumus. Samas ei ole sellise formaadiga ultratriatlon end mu jaoks veel kaugeltki ammendanud, mistõttu ühe kahekordse peab ka uuel aastal tegema. See võiks ajaliselt toimuda juunis või juuli alguses. Kuigi hetkel ei ole veel IUTA oma järgmise aasta võistluskalendrit avaldanud, tahaks loota, et mõni kahekordne satub juuni teise poolde või juuli algusesse. Seega selle võistluse osas valitseb hetkel ainukesena kõige suurem selgusetus, kuid loodetavasti mitte väga kauaks.

Triple ultratriatlon Saksamaal (11,4 km ujumist, 540 km ratast, 126,6 km jooksu)

Selle ettevõtmisega asi alles läheb huvitavaks ja väljakutsuvaks. Tegemist on iga-aastase juuli lõpus toimuva ja äärmiselt kõrgetasemelise ultratriatloniga. Katsumuse edukas läbimine eeldab 11,4 km pikkust ujumist 50-meetrises basseinis, seejärel ööpäev kestvat 540 km pikkust rattasõitu ning lõpetuseks kolme maratoni ehk 126,6 km jooksmist. 

Selle ettevõtmise võlu ja väljakutse seisneb tõsiasjas, et seda on võimalik läbida ühtegi pausi tegemata (rääkimata uinakust). Selle elav näide on Richard Widmer, kes on viimastel aastatel püsinud alistamatuna, näidates sellel distantsil võimast minekut. Tema lõpuajaks märgiti 33 tundi ja 5 minutit, mis jääb kehtivale maailmarekordile (31:47:57) alla kõigest veidi üle tunni. Tema edu teise koha saavutanu ees oli 6,5 tundi.

Deca ultratriatlon Šveitsis (38 km ujumist, 1800 km ratast, 422 km jooksu)

Kõigest 24 päeva pärast 3-kordset Saksamaal, antakse Šveitsi väikelinnas 24. augustil start 10-kordsele ehk Deca ultratriatlonile. Seal tuleb kümnel järjestikusel päeval läbida üks täispikk triatlon. Ujumine leiab aset 50-meetrises basseinis, ratast sõidetakse 12 km pikkusel ringil ning maraton joostakse 1,2 km ringil. Deca ultra distantsi pikkus ja ajaline kestvus paneb proovile kõik kehaosad ja selle rakud ning vaimselt vormib see sinust uue inimese. J

Inglismaa kogemusest tean, et toitumine ja selle planeerimine saab olema võtmetähtsusega teguriks – kõik toitumist puudutav tuleb mul suures plaanis nullist välja töötada. Kui 2-, 3- ja 5-kordse ultra puhul piisaks mulle minimaalselt kaheliikmelisest toetustiimist, siis deca edukas läbimine eeldab minu hinnangul vähemalt nelja abistaja olemasolu. 

Kuna kümne päevaga 1800 km läbimine nõuab palju ka rattalt ja tehnilised viperused on üldjuhul vältimatud, tuleb ka selleks valmis olla. Seepärast on mul selleks võistluseks kaasas kaks eraldistardiratast – nimelt mu senine Trek saab Rademarist uueks hooajaks kaaslase. Seega peaks ka rattal seltsis lõbusam olema.

Hetkel tundub see kõik mulle veel veidi hullumeelse ettevõtmisena, kuid just see sama sisetunne paneb mäed minu puhul liikuma. Naiivne oleks arvata, et ma sellel teel ettearvamatuid takistusi ja raskusi ei koge. Oh ei, neid tuleb palju, oluline on nendega toime tulla ja mitte lasta vaimu murda.

Tänaseks olen vaikselt eesootavaga mõttes harjuma hakanud ning ettevalmistused nendeks on juba käimas.

Olen tähele pannud, kui palju kasu on oma mõtete, kogemuste ja eesmärkide detailsest kirjapanemisest ning selle meeldivaks boonuseks on see, kui keegi neid ka viitsib lugeda. :)

Read More

Ilus punkt rekordilisele hooajale - Haanja ultra 100

Haanja ultraga sai ühtlasi punkti minu käesolev hooaeg – spordikalendri arvestust pean 1. novembrist 31. oktoobrini. Mis siis aasta jooksul kolme ala lõikes tehtud sai? 320 km ujumist, 9652 km ratas ja 4663 km jooksu.

Haanjas joostud 100 km uue isikliku ajaga on hea vastu minna järgmistele katsumustele. Kuigi Haanja ultra oli mu selle aasta ultravõistlustest ajaliselt kõige lühem ettevõtmine, omab see mu tegemistes suures plaanis olulist kohta ja on suurepärane võimalus uute kogemuste ja õppetundide omandamiseks. Panen järgnevalt kirja mõningad mõtted, kogemused ja tähelepanekud, mis mind Haanjas saatsid ning mille teadvustamisest võib tulevikus palju kasu olla.

·         Puhkamine ultrale eelneval ööl

Haanjale eelneval ööl jääb uneaega nii või teisiti tavapärasest vähem, arvestades, et start on kell 7 hommikul. Kui sinna lisada juurde ka söömine ja transport võistluspaika, tähendab see veidi pärast kella nelja hommikul tõusmist. Kui eelmisel aastal sain üsnagi korralikult magada (viis tundi), siis sel korral õnnestus kõigest paar tundi unes olla. Tähtis on sel juhul mitte paanikasse sattuda. Ärevusest ja tarbetust muretsemist aitavad üle varasemad kogemused.

Tänaseks tean, et minu jaoks ei ole oluline mitte eelneva öö unekvaliteet, vaid sellele eelneva öö oma. Seni kogetu on korduvalt kinnitanud, et 30 ja enam tundi järjest üleval olla ei ole probleemiks. Ka sel korral piisas unetusest tingitud ärevuse peletamiseks mõtlemisest sellele, et „kui Haanjas start antakse, olen ma TransGranCanaria ultral juba kaheksa tundi võistelnud“, ning „kui Haanjas finišeerin, siis GranCanarial on mul lõpuni veel üle kuue tunni minna“.

·         Sul peab katsumuseks olema mõistlik ja realistlik plaan

Minu ultravõistluste eesmärgid on seotud ennekõike ajaga ning mida võistlusele lähemale, seda täpsemalt ja lõplikumalt saab ajaline raam paika. Kuigi juba eelmisel aastal sai paika pandud, et sel aastal üritan Haanjas kaheksa tunni piiri alistada, siis lõplik otsus selle tempo kasuks sai langetatud nädal enne starti, mil taastumine ja treeningud seda uskuda lubasid.

Haanja võitmist ma endale eesmärgiks ei seadnud ega plaani seda ka tulevikus teha, sest ma ei saa kunagi teada, kes ja mis võimetega stardis on. Hea näide on sõber Sander, kes eelmisel aastal maadles kümne tunni piiriga ja tänavu poolteist tundi kiiremini jooksis. Muidugi annab plaanitav aeg ja eelmise aasta tulemused võimaluse ennustada, kas mu hetkevorm võimaldaks kõrgeimas konkurentsis kaasa rääkida või mitte, kuid see on ka kõik.

Oma ajalise eesmärgi (antud juhul võimalikult lähedal eesmärgile) realiseerimine oli peamine, mis ülimalt head meelt valmistas. See, et sellega ka esikoht kaasnes, oli meeldiv boonus.

·         Igapäevane toitumine vs toitumine Haanjas

Varasemates võistlustega seotud postitustes olen sulle juba rääkinud, kui keeruline on minu jaoks toitumine just jooksmise ajal. Sisikond saab jooksmisel palju rappuda ning tekitab isutuse tunde, mis omakorda muudab tahke toidu söömise eriti keeruliseks. Olukord oleks veidi lihtsam siis, kui sul on aega söömiseks korra seisma jääda. Haanja suhteliselt lühikest kestvust arvestades ei tule see aga kõne alla, sest see on kõige lihtsam viis, kuidas raske töö vastu taevast lendaks. J

Õnneks olen Haanja võistluse jaoks leidnud lahenduse – seda on võimalik edukalt läbi teha peaasjalikult geelide ja Coca-Cola pealt. Minu arvates toimib see ainult siis, kui sinu igapäevased toitumisharjumised on korras, sest siis saab keha lühikest aega hakkama ka tavapärasest teistsuguse toiduga. See kehtib Haanja kohta, pikematel ja raskematel ettevõtmistel tuleb leida muu lahendus. Minu jaoks tähendab korras toitumine, et toit peab olema vaheldusrikas ja taimne. Samuti usun, et olulist rolli mängib ka see, et ma ei tarbi alkoholi.

Kui nüüd põgusalt mainida, kuidas on Haanjast taastumine seni läinud, siis märksõnad on „valutult“ ja „kiirelt“. Kvaliteetse ja sügava une taastumine on aeganõudvam, sest lisaks võistluspäeva unele oli oluliselt häiritud ka esimene öö pärast Haanjat. Siin tulevad aga appi väikesed lõunauinakud.

·         Raskete hetkedega kergemini toimetulek

Varasemad kogemused ja läbielatud raskused tulid mulle abiks juba eelmisel Haanja ultral. Seekord sain sellele taas kinnitust. Haanja ultra kestab umbes kaheksa tundi, mis on näiteks peaaegu kolm korda vähem kui kevadine TransGranCanaria. Seega ei saa ma Haanjas kunagi kogema seda raskust ja lihasvalu, mida GranCanarial kogeb.

Samas rasketest hetkedest ja väiksematest tagasilöökidest ei pääse ka Haanjas – siiani on mul keeruliseks kohaks Haanjas olnud 11 ja 12 ring ehk siis 60-70. km. Tegemist ei ole mitte niivõrd lihasvaluga, vaid pigem raskest rajaprofiilist tingitud survest liigestele ja süvalihastele ning sellest omakorda tingitud vaimujõu proovilepanekuga.

Seekord aitas mul 11. ja 12. ringiga oluliselt lihtsamini toime tulla just GranCanarias kogetu meenutamine ja võrdluseks toomine. Nimelt paar 50-meetrist rasket tõusu tunduvad kuni 10 km pikkuste katkematute tõusude kõrval ikka väga tühistena.

·         Süvalihaste treenitus

Tartu Linnamaraton oli valusaks ja õigeaegseks meeldetuletuseks, et süvalihased olid treeningutel veidi unarusse jäänud. Maratonijärgselt olid probleemiks mitte valusad jalad, vaid valulikud kõhulihased. Õnneks oli mul Haanjani siis veel neli nädalat aega, nii et võtsin koheselt süvalihaste treenimise erilise hoole alla.

Haanja raske profiiliga rajal on tugevad selja- ja kõhulihased äärmiselt olulised, mõjutades sinu enesetunnet, suurendades väsinud lihastega toimetulemise võimet, hoides jooksutehnikat ja vältides vigastusi.

·         Jahedad vs palavad ilmastikuolud

Kuigi viimasel kahel aastal tuleb ilmataadile tänulik olla, toimub Haanja ajal, mil väljas on päris jahe ning üleriieteta hakkama ei saa. Minu arvates on lisaks raskele rajaprofiilile ka jahe ilm üheks faktoriks, mis muudab Haanja ultra just selliseks nagu ta on – raskeks. Vähemalt minu kogemused on näidanud, et alajahtumist ära hoida on keerulisem kui ülekuumenemist.

·         Mida teeksin teisiti, kui Haanja ultra oleks mu hooaja põhivõistlus?

Treeniksin rohkelt üles- ja allamäge jooksmist ning oma iga-aastase laagri Alpides võtaksin augusti asemel ette oktoobris. Lisaks paneks viimasel kahel kuul palju rõhku ka ülipikkadele treeningutele, mille eesmärgiks on viia raske hetke tekkimine ultrakatsumusel võimalikult hilisesse staadiumisse. Tõsiasi on see, et nii kui läheb füüsiliselt raskeks, nii läheb kohe tarvitusele ka vaimujõud – kui see toimub ultrakatsumuse alguses, siis võib juhtuda, et vaimujõud saab enne otsa kui katsumus ise.

Seni ei ole ma Haanjaks valmistumisel selliselt toiminud, sest olen Tartu Linnamaratonil ja Saaremaa 3. päeva jooksul tahtnud kiiresti joosta. Paraku aga kahte korraga ei saa – kiirust treenida ja ülipikkasid distantse läbida – või õigem oleks öelda, et ma ei ole selleks sobivat treeningmeetodit veel avastanud.

Mis järgmiseks?

Viie nädala pärast sõidan esimesse pikemasse treeninglaagrisse Kanaaridele. Novembris panen rõhku ujumise ja rattasõidu ettevalmistusele, et detsembris saaks hoo juba üles võtta. 

Enne laagrisse minekut plaanin sulle kirjutada veel järgmise hooaja ettevõtmistest ning vereanalüüside tulemustest.

Read More

Uudne treeninglähenemine viis maratonirekordini

Tartu linnamaraton pakkus suurepäraseid emotsioone ning tõstatas samas küsimuse, kui kaugele on võimalik taastumiskiirust viia ning mida kõike on võimalik veel korda saata. Ühte ma tean, ultratriatlonist täielikuks taastumiseks piisas sel korral mulle vähem kui viiest nädalast.  Hea on teada, et taastumine on kiire, arvestades mu järgmisel aastal plaanis olevaid uusi katsumusi ja nende vahele jäävat vähest taastumisaega.

Järgnevalt kirjutan sulle, kuidas ma end kõigest kolme nädalaga maratoniks valmis seadsin ning mis mõtted ja tunded mind maratoni ajal saatsid.

September oli täielikult jooksukuu ning joostud sai üle 550 kilomeetri. Pärast augusti viimastel päevadel toimunud Leedu ultratriatlonit võtsin kolmeks päevaks aja maha, sellele järgnes neli kerge jooksuga päeva. Tundes, et mu füüsis on taastunud, oli aeg katsetada treeningtsüklit, mille sarnast ma varem teinud ei olnud.

Plaanis oli 15. järjestikusel päeval joosta 400 km, mis teeb keskmiselt 27 km päevas. 400 km läbimine rahulikus tempos ei olegi vast nii raske ettevõtmine, kuid kui iga kolme päeva tagant ootab ees pikkade lõikudega kiiruse arendamise trenn, saavad jalad korralikult proovile pandud.

Nagu arvata oli, siis raskemaiks osutusid  kolmas kuni kuues päev, mille ma elasin suuresti üle just tänu massaažirullile. Üheksandast päevast ma enam massaažirulli kasutama ei pidanud, sest sealt edasi läks ainult paremaks – tunne oli, et võiksin sellises mahus jooksmist jätkata kaua iganes soovin. Muidugi olin ma 15ndaks päevaks väga väsinud, kuid lihased olid heas seisus. Mainin siinkohal ära, et eelkirjeldatud treeningtsükkel ei olnud mõeldud ainult Tartu linnamaratoni silmas pidades. Ennekõike tahtsin ma selle läbi saada enesekindlust ning harjuda mõttega, et järgmise aasta raskeim väljakutse on tehtav ja jõukohane.

Mis on mu sellises mahus jooksutreeningute vastupidamise võti? Nimelt jagan ma päevase jooksukilometraaži põhimõttel, et ühes trennis ei jookseks ma üle 20 km. Näiteks kui ma hakkan talvel TransGranCanaria ultrajooksuks valmistuma, siis on mul kavas ka päevad, mil tuleb joosta 60 km. Sellisel juhul tuleb teha päevas vähemalt kolm trenni, jättes trennide vahele 2-3 tundi taastumisaega. Miks see hea on? Kui ma jookseks 60 km ühtejutti, siis kannataks taastumiskiirus ja tõenäoliselt ka mu järgneva 2-3 päeva treeningud. Nii et igatahes on kavalam treenida 3 x 20 km tsüklites, sest need ei jäta sellist väsimusjälge.

Tartu linnamaratoni starti läksin plaaniga alistada 2h 35min piir. Kuni 25nda kilomeetrini olin graafikus ja uskusin, et suudan seda teha. Siis tuli aga kümne km pikkune vastutuulelõik, mis selle võimatuks muutis. Hea, et teisel kohal jooksnud vene poiss mind poole peal kätte sai ning aitas mind sellest raskest rajalõigust läbi – jooksin palju tema tuules ja olin tagaajaja rollis, mis mulle meeldib – üksinda joostes oleks mul üle mõistuse raskeks läinud.

Tuleb tunnistada, et tegin maratonil ka toitumisalase apsu, jäädes poolel maratonil energiapuudusesse. Tänu 30ndal km saadud geelidele ja Coca-Cola´le ning heale taastumisvõimele olin nelja kilomeetri pärast normis tagasi ning tundsin end taas hästi. Sel hetkel teadsin, et olen võimeline vene poisile kuni viimaste kilomeetriteni konkurentsi pakkuma.

Äramineku katse plaanisin jätta Toomemäe tõusule, kuid võimalus avanes juba veidi varem, kui vene poiss end 38ndal kilomeetril esimest korda korraks minu seljataha võttis. Mulle oli see märk, et nüüd on õige aeg esikoht taas ja lõplikult endale võtta. Läks õnneks. Samas sisimas hoidsin pöialt, et vene poiss ikka lõpuni vastu peab ja tagant tulijad oma seljataga hoiab, sest ta tegi suurepärase maratonidebüüdi (minul oli see ju 21 maraton) ning raskel vastutuulelõigul aitas ta mul kiirust hoida.

Maratoist taastumine on olnud taas muljetavaldav – pühapäeval jalutasin ja sõitsin rahulikult rattaga ning teisel päeval pärast maratoni alustasin uuesti jooksmisega, et valmistuda Saaremaa 3. päeva jooksuks. Saaremaa jooksul on mu eesmärk kiirust treenida. Omakorda võtan seda kui ühte osa ettevalmistusest Haanja100 ultraks, kus loodan näidata eelmisest aastast suuremat keskmist kiirust ja alistada 8 tundi. Meenutuseks, et eelmisel aastal oli mu võiduaeg 8 h 16 min. Loomulikult saab see olema väljakutse, sest teatavasti on oktoobrikuu viimaste päevade ilm ettearvamatu ning ultrajooksul võib iga väiksemgi tegur kõik plaanid kiiresti peapeale lüüa.

Read More

TransGranCanaria ultrajooks vol 2: kas kogetud valust sain vajalikud teadmised?

Uue hooaja esimene ultrakatsumus on nüüdseks kindlalt paigas, mistõttu on aeg ka sulle sellest teada anda. 

Järgmise aasta kevadel tuleb taas tee Gran Canariale jalge alla võtta, sest 4. märtsil kell 23 öösel plaanin olla Agaetes 130 km pikkuse TransGranCanaria ultrajooksu stardis. Meeldetuletuseks nii palju, et see ei ole minu esimene kord sellel võistlusel. Sellest, kuidas mul seal sel aastal läks, kirjutasin blogis põhjalikult. Samuti võid meeldetuletuseks lugeda blogipostitust, milles kirjeldasin seda ultrajooksu numbrites ja rääkisin võistluseks ettevalmistusest.

Väga lühidalt varasemat kogemust kokku võttes võin julgelt öelda, et see on olnud seniajani mu kõige raskem kannatuste rada. Selle mägiultra tegi ebamõistlikult raskeks kaks aspekti – esiteks 8666 tõusu- ja langusmeetrit ning tõsiasi, et mu teadmised ja kogemused allamäge jooksmise treenimisest olid väga puudulikud. Põhimõtteliselt algas möödunud korral minu kannatuste rada kolm tundi pärast starti ja kestis veel 19 tundi. Ultratriatlonid on füüsilise väljakutse kohapealt TransGranCanaria kõrval olnud seni justkui nohu.

Miks ma otsustasin selle katsumuse uuesti ette võtta?

Kindlasti mitte selleks, et kogeda seda raskust uuesti. Põhjuseid on mitmeid. Esiteks tahan ma teada saada, kas senini omandatud teadmised ja sellest johtuvalt tehtud muudatused ettevalmistuses ka lõpuks end ära tasuma hakkavad. Kuidas ma selleks seekord valmistun ja mida ma samamoodi teen ning mida ma muudan, sellest kirjutan mõnes hilisemas blogipostituses.

Teiseks põhjuseks on see, et selle katsumuse uuesti läbimisega oleks mul koos 8 punkti, mis on vajalik selleks, et ma saaksin enda nime 2017. aastal toimuva Ultra Trail du Mont Blanc (UTMB) loosirattasse ning hea loosiõnne korral pääseksin ka loodetavasti starti. Mis UTMB endast kujutab, selle kohta saad infot SIIT. Ühe lausega öeldes - UTMB puhul on tegemist Alpides ümber Mont Blanci toimuva 170 km pikkuse ultrajooksuga, millel on 10 000 tõusu- ja langusmeetrit.

Kolmas põhjus, mis võib olla pajudele mõistetamatu – see on minu viis elada ja kogeda kirjeldamatuid emotsioone. 

Seda postitust on paslik kokku võtta siis selliselt, et mis kehvasti see uuesti. :)

Read More

Leedu ultratriatlon: kibe kukkumine ja magus võit

On aeg jagada sinuga oma mõtteid Leedu ultratriatlonist. Võistlus kujunes arvatust palju raskemaks. Juba oma varasemas blogipostituses olen öelnud, et ultrakatsumuste pikkusest ja raskusest tingituna oleks naiivne loota, et sel ajal mingeid ootamatusi, viperusi või raskeid hetki ei esine. Seekordseks üllatajaks oli ilmataat – võistluspäeval puhus väga tugev tuul, mille sarnast ma olen kogenud küll Lanzarotel treenides, kuid mitte kunagi varem võisteldes. Tugev tuul iseenesest ei ole midagi ületamatut, kuigi eks ta omajagu katsumust raskemaks muudab. Minule sai aga saatuslikuks tugevast tuulest alguse saanud sündmuste jada, mis päädis sellega, et avastasin end ühtäkki asfaldilt pikali. Aga ärme torma sündmustest ette, vaid alustan kokkuvõtet alade lõikes ja nende läbimise järjekorras.

Ujumine

Ujumine valmistas head meelt, sest lõpuks olid tingimused ja vorm sellised, et olin võimeline ujuma aja (2:22:27), mida pikad ujumistrennid basseinis juba mõnda aega tagasi ennustada lubasid. Rõõmu valmistas ka see, et kiiremaile ujujale kaotasin kõigest 12 minutit. Kuigi ujumisajaga olen rahul, on palju tööd vaja teha ja teadmisi omanda selleks, et ujumisjärgne füüsiline väsimus õlgades ja kätes oleks väiksem. 

Kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ujumises kasutatavaid lihased ei saa rattasõidul ja jooksul suurt koormust, on see ekslik arusaam. Ligikaudu 12 tundi eraldistardi asendis olla on õlgadele ja kätele suureks väljakutseks. Samuti mõjutab ülakeha liigne kurnatus oluliselt ka jooksutehnikat ja pärsib jooksukiirust. Eks ma annan teada, kui olen ujumisjärgse enesetunde osas lahenduse leidnud.

Ratas

Rattasõit algas hästi ja vahe esimestega vähenes kiiresti, kuid kusagil 30. kilomeetril tabas mind ebaõnn, mille tulemuseks oli kukkumine. Tundub, et võistluspäeval puhunud tugev tuul tuli ka korraldajatele suure üllatusena, sest tuule võtsid alla nii toetustiimidele mõeldud telgid (vt fotot ülal), piirdeaiad kui ka piirdelint. Viimane sai saatuslikuks ka mulle – nimelt kahe puu vahele tõmmatud piirdelint venis tugeva tuule käes välja, ulatudes kohati peaaegu poole sõidutee laiuseni. Piirdelindiga kontakti vältimiseks tuli mul väga mitmel korral hoida lausa vasakule sõidutee poolele.

Kusagil kümnendal rattaringil olles valisin enda arvates piisava vahekauguse piirdelindiga kohast möödumiseks, kuid puhanguliselt puhunud ülitugev tuuleiil venitas piirdelinti veel kaugemale ning selliselt, et tõstis selle ümber mu kaela. Rattakiirus oli sel hetkel kusagil 30 km/h. 

Kuigi ma üritasin linti kiiresti tagasi tõsta, ei õnnestunud mul see. Kuna piirdelint oli parajalt lai, siis ei läinud see ka katki, vaid venis veel pikemaks ning tekitas sellega ühtlasi ka põletushaava mu kaelale. Järgmine hetk olin juba asfaldil pikali. Pärast kukkumist esimese asjana kontrollisin, kas ratas jäi terveks, seejärel vaatasin, kas endal luud ja kondid terved. Kui kukkumise järgselt oli adrenaliin laes ning marraskil naha põhjustatud valu õieti ei tundnudki, siis ajapikku olukord muutus. Järjest enam andis asfaldi poolt katki riivitud nahk ja lindi poolt hõõrutud kael tunda.

Kukkumisele järgnenud kaks tundi olid selle võistluse raskeimad. Nimelt rikkus kukkumine mu senise hea rütmi, tekkis tõsine motivatsioonikriis ja peas keerles hulk musti mõtteid. Hetkel ma enam ei mäleta, kuidas ma mõtted taas positiivsele lainele pöörasin, kuid lõpuks mul see õnnestus. 

Teine pool rattadistantsist oli enesetunde poolest esimesest erinev kui öö ja päev. Selle heaks kinnituseks on fakt, et ujumisega esimesele kaotatud 12-ne minuti (ehk kahe rattaringi) tagasisõitmiseks kulus mul 156 km, samas kui järgmised 150 km kasvatasin ma järgneva ees edumaa kaheksale rattaringile.

Seekordne kukkumine kinnitas taas, et ma ei ole mitte hea rattasõitja, vaid et mul on suurepärased kukkumisoskused. Oma lühikese „ratturikarjääri“ jooksul olen pidanud üle elama peaaegu kümme kukkumist, neist kuus on olnud suurte kiiruste pealt ja tõsisemad. Nimetatud kuuest tõsisemast kukkumisest õnnestus kolm üle elada ühe ja sama vihmastes oludes toimunud Mallorca rattavõistluse raames. 

Oma üheks tõsisemaks ja ohtlikumaks rattaõnnetuseks pean Tartu rattaralli raames suurel kiirusel toimunud kukkumist pundis, misjärel otsustasin grupisõiduvõistlustega lõpparve teha. Arvasin, et sellega on mu kukkumiste saaga ühel pool. Paraku see nii ei ole läinud, sest juba ainuüksi see aasta olen suutnud eraldistardis kahel korral kukkuda – Enduroman´il Inglismaal ja nüüd Leedus.

Jooks

Jooksudistantsile siirdusin enam kui tunnise edumaaga. Juba üsna esimestel kilomeetritel oli mulle selge, et Ungarile sarnast alla seitsme tunnist jooksu ei tule. Selleks hetkeks andis kukkumisest tingitud valulikkus ja põrutus juba üle keha korralikult tunda ning iga jooksukilomeetriga puges külm ja energiapuudus järjest enam kontidesse. 

Vahetasin jooksuetapi ajal kaks korda riideid, et soojatunnet vähegi tagasi saada. Kahe maratoni läbimiseks kulus mul seekord aega 8:16:01, millest vähemalt 30 minutit kulus toidupauside, riiete ja- jalatsite vahetusele ning keha kergendamisele.

Kahjuks kukkumisest tingituna ei saanud ma vastust eelmises blogipostituses tõstatud küsimusele – kas neli päeva on piisav aeg Alpide treeninglaagrist taastumiseks? Olen kindel, et kukkumiseta oleksin ma suutnud jooksudistantsi kiiremini ja palju parema enesetundega läbida. Samas on võimatu öelda, kui suurt rolli täpselt mängis kukkumine ning kas ja kui suur mõju oli Alpidel.

Lisan ka viite korraldaja poolt võistlusest tehtud videole:

Mis järgmiseks?

September on taastumise, võistlusvaba ja jooksuvormi parandamise kuu, et siis oktoobris võtta osa selle aasta viimasest kolmest võistlusest – Tartu linnamaratonist, Saaremaa kolme päeva jooksust ning Haanja100 ultrast.

Read More