Šveitsi võistluse õnnestumisel omas tähtsat rolli ka toitumine. Eelmise aasta Inglismaa ultratriatlonil kogesin, mis juhtub, kui jääda päevi kestval sportimisel energiadefitsiiti. Keha suudab suure energiapuudusega toime tulla heal juhul 2-3 päeva ning seejärel lakkab korrapäraselt toimimast. Minu kogemus ütleb, et ideaalis ei tohiks ultrakatsumuse ajal kaalu kaotada. Viimased kolm ultratriatlonit olen ma kaalu suutnud hoida stabiilsena ning see on taganud ka edu - kõik need katsumused on suurepäraselt õnnestunud. Olen saanud Šveitsi menüüd analüüsida ja nüüd toon sinuni mõningad huvitavamad järeldused.

Juuresolevalt tabelilt näed, milline oli Šveitsi ultratriatloni ajal mu energiakulu alade ja päevade lõikes ning kui palju ma iga päev energiat tagasi sõin. 10 ööpäeva jooksul sõin ja jõin ära 89 100 kcal ulatuses energiat, millest tavaoludes toimetavale inimesele piisaks kuni 38 päevaks. Tabelist nähtuvalt oli mu energiakuluks täpselt 70 000 kcal. Paraku ei peegelda see tegelikku energiakulu ning seda väga mitmel põhjusel. Eelmises postituses kirjutasin, kuidas päevi kestva sportimise ajal pulsivahemikud (sh aeroobne ja anaeroobne lävi) oluliselt langevad. Spordikell, mis sportimisaegset energiakulu arvestas, lähtus minu tavaolude (st puhanud oleku) pulsivahemikest. Seega üksnes esimene päev peegeldas mu võistlusaegset energiakulu adekvaatselt. Arvestades, et ma igal päeval tegin ajaliselt suhteliselt sarnase pingutuse, võiks väita, et ka teiste päevade sportimisaegne energiakulu peaks olema esimese päevaga samas suurusjärgus.

Minu puhkeoleku energiakulu on 2127 kcal, mis on mõõdetud hommikul puhanud olekus, pikali asendis, toatemperatuuril ja enne hommikusööki. Seega kõik need võistlusvälised tegevused (istumine, seismine, pesemine, söömine, massaaž, varustuse ettevalmistamine järgmiseks päevaks jne) on täiendav energiakulu, mida täpselt mõõta on keeruline ja mis seepärast ei kajastu ka mu energiakulu tabelis. Energiakulule jättis oma jälje kindlasti ka võistluspäevadel valitsenud väga kuum ilm - keha pidi kulutama lisaenergiat, et kaitsta organismi ülekuumenemise eest.

Kuidas siis teada saada, milline võis mu energiakulu tegelikult olla? Siin tuleb appi kehakaal ja kehakoostis, mis said fikseeritud enne katsumust ja kohe pärast. Kui vaadata üksnes mu kehakaalu, mis enne võistlust oli 75,1 kg ja pärast 76,3 kg, oleks põhjust arvata, et ma kulutasin 10 800 kcal vähem kui tarbisin. Nimelt 1 gramm rasva võrdub 9 kcal ehk siis 1,2 kg kaalutõusu (eeldades, et see on rasva arvelt) tähendab 10 800 kcal. See aga ei pea päris paika. Enne ja pärast sai määratud ka kehakoostis, mille kohaselt oli mu rasvaprotsent enne katsumust 13,7% (moodustas 10,18 kg kehakaalust) ja pärast 12,9% (s.o. 9,52 kg). Seega kaotasin ma katsumusega 660g rasva, mis tähendab, et keha pidi 5940 kcal jagu energiat rasvadest saama. Järelikult kui ära söödud energiale (89 100 kcal) lisada juurde 5940 kcal, siis saame, et mu tegelik energiakulu pidi olema 95 040 kcal. See tundub loogiline, kui 10 päeva sportimisaegseks energiakuluks võtta esimese päeva näitaja ning võtta arvesse ka ilmastikku ja sportimisväliseid tegevusi.

Mis aga võis tingida kehakaalu tõusu? DEXA kehakoostise testist nähtub, et kui enne starti oli mu lihaste ja luude kogumass 63,92 kg, siis pärast oli see näitaja 64,33. Minu kogemus on näidanud, et kohe pärast katsumust on kehakaal üldjuhul kõrgem. Kui keha hakkab tasapisi taastuma, siis kehakaal ka langeb. Täna on mu kehakaal taas püsivalt 75 kg juures.

Ainuüksi kulutatud energia tagasisöömine ei ole kaugeltki veel kõigi toitumisega seotud murede lahendus, vaid oluline on ka toitainete osakaal. Eelmises postituses sai põgusalt mainitud, et kaheksandal võistluspäeval tabas mind ebameeldiv üllatus, kui rattarajal avastasin, et jalgadest on kogu jõud justkui pühitud. Silva igaõhtused energiakulu ja -tarbimise kalkulatsioonid välistasid energiadefitsiidist tekkinud jõuetuse. Kuna see oli minu jaoks täiesti uus kehasignaal, siis teadsin samuti, et energiadefitsiidi kui sellisega ei saa tegu olla. Kuna valkude osakaalu säilitamisega oli mul probleeme juba esimesest päevast alates, langes kogu kahtlus valgupuudusele. Valkude osakaal toidus peaks moodustama 10-20%, minul jäi see enamustel päevadel tublisti alla 10. Kogu toidu ülesmärkimine võimaldas mul tagantjärgi koostada toitainete ja nende osakaalu kohta ülevaatliku tabeli. Juuresolevast tabelist näed, kuidas esimestel päevadel jäi mu päevane valgukogus tublisti madalamaks kui võistluse viimastel päevadel. 

Hetkel on mul põhjust arvata, et just esimeste päevade pidev valgudefitsiit kulmineerus kaheksandal päeval ja väljendus üldises jõuetuse tundes. Miks ma nii arvan? Nimelt kaheksanda päeva õhtul tegin ma tavapärase 2 asemel 5 portsjonit taastusjooki (sisaldas palju kvaliteetseid valke). Lisaks hakkasin alates üheksandast päevast valgutaastusjooki kasutama ka juba sportimise ajal. Muide, valgujooki oli võistluse võitnud Richard Widmer juba esimesest päevast peale ka sportimise ajal järjepidevalt tarbinud. Tagantjärgi tundub see kõik loogiline, sest hommikust õhtuni sportimise korral ei ole mõistlik piirduda üksnes sportimisjärgse valgu tarbimisega, vaid tuleks teha seda ka juba katsumuse ajal. Olgu ära märgitud, et pärast seda, kui 8. päeval sai viga korrigeeritud, oli üheksandal ja kümnendal päeval jõud tagasi ja enesetunne hea.