Mahukas jooksutsükkel kinnitas valmisolekut hooaja esimeseks ultrakatsumuseks

Nüüd, mil TransGranCanaria ultrajooks on peagi kätte jõudmas, on paslik kirjutada, kuidas ma end selleks ette olen valmistanud. Pärast 5-nädalast Kanaaride laagrit võtsin ühe nädala kergemalt, millele järgnes 15-päevane jooksutsükkel. Sarnase jooksu ettevalmistuse tegin ka septembris vahetult enne Tartu linnamaratoni. Tookord õigustas see treeningpõhimõte end igati, sest kirsiks tordil oli linnamaratoni võit. Septembrikuisest jooksutsüklist kirjutasin sulle juba varasemalt (loe siit). Nüüd kirjutan sulle põhjalikumalt, mida tegin seekord, mis erines ja kuidas mu keha selle koormusega hakkama sai.

Alustuseks panen kirja mõningad arvud selle treeningtsükli kohta:

• 15. päevaga 51 tundi treeninguid
• sealhulgas 380 km jooksu, 44 km ujumist
•  viimased 7. päeva hõlmas 213,50 km jooksu
• viimasel 3 päeval nägi treeningplaan ette 102 km jooksu
•  4 anaeroobse läve arendamise trenni

Treeningkava koostamise põhimõtted

Alustuseks kirjutan, millest lähtusin ja mida ma selle treeningtsükli ülesehitamisel oluliseks pidasin. Kuna jooksmine on kolmest triatloni alast kehale kõige koormavam ja stressirohkem, millest taastumine on ka kõige aeganõudvam, siis üldiselt jääb tsükli pikkus 2 nädala juurde ehk lähtun 2 + 1 põhimõttest. Rattale ja ujumisele keskendudes eelistan toimida põhimõttel 3 + 1 nädalat.

2-nädalase jooksutsükli puhul on esimese nädala eesmärk tekitada kehas piisav väsimus, et siis teisel nädalal saaks väsimuse foonil keha jooksuvõimekust ja vastupidavust arendada. Nii ka seekord, mil esimese 8 päevaga jooksin 166 km ning ülejäänud 7 päevaga 210+ km.

Kogu treeningtsükli olulisemateks jooksutrennideks pean anaeroobse läve arendamise trenne ning viimast kolme päeva. Kõik muu on oluline eelkõige väsimuse tekitamise ja taastumise kiirendamise seisukohalt. Nii nagu ujumise kiiruse ja veetunnetuse arendamisel on oluline osa raskel režiimiujumisel, on mäkketõusu ja kiirust arendaval lõigutrennil tähtis roll muuhulgas jooksutehnika parandamisel. Nimelt raske pingutuse korral hakkab keha ise otsima viise, kuidas oma liigutust võimalikult ökonoomseks viia. Seega raskeid trenne karta ja vältida ei ole mõistlik, kuigi nendega alustamine võib olla raske ja ebameeldiv. Saan sulle lubada ainult seda, et regulaarselt harjutades muutuvad need nauditavamaks.

Parima ja ülevaatlikuma pildi saamiseks lisan siia ka oma treeningtsükli trennid, tuues välja trennide pikkused, trennide vahelise aja, pulsid, kiirused jne.

Mida ma teen taastumise kiirendamiseks?

Jooksmise puhul on kiire taastumine ja taastumisele tähelepanu pööramine kõige alus, sest vastasel juhul koputavad ülekoormus ja vigastus kiirelt uksele. Kuna taastumise alla on liigitatavad sisuliselt kõik tegevused, mis sa trennide vahelisel ajal teed, alates toitumisest ja lõpetades magamisega, siis neid kõik siin loetlema ei hakka. Küll aga nimetan ära peamised, millele eriti rõhku panin.

Juba varemalt olen kirjutanud, kui oluliseks pean ülipikkade jooksutrennide poolitamist selliselt, et jätan nende vahele väikese pausi. Minu jalgade lihasseisundi kohapealt on suur vahe, kas jooksen 102 km kolmel päeval kolme või kuue jooksukorraga. Näiteks kõnealuse tsükli 13. päeval jooksin 7 km, ujusin ja jooksin seejärel veel 17 km.

14. päeval alustasin 24 km pikkuse trenniga ning 2 tundi hiljem jooksin veel 16 km. Viimasel päeval alustasin taas 20 km jooksuga, siis tegin 4 tundi pausi, misjärel 10 km jooksu, 15 min kerelihaseid ja seejärel kohe 8 km jooksu lõpetuseks. Usu või mitte, aga selliselt toimides suutsin vältida lihasvalu jalgades. Samas kui oleksin teinud need jooksud 24 km, 40 ja 38 km pikkustena, oleks jalgade seisund olnud kindlasti hoopis teine.

Uudseks ja hästitoimivaks taastumisviisiks on jooksujärgne kerge aktiivne tegevus. Kuigi varasemalt sai ka tihtipeale pärast jooksu ratast peale sõidetud, siis seekord otsustasin Jüri Käeni soovitusel sellele teadlikult tähelepanu pöörata. Nii et sellel jooksutsüklil järgnes  peaaegu igale jooksutrennile kas ujumine, kerge rattasõit või kerge sõudeergomeeter (vt treeningtabelit). Tulemus oli üllatav. Kui eelmisel korral sarnast jooksukava tehes vajasid jalad juba 5. päeval massaažirulli abi, siis seekord kardetud lihasvalu ei tulnud ning rulli vaja ei läinud. Abivahenditest kasutasin selle 2 nädala jooksul üksnes massaažipalli (vt fotot) ja seda ennekõike ennetamaks võimalikke probleeme sügisel märku andnud vasaku jala Achilluse kannaga.

Ujumise osatähtsus jooksutrennides

Kuna jooksmises saab koormust ennekõike alakeha ja ujumises eelkõige ülakeha, siis hea ja kasulik on need kaks treeningut omavahel siduda. Hetkel on mul käimas suur töö oma ujumise parandamisel. See tähendab palju ujumist, mistõttu kõnealune jooksutsükkel ei olnud siinkohal erandiks. Nende 15 päeva vältel sai lisaks jooksmisele ujutud üle 44 km. Jüri abiga on tulemused olnud minu jaoks isegi üle ootuste head. Kõige olulisem on, et õlad on suurele koormuse kasvule vastu pidanud. Ja nagu ennist ütlesin, on ujumine olnud suurepäraseks jooksust taastumise viisiks. Vabalt võib see olla põhjus, miks seekordne jooksutsükkel kulges lihasvalu ja muude muredeta, erinevalt eelmisest korrast, mil muid tegevusi ma tollase jooksutsükli ajal ei teinud.

Kaalukaotuse mõju anaeroobse läve kiirusele

Kaalukaotusest tingitud positiivsest mõjust rattasõidu võimekusele kirjutasin ma eelmises postituses. Meeldiv on tõdeda, et veel suurem kasutegur on sellest olnud jooksuvõimsusele. Kui ma hooaja lõigutrennidega alustasin, selgus, et see oli tavapärasest lihtsam ning mu kiirus võrreldes hilissügisese jooksuvormiga oli suisa paranenud. Lõigutrennide sissejuhatuseks sai eelmisel kolmapäeval joostud 2 korda 2000 m aegadega 7.06 ja 7.00 ning 2 x 1000 m aegadega 3.23 ja 3.09. Minu jaoks oli tähelepanuväärne fakt, et alles viimase 1000 m lõigu lõpuks sain oma pulsi anaeroobse läve (167) juurde. Seega kiirus ei ole kuhugi kadunud.

Lisaks lävekiiruse kasvule on rahuliku jooksu keskmine kiirus tõusnud 13,3 – 13,5 km/h kiiruse juurde ehk 4.26 – 4.30 kilomeetri kohta ning pulss selle kiiruse juures langenud 120-124 löögini minutis. Olen kindel, et oma osas mängib selles kaalukaotus.

Eelkirjeldatud treeningtsükli valguses on tublisti julgem tunne minna 4. märtsi öösel kell 23.00 vastu oma selle aasta esimesele ultrakatsumusele – 130 km pikkusele mägiultrajooksule TransGranCanaria. Järgmise nädala lõpus sõidan ära võistluspaika, et panna ettevalmistusele viimane punkt – s.o. allamäge jooksmise treenimine. Seejärel jääb üle vaid loota, et eelmisel aastal kogetud füüsilist valu ja raskust ma sellisel kujul sel aastal enam kogema ei pea. Tegelikult teeks aga suurt heameelt ainuüksi see, kui tõsisemad rasked hetked jääksid jooksu teisele poolele.

Hoian sind võistlusel toimuvaga kursis. Enne veel loodan aga kirjutada sulle vereanalüüside tulemustest, mis hiljuti tehtud said.

Read More

VO2 max testid: aus pilt su võimetele

Selle postituse sisuks on VO2 max testid rattal. Möödunud sügisel, septembris, osalesin naatriumtsitraadi uuringus, kus tegin muuhulgas enda rattal VO2 max test. Test algas 100 vatise koormusega ning täpselt iga 2,5 minuti pärast tõsteti koormust 50 vati võrra. Test kestis maksimaalse suutlikkuseni tingimusel, et pöörete arv ei tohi langeda alla 60 pöörde minutis. Kui pöörded langesid allapoole, loeti test lõppenuks. 

Selleks, et oleks midagi võrrelda, hinnata ja analüüsida, on vaja vähemalt kahte tulemust. Möödunud kolmapäeval käisin täpselt sama testi uuesti tegemas ning saadud tulemuste võrdlemine varasemaga andis mulle palju vajalikku infot. Mida täpselt, sellest lähemalt alljärgnevalt.

Septembris testi tehes mõõdeti mu kehakaaluks 78,3 kg, mis on märgatavalt rohkem mu praegusest kaalust. Kolmapäeval enne testi kaalusin täpselt viis kilogrammi vähem ehk 73,3. Seega minu jaoks üks huvitavamaid küsimusi oli, millise jälje on jätnud kehakaalu langus mu kehalisele töövõimele ehk kas kaalulangus on olnud tervitatav või mitte. 

Selle hindamiseks tuleb võrrelda VO2 näitajat ml/min kohta. Septembris oli see näitaja mul 5013 ning nüüd mõõdeti selleks 4947. Kuna need numbrid on sisuliselt samas suurusjärgus, võib sellest järeldada, et kaalukaotus ei ole avaldanud negatiivset mõju üldisele maksimaalsele vastupidavusele. Üldistatult võib öelda, et kaalukaotus on toimunud eelkõige rasvade, mitte lihasmassi arvelt. Kindel on see, et väga palju ma enam kaalus kaotada ei tohiks, sest kaalu langus alla 70 kg hakkaks usutavasti juba mu võimsust pärssima.

Kaalulanguse positiivne külg avaldub ilmekalt VO2 ja kehakaalu omavahelises suhtes. Nimelt kui septembris oli mu maksimaalne VO2/kg kohta 64, siis nüüd mõõdeti selleks näiduks 67,5. Järelikult nähtub, et mu töövõime on märgatavalt paranenud. Kuna minu tegemised hõlmavad lisaks rattale ka palju jooksmist ning ujumist, siis kahjuks ei ole võimalik seda tulemust adekvaatselt üksnes ratturitega võrrelda. Profiratturitel peaks see näit olema üle 70 ja eriti hea mootoriga ratturitel lausa enam kui 80. Triatleetidel on lisaks rattalihastele arenenud ka korralikud jooksu- (sh säärelihased) ning ülakehalihased, mis annavad aga märgatava lisakaalu võrreldes ratturiga. Kõrgem kaal aga tähendab madalamat VO2 näitu. 

Oluline on siin aga teada, et kuna see näitaja sõltub väga palju indiviidist ja tema iseärasustest, siis oma tulemuste võrdlemine teiste tulemustega peaks jääma ikkagi pigem lõbusaks ja huvitavaks vahepalaks, mitte enda arengu ja võimekuse lähtepunktiks. Palju olulisema ja adekvaatsema pildi annab see, kui sama testi teatud aja tagant korrata ning saadud tulemusi omavahel võrrelda. Kuna olen varemalt teste teinud ka jooksulindil joostes, siis tean omast kogemusest öelda, et rattal mõõdetud VO2 max võib oluliselt erineda jooksul saavutatust. Näiteks ühel päris mitu aastat tagasi tehtud jooksutestil mõõdeti mu VO2 maksimum näit üle 70. Millalgi peaks end ka jooksulindil uuesti testima ja jooksuvormi hetkeseisu fikseerima.

Septembri ja kolmapäevase testi tulemuste võrdlemisel on veel käsitlemata võimsus ja anaeroobne lävi. Mõlema testi puhul oli mu anaeroobseks lävi sisuliselt sama (s.o. pulsi 155-156 juures), kuid suur erinevus oli, millal ma anaeroobse läveni jõudsin. Kui septembris saabus mu anaeroobne lävi testi 16 minuti ja 350 vatise koormuse alguses, siis seekord oli anaeroobne lävi nihkunud 18. minutini ning 350 vatise koormuse lõppu. Sellest võib järeldada, et Kanaaride treeninglaagris tehtud meeletud rattatrennid on end ära tasunud. Raske töö laagris väljendub selgelt ka üldises võimsuses, sest kui septembris suutsin 450 vatist koormust kannatada 20 sekundit, siis nüüd pidasin vastu lausa 50 sekundit. Kahjuks ei ole sõnades võimalik kirjeldada, mida kujutab endast 450 vatine võimsus.

Mul on jäänud kaks jooksurohket päeva ning siis saan ühele poole treeningtsükliga, millesarnast ei ole varem teinud. Peagi kirjutan sellest detailsemalt ka sulle.

Read More