TransGranCanaria – täiesti uus vaatenurk valule, raskustele ja tahtejõu tugevusele

"On 7. märtsi varahommik kell 06.32. Väljas on endiselt pime ja teisi võistlejaid hetkel nägemisulatuses ei ole. Olen just jõudnud alustada järjekordset pikka ja rasket laskumist ning tulitavad jalad ei taha mõista, miks nad seisma ei tohi jääda. Kuigi mõistus omab veel kontrolli streikivate kehaosade üle, võib olukord iga hetkega muutuda. Üritan hoiduda allaandmist soodustavatest mõtetest ja katsun rahustada keha mõtetega, et peagi algab uuesti tõus ning siis läheb kergemaks. 

Ei õnnestu, selle asemel hoopis komistan ja löön taas varbad pinnasest väljaulatuva kivinuki vastu ära. See kohe ajab vanduma. „Krt…tõsta oma jalgu“ pobisen endamisi. Koos valuhaistinguga valjeneb ka hääl peas, leierdades vaheldumisi „sa ei ole isegi mitte poole peal“, „suuremad laskumised on alles ees“, „peagi tõuseb päike ja läheb ka kuumaks“ jne. 

Meenub, et ei ole mõnda aega midagi söönud, võtan geeli, käputäie Goji marju ja rüüpan Colat peale. Tunnen toidu kohest imendumist. Enesetunne paraneb ja muremõtted vaibuvad. Saabub justkui uus hingamine. Ohkan kergendatult, aimamata, kui kiirelt on uus raske hetk juba silmapiiril."

Taastumine võistlusest on olnud üllatavalt kiire – suurem valu ja kangustunne jalgades kestis kõigest kaks päeva. Nüüd on enesetunne piisavalt hea, et alustada kokkuvõtte kirjutamist. Kirjutan sulle lähemalt, mida ma rajal olles nägin, kogesin, tundsin, õppisin ning kuidas ma toitusin. Mainin ära ka need aspektid, mis korraldusliku poole pealt oleks võinud teisiti olla ja mis tekitasid väga ohtlikke olukordi rajal.

TransGranCanaria ultra numbrites

katsumuse läbis 349 osalejat, teine samapalju katkestas;

võistluse võitis leedulane Gediminas Grinius uue rajarekordiga 14 h 23 min 37 sek;

esikolmikut jäi lahutama 15 minutit;

mina finišeerisin võistlusel 107., ajaga 22 h 35 min 42 sek

Võistlustrass

Kuigi korraldajate poolt avaldatud rajaprofiil andis aimu võistlustrassi raskusest, oli tegelikkus palju hullem. Nimelt ei olnud profiilikaardilt võimalik aru saada, et rajal on sind ootamas palju raskeid tõuse ja langusi, mille kaldenurk jäi suurusjärku 40% ja enam. Juba ainuüksi seismine sellise kaldega nõlval nõudis pingutust.

Minu jaoks kõige tõsisem üllatus tuli 108. km, mil kaardi järgi pidi ees ootama viimane pikem laskumine, mis oma raskusastmelt ei oleks tohtinud olla midagi väga üle mõistuse raske. Tegelikkus oli aga selline, et ühtäkki jõudis võistlusrada suure (pigem kaljut meenutava) mäe servale. Esmalt arvasin, et eksisin rajalt kõrvale, sest selle mäe otsast üsnagi püstloodis alla vaadates ei olnud rada enam näha. Seejärel märkasin aga kivirahnude vahel korraldajate pandud rajatähist, mille juurde oli lisatud ka rasket ja ohtlikku rajalõiku märkiv tähis. See oli sisuliselt koht, kus mõistsin, et võistlustrassi läbimine alla 20 tunni ei saa teoks - see laskumine oli lihtsalt niivõrd aeganõudev, tehniline ja minu valust karjuvatele reielihastele liig mis liig.

Sõnades ei ole võimalik edasi anda, kui järsk, tehniline, ohtlik ja kõhedusttekitav see laskumine tegelikult oli ja seda eelkõige just mu väsinud ja valutavate jalgade seisukorda arvestades. Tean ainult niipalju öelda, et varasemalt Alpides ja Püreneedes võisteldes/matkates ei olnud ma sarnase raskusastmega rada veel kohanud. Tänu taevale sain ma selle laskumisega ühele poole vahetult enne pimedat.

Seega leian, et see võistlustrass tõepoolest väärib maailma raskeima ultraraja tiitlit. Rajal avanenud suurepäraste vaadete ja puutumatu looduse nautimiseks pead sa seda ise Gran Canariale uudistama minema. Postituse juurde lisatud fotod ja video ei suuda seda sinuni tuua.

Kas mu ettevalmistus oli piisav?

Kuigi olin oma ettevalmistusega liikumas õiges suunas, tuleb tunnistada, et see ei olnud piisav ning palju valu ja kannatusi oleks saanud leevendada, kui oleksin teadlikum olnud. Samas ei ole mul ultrakatsumusteks treenimise ABC-d kusagilt võtta ning seepärast tuleb mul kõik katse-eksitus meetodil enda jaoks välja töötada.

Ülesmäge treenimisega võib rahul olla – see oli igati kordaläinud. Tõusudel olin konkurentsivõimeline ja kiirused esimestega suurt ei erinenud. Näiteks esimese pikima tõusu otsas asuvasse kontrollpunkti jõudsin liidritest kõigest 10 minutit hiljem – tõenäoliselt 2-3 minutit sellest tuleb kirjutada mu stardipositsiooni ja stardijärgse tiheda liikluse arvele. Usun et tõusudega kaotasin liidritele kokku umbes tund või veidi enam. Palju aega kaotasin kindlasti toidupunktides, sest see, millise kiirusega esimesed seal toimetavad, paneb kukalt kratsima – mul võtab triatloni sprindietapil vahetusala ka rohkem aegaJ.

Minu suurimaks peavaluks sellel katsumusel oli mäest laskumine. Hinnanguliselt kaotasin ainuüksi laskumistega liidritele suurusjärgus kuus tundi. Kuigi varasemad valusad kogemused on mulle õpetanud allamäge treeningu olulisust ning kuigi seekord sai sellele ka palju rohkem tähelepanu pööratud, ei olnud see kaugeltki veel piisav.

Hea meel on selle üle, et kui eelmistel mägiultratel olen oma reielihased juba esimesel pikemal laskumisel ära küpsetanud, siis seekord pidasid jalad vastu kuni veerand võistlustrassist. Pärast võistlust kogenumatelt ultrajooksjatelt järgi küsides sain teada, et allamäge jooksmist tuleb treenida väga palju. Täna tean, et sellise kaliibriga ultravõistluse jaoks oli minu allamäge treeningmaht lausa naeruväärselt väike. Seega pean olema tänulik, et jalad üldse veerand distantsi vastu pidasid. Võin julgelt väita, et see oli üks mu elu valusamaid õppetunde. Seega tahaks loota, et kogetud valu mul kunagi meelest ei lähe ja et edaspidi ma selliseid õppetunde enam omandama ei pea.

Toitumisest

Arvestades selle võistluse tuntust, taset ja suurust, valmistas korraldajate poolt pakutav toidulaud pettumust. Kõige rohkem jäin rahule 82. km asunud toidupunktiga, kus pakuti sooja pastat.

Kuigi kõik ei pruugi enam meeles olla, toon siinkohal ära, mida ma võistluse ajal sõin ja jõin:

• 25 HoneyPowergeeli – need olid mul algusest peale seljakotis kaasas ning neid tarbisin toidupunktide vahelisel ajal. Mulle sobisid need geelid suurepäraselt ning isegi võistluse lõpuosas tuli kõht nende seedimisega muretult toime;
• 28 soolakapslit (sisaldasid ka kofeiini) – ilma nendeta ma rajal hakkama ei saaks, sest mineraalainete kadu on meeletu;
• ca 150 g Goji marju – need olid samuti mul endal kaasas;
• väga suures koguses apelsine – vast ei liialda kui ütlen, et apelsine sõin ma toidupunktides kokku ämbritäie J;
• Kreeka pähkleid ja mandleid – neid tarbisin võistluse teises pooles. Kuigi neid oli raske mäluda, oli neist suur abi;
• suure peotäie kummikomme – neid pakuti kõigest paaris toidupunktis ning maitsesid muule toidule vahelduseks päris hästi;
• päris palju tahket juustu – praktiliselt igas toidupunktis pakuti juustu ja see oli väga maitsev. Pealegi oli juustu suhteliselt kerge mäluda ja kurgust alla saada;
• peotäis rosinaid ja mõned magusad šokolaadikommid;
• vähemalt 24 liitrit vedelikku – enamasti vett ja Coca-Colat, paaril korral sai seljakott täidetud ka spordijoogiga.

Võistluse korralduslikud minetused

Alljärgnevalt nimetan ära need võistluse korralduslikud aspektid, millega ma arvestada ei osanud. Vahest on sulle endalegi abiks ja tead enda ettevõtmiste juures need asjad eelnevalt läbi mõelda ja järgi küsida.

• joogipunktide vähesus ja nende asukohtade ebatäpsus

Kui üldiselt olid joogipunktide vahekaugused parajad ning vedelikku jagus mul täpselt, siis paar joogipunkti raja teises pooles asusuid teineteisest ikka väga kaugel. 71. km asunud joogipunktist lahkudes ja raja kõrgemaisse punkti tõusmist alustades ei osanud ma küll ette näha, et 1,5 liitrist vedelikust võiks puudu tulla. Kuid olles kõigest paar kilomeetrit ülesmäge rühkinud, oli kulunud kolmandik vedelikust ja minna oli veel üheksa km. Õnneks läks rada läbi väikesest külast, kus ma endale vett lisaks soetasin. Kõik see kulus ära enne, kui ma järgmisse toidupunkti jõudsin.

Olukord oli aga hoopis hullem 94. km ja 110. km vahelisel lõigul. Nimelt oli tegemist pikima toidupunkte lahutava vahemaaga. 94. kilomeetrilt lahkudes oli mul endaga kaasas 2,1 liitrit vedelikku, kuid vaatamata sellele ei jagunud vedelikku päris järgmise punktini, vaid viimased 25 minutit tuli joomata hakkama saada. Pealegi näitas mu kell toidupunktide vaheliseks kauguseks 18 km, mitte 16 km. Kuigi pean oma organismi eripäraks keskmisest suuremat vedeliku tarbimist, siis usun, et nii mõnelgi teisel võistlejal oli probleeme piisava vedelikukoguse tagamisega selleks vahemaaks.

•  ebaõige info raja pikkuse kohta

Üheks vaimujõudu tõsiselt pärssivaks intsidendiks oli see, kui rajal olles sain teada, et võistlustrassi pikkus ei ole mitte 125 km, vaid 130 km. Nimelt kodulehel on võistlustrassi pikkusena nimetatud 125 km, kuid võistluse käigus korraldajad täpsustasid seda numbrit koguni 5 km võrra. Minu Garmini kell näitas samuti rajapikkuseks rohkem kui 130 km (täpsemalt 130,7). Minu arvates nii pika katsumuse puhul ei tohiks küll raja pikkust kilomeetritki väiksemana reklaamida, kui see tegelikult on. Selle kohta ütles rajal mulle üks Tenerifelt pärit ultrajooksja, et tere tulemast Hispaaniasse, kus asjade selline kulg on tavapärane.

•   stardipaigas puudus pakihoid

Varasemalt ei ole ma ühelgi võistlusel kokku puutunud olukorraga, kus stardipaigas ei ole korraldaja taganud pakihoidu üleriiete jätmiseks. Veel vähem oskasin ma selle võimaluse puudumist ette näha sellise mastaabiga võistluse korral. Ja nagu koha peal näha oli, siis oli minuga sarnaselt arvanud inimesi väga mitmeid.

Stardipaigas nägin ma kõvasti vaeva, et leida keegi korraldajates, kes oli pärast starti finišisse liikumas ja kes oleks valmis minu asjad endaga kaasa võtma. Aega kulus selleks 20 närvilist minutit, enne kui sain oma murele lahenduse. Järgmisel korral kirjutan ja küsin mitu korda üle, kas ja kuidas on korraldatud stardipaiga pakihoid. Lisaks võtan kaasa kilekeebi, et end selle all tuule ja muude olude eest stardihetkeni kaitsta. Seekord jäi mul see keep kahjuks koju.

•  ebapiisav teave raja raskuse ja ohtlikkuse kohta

Pärast seda katsumust ma mõistan, miks paljudele ultratele pääsemiseks on seatud tingimuseks varasemate tulemuste ettenäitamine. See on osalejate endi huvides. Näiteks maailma ühe mainekamale, 169. km pikkusele UTMB ultrajooksule pääsemiseks pead olema viimase kahe aasta jooksul kogunud kaheksa punkti maksimaalselt kolme võistlusega. Sellega välistab korraldaja, et ultrajooksu esmakordne harrastaja satub võistlusrajale, mis on temale selgelt üle jõu käiv ja seega ka ülimalt eluohtlik. Vaatamata sellele, et UTMB ultrajooksule pääsevad üksnes kogenud jooksjad, lõpetavad katsumuse kõigest pooled 2500 startinuist.

TransGranCanaria võistlus annab UTMB arvestuses neli punkti. Erinevalt UTMB-st, võib TransGranCanaria ultravõistlusele end kirja panna iga soovija. Samas ei jää TransGranCanaria võistlus raskuselt UTMB-le alla, vaid distantse omavahel võrreldes nähtub koguni, et TransGranCanaria on isegi raskem – nimelt viimase puhul on 130 km peale 8666 tõusumeetrit, samas kui UTMB 169 km jooks hõlmab endas 9600 tõusumeetrit. UTMB võistluse teeb raskemaks aga keerulised ilmastikuolud ja ronimine peaaegu 3000 m kõrgusele merepinnast, kus hõre õhk annab juba väga korralikult tunda.

Seega, minu arvates ei anna TransGranCanaria võistluse koduleht piisavalt adekvaatset teavet selle kohta, kui raske ja ohtlik see võistlus harrastajale tegelikult olla võib. Siinkohal jääb mul olla tänulik selle eest, et ma varem seda võistlust enda jaoks ei avastanud, vaid omasin Alpides 119 km pikkuse katsumuse näol juba varasemat kogemust.

Mis järgmiseks?

Selle katsumusega sai tänavune võistlushooaeg avapaugu. Kahe ja poole nädala pärast sõidan viimasesse ettevalmistavasse treeninglaagrisse, pärast mida peaksin olema Inglismaa ultratriatloniks valmis.

Kuna veebruaris otsustas IUTA, et kahekordse täispika ultratriatloni MM toimub see aasta mitte augustikuus Sloveenias, vaid juuli alguses Ungaris, tuli ka minul oma plaane muuta. Seega viis nädalat pärast Inglismaa ultratriatlonit kavatsen ma olla Ungaris taas stardis.

Lõpetuseks panen siia lühikese video võistlusel filmitust.

Read More

Loetud tunnid elu raskeima väljakutse alguseni

Sel ajal kui sina täna õhtul juba magad, olen mina Gran Canaria ultrajooksu stardijoonel Agaetes. Täna, täpselt kell 23.00 (Eesti aja järgi 01.00 öösel), lastakse rajale ligikaudu 700 ultrajooksjat ning esimest lõpetajat oodatakse Maspalomas mitte enne 14 tunni möödumist. Kel huvi ja soovi, saab võistluskäiguga end kursis hoida nii TransGranCanaria kodulehe kui ka korraldaja Facebooki kaudu. Minu stardinumbriks on 73 ning minu liikumine kontrollpunktide vahel peaks nähtuma läbi LiveTrack jälgimise - http://transgrancanaria.livetrail.net/.

Eile õhtul tegin ma kodus ka viimase varustuse chek-in-i, veendumaks, et kõik vajalik kaasa saaks (vt fotot). 

Reisides lähevad asjad harva plaanitult

Tahaks loota, et olen selleks katsumuseks nii valmis kui võimalik. Kui eilne reisimispäev võistluspaika välja arvata, siis on ettevalmistused läinud plaanipäraselt. Kõik vajalikud trennid tehtud ja vaim valmis. Eilne päev õpetas, kui oluline on olla võistluspaigas varakult, s.o. päevi varem kohal. Kuigi võistluspaika reisisin ma Gran Canaria naabersaarelt Tenerifelt ja kuigi vahemaad olid väikesed, tuli ette palju ebameeldivusi.

Kõige raskemaks kujunes laevareis Santa de Gruzist Agaetesse, sest esimest korda elus jäin ma laeva kõigutamisest väga merehaigeks. Süda oli pool päeva lavasõidust paha ning seega ei saanud ma ka toitu enne õhtut kuidagi alla.

Laev maabus Agaetes natuke pärast kella 12 ning siis tuli mul sõita ca 90 km saare lõunaossa. Reisi planeerides arvasin, et ümberistumisega peaks see aega võtma vast maksimaalselt kaks tundi. Tegelikult kujunes reisi pikkuseks 4,5 tundi. Kuigi eile oli väsitav päev, oli mul aega hommikut pikemalt nautida ja loodetavasti sai parasjagu välja puhatud.

Viimane ettevalmistus Tenerifel

Korraldajate poolt eile antud teabe kohaselt on laupäev öö ja päev tulemas pilvitud ja temperatuur tõuseb päikese käes pärastlõunaks 26 kraadini. Seega on tulemas väga palavad tingimused. Kuigi ma ei ole kuumades tingimustes saanud nii palju treenida kui eelmisel aastal Lanzarotel olles, usun, et võistlusele eelnenud nädalane treeningtsükkel Tenerifel tõstis mu kuumataluvuse läve parasjagu kõrgele. See trenninädal nägi numbrites välja järgmine:

• treeningmaht kokku 22 tundi

• sh 292 km väga mägist rattasõitu (tõusumeetreid 7260) – Tenerifel sai esimest korda kogeda, mis tunne on 45 km rattaga ühtejutti mäkke tõusta ning kui lahe on pärast sellist ca 3 tunnist pingutust alla laskuda (vt videoklippi)

• sh 12,2 km ujumist - linnarahvale loodud ujumistingimused teevad silmad ette paljudele. Nimelt maksimaalselt 2 euro eest on Santa de Gruzis võimalik ujuda kas 25m sisebasseinis või 25m ja 50m välisbasseinides.
  

• sh 60,7 km jooksu (eile plaanitud 13 km pikkuse jooksutrenni pidin reisitõrgete ja sellest tingitud kehva enesetunde tõttu ära jätma)

• sh kaks tugevat allamäge jooksutrenni – esimene 3,5 km pikkune allamäge lõik tegi jalad kolmeks päevaks ülimalt kangeks ja valusaks, mis oligi selle trenni mõte. Mõned päevad hiljem tehtud teise allamäge lõigu puhul jalad enam sellist valu ei kogenud. Seega tahaks loota, et seekord jalalihased kohe esimesel laskumisel veel läbi ei küpse.

Kes teeb, sel ikka juhtub

Mõned päevad tagasi elasin ma üle oma senise rattasõidu kõige ohtlikuma olukorra. Nimelt Teide mäe jalamil serpentiinidelt laskudes ei märganud mind adrenaliinijanus autojuht, kes asus möödasõidule kohas ja viisil, mis paneks vähegi mõistliku juhi kukalt kratsima. 

Igatahes, kui ma nägin ja kuulsin erkkollast värvi sportautot eesoleva auto tagant välja kiirendamas, toimus edasine justkui silmapilkselt. Ega aega mõtlemiseks ja tegevuse analüüsimiseks sisuliselt ei olnudki ning hoo maha pidurdamine ei tulnud kõne alla. Kokkupõrkest autoga päästis mind see, et endalegi üllatuseks suutsin säilitada külma närvi, kiiresti reageerida ning võtta end nii tee serva kui võimalik. Silmanurgast tunnetasin, et sellest ei pruugi autolt löögi saamiseks piisata, mistõttu sõitsin teelt maha teepeenra jupile selliselt, et parem jalg puudutas ka teepiiret, millest teisele poole küll ei oleks tahtnud sattuda.

Pärast seda intsidenti sõitsin allesjäänud 20 allamäge kilomeetrit värisevate kätega ning ka õhtul olukorda meenutades tulid külmavärinad peale. Igatahes otsustasin järgmisel päeval uuesti rattaga sama marsruudi ette võtta, sest tahtsin olla kindel, et see hirmutav juhtum ei jätnud mulle sellist jälge, mis võiks edaspidi pärssivat mõju avaldada. Teisisõnu tuli minna mõistust veenma, et eilne juhtum oli lihtsalt üks väga halb asjade kokkulangemine. 

Sisimas usun, et tegelik põhjus, miks see kõik minu jaoks õnnelikult lõppes, on selles, et ma katsun rattaga sõites olla alati ülimalt tähelepanelik ja keskendunud. Seepärast ei näe sa mind kunagi trenni tehes muusikat kuulamas ning seepärast mulle meeldib ka rattaga üksinda sõitmas käia. 

See on ka üks oluline aspekt, mida mägedes toimuval ultrajooksul kindlasti õpib, vaja läheb ja mis tuleb mistahes eluvaldkonnas alati kasuks – nimelt täielik keskendumisvõime.

Seega lõpetuseks jääb üle olla tänulik ja soovida endale turvalist ultrajooksu.

Read More

Uued testid - uued tulemused!

Lubasin sind kursis hoida, kuidas mul taimse toitumisega kaasnevatest toitainete puudujääkidest jagusaamine kulgeb. Käesoleval nädalal möödus kolm kuud viimastest veretestidest Quattromedis ning seega oli aeg uuteks analüüsideks. Etteruttavalt võin öelda, et asjalood on paranenud, kuid soovitud tulemuste saavutamiseni on vaja veel veidi aega ja kannatust. Endiselt usun ja igapäevaselt ka kogen, et taimetoit on see, mis tagab kiire taastumise mahukatest ja rasketest treeningutest. Tunnen, et see on vähendanud ka võimalike vigastuste tekkimise ohtu. Taimetoit on taganud mulle püsivalt hea enesetunde ja hoidnud mu kehakaalu stabiilsena.

Alljärgnevalt kirjutan, mis on eelmisel testimisel tuvastatud toitainete defitsiitidest tänaseks saanud, mida ma vahepeal nende puuduste kõrvaldamiseks ette võtsin ning kuidas ja mida ma edaspidi teen.

Varasemas blogipostituses said lugeda, et vereanalüüsidega tuvastati mul rauapuudus, vitamiinide B12 ja D puudujäägid ning vase defitsiit erütrotsüütides. Saamaks need näitajad normi, võtsin tarvitusele vastavate puuduste vastu aitavad toidulisandid. 

D-vitamiin

D-vitamiini defitsiidist jagu saamiseks hakkasin tarvitama 2 korda päevas õlikapsli kujul toidulisandit nimega D-Pärlid. Üks õlikapsel sisaldas 25 mikrogrammi D-3 vitamiini, mis on 500% päevasest soovitavast kogusest. Seega möödunud kolme kuu jooksul tarbisin ma 50 mikrogrammi D-vitamiini päevas. Lisaks viibisin ligikaudu 6 nädalat Lanzarotel, kus ma igapäevaselt väga mitmeid tunde päikese käes viibisin. Kõik see kajastus ilusti ka sellel nädalal tehtud analüüside tulemustes, kuigi minu suureks üllatuseks jäid tulemused oodatust tagasihoidlikumaks. Nimelt, kui kolm kuud tagasi mõõdeti D-vitamiini tasemeks 40.9 nmol/l kohta, siis nüüd oli see näitaja 49.5 nmol/l kohta. Selle tulemusega kahjuks veel rahulduda ei saa, sest referentsväärtus hakkab alates 50-st ja kaltsiumi ainevahetuse tagamiseks peaks see näitaja olema vähemalt 80.

Järgneva kolme kuu jooksul on kavas tarbida senisega võrreldes vähemalt kahekordne kogus ehk siis 100 mikrogrammi päevas. Loodetavasti suureneb D-vitamiini tase mai teises pooles tehtavate analüüside ajaks kiiremini kui viimase kolme kuu jooksul.

Usun et D-vitamiini puudus ei kimbuta üksnes taimetoitlasi, vaid on Eesti geograafilisest asukohast tulenevalt väga paljude eestlaste probleemiks, kuigi paljud tõenäoliselt ei teadvusta endal selle defitsiidi puudulikkust. Samas, D-vitamiini olulisust keha immuunsussüsteemi tugevdamise ja paljude muude eluks vajalike ainevahetusprotsesside osana alahinnata ei tasu.

Vitamiin B12

Selle vitamiini defitsiidist sain ma jagu juba novembriks (loe selle kohta siit) ning täna, kolm kuud hiljem, on hea meel tõdeda, et see näitaja on püsinud normis ja isegi veidi paranenud. Kui novembris oli tulemuseks 229 pmol/l, siis nüüd oli see näitaja 269 pmol/l kohta. Siinkohal ma varasemaga võrreldes märkimisväärseid muutusi teinud ei ole - s.t. olen jätkanud mõningate piimatoodete tarbimist ja võtan juurde ühe multivitamiini (Dynamisan) päevas. Ära nimetamist väärib siinkohal veel see, et mingil määral olen täiendavalt vitamiini B12 saanud ka raua toidulisandi koostises. Nii et võib-olla see mõnetine näitaja muutus võibki sellest tingitud olla.

Rauapuudus

Rauapuudusest jagusaamine on osutunud parajaks pähkliks. Kui novembrikuine analüüs näitas (27,9 µg/l) justkui väikesi edusamme võrreldes augustis antud veretestiga (15,9 µg/l), siis kahjuks olid viimased tulemused taas pettumust valmistavad. Viimasel testiga mõõdeti raua taseme näitajaks 20,6 µg/l, mis oli madalam kui novembris ja mis ei küündi soovitusliku vahemiku (28-370 µg/l) piiridesse.

Ootused selle näitaja paranemisse olid kõrged just seepärast, et möödunud kolme kuu jooksul sai igapäevaselt vedelal kujul võetud 18mg rauda sisaldavat toidulisandit. Tuleb tõdeda fakti, et raud  nii taimsest toidust kui ka toidulisandi kujul on organismile raskesti omastatav. Samas usun, et väga palju sõltub ka toidulisandist endast, mispärast edaspidi on mul kavas tarvitada igapäevaselt toidulisandit Retafer, mille päevane soovitatav annus sisaldab 100mg toimeainet. Seega kolme kuu pärast selgub, kas ka rauapuuduse küsimuses saabub lõpuks läbimurre või tuleb teisi lahendusi hakata otsima.

Vase defitsiit erütrotsüütides

Seekordsel testimisel selle näitaja mõõtmist ei toimunud, mistõttu hetkel ma ei tea öelda, kas mul endiselt see defitsiit esineb ja kui suures ulatuses. Samuti on lahtine, kas see defitsiit võis olla tingitud mu toitumisest.

Toitainete puuduse teema lõpetuseks märgin veel niipalju, et kuigi ülalnimetatud ainete defitsiit on mul esinenud juba pikemat aega, ei ole see seniajani mõjutanud mu enesetunnet ega sooritusvõimet. Samas asjatundjate kinnitusel hakkavad need toitainete puudused tõsist mõju avaldama alles aasta või enam pärast defitsiidi all kannatamist. Seega nende tähelepanuta jätmine ei ole lahendus.

Read More

Selle hooaja esimene väljakutse - TransGranCanaria - ühe raskeima profiiliga ultrajooks maailmas

Eelmisel sügisel võtsin endale plaani osaleda Gran Canaria ultrajooksul. Täna tundub, et see plaan on teoks saamas, kuigi nädalapäevad tagasi oli sellel osalemine suure küsimärgi all. Nimelt esimest korda müüdi see ultrajooks täielikult välja ja seda juba kaks kuud enne võistluse toimumist. See on selge märk sellest, et ultrasport on järjest enam pead tõstmas. 

Kuidas mul siis õnnestus võistlusele peale saada? Alustuseks suhtlesin ise korraldajatega, kuid see positiivset tulemust ei andnud. Omandatud õppetund - hispaanlastega tuleb suhelda hispaania keeles ja vahetult. Nimelt pärast seda, kui Lanzarotel elavad eestlastest sõbrad helistasid võistluse korraldajatele, said asjad kiiresti liikuma ja peagi teavitati mind, et ma saan ikkagi võistlusel osaleda. Samas, tihtipeale tuleb Eesti väiksus ja eestlaseks olemine kasuks, sest vaevalt oleks Gran Canaria võistluse korraldajad mõne teise rahvuse puhul kergekäeliselt erandi teinud. Usun et mulle tuli kasuks tõsiasi, et mitte kunagi varem ei ole eestlased sellel võistlusel osalenud ning et Eesti oli ka tänavu ainukeseks Euroopa riigiks, mis sellel võistlusel esindatud veel ei olnud.

Mida TransGranCanaria ultrajooks endast siis kujutab? Vaadates rajaprofiili, siis võin julgelt väita, et see võistlus on senistest väljakutsetest raskeim. Samas loodan, et seni omandatud kogemused aitavad mul varasemalt tehtud vigu vältida ning et tänu sellele ei kujune see sarnaseks kannatuste proovikiviks, mida poolteist aastat tagasi Alpides toimunud ultrajooksul pidin läbi elama. 

Alljärgnevalt toon sinuni mõned huvitavamad faktid sellest võistlusest.

TransGranCanaria ultrajooks numbrites

• Aeg ja koht: Gran Ganaria, start 6. märtsil kell 23.00 (Eesti aeg kell 1 öösel).

• Pikkus: 130 kilomeetrit mägedes.

• Raskus: 8666 tõusumeetrit (sama palju ka langusmeetreid) - piltlikult väljendades tuleb võistluse käigus joosta üle Mont Everesti.

• Võistlus algab 11 km pikkuse karmi tõusuga, millele järgneb väga järsk 6 km pikkune laskumine, misjärel taas raske 7 km tõus. 

• Keskmine tõusunurk ülesmäge joostes on ligikaudu 12%.

• Võistlus annab 4 punkti Ultra trail du Mont Blanc võistlusele pääsemise arvestuses.

• Ajalimiit: 30 tundi.

• Osalejate ja rahvuste arv: enam kui 70 rahvust on esindatud ning põhijooksul (125 km) osaleb ligikaudu 700 ultrajooksjat.

• Möödunud aastal lõpetas põhivõistluse 307, teine samapalju katkestas või ei mahtunud 30-tunnisesse ajalimiiti.

• Eelmise aasta võiduaeg oli 14 tundi 27 minutit, kusjuures üksnes esikolmik oli suuteline 15 tunni piiri alistama. Kolmandat kohta jäi esimesest kohast lahutama kõigest 11 minutit.

• Eelmisel aastal oli esimese ja kolmekümnenda lõpetaja vahe enam kui 4 tundi.

Kuidas ma selleks katsumuseks valmistun?

Kuna mägistes tingimustes toimunud ultrajooksudel olen osalenud kõigest neljal korral, siis ei ole mul veel kindlat ja toimivat ettevalmistuskava välja kujunenud. Üks on kindel, tuleb joosta nii palju kui võimalik ja keha koormust talub. Hetkel olen oma jooksutrennid jaganud kolmepäevasteks tsükliteks, tehes selle aja jooksul 4-5 jooksutrenni kogumahuga 65-75 km. Tihtipeale alustan selle tsükli esimest päeva enam kui 30 km pikkuse mahutrenniga, et ülejäänud kahel päeval treenida ka keha toimetulemist väsinud tingimustes. Iga tsükli raames (ehk siis kaks korda nädalas) teen korra ka pikema mäkketõusu trenni (üldjuhul kolmandal päeval). Näiteks eile jooksin jooksulindil 7 kilomeetrit kaldenurgaga 8-10% ja kiirusega 10,7 km/h. Allesjäänud treeningnädalate jooksul on kavas seda treeningut edasi arendada, suurendades tasapisi kaldenurka ja pikendades distantsi kuni jõuan ultrajooksul ees ootava raskeima tõusu pikkusini (s.o. 11 km). Nimelt ultrakatsumuse ajal on mulle vajalik teadmine, et ma olen raskemad osad teeningtingimustes juba läbi teinud. Seega 6. märtsil stardijoonel olles on oluline, et lihasmälust oleks võtta kogemus tund aega ülesmäge jooksimise kohta ning et rasketel hetkedel aitaks trennides läbi tehtu meenutamine vaimujõu terava ja positiivse hoida.

Üle kahe tsükli (ehk siis korra nädalas) teen ka kiirusel põhinevaid lõike - nt viimast lõigutrenni nimetan tagurpidi püramiidiks. See näeb välja selliselt, et alustuseks jooksin 5 km soojaks, misjärel jooksin 3000m kiirusega (3:38 min/km, lõigu vahepeal puhkuseks 600m kiirusega 5 min/km), seejärel 2000m kiirusega (3:33 min/km, lõigu vahepeal puhkuseks 400m kiirusega 5 min/km), siis 1000m kiirusega (3:25 min/km, lõigu vahepeal puhkuseks 200m kiirusega 5 min/km), eelviimase lõigu jooksin 500m kiirusega (3:18 min/km, lõigu vahepeal puhkuseks 200m kiirusega 5 min/km) ja viimasena 500m kiirusega (3:14 min/km).

Lisaks jooksutrennidele sõidan nädalas neljal korral ratast ja käin 4-5 korda ujumas, sest kuigi veebruaris on esiplaanil jooksutrennid, ei saa ega taha ma kahte teist ala unarusse jätta. Pealegi aitavad ratas ja ujumine mul rasketest jooksudest kiiresti taastuda.

Enamuse trennidest teen ma hetkel sisetingimustes Arctic spordiklubis, väljas teen üksnes kergemad taastavad jooksutrennid.

Eelkirjeldatud jooksutrennid peaksid tagama selle, et ma Gran Canaria võistlusel oleksin võimeline ülesmäge liikuma. Kuid see on kõigest üks osa võistlusest. Teine, isegi olulisem ja määravam osa võistlusest on mägedest laskumine. Minu arvates määrab tihtipeale ultrajooksu võitja ära see, kes on kiirem allamäge jooksja. Ekslik on arvata, et mööda järsku mäenõlva laskumisel saavad lihased, keha ja vaim puhata.

Allamäge jooksmisel töötavate lihaste alatreenituse korral kujuneb ultrajooks tõeliseks kannatuseks juba algfaasis. Kahjuks ei ole aga Eesti tingimustes võimalik väga pikki ja järske laskumisi harjutada, Seepärast jätsin selle osa treeningutest vahetult enne võistlust. Nimelt sõidan võistluspaika treenima ja ettevalmistusele viimast lihvi andma 11 päeva enne starti. Jääb üle ainult loota, et sellest ajast piisab ning et korralik ettevalmistus annab võimaluse võistluse ajal ka Gran Canaria ilusat puutumatut loodust nautida.

Millised on selle võistlusega seotud eesmärgid?

Sedavõrd raske katsumuse puhul on juba ainuüksi lõpetamine minu jaoks suur kordaminek. Kõik muu oleks lihtsalt suureks boonuseks ja kinnituseks sellest, et ettevalmistumisel sai toimitud õigesti. Oma konkurendiks sellel võistlusel pean aega, mitte teisi osalejaid. Aeg alla 20 tunni oleks midagi sellist, mis lisaks lõpetamisele mulle suurt heameelt valmistaks.

Lõpetuseks lisan siia ka eelmise aasta videokokkuvõtte sellest võistlusest.

Read More

Põrgunädal ratastel - eesootav ekstreemne katsumus nõuab äärmuslikku ettevalmistust

Olen joont alla tõmbamas selle hooaja esimesele ja senistest raskeimale treeninglaagrile Lanzarotel. Kuigi kõik viie nädala jooksul tehtud treeningud läksid plaanipäraselt, on hetkel veel vara öelda, kas mul õnnestub tehtud ettevalmistus edukalt selle hooaja põhivõistlusel ka realiseerida, sest niivõrd rasketes treeningtingimustes harjutades on alati ülepanemise oht. 

Selle treeninglaagri mõningad huvitavamad arvnäitajad on järgmised:

- 128 treeningtundi

- 2768 kilomeetrit ratast

- 35 278 vertikaalset meetrit rattaga

- 96,5 tundi rattal veedetud aega kokku

- 400 kilomeetrit jooksu

Ekstreemsed väljakutsed nõuavad ka ekstreemseid treeningtsükleid. Üheks selliseks katsumuseks oli laagri viimasel nädalal kavas olnud põrgunädal ratastel. See pani tõsiselt proovile nii füüsise kui ka vaimse poole ning mis vahest olulisem, õpetas mind oma keha stressitingimustes paremini tundma. Selle põrgunädala jooksul sain vajalikke kogemusi, teadmisi ja enesekindlust maikuiseks ultratriatloniks. Alljärgnevalt toon sinuni rattal elatud põrgunädala kokkuvõtte ja detailse päevadepõhise kirjelduse.

• Põrgunädala koondkokkuvõte

Eesmärk oli rattaga 5 järjestikuse päeva jooksul sõita kilomeetrite ja aja poolest ligilähedaselt sama distants, mis mul tuleb läbida 5-kordse täispika ultratriatloni raames mais Inglismaal. See sai tehtud ja arvnäitajad olid järgmised:

- 28h ja 8 minutit istusin 5-l järjestikul päeval rattasadulas

- 810 kilomeetrit sai kokku sõidetud ehk keskmiselt 162 km päevas

- 10 292 vertikaalset meetrit sai võetud (vt radade profiilidest fotot)

- 5 km jooksu sai igal päeval kohe pärast ratast tehtud

• Mida kasulikku ma sellest õppisin?

Õppetunde ja hädavajalikke kogemusi omandasin mitmeid. Kiiresti sai selgeks, kui oluline on niivõrd pikkade distantside puhul kvaliteetne treeningvarustus. Iga pisemgi häiriv detail võib lõpuks kasvada suureks probleemiks. Näiteks sain teada, millised rattapüksid on mulle sobivad ja millised mitte. Samuti mõistsin kvaliteetse sooja alussärgi vajalikkust - kui esimesel kahel päeval piisas ühest tavalisest t-särgist rattapluusi all, siis kolmandast alates olin sunnitud energia varude vähesuse ja tugeva tuule tõttu kasutama koguni kahte t-särki ning neid ka sõidu ajal vahetama. Viiendal päeval tundus ka kaks t-särki isegi väheks jäävat, sest pikkadel laskumistel oli päris jahe (kuigi väljas oli 20 kraadi sooja).

Energiat kulub kordades rohkem, kui sa jõuad tagasi süüa. Ühelgi päeval ei õnnestunud mul isegi mitte poolt energiakulu rattasõidu toitumisega katta. Seega energiavarude taastamise põhirõhk jäi õhtule ja ühel korral ka öisele ajale. Oluline on tähele panna, et niikaua, kui söögiisu püsib, on kõik korras ja keha tuleb stressi ja väsimusega veel toime. Õnneks mul isutust ei tekkinud ja seega teadsin, et võin kehast viimase väljapigistamisega jätkata.

Rattal olles jälgisin tähelepanelikult keha poolt väljastatavaid signaale. Võin omast kogemusest kinnitada, et keha suhtleb väga kindlate märguannetega. Minu ülesanne oli õppida nende tähendusest aru saama. Toon paar näidet. Kui mul hakkas vedelikupuudus tekkima, siis hakkas alati mul vaikselt alakõhus pitsitama. Kui ei olnud aga kehale piisavat energiat andnud, hakkas jalgadest jõud kaduma ja meeleolu langema. Mineraalainete puuduse korral halvenes märgatavalt enesetunne. Õigel ajal neile puudustele jälile saades on raskused kiiresti ületatavad.

Uni on samuti üks oluline hetkeseisundi indikaator, mida tasub tähele panna. Kuigi ma ajaliselt ühelgi ööl väga pikalt ei maganud, oli uni kvaliteetne ja sügav. Tähtis on mõista, et keha puhkab ka siis, kui oled voodis ja ootad und, mis üldse kohe tulla ei taha. Tähtis on mitte sattuda paanikasse. Magama jäämise raskus on tingitud sellest, et keha on läbielatud pingutusest ärev ning vajab rahunemiseks aega.

Vaimsest aspektist on oluline jälgida oma mõttetööd ning hoiduda mõtlemast sellele, kui palju sul veel lõpuni on jäänud. Tuleb võtta päev korraga, mitte esimesel ja teisel päeval mõelda sellest, et kolm või neli päeva on veel ees. Samas, kui katsumuse selgroog on murtud ja enam kui pool on läbitud, siis aitab mind edasi liikuda mõte sellest, et kõigest kaks või üks päeva on jäänud. Eks igal ühel ole muidugi raskustest üle aitavad mõttemängud erinevad.

Kui veidi konkreetsemaks minna, siis vaimse poole pealt kujunes minu raskemateks päevadeks teine ja kolmas. Kui viimane oli pigem ootuspärane, siis teine päev küll mitte. Teise päeva muutis raskeks ootamatult halb ilm, milleks ma valmistunud ei olnud. Nimelt lubas ilmaennustus küll tugevat tuul, kuid 3 tunni pikkusest vihmasajust küll kusagil juttu polnud. Samas seda suurem oli teise päeva katsumuse järgselt rahulolutunne, et ma kõik selle külma ja märja olemise ära kannatasin ja plaanitud kilomeetrid ära sõitsin.

Alljärgnevalt toon sinuni ka detailsema ülevaate igast päevast.

• Päev 1 - 180 km ratast ja 5,1 km jooksu

- Rattasõidu pikkus: 179,5 kilomeetrit

- Kulunud aeg: 6:03:33

- Keskmine kiirus: 29,6 km/h

- Max kiirus: 72,8 km/h

- Vertikaalseid meetreid: 2298

- Ilm: päikeseline ja mõistliku tuulega.

- Uni enne esimest päeva: hea ja 8 tundi pikk.

- Toit rattasõidu ajal: 0,5l spordijooki + 200g šokolaadi ja sidruniga Turon´i + 40g Kellogg´s müslileivakest + 4 Belvita küpsist + 0,5l Pepsit, 2 soolakapslit.

- Toidust saadud energia rattasõidu ajal: 1559 kcal.

• Päev 2 - 164 km ratast ja 4,6 km jooksu

Rattasõidu pikkus: 164,11 kilomeetrit

Kulunud aeg: 5:42:34

Keskmine kiirus: 28,7 km/h

Max kiirus:  65,6 km/h

Vertikaalseid meetreid: 1883

Ilm: tõsine väljakutse – mega tugev tuul ja 3 tundi vihma. Nii kehva ilmaga ei ole Lanzarotel veel pidanud ratast sõitma.

Uni enne teist päeva: sügav, aga lühike; magasin kella 22st 24ni, siis olin paar tundi ärkvel, mil ma ka sõin. Seejärel magasin veel 6 tundi.

Toit rattasõidu ajal: 0,75l 100%-list värsket viljalihaga apelsinimahla + 200g šokolaadi ja sidruniga Turon´i + 40g Kellog´s müslileivakest + 4 Belvita küpsist + tass teed suhkruga, 2 soolakapslit.

Toidust saadud energia rattasõidu ajal: 1606 kcal.

• Päev 3 - 169 km ratast ja 5,3 km jooksu

Rattasõidu pikkus: 168,67 kilomeetrit

Kulunud aeg: 6:04:31

Keskmine kiirus: 27,8 km/h

Max kiirus:  72 km/h

Vertikaalseid meetreid: 2228

Ilm: hullumeelne tuul (30-35 km/h).

Uni enne kolmandat päeva: sügav, aga lühike, magasin kella 01st 07.50ni.

Toit rattasõidu ajal: 0,75l 100%-list värsket viljalihaga apelsinimahla + 200g šokolaadi ja sidruniga Turon´i + 40g Kellogg´s müslileivakest + 4 Belvita küpsist + 0.5l Pepsit, 0,5l spordijooki, 100g M&M šokolaadikomme, 2 soolakapslit.

Toidust saadud energia rattasõidu ajal: 2481 kcal.

• Päev 4 - 173 km ratast ja 5,1 km jooksu

Rattasõidu pikkus: 173,16 kilomeetrit

Kulunud aeg: 5:51:08

Keskmine kiirus: 29,6 km/h

Max kiirus:  62 km/h

Vertikaalseid meetreid: 2495

Ilm: esimesed 4 tundi mõistlik tuul (ca 15-20 km/h), viimased 2 tunnil tõusis tuul 30 km/h;

Uni enne neljandat päeva: sügav, aga lühike, magasin kella 0.45st 08.00ni.

Toit rattasõidu ajal: 0,75l 100%-list värsket viljalihaga apelsinimahla + 200g Turon´i + 3 x 40g Kellogg´s müslileivakest + 0.5l Coca-cola´t, 0,5l spordijooki, 57g Bounty šokolaadi, 1 väike müslibatoon, 3 soolakapslit.

Toidust saadud energia rattasõidu ajal: 2484 kcal.

• Päev 5 - 125 km ratast ja 5.1 km jooksu

Rattasõidu pikkus: 125,25 kilomeetrit

Kulunud aeg: 4:26:21

Keskmine kiirus: 28,2 km/h

Max kiirus:  68,5 km/h

Vertikaalseid meetreid: 1388

Ilm: väga tuuline ilm (35 km/h);

Uni enne viiendat päeva: sügav ja hea, magasin kella 0.15st 08.15ni.

Toit rattasõidu ajal: 0,35l 100%-list värsket viljalihaga apelsinimahla + 200g M&M šokolaadikomme + 0.5l Coca-cola´t, 0,5l spordijooki, 3 soolakapslit.

Toidust saadud energia rattasõidu ajal: 1449 kcal.

Mida ma neil viiel päeval enne ja pärast trenni sõin, seda saad vaadata SIIT.

Read More

Lanzarote – parim treeningkoht Euroopa talves

Olles hetkel oma selle hooaja esimeses treeninglaagris Lanzarotel, on paslik veidi seda armsaks saanud Kanaari saart ka sinule tutvustada. See saar on ruutkilomeetrite poolest väiksem kui Hiiumaa ning elanikke koos turistidega on siin vähem kui kahe Tartu linna jagu. Kui esmapilgul võib saar olla ehmatavalt tühi ja sarnane pigem kuumaastikule – ikkagi vulkaaniline pinnas – siis saarel viibides ja seal aktiivselt aega veetes saab see kindlasti sulle kiiresti armsaks.

Kuigi saar asub sügaval Aafrikas, kuulub ta Hispaania koosseisu ja on seega ka üheks vähestest kohtadest, kus eurooplane saab aasta ringi suvist ilma nautida.

Alljärgnevalt kirjutan lühidalt, kuidas siia reisida saab ja palju see maksab, mis siin saarel teha on, milline on siinne elukallidus ja mis selle saare minu jaoks eriliseks teeb.

• Lennureisi marsruut

Otselendu Tallinnast Lanzarotele kahjuks ei ole, mistõttu tuleb reisi planeerimisel lende omavahel klapitada. Lanzarotele olen ma alati reisinud kas läbi Londoni või Milano. Kõik korrad peale ühe olen ma pidanud ööbima vahepeatuspaigas (üldjuhul olen otsinud endale öömaja hotellis või hostelis, kuid korra olen öö ka lennujaamas veetnud). Ühel korral ja käsipagasiga reisides õnnestus mul vähem kui ööpäevaga koju lennata. Samas oli see niivõrd kurnav ettevõtmine, et vaheööbimisega oleks reis oluliselt inimlikum olnud. Reisimiseks olen ma kasutanud lennufirmat Ryanair, sest see on alati kõige soodamaks osutunud. Samas on võimalik Tallinnast siia saarele tulla ka EasyJet´i, Lufthansa ja Monarch lennufirmade lendude sobitamisega.

Lennupiletite maksumus edasi-tagasi sõidu eest kokku on üldjuhul jäänud suurusjärku 200 eurot (väljaarvatud jõulud ja aastavahetus, mil hinnad kõrgemad). Kui on soov ka ratas kaasa võtta, siis selle transport (4 x 50 eurot) on kohati kallim kui lennupiletid ise. Üldjuhul väljuvad lennud Eestist õhtusel ajal ning jõuavad vahepeatuskohta südaöö paiku. Londonist Lanzarotele väljuvad lennud tavaliselt vara hommikul, samas kui Milanos jääb lend pärastlõunale. Kui rahaliselt vähegi võimalik, soovitan vahepeatuses alati öö lennujaama lähedal hotellis veeta, sest siis oled sa järgmisel päeval kohale jõudes või koju saabudes inimlikumas konditsioonis. Vastasel juhul võtab magamatusest väljatulemine pikalt aega. Hotellide otsimisel on mõistlik võtta selline pakkumine, kus hind sisaldab ka hommikusööki ning kus hotell pakub (mõistliku lisatasu eest - s.o. 5-10 eurot) transfeerteenust lennujaama vahelt.

• Saarel viibimise ajaline kestvus

Arvestades Lanzarote kaugust Eestist ja seega reisimisele kuluvat aega, võiks plaanitava reisi pikkuseks olla ca kaks nädalat või enam. Üksnes nädal tunduks sulle siin ikka väga lühike aeg ja kindlasti jääks sul palju ilusat ja uut avastamata, rääkimata kohaliku elu ja kultuuri tundmaõppimisest. Siia treeninglaagrisse tuleval jooksu- või rattaspordisõbral tuleks arvestada, et kui kaks nädalat treenimiseks võib olla veidi lühike aeg, siis rohkem kui kolm nädalat järjest siin treenimine paneb juba parasjagu proovile tahte- ja vaimujõu. Põhjus selles, et treeningtingimused on siin küll head, kuid mitte just väga kerged. Lanzarote on Eesti mõistes suhteliselt mägise profiiliga saar, kus päris tasast teed naljalt ei leiagi. Ja muidugi puhub siin enamuse ajast väga tugev tuul, mille rammu saab tunda just rattaga sõites.

• Majutus Lanzarotel

Kui rahaline olukord on hea, siis tasuks aktiivsel ja sporti armastaval inimesel kindlasti kaaluda Club la Santat. Lühidalt öeldes on tegemist lausa omaette spordilinnakuga, kus minu arvates on sportimiseks olemas kõik, mida hing ihata oskab. Sealt leiab muuhulgas kolm olümpiamõõtmetes välibasseini, hulgaliselt tennise-, sulgpalli- ja squashiväljakuid, täismõõtmetes kergejõustikustaadioni, korvpalliväljaku, väiksema väli- ning suure sisejõusaali ja väga palju muud. Kusjuures majutuse eest makstava hinna sees on ka sportimiseks vajalik varustus (reketid, pallid, maantee- ja mägirattad, ujumisvarustus jne).

Kui otsid aga tagasihoidlikuma hinnaklassiga majutust, siis võib sul abi olla neist kahest leheküljest:  http://www.ownersdirect.co.uk/ ja www.airbnb.com. Kuna inimeste maitsed ja soovid on väga erinevad, siis ei hakka ma siin lahkama, millised on konkreetses linnas/külas peatumise plussid ja miinused. Kellel on suurem huvi teada saada, võib soovi korral alati märku anda ja ma räägin hea meelega.

• Elukallidus

Kui turistilõksud välja jätta, siis võib väita, et elukalliduse poolest on Lanzarote odavam kui Eesti. Suurtes marketites on toiduained reeglina soodsamad kui kodumaal, mistõttu väiksema eelarve korral on mõistlik toitu ise valmistada. Eelistades restoranides söömist, tuleb arvestada, et hinnatase on võrreldav Eestiga (turistirohkemates kohtades ka veidi kallim).

Väga paljud turistid liiguvad saarel ringi rendiautodega. Samas on linnade vahel olemas ka väga korralik bussiliiklus (vt siit), mille piletihinnad jäävad suurusjärku 2-5 eurot. Bussiliikluse miinuseks on aga see, et mitmed vaatamisväärsused ja looduskaunid kohad on väga kehva või lausa olematu bussiühendusega (nt liinibussid ei sõida Timanfaya rahvusparki, Los Herviderosele, Mirador del Rio´sse, Jameos del Aqua’sse). Sellisel juhul on mõistlik minna bussiga lähimasse linna ja sealt endale kas ratas rentida või siis takso võtta.

• Parim aeg reisimiseks

Olen Lanzarotel elanud nii sügisel, talvel kui ka kevadel ning väga suuri eelistusi aja osas tekkinud ei ole. Arvan et see saar on hea koht külastamiseks siis, kui Eesti on külm, vihmane ja porine. Eesti suve ma siinse suvekuumuse vastu välja ei vahetaks. Talvel on siin päeva keskmiseks temperatuuriks umbes 20 kraadi ja veidi enam. Kusjuures, temperatuur sõltub palju sellest, millisel saare poolel sa parasjagu oled – tuultele avatud ja rohkem pilvisemal põhjapoolel on veidi jahedam ja vähem päikest kui lõunapool. Talveperioodil on siin päevavalgust tervelt 11 tundi, erinevalt Eestist, kus pime aeg domineerib täielikult. Päikest on palju ja pruuniks saab kiiresti.

Lanzarotel kokku viibitud 8 kuu jooksul ma vihma pärast muretsema ei ole pidanud, sest siin sajab väga vähe. Näiteks siin oldud kolme nädala jooksul olen seni saanud 5-minutilise sahmaka vihma oma esimesel rattatreeningul, mis võibki jääda mu ainukeseks märjaks kogemuseks selles laagris. Samas päris kõrbega siin tegemist ei ole, sest vahetevahel on ka veidi vihmasemaid aegu, kuid kindlasti ei ole see võrreldav Eesti sügisega.

• Saarel toimuvad spordiüritused

Spordisõpradel on võimalik saarel  ennast väga erinevatel spordivõistlustel ja katsumustel proovile panna. Kõike neid üles loetleda ei jõua, kuid mainiks ära Club la Santa poolt korraldatava duatloni, Volcano triatloni (olümpiadistants), 3-päevase CLS Cycling Trophy ja selle raames üheks etapiks olev Tabayesco tõusu aja peale läbimine, Ironman 70.3 ja muidugi Lanzarote Ironman. Viimane on tõsine väljakutse, mille raames ujud läbipaistvas ja puhtas ookeanis, sõidad rattaga saarele tiiru peale ja pead samal ajal olema võimeline toime tulema tugeva tuulega ja ronima kokku 2551 vertikaalset meetrit (vt fotot). Lõpetuseks tuleb joosta väga palavates tingimustes ka veel maraton.

Jooksusõbrad saavad ennast soovi korral proovile panna maratonis või erinevates 21.1 km või 10. km pikkustes jooksudes. Need võistlused kannavad nime Lanzarote Maraton (toimub novembris/detsembris) ja Music Maraton (toimub märtsis). Selle aasta Lanzarote Maratonil mängis ilm aga korraliku vingerpussi ning maratonikorraldaja oli sunnitud äärmiselt kehvad ilmastikuolude tõttu ürituse tühistama.

Viimasena mainiks ära ka Lanzarote ultrajooksu, mis kulgeb sedavõrd ilusat, samas rasket ja puutumatut rada pidi ning millest turistina sa vaevalt teadlik oleks ja kuhu turistid naljalt juba ei satu.

• Mida siin teha saab ja miks mulle meeldib siin treenida?

Aktiivsele puhkajale või spordiga tegelevale inimesele on Lanzarote suurepärane koht, kuhu tulla oma patareisid laadima ja igapäevatoimetustest restarti tegema. Kuna saart ümbritseb puhas ja läbipaistev ookean, on võimalik siin harrastada kõiksugu veega seotud tegevusi alates surfamisest lõpetades snorgeldamise, sukeldumise (hinnad jäävad suurusjärku 50 €) ja kajakkimisega, matkata vulkaanitolmustel radadel ja teha tutvust kaamelitega, pedaalida hea katte ja suurepärase liikluskultuuriga asfaltteedel (vt fotot) jpm.

Olen Lanzarote teedel rattaga kokku sõitnud enam kui kümme tuhat kilomeetrit ning ohtlikke olukordi autojuhtide poolt mulle õnneks tekitatud ei ole. Tuleb tunnistada, et Eestis rattaga liigeldes neid olukordi kahjuks ikka esineb ja mitte just väga harva. Eelmainitud rasked treeningtingimused mulle sobivad, sest seeläbi saan siin ultrakatsumusteks suurepärase füüsilise ja vaimse ettevalmistuse.

Lanzarote tuulte poolt loodud tingimusi naljalt mujalt ei leia ning pärast nende tuulte kogemist tunduvad rattasõidud Eesti tuulistes oludes lapsemänguna. Minu soovitus rattasõbrale, kellel puudub piisav tugevate tuultega sõitmise kogemus, on tulla Lanzarotele täiesti tavaliste jooksudega.

Ma ise kasutan 5-sentimeetriste pöidadega jookse ning ütlen ausalt, et praegu saarel puhuvad idatuuled on valmistanud mulle palju peavalu ja tekitanud mitmeid ohtlikke olukordi. Probleem selles, et hetkel puhuvad saarel mitte just tavapärasest suunast tugevad idatuuled, mispärast paljudel kiiretel laskumistel saadab mind külgtuul. Tuul aga on sedavõrd tugev olnud, et on mind korduvalt tee servast lihtsalt keset teed tõstnud. Madalate pöidade puhul on ratta üle kontrolli säilitamine märgatavalt lihtsam. Igatahes rattavalitsemise kooli saab siin saarel küll tasuta kätte J.

Lanzarote võlu rattasõprade jaoks on kindlasti ka see, et siin on kilomeetrite pikkuseid katkematuid tõuse kõik kohad täis. Pikimat, 10 kilomeetrist non-stop ülesmäge kulgevat rattateed kutsutakse tõusu jalamil asuva küla nime järgi Tabayesco tõusuks. Samas raskeim tõus asub hoopis saare lõunaotsas, mis algab ligikaudu 5 km pikkuse veidi laugema tõusuga ning seejärel läheb sujuvalt üle enam kui kilomeetri pikkuseks monstrumiks (kutsutakse Femesi tõusuks). Selle kaldenurk jääb suurusjärku 17 kuni 24%.

Lõpetuseks lisan siia ka tõusu raskusest ettekujutuse saamiseks ühe videoklipi, mis sai tehtud umbes paar nädalat tagasi. Olgu veel ära mainitud, et sel päeval puhus samuti tugev vastutuul idast, mistõttu katkestamisest palju mul puudu ei jäänud. See on vaieldamatult raskeim koht, kus ma rattaga üldse sõitnud olen. 

Read More

Taimse toitumise võlud ja tähelepanu vajavad varjuküljed

Toitumine on teema, mis puudutab meid kõiki ja mille kohta on kõigil omad uskumused ja arusaamad. Mõistetavalt ei pruugi mulle sobiv olla meelepärane sulle ja vastupidi. Seepärast ei ole selle postituse eesmärk propageerida minu toitumisharjumusi ja kutsuda sind üles sellist toitumist järgima. Kirjutan toitumisest blogis seepärast, et ultraspordis on sellel oluline ja määrav tähtsus. Samuti loodan, et vahest saad siit mõningaid uusi mõtteid ja ideid, mis tulevad sulle kasuks endale õige ja meelepärase toitumise leidmisel.

Minu toitumine baseerub suuresti katse-eksitus meetodil. Teisisõnu tekib mul tihtipeale uus mõte, mida oma senise toitumise juures muuta ja edasi arendada, ning seejärel ma testin, kas see idee minu puhul ka toimib või mitte. Oma toitumise jälgimise ja endale sobiva menüü väljatöötamise eesmärk on üks - tunda ennast enamuse oma ärkveloleku ajast hästi ning leida endale see õige menüü, mis tagaks kiire ja kvaliteetse taastumise treeningutest.

Kuidas ja mida ma siis söön?

Hetkel võib öelda, et ma olen taimetoitlane. Kui hakata loetlema minu igapäevamenüü osaks olevat pikka ja kirevat toiduainete nimekirja, siis lihtsam on siinkohal nimetada, et ma ei söö liha, kala ja paljusid piimatooteid. Pealegi sai see nimekiri ühes mu varasemas  postituses ka juba sinuni toodud. Saamaks paremat ülevaadet, mida, kui palju ja kuidas ma söön, toon sinuni oktoobri- ja novembrikuu toitumispäevikust kaks esimest nädalat (vt SIIT).

Taimse toitumise puhul tähelepanu vajavad aspektid

Ma ei oska öelda, kas taimse toitumise (sh veganluse) nn varjukülgede avaldumine on tingitud tõesti üksnes minu organismi eripärast, või sellega peavad kõik taimetoitlased arvestama. Pigem ikka vast teine variant. Enamus veganlust praktiseerivad ja propageerivad inimesed kiidavad seda toitumisviisi taevani ja on jätnud mulle arusaama, justkui mingeid mikroainete defitsiite sellise toitumise korral ei kaasne. Samuti olen lugenud väga mitmetest ultrajooksjatest, kes on veganid ning kes kiidavad oma toitumist justkui tegemist oleks mingi imerohuga. Ka nemad ei ole oma raamatutes kordagi märkinud, et organismis võivad teatud aja jooksul välja kujuneda teatud ainete defitsiidid. Seega on mul enda kogemuste pinnalt täna tekkinud kahtlus, kas need inimesed ikka on rääkinud kõigest täiesti avameelselt või kas võib olla, et nad ei ole oma toitumise võimalikku mõju kehale järjepidevalt ja põhjalikult kontrollinud. Ega minagi ei teadnud vegan-toitumise varjupoolest mõelda enne, kui lasin oma verenäitajaid testida. Mulle on erinevad asjatundjad justkui ühest suust kinnitanud, et taimse toitumise põhjustatud ainete defitsiidid tekivad ajapikku ning konkreetse aine puudusest võib saada tõsine probleem alles aasta või enama möödumisel (vähem aktiivsematel inimesetel võib see lausa aastaid aega võtta). Tõsi, ka mina ei täheldanud poole aasta pikkuse veganluse ajal mingeid tagasilööke või muid signaale, mis võiks anda märku mõne eluks vajaliku aine puudusest. Vastupidi, tundsin ennast kogu aeg suurepäraselt ning minu sportlik sooritusvõime ja taastumine paranesid päev-päevalt lausa silmanähtavalt. Võimalikust probleemist sain teada juhuslikult, kui mul avanes võimalus end Quattromedis testida. Enda igapäevast enesetunnet arvestades, olid tulemused üllatavad ja segadust tekitavad.

• Raua defitsiit

Esimese testimise tulemusena selgus, et mul oli tekkinud märkimisväärne raua puudus – ferritiini tasemeks mõõdeti 15,9 µg/l kohta, mis ei mahtunud referentsväärtuse piiridesse (s.o. 28-370). Minuvanuse meeserahva puhul pidanuks see näitaja olema kõvasti üle 100. Äärmiselt madal raua tase mängis omakorda rolli ka hemoglobiini näidus. Kui varasematest aegadest mäletan, et hemoglobiini tase on mul olnud kusagil 160 ühiku kandis, siis seekord mõõdeti mul selleks 142 g/l kohta. Kes veel ei tea, siis hemoglobiin näitab palju on hapnikku veres. Probleem ei ole mitte selles, et taimses toidus ei leiduks rauda (varasemas postituses avaldatud toiduainete tabelist saad selles ka ise veenduda), vaid selles, et organism omastab rauda taimsest toidust oluliselt kehvemini kui loomsest toidust.

Raua puuduse likvideerimiseks võtsin tarvitusele raua toidulisandi. Nimelt ajavahemikult august kuni november tegin ma 3-4 kahe nädala pikkust toidulisandi kuuri. Kui ma novembri lõpus uuesti testimas käisin, oli olukord veidi paranenud ja ma olin saanud raua näitaja referentsväärtuse alumise piirini ehk siis 27,9 µg/l. Seega oli väike samm paremuse poole tehtud, kuid pikk tee on veel minna, sest näit alla saja ei ole rahuldav tulemus. Seekord otsustasin asjatundjamatega nõu pidades, et võtan raua toidulisandid kuni järgmise testimiseni (s.o. eelduslikult veebruari teises pooles) igapäevaselt.

• Vitamiin B12 defitsiit

 Lisaks rauale tuvastati mul esimese testimise käigus ka vitamiin B12 puudus, mis arvudena väljendatuna tähendas, et minul mõõdetud näitaja 130 pmol/l jäi referentväärtusest (s.o. 156-672) madalamale. Juba eelviidatud toiduainete tabelit koostades panin tähele, et taimne toit ei sisalda üldse vitamiini B12, kuid siis ma ei osanud küll arvata, et sellest võiks tulevikus probleem saada. Just selle vitamiini defitsiidi likvideerimiseks ma oma senist menüüd korrigeerisin ning hakkasin uuesti sööma muna ja mõningaid piimatooteid. Kuigi koguseliselt ma neid palju ei söönudki, oli tulemus novembrikuisel testimisel rõõmustav, sest B12 näitaja oli taas normis (s.o tulemuseks mõõdeti 229 pmol/l kohta). Seega õigustas menüü muutmine end täielikult.

Siinkohal märgin ära, et kuigi B12 defitsiiti oleks võinud ju üritada kõrvaldada ka toidulisandite abil, ei teinud ma seda seepärast, et tegelikult ma ei poolda toidulisandite kergekäelist ja suures koguses tarvitamist. Pealegi on huvitav see, et kuigi ma tarvitasin ka vegan toitumise ajal regulaarselt B12 vitamiini sisaldavat Dynamisan toidulisandit, ei aidanud see B12 defitsiidi tekkimist ära hoida.

• D-vitamiini puudus

Novembrikuisel testimisel lasin esmakordselt määrata ka D-vitamiini taset ning taas ootasid mind ees ebameeldivad üllatused. D-vitamiini näitajaks mõõdeti mul 40.9 nmol/l kohta, samas referentsväärtus algab alles 50-st. Selle juures on ehk veel olulisem tõsiasi, et kaltsiumi ainevahetuse jaoks optimaalne D-vitamiini tase algab alles 80-st ühikust. Juba ainuüksi Eesti geograafilisest asukohast tingituna on D-vitamiiniga lood meil kehvad, sest peaaegu 2/3 aastast ei ole meie organismil võimalik päikese abil D-vitamiini toota. Hiljuti sain aga asjatundjamatelt teada, et Eesti suvisest päikesest ei piisa D-vitamiini varude taastamiseks ja talve üleelamiseks vajalike varude tootmiseks. Lisaks pidavat organism päikese abil D-vitamiini aktiivselt tootma üksnes paarkümmend minutit. Seega ei aita ka see, kui suvel end päikese käes korralikult ära pruunistada lasta.

Taimse toitumise puhul ei saa loota ka D-vitamiini saamisele toidust, sest suurimad D-vitamiini allikad on ju kala ja piimatooted. Defitsiidist jagu saamiseks soovitati mulle kuni järgmise testini süüa igapäevaselt D-vitamiini toidulisandit, kusjuures olulisemalt suuremas koguses kui ma senini sõin. Nimelt jube enne testimas käimist sõin ma 25 µg D-vitamiini päevas. Nüüdsest tarvitan ma 50 µg päevas ja loodan, et oma osa annab ka Lanzarote päike. Eks kolme kuu pärast olen siis näha, kas see lahendus oli piisav või mitte.

• Vase defitsiit erütrotsüütides

Viimase testimise käigus mõõdeti ka vase näitajat erütrotsüütides ning selgus, et ka see näitaja oli mul omajagu alla referentsväärtuse. Konsulteerides targematega sain teada, et hetkel selle pinnalt veel mingeid põhjapanevaid järeldusi teha ei tasu ning et väidetavalt ei ole teaduslikku alust väita, et see defitsiit on tingitud taimsest toitumisest. Võimalik et selle hälbe tingis hiljutine haigus, sest testil käisin ligikaudu nädal pärast seda kui olin viirushaigusest terveks saanud. Haiguse hiljutist põdemist näitas testis ka leukotsüütide ja monotsüütide suhtarvu erinemine referentsväärtuse vahemikust. Seega jään antud juhul vastuse võlgu, kas see vase defitsiit võib olla tingitud mu toitumisest või millestki muust. Samas pidasin vajalikuks selle defitsiidi tuvastamise asjaolu siin ära märkida.

Müüt valkude kohta

Minu käest on korduvalt küsitud selle kohta, kas ma taimse toitumisega saan ikka piisavalt valke. Ma ise ei ole selles küll kunagi kahelnud, kuid varasemalt põhines see teadmine minu uskumusel. Täna tean omast kogemusest kinnitada, et taimne toitumine on täiesti piisav, tagamaks täielikult organismi valkude vajaduse. Seda ka siis, kui teed aastas keskmiselt tuhat tundi trenni.

Mida taimne toitumine mulle annab?

Vaatamata eelkäsitletud puudustele, ei kavatse ma taimse toitumise osas nii kergelt alla anda ja sellest loobuda, vaid katsun leida lahenduse, mis tagab organismile kõikide vajalike ainete olemasolu. Need, kes toituvad samuti taimselt või lausa veganluse põhimõtetest lähtuvalt, soovitan olla tähelepanelik ja kindluse mõttes aeg ajalt kontrollida, kas organism on vajalike ainetega varustatud. Toon lühidalt ära mõned peamised põhjused, mida taimne toitumine on mulle seni andnud:

- püsivalt hea enesetunne – vähenenud on meeleolukõikumised, seedimine on korras, hea kerge tunne 24/7, kusjuures suurt muutust enesetundes kogesin pärast piimatoodetest loobumist;

- kehakaal püsib stabiilsena ja on märgatavalt langenud. Kui varasematel aegadel kõikus mu kehakaal 80 - 84 kg vahemikus, siis ligikaudu aasta on see püsinud 74-76 kg;

- treeningmahtude talumine ja taastumine treeningutest on hüppeliselt paranenud. Kui kaks aastat tagasi oli mu aastane treeningmahu lagi ca 500 tundi, siis möödunud hooajal tuli keha ilusti toime 900 tunnise mahuga. Kui varasemalt nõudis mul pikemast treeningust taastumine aega 1-2 päeva ja maratonijooksust koguni 5 päeva, siis nüüd toimub see loetud tundidega. Maratonijärgsed lihasvalud on täielikult kadunud üldjuhul päeva või paariga. Kui ma pärast oma esimest täispikka triatloni olin sunnitud lihasvalude käes vaevaliselt liikuma 3-4 päeva, siis Ungari ultratriatloni järgselt sai juba järgmisel päeval esimene kergem jooks tehtud.

Taastumise seisukohalt olulisemad tegevused

Taastumise osas avastasin enda jaoks värsked smuutid, mida ma katsun tarbida võimalusel kohe peale treeningut. Olen lugenud marjade kasulikkusest treeningust taastumisel. Kui ma õigesti mäletan ja aru sain, siis kasutegur seisnevat selles, et treeningu käigus pidavat kehas vabanema vabad radikaalid, mille organismist väljasaamine on taastumise puhul oluline. Marjades (nt mustikad, maasikad) olevad ühendid pidid neid vabu radikaale hästi siduma ja keha neist kiiresti puhastama. Kas see ka tegelikult nii on, ei tea, kuid vähemalt minu puhul toimib see suurepäraselt.

Treeningjärgse toitumisega seoses lähtun 15 minuti reeglist ehk hiljemalt selle aja jooksul pean juba olema midagi söönud. Varemalt juhtus tihtipeale nii, et kui treening läbi sai, siis kiire kehakinnitus ei olnud mu esimene prioriteet. See andis tunda ka taastumisel. Nüüd on hoopis vastupidi: harvad on need juhud, mil ma kohe pärast trenni ei söö midagi süsivesikurikast või ei joo smuutit. Paari tunni pärast on eelmine trenn juba unustatud.

Sellega ma tänaseks ka lõpetan. Mõnes hilisemas postituses on mul plaanis kirjutada oma lemmiktoitudest, mida on lühikese aja jooksul päris palju tekkinud. Kui sul loomulikult huvi seda lugeda on :)

Read More